Nurru on kodus!

Vaade hosteli aknast

Lennukisõit Emeraldi kujunes hästi, kohale jõudes uurisime lennukiaknast maad ja vaatasime, et siin lähedal on paar päris suurt farmi. Keegi meile kahjuks lennujaama vastu ei tulnud. Aga pole hullu, Marty arvas ka, et võib-olla keegi ei tule, sest praegu on vähe inimesi tööl ja tööautosid pole ka nii palju...Võtsime siis takso ja tulime sellega Gindie'sse, see nali maksis meile 72 dollarit. Tulime koju ja hakkasime kohe uurima, mis siin kuu ajaga muutunud on. Kõigepealt on rohi pikem ja kuivem, tundub, et vihma pole küll ammu sadanud siin. Kohe uurisin ka vannitoast, kas kassi elutsemisest ka jälgi on, ei olnud väga. Kassi taldrik oli tühi ja vett ka polnud, aga kassitoidu purke oli küll vähem. Nurrut polnud ka kusagil näha. Marty ütles ka, et ta pole ammu siin käinud, sest oli kaugemal tööl. 

Mina hakkasin kohe koristama ja asju lahti pakkima ja Markus läks voodisse pikali, sest ta oli tõbine. Kui sain köögi ja vannitoa puhtaks (konnasid muide vetsupotis ei olnud), viskasin voodisse pikali. Pidin juba peaaegu magama jääma ja siis kuulsin, et keegi on ukse ees (uks oli lahti) ja kräunub. Mõlemal tõusid kohe pead püsti ja nägime Nurrut. Ta mõnekümne sekundi jooksul pelgas meid, aga võtsin ta kohe sülle ja paitasin teda. Ma juba arvasin, et ta ammu minema pannud. Nurru iseloomult oli muide selline, kes üldse süles ei olnud, enamuse aja oli õues ringi luusimas ja üldse väga antisotsiaalne kass. Nüüd aga täpselt vastupidi. Esiteks ta tuli voodisse ja nurrus ja nühkis end igale poole ning enamuse ajast kräunus-mäugus, tahtis koguaeg pai saada jne. Ja kui me nt ta vahepeal õue lasime, siis ta hakkas kohe ukse taga kräunuma, ei tahtnud üldse üksi olla. 

Siin me oleme! Gindie on rannikust muide 320 km kaugusel

Töökoht 1,2,3

Välimuselt Nurru nägi täitsa hea välja. Karv läigib kenasti, aga eks ta natuke kõhna ikka ole. Ta oli enne juba paras soolikas. Nurrul on silma juures mingi haav, ju ta on kakelnud teise kassiga. Öösel oli ka Nurru toas, mida ta tavaliselt kunagi ei ole olnud. Siis ta läks just luurele, aga tänase öö oli vapralt toas. Magas korra minu kõrval, siis jälle Markuse juures. Eks ta oli pikka aega ju täitsa üksi, nüüd tahab kõike hellust ja hoolivust tagasi saada.

Marty tuli ka eile siit läbi, võttis Markuse auto peale ja läksid Spingsure, kust Markus sai meie auto kätte. Andsime Martyle ühe Vana Tallinna pudeli ka, ta algul vaatas seda tükk aega ja küsis, et mis jook see on siis. Kirjas on ju liköör. Ta tänas meid ja lubas õhtul proovida. Autol oli aku täitsa tühi, sest Marty pole sellega eriti sõitnud. Auto oli Marty kodus, mis tähendas seda, et Markus sai Kity't näha. Kity oli tema laste üks lemmikkasse ja Marty ise ütles ka meile, et kui ta kassi meilt ära võtab, siis me pärast ilmselt teda tagasi ei saa ja ei saagi. Aga vähemalt Kityga on kõik korras, ta oli ikka päris paksuks läinud. 

Unerežiim on endiselt paigast ära. Eile 4-5 ajal päeval läksin magama ja magasin poole 12-ni õhtul välja, siis oli paar tundi üleval ja läksin uuesti tudule. Hommikul enne kuute tegime silmad lahti. Aga see on juba parem, kui öösel kell kolm ärgata :)