Carnarvon National Park

Reede hommikul 9 paiku hakkasime liikuma rahvuspargi suunas. Plaanisime ööseks sinna jääda, sest üks ots oli kuskil 190 km. Sõitsime Springsure'ist läbi ja saime ülemuse käest suure kaheksa inimese telgi. Kohale jõudsime umbes 12 ajal. Läksime pargi lähedale asuvasse Takarakka telkimisplatsile, broneerisime omale telgiplatsi. Panime telgi kokku, asjad sisse ja seejärel oli meil kuskil 2,5 tundi aega kohapeal uudistamiseks.

Carnarvon National Park on 298 000 hektarit suur, sellel on mitu n-ö osa, meie olime Carnarvon Gorge´s. Selles rahvuspargis on palju liivakivist kaljusid ja kuristikke. Seal oli valida mitmete matkade seas, mõned olid näiteks poole tunnised, tunnised, 22 km, 86 km jne. Esimene õhtu tegime neid väikseid retki, sest päikesevalgust kauaks ei jätkunud. Käisime kuristike juures luusimas ja otsisime infopuntki lähedalt infot homse retke kohta. Järgmise päeva retk oli meil 22 kilomeetrit pikk ja vist mu elu pikim matk.

Saime ringi vaadata ka meie telkimisplatsil, mis oli väga suur. Sinna olid paljud tulnud ka karavanidega. Jõe ääres nägime kängurusid rohtu söömas ja üritasime neile lähenemiskatseid teha, aga edutult. Pärast võtsime oma gaasigrilli välja telgi juures ja hakkasime süüa tegema ning veini jooma. Päris mõnus vaheldus oli. Õhtul läheb nüüd ikka päris jahedaks ära, vähemalt Austraalia mõistes. 

Praekartulid sibulaga, steik seentega ja punane vein

Hommikul alustasime peale supi söömist oma päevast retke. Igaüks meist võttis kaasa seljakoti, kuhu panime näo kohta 1,5 liitrit vett, paar õuna, küpsiseid. Enne teele asumist kohtasime jälle känguruid, no neid oli ikka päris palju. Vaatasime ja üritasime neile pai teha, aga hüppasid ikka minema. Rännak kulges suurelt jaolt läbi metsa minemist, aga oli ka kusagil kümme korda vaja jõge ületada. Soovitati kõigepealt liikuda raja lõppu (2 tundi) ja seejärel hakata tagasi liikuma ja siis hakata vaatluskohtades käima. Nii me siis tegimegi.

Meie retk kestis kokku kusagil seitse ja pool tundi. Selle sisse jäi meil mitu vaatluspunkti: katedrali koobas, sõduri kanjon, kunstigalerii (aborigeenide kunst kalju seintel), samblaaed ning amfiteater. Sõduri kanjon ja amfiteater olid väga ägedad, esimene oli kaljude vahel ja seal olid maailma suurimad sõnajalataimed. Kuna seal oli suhteliselt pime, siis vähene päiksevalgus moodustas huvitavaid valgusmänge. Amfiteater kujutas endast kohta, mis oli kalju sees üks suur koobas, kuhu sai siseneda kalju ühest küljest või ülevalt. See oli 60 meetrit kõrge, väga võimas. 

Lõpetasime oma retke kusagil viie ajal õhtul ja peale 22 kilomeetrit ei olnudki nii väsinud, kui oleks ehk võinud arvata. Eks need ilusad kohad andsid palju särtsu juurde. Kui jõudsime tagasi auto juurde, polnud meie "ekskursioon" aga siiski läbi. Nägime uuesti känguruid, keda üritasime paitada, aga ei saanud. Üks känguru puudutas oma ninaga Markuse kätt. Siis aga nägime ühte ema-känguru, kellel oli väike poeg kukrus, nii et pea ja jalad paistsid välja. Vot see pani meie retke I-le täpi! Kuna sõnadega on raske kirjeldada, panen parem natuke pilte :)

Mis aga enam nii rõõmustav ei ole - pärast paarikümmend minutit päikeseloojumise taustal kodusõitu ajasime ühe pisema känguru auto alla. Nemad liiguvad kõige rohkem tõusu ja loojangu ajal ning kuna nad on loodusega ühte värvi, on neid raske märgata. Kui me seda Ruud nägime, oli ta tee ääres ja kiirus kuskil 100 km/h, seega polnud ka pidurdamisel suurt mõju. Õnneks läks Ruu täpselt meie kahe ratta vahelt läbi, käis paar kolksu, aga auto jäi terveks. Ruud me ei näinud enam. Faktikoht: Aussis on umbes 60 miljonit kängurut ja 20 milonit elanikku. 

Veel pilte:

Suurim sõnajalg

Amfiteater

Samblaaed