40+ ehk mille valid sina?

Meie kohalikus kollektiivis (kolme koha peale kokku) on päris kirju seltskond. Emeraldis on 4 inglast (üks paarike ja kaks tüüpi), kolm itaallast (üks paarike ja üks tüüp), üks kahekümnendates austraallane, üks mustanahaline mees Nepaalist ja siis 40-50 kanti jäävad aussi paarikesed. Kõik nad elavad kohapeal, enamus töötajatele ehitatud majas, aga paarikestel on oma karvavanid, need kõik on kontori ümber muide. Gindies oleme meie eestlased ja Springsureˇis austraallane Marty ja uus-meremaallane Abe (Abraham).

Mina mõtlesin, et meie välismaallased oleme siin ainsad "kodutud", kes reisivad ühest kohast teise, pakkinud terve oma varanduse seljakotti. Aga ei...Üleeile, kui hakkasime tööautoga kõik koos töölt ära sõitma, hakkasin rääkima Sandraga. Tema töötab sample standˇis (võtab viljaproove) ja ta mees töötab ka kusagil siin, pole veel näinud. Sandra on pärit Inglismaalt ja on kusagil 50.ndate alguses. Tema kolis oma mehega 2001. aastal Uus-Meremaale ja nad elasid seal 7 aastat. Ta rääkis, et on kogenud umbes nelja maavärinat, aga ükski neist pole olnud nii jube. Üks muidugi kirjelduse järgi tundus, kui ta rääkis, et põrand konkreetselt lainetas. Ta ütles, et kuigi see maavärin oli ehk minutijagu, oli pärast kuskil 8 tundi merehaige tunne. Ehk ta võrdles maavärina tunnet merel õõtsumisega.

2008. aastal kolisid nad Austraaliassse. Nad ostsid omale karavani ja hakkasid töötama ja reisima. Nad töötavadki ühes kohas natuke, siis reisivad edasi, otsivad pärast uue töö jne. Ma ütlesin talle, et siis sa oled põhimõtteliselt nagu meie, bäkkpäkkerid (seljakotirändurid). Siis ta vastas, et jah, ainult, et natuke vanem ja suuremate mugavavustega (karavan). Nad on reisinud peaaegu terve Austraalia ranniku läbi (siinkohal meenutan, et Austraalia on Euroopa suurune), käimata on veel sisemaa, aga seal on enamjaolt vaid kõrb. Tasmaanias (Lõuna-Austraalias asuv imeilus saar) nad korjasid näiteks vaarikaid. Nüüd nad koguvad oma mehega raha, et minna 32-ks päevaks kruiisile, mis algab Austraaliast ja lõppeb Itaalias. Nad lähevad korraks ka Inglismaale, et näha esmakordselt oma lapselast. Seejärel tulevad tagasi Austraaliasse.  

 Ma ei ole enne vist kordagi kohanud sellises vanuses rändureid. Ikka oled harjunud, et emad-isad käivad ühes kohas tööl mitukümmend aastat, elavad ühes kohas, suvel nokitsevad peenarde kallal, niidavad muru, talvel kaevavad autot lume seest välja, laupäeviti käivad saunas jne. Austraalias kohtad aga nii palju erineva mõtteviisiga inimesi. Siin on üks paarike veel, Pat ja Frank samasugused rändurid, nemad tunduvad ligemale 60-ne kanti. Koos nendega töötades olen näinud, et nad on täpselt samasugused  inimesed nagu meie vanemad, teevad kohusetundlikult tööd jne. Mõttelaadis sellist hipilikkust küll nüüd ei ole, lihtsalt teised huvid. 

Ma ei kujutaks ette, kui Eestis keegi mu tuttavatest 40+ ütleks mulle, et müüks oma maja maha, ostavad karavani ja hakkavad mööda ilma ringi reisima. Seal mõeldakse, et oled peast soojaks läinud. Saksamaal pidi see aga uus trend olema. Iseenesest lähevad enamus neist reisima siis, kui lapsed on iseseisvaks saanud ja siis ongi aega tegeleda asjadega, millest oled siis unistanud, kui lapsed alles nooremad olid ning käed-jalad tööd täis. Sellised paarid tunduvad igatahes väga julged olevat. Ei ole vist niisama lihtne loobuda oma kodust, töökohast, traditsioonidest, mugavusest, samast keskkonnast jne.

Muide täna meie ülemus Jenny rääkis, et tema tahab ka peale Graincorpi reisima minna nii nagu tema töökaaslased. Ehk siis natuke siin tööd, siis reisima ja kui näed, et raha hakkab lõppema, siis otsid uue töö. Jaa....siis ta ütles, et ta sai eelmine nädal 61-aastaseks. Kange eit ma ütlen!