NZ: Reisijutt nr 6 - lõunasaare põhjarannik

Peale liustikke jõudsime lõunasaare põhja poole. Nägime ilusaid rannajooni idarannikul, ookeanilaineid, ilusaid kaljunukki ja kurvilisi teid mäest üles ja alla. Päev number üheksa möödus meil ainult sõitmise all. Sõitsime liustike juurest Motueka linna, mis oli pisike linn. Saime endale väga hubase majutuse jälle ühes Kiwi nimelises backpackeri hostelis. Kuna kogu kesklinnas meile ühtegi head söögikohta ei tundunud olevat, enam friikartuleid, burgereid tõesti ei tahtnud, otsustasime peale linnasisest jalutuskäiku poodi minna ja ise süüa teha. Kõige eredamalt jäi linnas meelde muide selline restoran, mis oli kirikus!!! Väljast nägi välja täiesti kirik ja piilusime uudishimu rahuldamiseks korraks kiirelt sisse ka. Minul ja Markusel läks kohe süda pahaks. Isegi teenindajatel olid mustad riided, ristid laudadel ja kogu „restoran“ tekitas väga kõleda atmosfääri...

Kuna meil oli ilus ja suur ühisköök, korralikud toidunõud ning gaasigrill, oli söögitegemine hoopis meeldivam. Markus toimetas grilli kallal ehk tegi meile steiki kahe erineva marinaadiga (ühe nimi oli Teriyaki, mõlemad poest ostetud). Meie Katuga tegime salati ja keetsime kartuleid. Pärast panime kartulid grillile, siis sai mõnusa krõbeda maitse. Kui Austraalia kartul ei ole üldse suurem asi, siis Uus-Meremaa kartul oli kui Eesti oma. Kõik, mis sai valmis tehtud, maitses imeheana, kõrvale degusteerisime üht Uus-Meremaa veini kah.

  

Hommikul tegime lühikese matka ühte mäkke, et näha lõunasaare põhjaranniku loodust. Vaade oli küll võimas ja saime jälle oma füüsilist koormust suurendada. Enam paremat trenni vist pole kui mäkketõusid. Järgmisega liikusime edasi maailma kõige selgema ja puhtama allikaga veekogu vaatama. Selleks pidime sõitma üle ühe mäe, ehk siis kõigepealt mäe otsa ja siis mäest alla. Kogu tee oli muidugi sik-sak, kurvid siin, kurvid seal.

Selge vesi

Kaiteriteri rand

Veekogu või siis suur allikas oli tõesti üsna selge, põhjas olevad taimed olid hästi näha. Sügavus pidi olema seal kusagil 60 meetrit. Oleks tahtnud käe ka sisse pista ja vett juua, aga igasugune kokkupuude veega oli keelatud, et mitte reostada.

Kolmandana sõitsime ilusate rannaäärte juurde. Ilusa sinise vee ja liivaga rannad, äärtes kaljunukid. Kuigi ilm oli soe ja too rand nimega Kaiteriteri asus lahe sees, oli vesi ikka päris külm. Käisime kõik sulpsti sees ära ja siis hakkasime lainetega mõllama. Tahtsime saada teisele poole kallast, mis oli ehk 15 meetrit ületamist, aga nii kui laine tuli, tõmbas see sind endaga kaasa ja edasi liikuda või isegi paigal seista oli üliraske, sest laine jõud oli nii tugev. Jaa....lõpuks keegi meist naaberkallast ei külastanud.

Ööbisime Nelsoni nimelises linnas Paradiso Backpackersis, aga kuna tegemist oli reedega, siis öökohta ei olnud kerge leida. Saime endale motellitoa, Katule pandi lisavoodi tuppa ja kolmele läks see lõbu maksma 119 NZ dollarit. See oli siiani kõigi aegade luksuslikum tuba, meil oli isegi mullivann toas ja väike kööginurk. Õhtul käisime kesklinnas söömas, kuna selle linna lähistel on palju kuulsaid veiniistandusi, soovitati linna külastajatel käia näiteks veinibaarides kohalikku toodangut maitsmas.

Me käisime küll restoran-baaris, et saaks süüa ka. Katu tellis endale mingisuguse liha ja lauda jõudes selgus, et peab seda ise küpsetama. See nimelt oli toodud kuumal kiviplaadil, mille temperatuur oli 400 kraadi. Sellist asja polnud enne näinud. Huvitav kogemus. Vein oli ka hea, mustasõstra maitsega.

Pühapäev oli meil pelgalt puhkepäev. Tundsime, et puhkuse ajal on vaja ka puhata. Siiani iga päev oleme päris palju ringi sõitnud, matkanud, jalutanud sihtkohti vaatama jne. Sõitsime hommikul Bleheimeni linnakesse, otsisime öömaja. Saime 90 dollariga kolmese toa. Päeval jalutasime linnas ringi, tegime väikse lõuna ja siis ostsime õhtuks asju, et jälle õhtust süüa. Steik, kartulid, salat ja Uus-Meremaa vein ning parmesani juust. Oi kui heaa!