Capella tööelu

Kaks tööpäeva Capellas on juba seljataga. Eile töötasime 7st 5ni õhtul ja pärast istusime natuke väljas teistega, tegime süüa ja siis tuppa voodisse visates mõtlesin, et jään kohe magama. Mitte et tööpäev oleks raske olnud, ei. Pigem annab tunda see, et me pole enam harjunud tööl käima. Kuu aega puhkasime Eestis ja sellele eelnevalt kuu aega käisime tööl nagu kuuvarjutused ja 10-tunnised tööpäevi ikka naljalt ei olnud. Mh...mingi sipelgas jalutas mu ekraanil, lömastasin ära.

Igatahes. Capella on suurem sait kui Gindie ja Spingsure. Siin on kaks väga kõrget silo ja neli madalamat silo, lisaks kaks kuuri, kuivati ja hetkel on kahe presendi all hunnik sorgumit ja kikerhernest. Esimene päev me midagi erilist ei teinudki, sörkisime niisama sabas ja aitasime, kui oskasime; koristasime kuuri ära (riisusime sodi põrandalt hunnikusse), lükkasime maast vilja hunnikutesse ja muud siukest värki.

Capella

Täna pandi Markus kuivati peale tööle, ta koolitatakse välja, et siis vajadusel saab ta teises vahetuses (öösel) tööl olla. Ta näitas täna mulle ka vahepeal, mis ta seal teeb. Suht lihtne töö on, peab paari asja jälgima (et temperatuur on õige), proove võtma jne. Mina sain hommikul palju füüsilisema töö. Nimelt eile kui rong käis, läks ühest vagunist väga palju vilja üle, sest mingi masin ei sulgenud (rike) korralikult. Seda oli küll mingi 5-6 tonni jagu ja enamuse pidime sisse kühveldama, sest kopaga nii maadligi oleks palju kive sisse tulnud. Lisaks raudteerööbastelt vilja kokku riisumine. See oli ikka paras porno, sest seal on kruus ja ikka läks aega, et neid väikseid viljaterasid kätte saada. Rongi laeti umbes 6 tundi, 38 vagunit.

Tööpostil, parasjagu luuaga riisumas

 Peale lõunat sain uue töö – hopper attendant ehk viljasalve assistent. Olin siis kahe suure silo juures ja võtsin rekkaid vastu, kes vilja sisse tõid. Alguses mind pandi sinna umbes nii, et midagi ette ei näidatud, lihtsalt öeldi, et ole seal ja pane allkiri. Hmm...väga julgustav! Pärast üks tüdruk tuli ja rääkis rohkem asju lahti. Põhiliselt pean ootama rekka ära, küsima talt paberid, vaatama kumba silosse vili läheb (ühes niiskem, teises kuivem), siis panema oma koodi ja allkirja ja ütlema, kas ta võib oma laadungi maha lasta. Üldjuhul oli lihtne, rekka tuleb ja läheb ja annangi ainult allkirju. Kui siis on vaja teise silosse lasta vili, siis pean ootama kuni salv tühjaks saab, masinavärgi seisma panema, transfeerimise teise silosse ringi seadistama, uuesti tööle panema, kontrollima, et kõik asjad tööle hakkasid. Lisaks tuleb jälgida, et rekkajuhtidel alati kiiver ja helkurvest või taoline särk seljas on. Vahepeal oli tühi auk ja polnud rekkaid näha, siis käisin Markust vaatamas ja seal vilja riisumas. Eks siin nii olegi, et koguaeg sul midagi teha ei ole, aga kui autod pidevalt tulevad, on igalühel töö olemas. Rekkaid oli ka igasuguseid: ühe, kahe ja kolme treileriga. Tänane tööpäev lõppes mul 17:30, Markus on siiamaani tööl (kell hetkel 19:15).

Peale tööd käisin korra autoga linnas, me elame ka suht linnas, aga võtsin siis oma asjad ja istusin autosse, hakkasin seda käivatama ja siis vaatasin, et kurat, siin pole rooli. Siis avastasin, et olin kõrvalistmele istunud. Siin Austraalias on pidevalt nii, et autosse minnes lähed valele poole. Kõige hullem oli aga see, et linnast ära tulles peateele pöörates sõitsin vastassuunavööndisse ja alles siis kui kaugel auto vastu tuli, avastasin et kurat, valel pool teed. Sai nüüd Eestis ju koguaeg autoga ringi sõidetud ja täna oligi esimene kord Austraalias jälle autoga sõita.