Hommikul kell 10:30 läks meil
laev Pictonist Wellingtoni, sõit kestis kokku 3 tundi ja maksis kuskil 300
dollarit koos autoga. Wellington on Uus-Meremaa pealinn ja ainus asi, mida me
seal külastasime oli Rahvusmuuseum (tasuta sissepääs) ja McDonald’s. Kuna meie
reisi põhieesmärk oli keskenduda loodusele, siis linnadele suurt rõhku me ei
pannud. Rahvusmuusemit soovitati igal pool külastada ja kohale jõudes saad ise
aru ka miks. Ütleme nii, et meie oli seal peaaegu kaks tundi ja selle ajaga ei
jõudnud me esimest korrust isegi lõpuni näha. Meie nägime Uus-Meremaal elavaid
loomi, nende skelette (sinivaalad on ikka tohutusuured), kivimeid, maooride
kunsti jne. Kõige rohkem aga pakkus huvi vulkaanid, looduskatastroofid,
maavärinad jne.
 |
| Sinivaala skelett |
 |
| Markus koos trollidega |
Iga osakond oli eraldi selle
jaoks kujundatud. Paljudes kohtades sai näha lühifilme kas teleri suurusel
ekraanil või eraldi kino-laadses toas. Pildid ja tekstid olid väga
informatiivsed, huvitavad ja lühikesed. Palju oli makette ja ka tõepäraseid
asju, nt laavakivid jne. See on tõesti koht, kuhu tasub turistil minna. Kuna
parkimise võtsime vaid kaheks tunniks, siis ei teagi, mis järgnevatel korrustel
näha sai.
Edasi oli vaja sõita nii kaua kui
võimalik. Enamasti tähendab see, et kusagil 8ni õhtul, sest peale seda on
enamus majutuskohtades vastuvõtud suletud ja nii on raske öömaja leida. Jõudsime
Ohakune nimelisse linna, mis on millegipärast kuulus porgandite pärast. Saime
soodsa majutuse kolmeses toas hinnaga 25 dollarit nägu. Tuba oli päris pisike,
aga polnud hullu. Ohakune linn on talvel ilmselt populaarne suusatajate seas.
Praegu tundus linn olevat pisut välja surnud (nagu Eestis turismilinnad talvel).
Hommikul avastasin, et olen päris
mitmest kohast ära söödud. Kaelal, kätel ja seljal on osades kohtades punased
punnid. Ilmselt öösel oli mingisugune putukas mu kallal käinud. Markus ja Katrinal
pole mitte midagi, seega vist kirbud ei ole. Vaatame, mis homne päev toob.
No comments:
Post a Comment