Sydney vol 2

Jõudsime Sydneysse 17 veebruar ja lahkusime 21. veebruaril. Esimesel päeval palju teha ei jõudnudki, sest saabusime linna pool 8 õhtul, siis ootasime bussi, läksime backpackersisse ja peale seda esimene õhtusöök McDonaldsis. Hiljem jalutasime kesklinna, õnneks oli ainult 15 min jalutada. Vaatasime Darling Harbouri üle, jalutasime üle silla ja mõlemal pool silda oli meeletult kohvikuid, restorane, taustaks suurlinna tuled ja pilvelõhkujad. Väga ilus koht.

Teise päeva hommikul saabus meie tuppa Jaana. Tema tuli Uus-Meremaalt.  Kuna ta oli pool ööd magamata, siis meie Markuse ja Katrinaga tegime oma tuure. Käisime kesklinnas shoppamas. Ostsin endale uued tossud – ülimugavad Sketchersid, botase tüüpi jalanõud, mis kaaluvad kui udusuled ja on mingi spets tallaga, väga mugavad igatahes, ei tea, mis materjalist need tehtud on. Kui ostud tehtud, ajasime Jaana üles ja siirdusime kuulsa oopermaja poole. Ma arvan, et see on üks Austraalia põhilisi vaatamisväärsusi. Kõndsime läbi pargi, et näha suurehitist kaugemalt. Juba sealt paistis ta paras pirakas olevat. Lähedalt seega veelgi suurem. Tegime ohtrasti pilte, ega siis iga päev ei satu sellisesse kohta. Ooperimaja trepil nägime ka ilusat linnavaadet ja kuulsat Harbour Bridge’i ehk massiivset silda. Oli mida imetleda.

Peale ooperimaja suundusime Sealife’i ehk kohta, kus saab näha palju mereloomi, sinna olid sisse ehitatud suured akvaariumid. Kirjade järgi oli kogu keskuses üle viie miljoni liitri vett! Nägime igasuguseid väikseid kalu, kes meenutasid ogalikke, siis värvilisi troopikakalu, koralle, katsusime meritähti. Kõige põnevam oli jalutada läbi tunneli, kus ujusid haid. Neid oli nii suuri kui ka väiksemaid. Tänu tunnelile sai neid näha nii külje pealt kui ka altpoolt. Nägime ka looma nimega Dugong – see on see loom, kelle järgi meie vana tööökoha nimi oli pandud. Too meenutas näo poolest hüljest.

Kui tihe päevaprogramm sai mööda, läksime Darling Harbouri lähedale kohvik-restorani ja tegime puhkuse puhul ühe korraliku söömaaja. See kujutas endast kolmekäigulist sööki, majaveini, ilusaid vaateid linna pilvelõhkujatele ja öiseid linnatulesid. Kissu liitus meiega õhtul hilja.

Sydneys käisime ka Wildlife’is, kus nägime Austraaliale omaseid loomi. Kõige rohkem tahtsime näha wallabisid (väiksed kängurud), känguruid, koaalasid, krokodilli. Meie õnneks oli meile sobival hetkel krokodilli söötmisaeg, mao söömisaeg ja koaala talk. Iga looma elust räägiti umbes 20 minutit. Koaalad näiteks magavad ööpäevas keskmiselt 20 tundi! Ühe koaala jaoks läheb keskmiselt 200 puud aastas, seetõttu on koaalad selle loomaaia kõige kulukamad olendid söögiraha poolest.

Kroko Rex

Loomaaias oli ainult üks krokodill, tema nimi on Rex ja ta on 40 aastates, kaaludes 700 kilo. Tädi rääkis seal, et krokod saavad elada söömata 6 kuni 12 kuud, aga see tundus küll väga utoopiline. Meie saime näha ka, kuidas krokole sööki anti. Ütleme nii, et reageerimisvõime on neil päris kiire.

Teisel päeval Sydneys külastasime Summer Bay’d ehk Palm Beachi, seal kus „Kodus ja võõrsil“ sarja filmitakse. Tegelikkuses Summer Bay nime polegi reaalselt olemas. Sõitsime sinna poolteist tundi linnaliini bussiga, üks ots oli 3.70 AUD. Kohapeal avastasime, et käivad ka filmivõtted. Meie kedagi näitlejatest ei teadnud, sest polnud mitu aastat vaadanud seda seepi. Siiski oli huvitav jälgida, mismoodi asjad käivad seal. Vaatasime pealt, kuidas võtted käisid, jalutasime ringi, päevitasime ja ujusime. Lained olid päris tugevad seal, võitlesime tükk aega, et üldse sisse minna, laine peksis koguaeg vastu ja tõmbas meid veega kaasa. Sain paar korda lainega tugevalt vastu pead, neelasin soolast vett sisse, ei olnud kõige toredam tunne, küll aga sai seal palju nalja. Surfiklubi muide ehitatakse ümber, seda me külastada ei saanud.

Peale Palm Beachi kiirustasime tagasi kesklinna, meil oli plaan enne päikeseloojangut minna linna vaatetorni, Sydney Tower Eye, see on üle 300 meetri kõrge, täpset arvu ei mäletagi. Esmalt vaatasime 4D filmi, mis tutvustas Sydney linna ja näitas vaatetorni eemalt. See kõik oli hinna sees. Kuna ta oli 4D, siis ka tuul puhus ja vesi pritsis. Järgmine samm oligi vaatetorn, kust avanes 360 kraadine vaade linnale. Miks me tahtsime minna enne päikeseloojangut, sest siis saame näha linna valges ja tunni aja pärast juba pimedas. Kõige ilusam on ikkagi pimedas, siis kui kõik linnatuled põlevad. Valges oli huvitav vaadata pilvelõhkujate katuseid. Kellel olid basseinid, mullivannid, tenniseväljakud jms. Saime Combo pileti ehk kombinatsioon kolmest vaatamisväärsusest: vaatetorn, Sealife ja Wildlife. Kokku maksis 63 dollarit näkku, eraldi oleks iga asi olnud 36 dollarit.

Lisaks eelnevale käisime niisama linnas ringi, külastasime Chinatowni, erinevaid parke, poode. Kokkuvõttes jättis Sydney mulle väga hea mulje. Kuigi tegemist on suurlinnaga, ei olnud seal meeletult pilvelõhkujaid, suuri rahvamasse, hullult saastunud õhku. Kogu kesklinn oli väga puhas, pargid hoolitsetud, majad korras, infrastruktuur hea ja turistiinfo igal pool olemas. Muidugi ei saa mainimata jätta, et seltskond oli meil tasemel, eks see andis ka suure osa positiivsele tagasisidele linna kohta ja nüüd me ei olnud enam nii vaesed kui Brisbane’is olles. Siiski, iga eelarvega saab hakkama, kui mõistlikult majandada.