NZ: Reisijutt nr 5 – liustikud ja öine rännak kuumaveeallikaid otsides

Eile käisime vaatamas liustikke, mille nimed on Fox ja Franz Josef. Esimesena käisime vaatamas Fox liustikku. See liustik on 13 kilomeetri pikkune ja see on üks ainus liustik maailmas, mis ulatub nii lähedale meretasemele. Liustiku nägemiseks pidime jalutama kusagil 45 minutit ja päris ligidale ikkagi ei lasta minna, kui siis ainult giidiga (see maksab kuskil 150 dollarit). Kohapeal olid hoiatustahvlid, kus näitas artikkleid nendest, kes olid piirdeid ületanud ja surma saanud, sest suur lumetükk oli peale kukkunud.

Foxi nimeline liustik

Teine liustik oli Franz Josef, mille pikkus oli 10 kilomeetrit. Eks need liustikud ole enam-vähem ühtemoodi. Selle tippu näed kuskil mäe otsas ja alumist osa mäeorus, kuigi tegelikult võib see alumine osa olla veel mitukümmend meetrit allpool. Võrreldes Tasmani liustikuga, mida nägime mitu päeva tagasi, oli vahe selles, et need liustikud ei olnud üleni kaetud mäekruusa ja –tolmuga. Seega nägime valget lund ja sinakaid toone. Paaril korral nägime ka seda, kuidas lumetükid lendasid jõkke.

Franz Josef 

Niisiis, kui liustikke lähemalt näha soovite, tuleb võtta giidiga tuur, sealt saab vajalikud matkajalanõud, kepid jms. Meie nägime igas vanuses seiklejaid, muide pensionieas inimesi on siin väga palju näha ringi rändamas. Liustikke saab näha ka helikopteriga, kellel raha üle on.

Õhtul otsustasime sõita nii kaua kui saab, sest meil on ainult nädal veel jäänud ja siiski tahaks rohkem kohti külastada. Pimedas muidugi kõige parem sõita ei ole, eriti mäenõlvadel. Kusagil 10 paiku otsisime majutuskohta. Juhuslikult nägime tee ääres silti backpackers, seda kusagil kaardil ega brošüüris ei olnud. Läksime ukse taha ja küsisime majutust. Kontor oligi tegelikult ühe maapere elumaja. Nad pakkusid meile kõrvalmaja, hinnaga 30 dollarit öö. Kogu see talu kompleks oli kui suur vanaema kodu. Vana maja, kõnniteed igasugu kola ja vanarauda täis.

Biitlid mängivad taustaks

Sees olid kõik vanad asjad. Mitte ükski asi ei meenutanud tänapäeva tehnikasaavutusi, peale külmiku ja pesumasina. Nurgas oli vana grammofon, mis veel töötas, Markus pani vanad vinüülplaadid mängima. Majas oli kaks magamistuba, nende riidekapid olid vanu riideid täis. Kõik oligi täpselt nii nagu õks vanaema kodu välja näeb ja lõhnab. Meie ööbiskohad ja nende otsimised kujunevad järjest põnevamaks.

Perenaine soovitas meil minna kuumaveeallikate juurde. Me otsustasime minna pimedas, võtsime oma saunalinad kaasa ja perenaise poolt joonistatud kaardi. Pidime sõitma 5 minutit autoga üle silla ja sealt edasi 15 minutit jalutama. Kaart oli üpris täpne. Käisime läbi tiheda metsaraja ja lageda põllu, lõpuks jõudsime rannajooneni, kus otsisime taskulambiga kuumaveeallikaid. Tegelikult oli asi siis nii, et inimesed on sinna ise kaevanud augud ja oodanud, millal kuum vesi siseneb. Täpselt kõrval läheb läbi ka külmaveega jõgi, nii et seal saab endale sobiva temperatuuriga basseini teha.

Tee peale jäid sellised kohad

Meie olime kohale jõudmisega liiga agarad, sest tegelikult olid need augud üsna täis ja selleks, et sinna sisse mahtuda, oleks meil kõvasti kaevamist kulunud. Nende brošüüris oli kirjas, et saab neilt ka labidaid laenutada. Me läksime isegi õhtul hilja sinna, kusagil 11 paiku, seega katsusime seal niisama vett, mis oli tõesti kuum ja liikusime tagasi. Väga kihvt oli see, et meil oli täiskuu ja mõned tähed taevas.

Kui me majutuse eest maksime, olime pererahva suures avatud elutoas. Keegi meie käest nimesid ega mingeid täiendavaid andmeid ei küsinud. Maksime ära, peale seda andiski naine soovituse kuumaveeallikaid külastada ja väljaregistreerimise kohta ütles, et kiiret pole, võime rahulikult aega võtta ja et nemad lähevad hommikul ise poodi....