Carra Aussis: Great Ocean Road - ehk maailma suurim sõjamälestis nähtud!

Tere, koaala!

Pole 10 päeva blogi kirjutanud, uskumatu kui kiirelt aeg lippab. Eelmisel reedel saime teada, et me nädalavahetusel üldse ei tööta, sest kogu sait pandi kinni riigipühaks - Australia Day ehk Austraalia päev. Riigipüha iseenesest oli tegelikult pühapäeval, aga esmaspäev tehti kõigil punaseks, et inimesed saaksid pika nädalavahetuse! Heaoluühiskond, või mis? Kuna me teame, et viljahooaeg on umbes 6 nädala kaugusel ja praegugi on palju tööd veel teha jäänud, siis mõtlesime, et ega niipea vist enam kolme vaba päeva ei saa ja võtsime taaskord ühe pikema sõidu ette. Seekord siis lõuna suunas, võtsime sihiks Melbourne, aga enne linna sisse keeramist keerasime ära vasakule, et minna Great Ocean Road'ile.

Punase joonega märgitud tee on Great Ocean Road. Meie jõudsime kuni Port Campell'ini.

Great Ocean Road kujutab endast maanteed Austraalia lõunaranniku ääres, mida saadavad ilusad vaated ookeanile, pankrannikule, kaunitele randadele, ilusatele linnakestele ja mäenõlvadele. Seda teed peetakse maailma üheks ilusaimaks. Great Ocean Road on maailma suurim sõjamälestis. Selle ehitasid umbes kolm tuhat sõdurit, kes naasesid Esimesest maailmasõjast, mälestuseks langenutele. Teed hakati ehitama 1918. aastal ja ametlikult avati tee 1932. aastal, seega kestis ehitus 14 aastat. Ühe kuuga jõuti valmis umbes 3 kilomeetrit. Nende meeste auks, kes selle tee ehitasid, on tehtud ka mälestusmärk.

Reedel peale tööd käisime kiirelt pesus ja sama kiirelt viskasime ka asjad autosse ja poole viie ajal asusime teele. Sheppartoni linnas käisime omale telki ostmas, sest praegu on turismi tipphooaeg ja majutushinnad on hirmkallid, motellis öö nt 150 dollarit öö kahele. Telk maksis meil aga 29 dollarit! Käisime pudelipoest ka läbi ja ostsin endale Rootsi firma Rekorderlig kuus eirnevat siidrit (sooduskampaania), kindlasti mu uued lemmikud ja Markus ostis Blue Moon õlut, mida ta viimati sai aastaid tagasi Ameerikas :)

WC sissepääsu juures hommikust söömas :D

Edasi põrutasime Melbourne'i suurlinna suunas, nägime taamal suuri pilvelõhkujaid ja unistasime, kuidas ükskord ka sinna jõuame, aga pöörasime hoopis lääne poole. Kuna suurt eelvalmistust me teha ei jõudnud, siis panime ühe suvalise sihtkoha GPS-i seadmesse ja pimedas õhtul tuule ja vihma saatel hakkasime otsima ööbimispaika. Läksime Barwon Headsi, täitsa ookeani lähedale ja leidsime eest ühe vaatluspunkti parkla ja parkisime auto võssa. Seal tundus väga vaikne ja rahulik olevat ning tegime autosse endale asemed, sest vihma tõttu ei tahtnud telki püsti panna. Kell oli pool 10 õhtul ja meil midagi teha ei olnudki, siis läksime ära magama, lasime istmed alla ja uinusime....SIIS AGA pool 12 kuulsin läbi une, et üks auto jäi meie auto lähedal seisma ja välja tulid kaks meest. Siis ma teadsin, et meid tullakse ära ajama (Aussis ei tohi suvalistes kohtades öösel parkida ja magada). Markus lasi akna alla ja esimene lause oli: "Te ei tohi siin parkida. Siit paari kilomeetri kaugusel on koht, kus saate parkida. Me lähme ise ka sinna poole, võime teile näidata". Unistena ajasime enda tooliistmed üles ja hakkasime autot jälitama. Parkimiskoht oli tõesti lähedal ja jätkasime seal eelnevalt poolelijäänuga.

Hommikul saime siis näha, kus me magasime. Ühes eraldatumas parkimiskohas, kus oli ka WC olemas. Ilm oli endiselt vihmane ja väga külm ning tuuline. Mõtlesime algul, et lähme kusagile kohvikusse ja sööme korralikult sooja midagi, aga meil on ju gaasipliit ja igast toidumoona kaasas, siis tegime avaliku toaleti varjus omale hommikusööki - salatit, praemuna ja sooja teed. Siis aga läksime järgmisse linna turismiinfokeskusesse, et paar head kaarti saada ja uurida, mis me kindlasti tegema peaksime, et kõige ilusamaid kohti näha. Tädi oli väga abivalmis, soovitas meile telmiskohti, vaatluspunkte, andis paar kaarti ja mõned brošüürid. Selge pilt. Taaskord autole hääled sisse ja esimene peatus oli Point Addis - populaarne rand peredele ja surfaritele.

Vaated autoaknast

Nii tore oli üle pika aja olla taas mere (ookeani) ääres, näha suuri laineid vastu kaljuseina peksmas, tunda värsket õhku, tuult. Nii mõnus. Külastasime paljusid vaatekohti, vahepeal jätsime auto niisama teepeenrale seisma, et ilusaid ookeanivaateid nautida. Keskmine kiirus kurvilisel teel oli 60-70 kandis. Korra põikasime taas sisemaale, et näha ühte suuremat koske Otway rahvusparkis, vaatasime majakat jne.

Õhtuks läksime taas öökoha retkele. Paar kohta olid juba välja vaadatud, aga kartsime, et need on juba kinni. Seega läksime ühte karavanparki, kuhu lootsime telgiplatsi saada. Teel sinna aga olime uudishimust sunnitud mitmel korral peatuma. Esimene kord jätsime auto seisma, et näha koaalasid puu otsas. Seejärel hakkasid osad liikuma. Nägime ära, kuidas koaala puu otsas ronis ja häälitses. Loomaaias oleme neid ainult magamas näinud. Koaalad "räägivad" muide nagu metssead. Liikusime siis edasi ja nägime, et suur hulk inimesi pildistab midagi rohu sees, mööda sõites nägime, et see on koaala. Kohe parkisime auto ära, et seda vaatama minna, sest me polnud enne maa peal mömmikut näinud. Teame, et metsloomi ei tohi katsuda ega neile lähemale minna, aga kui koaala hakkas jalutama, siis saime Markusega talle nii lähedale, et oleks olnud patt mitte tema karva puutuda, nagu lambavill. Õnneks oli too loom väga rahulik ja meil ei tekkinud mingeid probleeme.

Karavanparki saime endale koha. Seega panime telgi püsti, tegime Melbourne'i kesklinnas elavate naabritega tutvust ja avastasime, et oleme koaalade territooriumil. Iga 10 meetri taga oli mõne puu otsas koaala. Imestasime, kuidas nii paksuke loom saab kõigest 2 cm läbimööduga oksal ronida, ilma et see pooleks läheks...Õhtul jalutasime lähedal hobusteaias ringi ja vaatasime päikeseloojangut. Siis tegime õhtusöögi, jõime siidrit ja veini ning läksime esimest ööd uude telki magama. Öösel 4 paiku tundsin, et tahaks vetsu minna, aga igasugused krabinad siit ja sealt, pluss koaalade häälisemine ajasid selle mõtte ära. Tuli hommikuni kannatada ja siis nägime, et meie telgi kohale puu otsa on üks koaala end magama sättinud.

Laupäeval käisime meie magamiskoha lähedal ookeani ääres üht majakat vaatamas ja siis suundusime randa suuri laineid vaatama, jääkülma vett katsuma, imestasime, kuidas mõned ujusid sellise külma ja tuulega ning liikusime edasi Otway Fly Tree Top Walk'i keskuse poole. See asus vihmametsas ja seal oli pisut teistmoodi metsarada - nimelt ühel hetkel tekkisid keset metsa metallist rajad, mis viisid sind 25 kuni 40 meetri kõrgusele, nii et alla vaadates sai imetleda rohelist loodust. Mind endiselt paeluvad need suured sõnajalad, väga ilusad.

Õhtuks liikusime edasi Port Campelli linnakese suunas, kus asuvad ühed põhilised vaatamisväärsused - 12 apostlit. Leidsime ühe vaatekoha, aga paar tundi enne päikeseloojangut oli valgus meie kahjuks ja need paistsid vaid nagu uduvines kaljud. Lisaks oli igal pool meeletult turiste, mistõttu mõtlesime, et veedame öö siin kandis ja hommikul tuleme uuesti vaatama. Hakkas taaskodne öökoha otsimise saaga pihta. Linnas uurisime karavanpargist, kas neil kohti on, kuigi neil oli juba väljas silt, et kõik on täis. Tädi oli väga tusane ja ei tahtnud meile üldse alternatiivseid valikuid pakkuda. Keerasime seejärel vana sõbra turismiinfokeskuse parklasse sisse ja uurisime sealt kaarti ja nägime, et seal linnas on mingi vabaajakoht, kus oli telkimine reklaamitud. Kohale jõudes hakkasid meil silmad särama, sest nägime meie ees suurt telkimisala, kus oli veel piisavalt ruumi meie jaoks. Pidime lunastama 25 dollarit meie koha eest, mis tagas meile võimaluse kasutada ühisvälikööki, WC-d ja dušširuumi.

Meie jäine supluskoht

Hommikul pakkisime asjad kokku ja liikusime 12 apostli suunas. Meil oli mitu vaateplatvorki ja 1-2 kilomeetriseid matkaradu, millest siis paremad välja valida püüdsime. Apostlid on kaljunukid ookeanis, mis on sinna vee ja tuule poolt pankrannikust välja uhutud. Kunagi oli neid 12, aga nüüdseks on alles jäänud vaid 6 või 7. Viimati "langes" apostel 2005 aastal. Koht ise on väga ilus, kindlasti üks mu uusi lemmikuid Austraalias. Ookeani vesi on helesinine, läbipaistev ja kohe kutsub ujuma. Kuigi vesi oli siiski väga külm, käisime ujumas ära, sest tundus lihtsalt patt niisugusesse vette mitte minna. Pärast oli väga hea karastav tunne!

Ligi kolm tundi müttasime apostlite juures ja siis oli kurb hetk - aeg hakata tagasi kodu poole liikuma. Olime end paari päeva jooksul päris kaugele sõidutanud ja kodutee oli aina pikem, kokku võttis 6 tundi tagasi sõita. Väga kahju oli ära tulla, sest see piirkond oli väga ilus ja seal oleks tahtnud palju rohkem aega veeta. Seepärast tegime ka palju pilte ja Markus tegi telefoniga paar videot ka.

Kokkuvõttes oli see meie soodsaim reisinädalavahetus, sest esimese öö magasime autos, teise öö telkimiskoha eest maksima 35 dollarit kahe peale ja viimane öö 25 dollarit. Hommikul ja õhtul tegime ise süüa, kahel lõunal käisime kohvikus. Seega põhiline kuluartikkel oli hoopiski bensiin - 1,5 paagitäit ehk kusagil 120 dollarit.

Esimene vaatluskoht, kus hakkasime juba aimu saama, mis meid edasi ootab. Ilm jahe ja tuuline.

Ilm hakkas paranema

Majakas ja Markus

See pole mingi Panga pank!

Erskine kosk keset rohelust

Koaala!!!...ja kaamerad välguvad

Koaala jalutas ning Markus ja Karilin käisid järel ja proovisid, kui pehme ta karv on.

Vahest unub nagu ära, et üldse Austraalias oled....

Laineid imetlemas

Üks hiinlane jalutas meie taga, jäi seisma ja hirmunult küsis, et ega see
ometi päris ei ole. Tegelikult esimesel silmapilgul oli mul sama küsimus.
Liba-uss