NZ: Sõit ja esimesed päevad

Kuigi blogi käib ju Austraalia kohta, ei teeks paha ka rääkida meie Uus-Meremaa reisist :) 

Lendasime 21. veebruaril Sydneyst Christchurchi, sealt läksime tasuta bussiga Jucy Rentalsisse (populaarne autorendifirma backpackerite seas), kus meil oli rendiauto broneeritud. Saime omale valge Nissan Sunny (lisainfo saamiseks pöörduge Markuse poole), automaatkastiga. Sõitsime siis Christchurci linna sisse, et otsida tasuta netti, kust laadida Markuse telefoni GPS-i jaoks Uus-Meremaa kaart. Meie imestuseks oli kesklinnas nn "punane-tsoon", kus käis suur ehitus ja muidugi kõik liiklus oli piiratud. Siis nägime ka maju, millel oleks justkui seinad ära varisenud jne. Tundus kui kummituslinn olevat. Siis kusagilt mälusopist panime kolme pea peale kokku, et äkki siin oli maavärin. Selgus, et aastast 2010-2011 oli sel linnal neli maavärinat juhtunud (enne neid oli viimane maavärin 1869 aastal). Selle sajandi üks maavärin oli Uus-Meremaa looduskatastroofide hukkunute arvu poolest suuruselt teine. Hukkunuid oli 185 ja magnituud 7.1 (maksimum maavärinate puhul on 10). Ja nähes linna kaks aastat peale maavärinaid oli see siiski päris jube, eriti kesklinnas. Kui huvi, googeldage Christchurch Earthquake ja vaadake pilte.

Rendiauto ja autojuht

Nägime, et selles linnas ilmselt midagi ei toimi. No kui McDonaldsis ka tasuta Wi-fit polnud, siis on midagi ikka väga mäda. Liiklusime edasi Timaru linna poole, kuhu lootsime öömaja leida. Tee peal nägime aga silti Farmstay Holiday Park, kuhu suundusime majutust otsima. Neil oli õnneks pakkuda tuba kolmele hinnaga 70 Uus-Meremaa dollarit. Tuppa jõudes avastasime, et meil on kaks tuba, ühes toas Queen voodi ja teises neli nari ja kõik meie päralt. Ühisköök, -pesuruumid ja -tualetid olid meist paarikümne meetri kaugusel. Hommikul saime vaadata farmiloomi. Tol hetkel tundus see nagu Eesti olevat, kana tuli oma tibudega vastu, lammas määgis ja haned-pardid paterdasid ringi. Isegi kummel ja teeleht vaatas vastu maha vaadates ning ilm oli jahe (8 kraadi) ja pilves. Kui me aga nägime känguruid aia taga, siis tuli meelde, et me oleme ikka Uus-Meremaal. 

Järv Tekapo 

Päeva plaan oli minna Lake Tekapo ja Mount Cooki juurde. Järv nimega Tekapo on üks helesinise veega järv, mida ääritsevad mäed ja üldiselt on nagu väga-väga ilus. Mis ma ikka oskan kirjutada selle kohta, peab ise nägema. Mount Cook on Uus-Meremaa kõige kõrgem mägi (3754 meetrit), selle lähedal oli ka riigi kõige suurim liustik nimega Tasmani liustik, mille pikkuseks on 27 kilomeetrit, paksus kuni 600 meetrit!!! Kuna siin on hetkel suve lõpp, siis osa liustikust oli ära sulanud ja moodustas järve, siiski sulanud osa on kogu massist väga väike osa. Liustiku pealne oli selleks hetkeks kaetud kõrval mägede kruusa ja tolmuga, seega nägi kõik väga hall välja. Mulle see väga meeldis, kogu liustik oma mägedega tekitas piltilusa koosluse. 

Tasmani liustik

Teisel päeval midagi muud me ei teinudki, sest sõit sinna ja tagasi võtab siin kuskil 2-3 tundi (üks ots) aega. Õhtul hakkasime taas öömaja otsima Wanaka linnast, kuid me ei suutnud leida ühtki vaba tuba. Igal pool oli No vacancy. Teine probleem oli ka selles, et vastuvõtt pannakse pea kõigis kohtades kaheksast õhtul kinni. Püüdsime kasutada eelneva öökoha loogikat, valida kämpingpark. Sõitsime sinna ja neil olid ka kõik kohad täis, siis me ütlesime, et ok, mis seal ikka, magame siis autos. Sellel vanapaaril hakkas meist aga kahju ja nad aitasid meid igati, andsid meile tekid-padjad ja lubasid kasutada meil ühiskööki ja pesuruume. Tekid olid õnneks väga soojad, külm meil ei hakanud. Päris lõbus oli ikka oma pesa ehitada, nalja sai meil. Katul oli hommikuks jalg krampis ja Markusel selg haige. Mina olin ju kõige lühem ja magasin juhiistme kõrval, seega oli päris hea auto-öö kohta. Hommikul avastasime, et me ööbisime imeilusa maastiku juures, järv ja mäed...

Huvitavaid fakte:

* Kui päike on väljas, siis on väga soe, isegi hommikul kell 8. Kui päike ära kaob, ükskõik, mis kell, siis mina panin dressipluusi, jope, salli, kindad ja kapuuts ka veel pähe ehk totaalne kubujuss, aga ma olen ka külmavares. Markusega nii hull pole, tema on jope ainult korra vist selga saanud. Seega õhtud-ööd on jahedad.

* Päike tõuseb kusagil 6 paiku ja loojub 8-9 vahel õhtul ehk siin on valgust rohkem kui Austraalias hetkel.

* Liiklus on kohati karm, igal pool on 100 märgid, neid pannakse nt 20 meetrit enne S-kurvi või enne anna-teed märki. Muidugi ega keegi enne anna-teed märki siis 100 sisse ei pane. Mägede-kuristike ääres ei ole väga teepiirdeid, lisaks on teed kitsamad mäestike piirkonnas. Kohalikud on siin sõitmises päris osavad.

* Hinnad on soodsamad kui Aussis. Ütleme nii, et majutus on sama hinnaga, mis Austraalias, aga sa saad kordades rohkem lisaväärtusi. Poes on joogid-söögid odavamad, bensiin samuti, söögikohad ka odavamad natuke. 

* Imelik on siin et mitte üheski majutuskohas ei ole meilt küsitud dokumente sisseregistreerimisel (blogi kirjutamise ajaks on see meil neljas öömaja).