Sydney

Sydney

03 November 2014

Elu pärast Austraaliat


Esimene töökoht Austraalias ja seltskonna mõttes kõige parem. Töö saime kolm nädalat peale maandumist.
Palk oli hea, söök ja majutus tasuta. Palju noori seljakotirändureid.
Peaaegu kaks aastat sai Austraalias oldud ja nüüd olemegi tagasi kodus - Eestis. Päris pikka aega sai juba oodatud seda, et saaks juba ära koju. Igatsesime eesti sööki, sauna, sõpru, tuttavaid, perekonda, eesti keeles rääkimist, eesti keeles teleka vaatamist/raadio kuulamist, lugemist ja isegi maatööde tegemist - muru niitmine, okste lõikamine, lehtede riisumine. Noh Eestis on olemas jalgratas ja rulluisud, aga Austraalias oli meelelahutuseks vaid läpakas ja fotokas. Ja ega suvel kõrgete kuumakraadide juures tegelt ei tahtnudki õue minna. 


Mõnes mõttes on Eesti ja Austraalia sarnased. Eestis ei lähe talvel väga õue, sest on külm ja nii konutadki kodus ja istud sooja kamina ees. Austraalias ei kipu suvel väga õue, vaid istud toas konditsioneeri ees. Siis saime aru, et palju lihtsam on tegelikult Eestis, sest kui sul on külm, siis pikapeale hakkab õues liikudas ikka soe ja kui on korralikud talveriided (soe pesu, suusapüksid jne), siis ei olegi nii hull õues olla. Austraalias ei saa aga 40 kraadise kuuma eest end kuidagi õues kaitsta. Saab küll ujumas käia, aga sedagi vaid kindlates kohtades...

Meile ei meeldinud lõpuks enam ka see, et liiga palju oli sellist võltssuhtlemist. Inimesed on väga viisakad ja naeratavad, üritavad alati small-talki teha ja see kuidas me lõpuks nägime, mismoodi alati kellegist taga räägitakse. Siis saime aru, et eks ka meist seljataga midagi öeldakse. Meie jaoks oli väga imelik ka see, kui kuuled, kui vihaselt nad kedagi kirusid ja siis kui see sama inimene seltskonda tuli, räägiti nagu mitte midagi poleks olnud ja olid nagu suurimad semud. No Eestis on ikka nii, et kui sulle mõni inimene kohe üldse ei sümpatiseeri, siis niimoodi ei lipitseta silme all. Saadadki seenele ja tohmid pigem omaette edasi...

Sydney. Minu lemmik linn Austraalias, ilus ja hea aurga suurlinn. Seal käisime kahe aasta jooksul kokku kolm korda.
Ühel korral saime kogeda võrratut aastavahetuse ilutulestikku. 
Eesti tundub muidu väga hea koht elamiseks võrreldes Austraaliaga. Vahemaad siin on väiksed, pole pikka sõitu, et kellegile külla minna. Ujuda võib igal pool, siin pole krokodille, haisid, meduuse jms ohtlikke elukaid. Metsas saad käia ilma, et mõni surmav madu sind sutsaks. Neid aeg-ajalt kohtab ka eluruumides, ühel oli telekajala ümber. Meil pole suuri metsatulekahjusid, ega mussoone. Ja mis kasu on sellest ilusast helesinisest ookeaniveest, kui seal on ohtlik ujuda. Võin oma kogemusest öelda, et see pole üldse nauditav, kui sa pidevalt mõtled, et äkki midagi nüüd tuleb ja hammustab sind. 

Austraalia andis meile muidugi väga ägeda kogemuse. Enne Aussi tulekut ma kindlasti ei osanud isegi mõelda, kui palju on Austraalial ikka pakkuda. Seal on kõik nii teistmoodi ja kui enne väga reisinud ei ole, siis on kõik esialgu nii põnev ja huvitav. Silmaringile oli see küll super ja iseenda proovile panemise osas samuti. Sa saad kogeda nii palju asju, mida sa enne kunagi teinud ei ole. Lisaks...Austraalias teenitud palgad võimaldavad elada head elu, käia reisimas või koguda raha, mida hiljem Eestis ära kasutada. 

Kui me siis lõpuks Eestisse tagasi jõudsime...

Esiteks oli niiiiiii hea näha seda rohelist loodust - muru, puud, lilled. Kõik oli nagu elus. Austraalias on enamus maast ju kuiv. Enamuse meie Austraalia ajast veetsimegi selle kuiva heinamaa keskes, kus olid üksikud puud. Eesti loodus on ikka nii ilus. Väga mõnus oli värsket jahedat õhku hingata. Rõõm kodus olla oli isegi nii suur, et kui väljas oli pilves ja vihma kergelt sadas, siis läksin kohe hea meelega õue jalutama. Nüüd ei tundu 5 kraadi õues ka külm, paned korralikult riidesse ja ongi soe ning ega ma siis õue seisma ega istuma lähe, ikka liigud ringi.

Selline kuiv Austraalia sisemaa ongi ja seda on ikka omajagu



Esialgu oli nii tore Eestis olla, sai kohe musta leiba ja kohukesi poest ostetud ja esimene nädal ma vist sõingi väga ebatervislikult, tahtsin ju kõiki neid asju süüa, mida pikka aega pole saanud. Lõunasöögiks Estrella krõpsud küüslaugu-dipi kastmega oli jumala ok. Sai istus üldse külmiku kõige kaugemas nurgas, sest nüüd oli vaja ju musta leiba pidevalt näost sisse ajada, mõni kohuke veel vahepalaks ja siis jälle üks võiku lastevorstiga. Nii kaua, kui süda hakkas sellest sigri-migrist natuke pahaks minema, siis võis pausi teha. Et siis paari tunni pärast uue hooga alustada Kalevi kommidega. No worries nagu Austraalias öeldakse. 

Saunaga pole siiamaani veel hoogu maha saanud. Kui enne Eestis käisin kord nädalas, harva ka kaks, siis nüüd on iga nädal vähemalt kaks korda sauna saanud, isegi kolm on ära tulnud. Pärast on nahk nii mõnus pehme ja puhas ning endal hea lõõgastunud olek. Aga nüüd tundub endalegi naljakas see, et eestlane on ju väga vaikne ja ei võta võõraid kiirelt omaks, aga siis võõraste inimestega paljalt saunalavale ronida tundub igati normaalne tegevus.



Väga hea meel oli näha kõiki tuttavaid ja sõpru ning pereliikmeid. See, et Eestis on tegelikult kõik ju nii lähedal, saad poole päevaga sõita kuhu iganes, ei ole nii suuri vahemaid. Käisime ära Tallinnas, Tartus ja Pärnuski, paar tundi sõitu ja juba kohal. Muidugi seekord vaatasin Tallinna ja Tartu vanalinna juba hoopis teise pilguga, on ikka ilus küll.

Üks meeldejäävamaid hetki...
Kui Eestist ära minnes nägime siin vaid negatiivseid asju, siis Austraalias olles hakkasime nägema palju positiivseid asju. Võib-olla just seepärast, et kontrast kahe riigi vahel on ikka suur. Lõpuks hakkasime Austraalia puhul ka negatiivseid külgi nägema, aga ega kusagil polegi täiuslik elada. Nii palju saime ikka aru, et meie jaoks Austraalia kunagi koduks ei saa. Lihtsalt ei meeldinud seal nii väga ja ei tulnud seda tunnet. Alguses tõesti oli mõnus minna sooja riiki, kus päike on soe ja inimesed toredad, aga põhjamaa inimese jaoks on sealne päike ikka liig mis liig. Aga seda peabki parem omal nahal järgi proovima ja aru saama ning siis on ka koduriik kallim kui enne.

Eestis oleme juba 1,5 kuud olnud ja nüüd kõige rohkem häirib mind see, et kõik tundub nii elutu...Inimesed tänaval on nii kurvad ja mossis nagu oleks just matustelt tulnud, poodides teenindajad on nii õnnetud, veab kui mõni sulle teregi ütleb. Üks päev sõitsin bussiga ja pileti ostmise ajal ei rääkinud bussijuht mitte ühtegi sõna!!! Maakohas jalutades tuleb teine inimene vastu ja nähes mind, pöörab pilgu maha, nägu mossis. Alguses püüdsin ikka ise naeratada, aga nüüd tunnen, et saan isegi osaks sellest tänavamassist. Sulandun Eestisse. See mulle Austraalias meeldis, kui väikses kohas jalutad, siis alati vahetad sõna kellegiga või niisama naeratad. Annab endale ka jõudu ja energiat. Siin vastupidi...Väga palju on negatiivset tänavapildis ja kõnes.

Kaksteist apostlit - minu üks lemmikuid Austraalias.
Järgmine etapp oli töötuks võtmine. Eestis ühtegi töökohta ei olegi, kuhu oleks veel tahtnud proovida. Öötööd enam teha ei taha ja palka tahaks ju ka normaalselt saada. St et kui 600 euri saaks kätte, oleks alustuseks normaalne. Aga Saaremaal ei olegi väga selliseid ettevõtteid, kes nii palju (no tegelt on vähe, aga enamus saab veelgi vähem) palka maksaks. Töövalik on siin ka üsna niru ja ega minu Austraalia CV ka midagi juurde ei anna, töö osas alustan täpselt samast kohast, kust ma Eestis pooleli jäin. Aga iseenda jaoks olen avastanud palju, mis vähemalt minu jaoks on päris oluline. Töökohtadega on ka see jama, et parema töökoha saamiseks nõutakse sult vägevat haridust, töökogemust ja mitut võõrkeelt, aga palk on ikka niru. 

Üldse tundub, et elu keeb Eestis vaid suuremates linnades, aga väiksemad, näiteks Kuressaare, surevadki lihtsalt välja. Kuressaares on palju vanu räämas maju, linnatänavad on nii tühjad, kinnisvaraturul on müügis 106 korterit, 55 maja ja 50 krunti. Kas need inimesed lähevad ära mandrile või välismaale? Suvel siin muidugi käib suur trall, üritusi on maa ja ilm, tänavad turiste ja puhkajaid täis, aga talveperioodil on üks suuuur vaikus. Kurb. 

Praegu tundub, et tahaks kusagile välismaale veel edasi minna. Siinne tööturg tundub olevat niru, elu tundub natuke seisvat noore inimese jaoks ja nii meie mõtted jälle välismaa poole kipuvad. Jaanuaris proovime Kanadasse üheks aastaks saada ja võib-olla ka Norrasse kusagile tööle. Ühel hetkel muidugi tahaks ju Eestisse paikseks jääda, aga praegu selleks soodne hetk ei tundu. 

Helesinine läbipaistev vesi ja valge rannaliiv on täitsa olemas!!!  
Nii juhtub alalõpmata kui laseme suvalisel inimesel meist koos pilti teha. Seepärast on koos pilte meist päris vähe.