Uudised tööturul

Esmaspäeval oli päris masendav seis. Esiteks hakkasime mõtlema, kui palju oleme tööd otsinud, aga vastust või lootusekiirt ei näe kuskil. Siis lugesin natuke teiste eestlaste käekäigust austraalias ja sain kuulda mitte nii toredaid uudiseid. Näiteks ühes kohas on just hooaeg algamas, aga inimesed juba ootavad, hostelid täis jms. On ka teisi, kellel tööbüroodega isegi ei näkka. Ühesõnaga oli selline mustem päev.

Kolmapäeval oli Katul postkastis kaks kirja, muutsime ju kuulutustel ära, et meil nüüd on auto. Esimene koht pakkus tööd mandariinifarmi korjajana. See naine kirjutas siis meile, et enne peame mingisuguse makse tegema (mis oleks siis toa ja korjamiskottide eest) ja siis alles saaksime neilt täpsema kirja, kus nad asuvad ja loomulikult kinnituse ka. Aga ikkagi...Teine imelik asi, Katrina kirjutas ka, et kas sinna kuskile lattu ei saaks tööle. Siis saatis uue kirja, et ok, olete laos. Mitte ühtegi lisainfot ei küsinud meilt, isegi CV-sid polnud meil ju. Väga kahtlane. Korraks oli muidugi hea tunne, et saaks juba tööle ja kõik ühte kohta, aga siin oli konks.

Vaateplatvorm

Palm Cove

Teine pakkumine oli veel, aga siin jäi arusaamtuks kas ühele või kolmele. See oleks mingisuguse vilja farmitöö, Katu helistas sellele tegelasele tagasi, et lisainfot uurida, aga siis võttis juba keegi teine vastu ja see tähtis nina oli "kättesaamatu". Pidi meile ise tagasi helistama. Siiani vastust ei ole. 

Kolisime täna hommikul enda hostelist välja. Kuna meil nüüd auto on, olime kavalad, tasuta toidu riiulilt võtsime nodi kaasa, maitseaineid jms. Raamaturiiulilt ka mingi 10 raamatut, 3 neist on vist Austraalia turismiga seoses. Mul oli muide ammu plaan üks neist osta, nüüd sain kolm tasuta. Mõtlesime, et ehk kuskil pärapõrgus on neid hea lugeda ja keelt arendada. Sõitsime Port Douglasesse, hetkel oleme kümnekohalises ühikatoas. Päeval käsime Katuga ujumas, kui Markus autoga mässas, nägin delfiini saba. Pole üldse paha.

Ootame järgmisi ja paremaid uudiseid töörindelt...