Ilmselt olete kuulnud, et meil on siin väga-väga kuum. Lõuna-Austraalias on suured metsatulekahjud, aga meil on lihtsalt kuum. Lausa nii kuum, et sain eile esimese kuumarabanduse. Ma ei ütleks, et töötasin eile rohkem päikese käes, kui muidu. Iga jumala päev on vaja ikka õues olla, käia ühest kohast teise ja tube koristades on samuti palju liikumist tubade ja majade vahel. Eile oli aga väga kuiv (võrreldes tavalise superniiskusega) ja tuult ka ei olnud.
Ühel hetkel peale lõunat (kusagil 3 ajal) hakkasin tundma, et pea valutab ja lihtsalt mõte enam ei liigu. Istusin kontoris, konditsioneeriga toas, aga tundsin, kuidas keha ikka veel kuumeneb ja higistab, peavalu süvenes, süda oli ka paha. Lõpuks ei suutnud enam eriti midagi teha, mõttetöö oli null. Tegin kiirelt vajaminevad asjad ära ja lasin jalga. Kodus tegin külma dušši, jõin palju vedelikku ja magasin. Peale tunnist uinakut tundsin ikka, et pea valutab ja võtsin 600-se paracetamoli sisse, aga ei midagi....Täna hommikul oli õnneks kõik ok. Täna päeval aga hakkas samade sümptomite all vaevlema meie konditsioneeride parandaja Andrew...
Asi võib olla ka selles, et me töötame väga palju (see nädal tuli mul 60 tundi ja Markusel 68 - sain taaskord nädala ajaga Eesti kolme kuu palga). Üks asi on töötada jahedas kliimas ja teine asi kuskil 30-40 kraadise kuumusega. Pluss enamasti magame ka ainult 5-6 tundi päevas, mis on ilmselgelt vähe kui teeme 12-13 tunniseid päevi. Miks me ikka nii palju töötame? Esiteks lahkume siit 5 nädala pärast ja teiseks: järgmine nädal tuleb meil kuskil 6 inimest juurde, mis kahandab tundide arvu. Seega peab viimast võtma.
No comments:
Post a Comment