Brisbane ehk võitlus ajavahega

Niisiis oleme tagasi Austraalias. Lennureis oli küllalti kurnav nagu eelmine kord. Helsingist Singapuri lendasime pisut üle 11 tunni Finnairiga. Seal mina eriti magada ei saanud, pidevalt siplesin seal. Nii kui Singapuri lennujaama jõudsime, sõime natuke ja siis keerasime põrandale pikali. Ikkagi 11 tundi lendu. Singapurist Brisbane oli kuskil 7 tundi lendu Etihad Airways'iga, millest me enne küll midagi kuulnud polnud. Tuli välja, et see oli ikka päris luksuslik võrreldes Finnairiga, meenutas Emirates'i. Etihad lennukil oli palju mugavamad istmed, suur ekraan filmide vaatamiseks, tekk, suured kõrvaklapid, kõrvatropid, silmaklapid, ühekordne hambahari ja minipasta ning isegi sokid! Süüa sai ka palju rohkem ja joogimenüü ka palju suurem. Aga sellest pikast lendamisest tingituna väga palju isu nagu ei olnudki, pole ju väga liigutada saanud ennast. Igatahes viimase lennu ajal me ei maganud üldse. Peale õhtusööki vaatasin kaks filmi ära, siis plaanisin tukastada, aga seejärel tulid stjuuardessid juba oma hommikusöögikäruga. Ega ei saanud üldse ju aru, mis kell on.

Laip on laip

Brisbane'is saime kiirelt lennukilt maha ja õnneks meid Markusega väga ei piinatud ka, ei tehtud läbiotsimist. Katu aga võeti pistelisse kontrolli, nii et koer sai ta koti läbi nuuskida. Seejärel võtsime rongi ja asusime hosteli Bunk Backbackersi poole teele, mis asub kesklinna ja hiinalinna piiril. Kohe me kahjuks tuppa ei saanud, nii viskasime end ootesaali pikali ja jäin korra vist magama ka. Kella poole 2 paiku saime tuppa ja keerasime kõik kolmekesi magama. Magasime kusagil poole 7-ni välja, siis käisime söömas, tulime tuppa, et edasi magada. Asi jõudis siis nii kaugele, et kell kolm öösel läks uni ära ja pool 6 võtsin nüüd läpaka kätte ja hakkasin blogi kirjutama. Režiim on ühesõnaga veel natuke sassis. Markus on muide tõbine, kurk haige ja nohu, ta köhib siin, nii et raske tudida ka. 

Hommikul 9:40 läheb minul ja Markusel lennuk Brisbane'ist Emeraldi, Katu reisib natuke üksinda ringi. Jõuame 11-st sinna ja vaatame, kas meile keegi vastu ka siis tuleb. Eile helistasin meie otsesele ülemusele ka ja ta rääkis, et on hoopis kusagil mujal tööl praegu, mingil teisel saidil. Küsisin kasside kohta ka, siis ta mainis, et pole ammu Gindies käinud ja pole Nurrut näinud. Nii et väike põnevus on meil sees, et kas kass üldse alles ongi. Täna hakkab meil siis lahtipakkimise ja koristamise sessioon ning loodetavasti esmaspäevast hakkame tööle, vähemalt esialgselt nii lubati. 

Aga mis tunne on tagasi Austraalias olla? Kui sügisel läksime, oli ikka suurem reisiärevus ja põnevus versus hirm ja kartus. Nüüd oli pigem kahju ära tulla, sest Eestis oli veel nii ilus kõik. Brisbane'is oleme ka kaks korda juba olnud, see oli ka esimene peatuspaik Austraalias, seega polnud siin ka nii põnev enam. Nüüd on töökoht ka olemas ja ei ole enam paanikat, kas ja kuhu me tööle saame, nagu oli esimene kord. See on ikka hulga kergem tunne :)