Neljapäeva hommikul alustasime
oma puhkusega. Sõitsime Capellast Airlie Beachile, korra sõitsin mina, seejärel
Markus. Kusagil 200 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist avastasime, et siin
kandis on nii roheline. Meil
Capellas ja Emeraldi kandis on kõik kuiv ja kollane. Siin aga rohi roheline,
kõik kasvab ja on värviline. Lisaks avastasime ka, et ilm ei olnud selline nagu
lootsime, tuul oli väga tugev, pilvi oli palju. Aga mis seal ikka teha, ega
polnud ju vihma ka kuu aega näinud, siis ei kurvastanudki J
Airlie Beach on tuntud koht, sest
siit algab pääsetee Austraalia ühele enimkülastatud rahvuspargile – Whitsunday’ile.
Siin on väga palju saari, nii suuremaid kui ka väiksemaid. Mõnel üksikul saarel
on majutuskohad olemas, aga nende hinnad on röögatult kallid, seetõttu on
Airlie Beachil meeletult kohti, kus ööbida. Siin on väga palju erinevaid
tegevusi, millega on puhkust sisustada. Näiteks: külastada erinevaid saari,
sukelduda, snorgeldada, langevarjuhüpet teha, purjetada, sisemaal erinevaid
jalutusretki teha, spaa-s lõõgastuda jne.
Airlie Beachil oli meil
broneeritud viieks ööks sviit või pigem ühetoaline korter. Meie sviit asub maja
eelviimasel korrusel ja on vaatega ookeanile. Korteris on väike esik, vannituba
koos mullivanniga, elutuba-kööginurk, rõdu ja magamistuba. Meile väga meeldib diivan ja peeglid, täispikkuses peeglit
meil ju pole ja diivanil on ka nii mõnus lebotada. Mis on aga naljakas?
Tegemist on nelja tärni hotelliga, aga siin koristatakse tube ainult kord
nädalas! Lisaks on kööginurgal pisike kiri, et palun jätke lahkudes kööginurk
korda, muidu võidakse sult selle eest raha maha võtta. Mitte et me plaanisime
siia mingit laga maha jätta, aga ikkagi nii palju kui me oleme hotellinduses
töötanud on naljakas selliseid kirju lugeda.
Esimesel päeval pakkisime natuke
oma asju lahti ja seejärel suundusime linna – Airlie Beachile. Tegemist on pisi-pisikese kuurortlinnaga, mis asub
ookeani kaldal ning on maismaast ümbritsetud mägedega. Linnas on üks suur
peatänav, kus on arvukalt kohvikuid-restorane, suveniiripoode (need on siin ägedamad kui Sydney kesklinnas),
reisibüroosid, hotelle-motelle, riietepoode jne. Me püüdsime leida söögikohta
kell 5 õhtul ja oh imet, süüa sellel kellaajal ei saa eriti kusagil, sest üks
koht just sulges ja teine pole oma uksi veel lahti teinud. Olime natuke
imestanud, et selline seis oli, aga siis ootasime natuke ja söönuks me ka
saime. Pärast jalutasime natuke ookeani ääres ringi ja imetlesime helesininst merd, purjekaid-jahte, mägesid
ja rohelisust meie ümber.
Järgmisel päeval, reedeks, oli
meil broneeritud Jetski Tour ehk sõit skuutritega. Meie tuuri nimi oli Daydream Extreme (Daydream on saare
nimi). See sisaldas 50 kilomeetrit sõitu skuutril, 2 tundi ilusal Daydreami
saarel (kuulub Whitsunday rahvuspargi alla), lõunasööki saarel, sõidukit ja
varustust ning ühte vabalt valitud tegevusala (snorgeldamine, kalade toitmine,
mini-golfi). Me rentisime Markusega kahe peale ühe skuutri, siis oli kogu tripi
hind poole odavam. Meie tuuril oli aga üks suur aga, nimelt kuna ilm oli väga
tuuline, siis juba eelnevalt hoiatati meid et see eksteemsõit tuleb veelgi ekstreemsem ja see oli ka kõige „hullem“
ilm, millega nad oleks veel ookeanile läinud. Mees, kes meid sõiduks ette
valmistas, ütles, et lained on kuskil meetri kõrgused, aga meie meelest olid
need kohati veel kõrgemad.
Markus sõitis esimesena, mina
siis olin tagaistmel. Juba päris alguses oli suhteliselt hirmus tagaistmel
olla, lained olid suured, vett pritsis ikka korralikult näkku, tuul oli tugev
jne. Aga see polnud veel midagi, alles siis öeldi, et järgmise nurga
(poolsaare) taga tuleb kõige ekstreemsem koht. Panin närvi valmis. See oli
kindlasti kõige hirmsam koht kogu
reisi juures, kuna me olime kolmandad (sõitsime kõik hanereas, 60 meetrit iga
skuutri vahel, kokku 9 skuutrit), siis liikusime sama kiirelt kui meie ees olev
noormees. Sõidukiirus jäi 30-60 km/h vahele ja kuigi see tundub aeglane, siis
võin väita, et tormisel merel tundub see väga väga kiire. Meie juhendajad
muidugi ei olnud ilmast heidutatud, nemad ütlesidki, et viimased nädalad oli
vesi sile olnud ja neil oli igav, seega nendel oli nüüd lõbu laialt. Suurte
lainetega ookeanil tegid nemad s-kurve piisavalt, et mina kramplikult hästi
tugevasti Markusest kinni hoidsin. Paar korda sai jalad ka skuutri pealt lahti.
Lõpuks jõudsime saarele Daydream, kus me oma sooja ülikonna
maha võtsime ja liikusime lõunasöögi kohviku poole. Seejärel läksime kogu
grupiga kalu toitma. Me alguses tahtsime snorgeldama minna, aga juhendaja ei
soovitanud seda teha, sest ilm oli väga tuuline ja nähtavus oleks väga väike
olnud. Ühest hotellist tuli meile üks noormees, kes jõgedest ja tiikidest
erinevaid kalu või mereelukaid välja võttis, meile näitas ja rääkis nende
elust. Nägime nemo-t, saime hai poega katsuda ja pilte teha
ning suuri kalu toita. Mõned mereelukad olid väga sõbralikud, tegime ühele pai
ja siis järgmised tulid kohe kõrvale ja nurusid ka pai.
Kui pidime tagasi minema, siis
pidin mina sõitma. Siis ütles üks noormeestest, et tagasiteel on lained hoopis
suuremad. Ma juba peaaegu pidin Markuse taas rooli laskma, aga ei. Alati saab
ju vahetada kohad tagasi, kui ei sobi. Kusjuures see oli hea otsus, sest ise juhtides ei kartnud ma absoluutselt
mitte midagi. Lained olid küll suured jne, aga ise juhtides teadsid, mida
järgmisena teed. Kui vesi oli vaiksem, oli ikka väga mõnus sõita, sain ka 60
km/h kätte ja hästi äge oli. Kui aga sinna kõige hullema koha peale saime,
sõitsime lainetega risti, siis polnud vahet kas sõidad aegalasti või kiiresti,
ikka viskas nina vee sisse korraks ja seejärel pritsis väga palju vett väga
suure survega meile peale. Nii et prillid olid märjad, suu soolast vett täis. Kogu sõidu ajal oli keha suhteliselt
krampis, pidid hoidma end tugevalt paigal. Nii et tagasi sadamas käia oli
esialgu väga keeruline, asjad kukkusid maha, sest käed olid pikalt olnud
juhtimispoosis :D
No comments:
Post a Comment