Vana aasta viimased päevad

Tere taas!

Pole väga palju uudiseid seekord, aga siiski. Markus käib siin usinasti tööl. Eile oli rong, millel 40 vagunit, mis tähendas Markusele 12-tunnist tööpäeva ja täna on 28 vagunit, aga kuna nad alustasid seitsmest hommikul ja siis selgus, et rong tuleb alles 10-ks siia, siis tuleb tänagi korralik tööpäev. Ma olen siin nagu perenaine, pesen pesu, koristan, teen süüa ja vaikselt sorteerin asju, mida võtta, mida jätta. Üritame viimastest jäänustest süüa ka teha, midagi uut pole ju mõtet osta ja pood ka liiga kaugel. Nii oligi üleeile meil õhtusöögiks nuudlid praevorsti ja praetud sibulaga, eile aga praekartul vorsti ja sibulaga :)

Viljapõllud

Kui eile läks pesu kuivatamine hõlpsasti, siis täna kuivatan kõiki riideid toas. Nimelt täna lõuna paiku toast välja astudes kuulsin rohu sees sahinat ja minust meetri kaugusel vingerdas umbes meetripikkune pruunmadu. Ta ronis meie maja alla, nii et pärast pidin hoogu võtma, et üldse julgeks tuppa tulla. Meie maja ümber on mõned kohad üsna rohtu kasvanud, kohati 30-40 cm pikkune rohi ja sinna ussipoisid armastavad ronida. Pesunöör on ka võsa kohal, nii et sinna ma enam oma jalga ei astu!

Eile otsisin pool päeva transporti Sydneysse, sest me autoga ei tahtnud minna ja teistel oli juba transport olemas. Meile sobilikud rongid olid juba kõik välja müüdud, uurisin siis erinevaid busse ja üritasin kokku panna sobiva marsruudi, aga üksi neist ei sobinud meie plaanidega, sest tagasitulek oleks jäänud liiga hiliseks või oli siis taaskord osa broneeritud. Siis aga helistas Katu, et saame minna Grantiga. Algul pidi ta sõber ka tulema, aga nüüd ei tule, seega mahume kõik viiekesi ära: Grant, Triinu, Katu, mina ja Markus. Siis saame oma auto tema juurde ka jätta, seega on turvalises kohas. 2. jaanuaril peame aga meie Markusega Temorast sõitma Finley'sse, sest 3. jaanuari hommikul on vaja teha intervjuu.

Päike hakkas loojuma

Sydney aastavahetusest on telekas päris palju juttu ja reklaami. Kuulsime, et sel õhtul lastakse taevasse 7 tonni rakette. Kell 9 oli vist esimene ilutulestik lastele, siis kell 10.30 on uus ilutulestik, sest muidu jääb "nii suur vahe sisse" ja südaööl siis kõikse vägevam tulevärk. Kogu selle krempli maksumus on 6,8 miljonit dollarit!!! Aga linn pidi selle õhtuga tulu saama üle 150 miljoni, nii et pole hullu! Kuuldavasti tuleb see aasta Sydney suurim ilutulestik, tore, et me siis seda vaatama läheme. Ainuke probleem on, et ei tea, kuhu seda peaks vaatama minema. 

Oleme esialgse majutuskoha saanud ka Finley'sse. Nimelt üks rekkamees, kes siin sõitis, tema on oma abikäe ulatanud. Kõigepealt üritas ta meile sebida tööd Victoria osariiki,vahepeal ikka helistas, et kas oleme ikka tööd saanud jne. Nüüd saime aga Sunrice'i alla tööle ja asi korras. Siis tuli välja, et tal on maja Finley's ja me siis uurisime, et äkki saaks esialgu sinna. Ta oli muidugi sellega nõus ja ütles, et oleme nädala seal ära ja siis vaatame, äkki tahame sinna jäädagi. See oli ääretult meeldiv uudis. Jälle üks mure vähem.

Head vana aasta lõppu kõigile!

Jõulud Austraalias Eesti moodi

Jõululaud

23. detsembril läksime meie töökaaslase Grant'i juurde, et seal teha jõuluõhtusöök Eesti moodi. Me Markusega olime siin teinud kartulisalatit, võtsime selle ka kaasa. Kohapeal tegi Markus liha ahjus, küpsetasime kartuleid (teeme neid mikrouunis!!!), Triinu tegi kapsahautist ja kõrvale ostsime veel Poola hapukurki, rollmopsi, herneid, maisi jne. Puudu oli vaid must leib, särisev verivorst, kõrvitsasalat, sült ja lumi :) Proovisime ise glögi ka teha. Ostsime tavalist punast veini 5 liitrit ja panime sisse mandleid, rosinaid, kaneeli, suhkurt ja igast muud manti ja maitse sai üsna õige. Õnneks meil vedas ilmaga selles suhtes, et kui eelmine nädal oli siin 40 kraadi kandis ilm, siis 23 kuni 25. detsemver oli taevas pilves ja õhk Austraalia mõistes jahe. Väga mõnus ilm! 

Meie jõuluõhtusöögil olid kuus inimest: Markus, mina, Katu, Triinu ning austraallased Grant ja Matt. Nemad siis pidid leppima meie söögiga, aga neile meeldis kõik. Isegi rollmops oli ok. Nad ikka imestasid ka natuke, et meil nii ilus jõululaud oli, et oleks nagu restoranis. No eesti jõululaud on tavaliselt veel poole suurem...Õhtul tekkis isegi jõulutunne, sest kuusk oli toas, jõulutuled põlesid ja kõlarist tuli jõulumuusikat. Muide Grant tegi endale jõulukingituse, ostis endale uue auto Ford Falconi. Mees on 31-aastane, tal on laenuga maja (juba 6-7 aastat) ja tuttuus auto, pluss vana auto, mille ta maha müüb. On ikka vahe sees küll elukvaliteedis.


Muide siin 25 ja 26. detsember on nii suured pühad, et toidupoed ja kõik muud asutused on kinni! Bensiinijaamad on vaid lahti ja need on ka lühendatud lahtiolekuajaga!

24. ndal olime ikka veel Granti juures, sest talle tulid siis sõbrad külla (umbes 10 inimest) ja ega meil ju paremat ka teha polnud. Tema sõbrad istusid väljas ja oleks nagu tavaline pidu olnud, õhtul läksime kõik kohalikku "vägevasse" pubisse, mis oli stiililt küll oma 20 aastat maha jäänud, bänd mängis ja maksta sai vaid sularahas! Kohalike sõnul pidi ees olema aasta suurim pidu. Tundub, et siis jõulude ajal 24.ndal on siin tavaks sõpradega suur kokkusaamine teha ja õhtul välja minna. Nägime paari töökaaslast veel pubis, kellega oli huvitav vestelda, sest üks neist oli nii purjus ja rääkis väga avameelselt. Ta küsis nimelt: "Karilin, mul on sulle üks küsimus. Ma vaatan sind ja vaatan Triinut, et kas kõik naised on Eestis nii ilusad?". No mis seal salata, eks nad ole jah. Siis ta arvas, et peab ikka Eestisse minema. Siin naised on valdavalt ülekaalus, paljudel meievanustel tüdrukutel on korralik tselluliit kintsudel, aga sellegipoolest kantakse miniseelikuid ja liibuvaid pluuse. Üleüldse nii palju enda eest ei hoolitseta siin kui Eestis tavaks on. Kantakse väga palju mehelikke riideid: lühikesed dressipüksid ja spordi T-särk (nagu jalgpalluritel on), ehteid väga ei armastata jne. Igal pool on "No worries". Eks muidugi erandeid ole ka. Usun, et austraallastel oleks Eestisse tulles küll šokk, sest nende mõistes me lööme end üles isegi toidupoodi minnes...

Jõulupilt

Pubis me väga kaua ei olnudki, sest tol ööl pandi see varem kinni, kell 12. Tavaliselt on see pubi olnud lahti 2-3ni, aga omaniku pojal oli südamerabandus, selle tõttu pandi siis varem kinni. Mujale ka enam minna polnud ja nii me läksime tagasi Granti juurde. Mõned hakkasid tequilat ja sambuccat jooma. Kuna sambucca on lagritsamaitseline, siis suutsin vaevu pool pitsi ära juua. Jube rõve jook! See pannnakse eelnevalt põlema ja siis peab kiirelt ära jooma. Huuh. 

25. nda päeva olime ka veel Granti juures. Ta ise läks oma vanemate juurde päeval jõululõunale, me eestlased jäime siis majavalvesse :). Markus mängis X-boxi ja naised hakkasid siis Grey anatoomiat netist vaatama. Õhtu poole mõtlesime Markusega, et peaks vist ära "koju" minema. Nüüd oleme siis tagasi Bribbaree's. Markus peab homme ja ülehomme tööle minema, rongi laadima. Mõnes mõttes hea uudis, sest siis saab ju raha veel, mina saan samal ajal meie riideid ja asju pesta, sest varsti peab jälle pakkima hakkama. Paar päeva tagasi helistati meile Sunrice'ist ka ja paluti meil 3. jaanuaril kell 9.00 olla taas Deniliquinis, et teha tööintervjuu ja seejärel saame täita ära paberid ja ilmselt 6. jaanuarist saame tööle hakata. Jehuu!

Lahkumispidu ja kauaoodatud puhkus

Neljapäeval oli meil taaskord viimane tööpäev. Pidime punkrite ümber allesjäänud viljasodihunnikud ära koristama ja see oligi kõik. Lõpetasime lõuna paiku ja seejärel läksime naaberkülla Quandiallasse lõunat sööma. Nimelt meie inglise kutid Alex ja Sam lahkusid järgmisel päeval ja neil polnud enam kapis süüa. Pärast tulime tagasi, tegime kõik ühe lõunauinaku ja viie paiku alustasime nende lahkumispeoga. Mängisime kaarte, jõime rummi, tegime popkorni, vaatasime vanu pilte, kuulasime muusikat ja tegime pilte. Mõnus õhtu oli ja väga kahju, et nad meid üksi jätavad. Õnneks Melbourne pole ka väga kaugel, saame neile külla ka minna.

Reedel sai Markus siiski veel tööle minna, sest siis oli rong ja noh ta ikka oskab seda suhteliselt täpselt laadida. Markus sai kenasti 7,5 tundi kirja, päris hea ikkagi. Reede lõuna paiku Alex ja Sam lahkusid, aga natukese aja pärast tulid tagasi, sest auto kuumenes üle. Midagi jahutusvedelikuga seoses. Samal ajal ei suvatsenud meie laadur ka korralikult töötada, sama probleem - ülekuumenemine. Pole ju ime ka, kui väljas 40 kraadi oli. Poisid läksid kohaliku mehaaniku juurde ja ilmselt probleem lahenes, sest tagasi nad ei tulnud. 

Sam ja Markus

Pubi jõulupuuga

Quandialla pubis ootame lõunasööki

Reede õhtul läksime meie töökaaslase Granti juurde Temora linna küll. Tegime neljakesi: mina, Markus, Grant ja Triinu, tequila-õhtu. Pole ikka mitu aastat nii palju tekiilat joonud. Proovisime seekord juua apelsini ja kaneeliga, mis oli tegelikult päris hea. Ainult, et kuidagi paljuks läks seda jooki. Järgmine päev vegeteerisime pool päeva pikali...Oeh. Raske elu on noortel ikka, üks pidu teise otsa ja aastavahetus pole ka ju kaugel!

Nüüd oleme tagasi Bribbaree's ja hetkel oleme Markusega siin täitsa üksi! Nii imelik ja tühi tundub kõik. Nüüd ongi kätte jõudnud meie kauaoodatud puhkus. Me ei kavatse teha absoluutselt mitte midagi. Istume voodis, vaatame filme/seriaale, sööme ja nii kavatseme paar päeva siin mööda saata. Ausalt öeldes me pole saanud korralikult puhata viimased kuus kuud. Isegi puhkus Eestis ei olnud puhkus, sest seal oli nii palju koguaeg teha. Tunneme ka, et energiavarud on otsas. Sellist tunnet pole ammu enam olnud, et oh igav on, lähme teeme midagi. Pigem on nii, et sunnime ennast kuskile minema, sest ega me siin enam ju kaua ei ole...Igatahes loodame nüüd selle vaba nädalaga siin oma jõuvarusid täiendada, sest uuest aastast lähme ju taas tööle. Ega praegu väga õue ei kipugi, sest hetkel on lähipäevade temperatuur 40-ne ringis. 

Tequila

Jõulud veedame ilmselt Granti juures kuuekesi: mina, Markus, Katu ja tema sõber, Triinu ning Grant. Ning järgmise nädala lõpus hakkame taas asju pakkima ja siis tuleb Sydneysse minna. Hetkel uudistega kõik! :)

Pruunmao hakkimine ja ülipõnev tervisekontroll

Roheline muru!!! Justkui ime

Suksud Cootamundras

Alustame siis eelmisest pühapäevast. Kuulsime, et meie sõbrad Leann ja Gavin lahkuvad kolmapäeval Cootamundrast ja nii otsustasime neile pühapäeval külla minna. See oli siit kahe autosõidu tunni kaugusel. Tundub küll nii, et kui Austraalias midagi või kedagi näha tahad, siis lihtsalt ei pääse nendest pikkadest autosõitudest. Nad töötasid meiega koos Capellas ja liikusid edasi Cootamundrasse, kus nad ka Graincorpi jaoks töötasid. Nemad said seal aga 20-30 tundi iga nädal, mis on suht halb seis viljahooaja kohta. Seetõttu otsustasidki nad lahkuda. Tore oli neid ja nende koera Elvist näha ning kuulsime pisut ka Sunrice firma kohta, kus nemad eelmine aasta tööl olid. 

Reidikas ussiga

Esmaspäeval olin platsil tööl, põhiliselt värvisime päev läbi punkrite õmbluskohti, panime võrguriide peale, värvisime üle, nii muutub see õmbluskoht veekindlaks. Muidugi siin sööb päike väga kiirelt värvi ära, seetõttu tuleb iga kuu või kahe tagant taaskord pintsliga üle vööbata. Teisipäeval pidin koos inglise kuti Alexiga igalt poolt vilja kokku riisuma ja seda me tegime siis 10 tundi. Hommikul esimesed kolm tundi polnud midagi viga, aga peale seda hakkas kuumus tempot maha võtma. Eile tuli ikka 38 kraadi ära, aga pole hullu lubab üle 40-ne minna see nädalalõpp. Ühe punkri seina alt tuli välja väike pruunmadu. Esimesed 5 sekundit lihtsalt vaatasime, kuidas ta vingerdas seal, siis tuli meelde, et ah see on ju maailma üks mürgisemaid madusid üldse, siis võtsin labida ja lõin mao keskele, et ta edasi ei liiguks. Siis Alex hakkas teda hakkima. Saime lõpuks tast jagu küll. Huuh.Võttis korra ikka kõhedaks küll, aga selline see elu siin on....

Markus sai nii esmaspäev kui teisipäev rongi laadida. Kuigi meil pidi täna olema viimane tööpäev, siis saame ikka neljapäeval ehk homme ka töötada. Tuleb küll lühem päev, aga abiks ikka. Tean, et reedel on meil ka rong, loodan, et Markus saab jälle rongi laadida, sest ta on siiamaani seda kõige täpsemini laadinud. Eelmine kord 99,4%!

Nüüd aga kõige põnevama uudise juurde ehk mis meist edasi saama hakkab...Uurisime meie ülemuselt Stevelt kauaks me siia jääda võime. Siis ta ütles, et põhimõtteliselt nii kauaks kui tahame, aga me jääme kuni 30.nda detsembrini siia vegeteerima, sest nii on kõige säästlikum. 30. detsembril läheme siit Sydneysse, võtame aastavahetuse seal vastu ja 2. jaanuaril tuleme tagasi. Mõtlesime ikka mitu päeva, mis sellega teha, aga ega sellist võimalust ilmselt elus enam ei tule, siis tahame ikka selle suurlinna paugu ära näha. Õnneks siit pole Sydney väga kaugel ka. Kuuldu järgi lähevad Sydneys enamus juba lõuna paiku endale aastavahetuseks kohti sisse võtma...Peale Sydneyt peame Markusega hakkama sõitma lõuna poole, et uueks tööks valmis olla.

Sunrice

Täna, kolmapäeval läksime Markusega Deniliquini, et teha tervisekontroll ära uue töökoha jaoks. Hakkasime hommikul 7st startima ja 12st jõudsime kohale, 400 km sõitu edasi ja tagasi ka veel. Läksime Sunrice tehase juurde, mis koosnes erinevatest "väravatest", nagu lennujaamas on "Gate 1" jne. See oli ikka päris suur sait ka, tundub, et seal on nii vilja kokkuost, ladustamine, kui ka jahvatus ja pakkimine. Inimesed kõndisid seal valgete kitlitega ringi, siis tundus nagu oleks tagasi Saaremaa Piimatööstuses. Kell 12:15 hakkas Markuse tervisekontroll ja kell 1 hakkas minul. Enne sellist kontrolli pole ma kusagil saanud.

Kõigepealt pead ära täitma paberilehe, kust uuritakse sinu tervise ajaloo kohta. Siis naine hakkab sinu nägemist testima, seejärel kuulmist, teeb alkoholi ja narkotesti. Ma pole elusees narkotesti enne teinud. Pidin keelega põse seest sülge võtma ja selle määrima mingi pulga peale...Edasi läksime trepi juurde, kust kontrolliti südant. Rinna ümber südame kohale pandi mingi asi ja siis tegin kolm minutit astmeid muusika rütmis. Pärast seda vaadati, kui kiiresti südamelöögid rahulikumaks muutuvad. Siis möödeti vererõhku, mis oli normis. Pidin tõstma kasti, kus oli sees 18 kg, tõstma selle laua peale ja tagasi maha, nii kolm korda. Siis jalutama kastiga terve minuti. Siis painutama oma kaela, käsi. Selili olles pidin tegema istesse tõusu. Siis naine pani oma käed minu käe vastu ja pidin oma käsi vastu suruma iga nurga alt. Siis oli tal mingi riist, mille pidin kätte võtma ja seda kõigest väest suruma. Siis pidin kusagile torusse kõigest väest puhuma. Iga sellise harjutuse juures kirjutas ta mingeid numbreid paberile ja lõpuks ütles, et minu tase on "üle keskmise" nagu ka Markusel.

Pärast kontrolli läksime kontorisse meie firma ülemusega kohtuma. See oli kiire visiit. Põhiliselt ta ütles, et nüüd need tervisekontrolli paberid saadetakse ära ja kui sealt saadakse jaatav vastus, siis ta peab tegema meiega intervjuu ja kui endiselt sobime, siis peame ära täitma paberid, allkirjastama lepingu ja loodetavasti saame 4. ndal või 6. ndal jaanuaril tööle hakata Finley's. Ainuke asi on selles, et intervjuu ja paberite täitmine peab olema vähemalt 2. või 3. jaanuariks tehtud olema. Mis tähendab, et peame kas enne Sydneyt või kohe peale Sydneyt tagasi minema oma asjad korda ajama. Seega võib-olla tuleb veel üks 800 km sõit ette võtta...Oeh. Aga noh, kui tööle saab, siis pole ju hullu midagi. 

Bribbaree bensiinijaam. Luks värk

Kui enne tundus, et meil jääb 2 nädalat vabaks kahe töökoha vahel, siis nüüd tundub, et pole siin aega puhata midagi. Aga vähemalt me teame, kus me jõulud veedame - imelises Bribbaree's!

Töö otsas!

Oleme 26 päeva järjest tööl olnud ja nüüd saime nädalavahetuse vabaks! Küll on tore! Nädal on jällegi kiirelt möödunud. Seekord on tööpäevad olnud päris lühikesed, lühike päev meie mõistes on 8 tundi, oleme ju harjunud 10-12 tunniseid päevi tegema. Ma olen alustanud 8st hommikul ja lõpetanud 4st. Rekkaid tuleb nüüd väga vähe sisse, sest enam-vähem kõik farmid on lõpetanud vilja lõikamise. Eile oli näiteks ainult 14 rekkat 8 tunni jooksul. Ühe rekka testide tegemine võtab kuskil 5-6 minutit aega. Seega enamuse ajast ma olen niisama lugenud, sudokusid lahendanud, koristanud. Mõnes mõttes teeb see kõik tasa selle ajaga kui töötasime 12 või rohkem tundi päevas ja ei saanud korralikult pausegi tehtud, siis nüüd olen saanud kenasti puhata.

Unine Markus soojendab end hommikul üles. 26 päeva järjest tööl!

Neljapäeval toimus meie saidi jõulupidu kohalikus Bowls Club'is ehk otsetõlkes pallide klubis. See asub täpselt üle raudtee. Seal on baar, saal, piljardilaud ning õues suur muruplats, kus saab erinevaid pallimänge mängida. Me mängisime petangi ja hiljem piljardit. Kohale võisid tulla loomulikult kõik töötajad, farmerid, rekkamehed. Paraku rekkameestest olid kohal mõni üksik, sest enamus on läinud juba uutele töökohtadele. Istusime siis seal teistega, sõime ja jõime. Saime peaaegu tasuta alkoholi ka, iga joogi jaoks oli arvestatud 5 dollarit, kui tellitav jook läks üle selle, pidid ise juurde maksma. Seega õlled olid tasuta, kokteilile pidi vaid 2 dollarit juurde maksma. Pidu oli tore, vaheldusrikas ja kell 12 suundusime Markusega koju. Teised tulid alles 3 paiku öösel tagasi.

Reedel toimus Temora linnas Milvale'i saidi jõulupidu, kuhu olime ka oodatud, aga me Markusega ei jaksanud sinna minna. Kuna eelmine õhtu sai hilja magama mindud ja natuke väsimuse all kannatatud, mõtlesime, et ei lähe. Sinna oleks 60 km sõitma ka pidanud...Kuna meil oli vaba nädalavahetus esmakordselt siin töötatud aja jooksul, mõtles inglise poiss Alex pubisse sööma minna. Läksimegi neljakesi, mina ja Markus, Alex ja Sam. Muidugi seal olid ka suured jõululauad, õues küll üle 20 kraadi sooja, aga igal pool on jõulukaunistused ja kõik räägivad jõuludest. Meil ei ole ikka veel jõulutunnet...

Laupäeval saime lõpuks ometi pikalt magada, riideid pesta ja siis suundusime lähedal asuvasse rahvusparki uudistama, võtsime inglise tüübid ka kaasa. Käisime kahel matkarajal, üks viis koopa juurde ja teine kahe mäe ristumiskoha juurde. Midagi väga erilist ei olnud, sest siiamaani teised rahvuspargid on palju sügavama mulje jätnud, aga enne ju ei tea, kui ise ei näe :) Äge oli see, et nägime palju känguruid ja wallabi'sid magamas, söömas või niisama ringi hüppamas. Tegime paar lähenemiskatset ka, aga jooksid kõik minema. Nii imelik on ikka vaadata, kuidas nad minema "hüppavad". Ise nad ju nii suured ja panevad pots-pots-pots ajama...Ühte rada mööda minnes tuli põõsa seest väga imelik hääl ja siis mingi loom paaniliselt jooksis minema. Arvan, et see oli magav wallabi, kes kuulis meid ja hirmust jooksu pani. Mul jättis süda küll paar lööki vahele...Pärast rahvusparki tegime mõned toiduostud, ostsin taaskord kaks kilo kirsse ja olemegi tagasi. Homme on veel vaba päev, lähme külla Leann'ile ja Gavin'ile ning väiksele kutsale Elvisele :)

Järgmise nädala kolmapäeval on meie viimane tööpäev! Esmaspäeval kell 2 lõpetatakse rekkate sissevõtmine, pannakse kõik punkrid kinni ja paar päeva hiljem pannakse kõik fumigatsiooni alla. Õnneks helistasin reedel ühte firmasse, kus meile Markusega pakuti tööd ja nemad soovivad sel kolmapäeval, et läheksime ja teeksime tervisekontrolli ära. Kui me sobime tööks, siis töö hakkaks pihta jaanuari algusest. Selleks on Graincorpi laadne firma, ainult nemad tegelevad riisiga ja töökoht oleks lõuna pool New South Walesi ja Victoria osariigi piiril. Loodetavasti oleme sobivad kandidaadid, siis oleks tööd healjuhul 4-5 kuuks olemas. Usun, et oleme ka, sest töö on samalaadne ja meil nüüd kogemust 7 ja poole kuu jagu, pluss ka koolitused. Pöidlad pihku! :)

Mis saab siis aga jõuludest?? Me ju broneerisime 23.dets kuni 2. jaanuar Sydneysse majutuse pool aastat tagasi. Tahtsime ja siiamaani tahan hirmsasti seda tulevärki näha, AGA kalkuleerisime siin oma rahaasju ja vaatasime, et meil vaid 10 kuud veel Austraalias jäänud ja eesmärgid on päris suured, siis mõtlesime, et vist peame selle vahele jätma ja kusagil odavamas kohas jõulud-aastavahetuse olema. Nimelt Sydney on ikkagi suurlinn ja seal läheks meil ilmselt üle 1000 dollari näkku ära, lisaks pikk autosõit edasi-tagasi jne. Ainuke jama on selles, et see hostel siiski tahab meilt täit raha saada...Oeh. Peab siin kalkuleerima ja mõtlema, mis järgmisest kolmapäevast üldse edasi saab...Kui lähmegi kolmapäeval kusagile ära ja oletame, et saame töö ja see algab jaanuari esimesel nädalal, siis peame kusagil 2 nädalat olema...Oh jeerum. Pikk aeg kusagil niisama jalad seinale lüüa....Me oleks nagu mingid kodutud, jõuludel peaks ju ikka olema koht, kuhu minna, aga eks näeme, kuidas siin asjad laabuvad :)

.

Kui meil tormid olid

Paar nädalat tagasi, kui vilja koristasime. Kuur ajas üle...

Kirsifestival ja metsatulekahju

Eelmine nädal saime vaid 54,5 tundi. Halbade ilmade tõttu oli paar lühemat päeva meil. Laupäeval töötasime vaid 4 tundi ja seejärel suundusime 51 kilomeetri kaugusele Youngi linna, mis on Austraalia kirsipealinn. See nädalavahetus toimus seal kirsifestival. Seal oli laat, autoshow, paraad, mitmed esinejad, filmid, kirsikorjamisvõimalused, veinidegusteerimine jne. Meie saime osa laadast, autoshowst ja paraadist. Muidugi ostsin endale ka kilo kirsse, meie mõistes on need rohkem murelid. Nii suured, magusad ja maitsvad. Eelmine nädal sõin kahe päevaga kaks kilo kirsse, küll siis peavad head olema :) Paraad oli ka päris põnev, sai näha tantsijaid, puhkpilliorkestreid, vanu traktoreid ja autosid liikumas jne. Inimesi oli üsna palju vaatama tulnud. Nägime meie vanu töökaaslaseid Leanne'i ja Gavinit ning nende imearmast koera Elvist :)

Õhtul sõitsime tagasi Bribbaree'sse ja istusime niisama meie köögis. Meile tulid külla ka Katu ja Matthew, Katu töötab siit umbes 2 tunni autosõidu kaugusel Parkes'i linnas. Kuna Markuse sünnipäevast oli meil veel rummi järel, siis tegime mõned rummikoksid. Järgmine päev aga taas tööle. Mina ikka viljaproove võtmas, Markus sai rongi laadida. Ülemus ütles ka, et eelmine kord laadis Markus peaaegu 100%liselt rongi täis ja kuna tal see nii hästi läks tahavad nüüd ka teda rongi laadima panna :). Rongi laadimisega on siin nii, et täidetakse vagunid ära (seekord oli neid 28) ja meie saidi arvutisse sisestatakse arvatav kogus, mis vagunitesse läheb. Tegelik viljakogus saadakse aga alles sadamas, loogiline, sest meil ei saa ju rongi kaaluda...Homme on meil 48 vagunit, huvitav kaua selle laadimine aega võtab. 

Udune mitte vihmast, vaid suitsust

Eelmine nädal oli meie piirkonnas, täpsemalt siis 80 km lõuna pool metsatulekahju. Kui me sõitsime Youngi linna toitu ostma, siis tagasiteel sõitsime läbi hajunud suitsupilve. Lõuna poole vaadates nägime suuri suitsupilvi. Õhtul siis netist uurisin, mis värk täpsemalt on. Tulekahju ulatuseks oli 3600 hektarit, mõned teed olid kinni pandud, 200 tuletõrjeautot päästetõid tegemas, lisaks ka õhuväed abiks. Paar päeva hiljem nägime ühe tuttava telefonist pilti, mis ta silo otsast oli teinud. Jube vaadata küll. Õnneks samal õhtul oli torm igal pool ja ilmselt vihm aitas ka kustutustöödele kaasa. Kohalikud siin murelikud ei olnud, sest see on nende jaoks tavaline nähtus.

Täna töötasin kella viieni, sest kaks suurt farmi lõpetasid täna viljaga ning edaspidi jääb ka aina vähemaks. Seega tundub, et meil siin kauaks tööd ei ole ja tuleb hakata järgmisi pakkumisi uurima. 

Paraad

Markus sai 25!!!

Kõigepealt väike töökokkuvõte sellest nädalast ja siis räägime Markuse sünnipäevast. See nädal saime enamasti kaheksani õhtul tööl olla, saime korralikult tunde seega ja nüüd juba tundub, et nädala jagu on meil siin tööd veel, mis on väga hea uudis. Uut tööd meil veel silmapiiril ei ole ja kuuldavasti enne jõule väga uusi töötajaid ei otsita ka, sest paljud asutused sulgevad oma uksed jõuluks. Seega töötame nii kaua kui saame. Oleme 19 päeva järjest tööl olnud ja vaba päeva ei julge küsida ka, sest ei tea, kunas uue töö saame. 

Üleeile oli siin väga tugev tuul, puhanguti 38 km/h, hiljem möödetuna juba 44 km/h. Samal päeva ennustati vihma ja äikesetormi. Meil oli ikka sait lahti ja rekkad tõid vilja sisse. Ühel hetkel siis tuul tõusiski väga palju ja just sel hetkel pidime presente õmblema, mis oli täielik jaburdus. Üks poiss libises meil presendi peal, sest tuul tõmbas presendi laiali, mul puhus tuul isegi kiivri peast ära. Noh väga siuke ohtlik tunne oli tööl olla. Siis nad tahtsid punkrid kinni panna, sest tuul oli väga tugev ja kurjad vihmapilved ka paistsid. Punkrit nad aga kinni ei saanud, sest tuul oli nii tugev, et hakkas presenti lõhkuma, tuul saigi ühe riba presendi küljest ära tõmmatud ja nii jäigi punker ööseks pooleldi avatuks (pool oli juba eelnevalt suletud). Kesköö paiku hakkas meil aga vihma sadama ja nii sai meie viljahunnik ka osa sellest. Kusagil tund aega sadas, aga öeldi, et väga suurt kahju ei tohiks see teha...

Tööga seoses on hea uudis see, et eile oli meil palgapäev ja olen ametikohal pisut tõusnud. Kahe nädalaga tegin 140 tundi. Kui enne sain palka leveli järgi 1.1, siis nüüd olen levelil 2.1. See on tänu sellele, et sain kaalusilla ja sample standi koolituse ja et mõlemas ka töötan. See oli väga positiivne uudis. Ja mis veel parem, sain ka tagasimakse, sest Capellas töötasin samamoodi nagu siin. Markus sai ka ühe astme võrra ametikõrgendust, sest tema töötab siin masinatega, sõidab laaduriga enamasti ringi, laeb rongi jne. Samas teeb ka füüsilist tööd, sest keha on rohkem musklis :)

Markus presenti tõmbamas

Nüüd siis sünnipäevast. Olime natuke kurvad, et peame Markuse sünnipäeva tähisatama kusagil pommiaugus ja samal päeval töötama. Kokkuvõttes polnud asi aga üldse nii hull...Hommikul töötasime vaid paar tundi, peale seda sadasime kööki Markuse juurde üllatustordi ja põlevate küünaldega. Ma samal ajal laulsin ja köhisin ning puhusin kogemata kaks küünalt niimoodi ära, aga saime nad uuesti põlema :) Siis tegime väikese koogisöömise-teejoomise meie platsi töötajatega. Peale seda läksime naaber"linna" ehk külla pubisse lõunasöögile. Söök oli väga hea sellise koha kohta. Samal ajal vihma sadas ja õues oli päris jahe. Mõni päev on siin 35 kraadi tapvat kuumust, teine päev võib maksimaalselt 20 kraadi olla ja tugev jäine lõunatuul...

Peale pubis söömist tulime tagasi meie hütti ja hakkasime sünnipäeva tähistama. Koosseis järgmine: Markus, mina, Triinu, Grant, inglased Sam ja Alex, naabersaidi töötajad Luke ja Jeff. Markus tõi pudeli viina ja marineeritud kurgid lauale. Austraallased vaatasid juba viltu...Markus sundis kõiki (peale minu) temaga pitsist viina jooma ja pealesöögiks kurki või rollmopsi sööma (leidsime siinsest toidupoest Eestis valmistatud rollmopsi!!!!). Nii kõik ka tegid. Grantil oli peale esimest, teist ja kolmandat pitsi nägu ikka kripsus. Samal ajal Markus ei kortsutanud kulmugi ega ka inglise poisid. Siis oli järjekord Luke'i käes, tema jõi pitsi ära ja kui proovis kurki peale süüa, pidi peaaegu ooksele hakkama. Ütles, et kurk rikub asja ära...Jeffile viin meeldis, ühest pitsist sai 6 ja nii viin otsa saigi. Läksime rummile-õllele üle.

Kuue paiku õhtul läksime kohalikku pubisse, sest samal õhtul oli piljardivõistlus,millest osa meie seltskonnast osa võttis. Nägime seal tuttavaid rekkamehi ka, kellega sai juttu puhuda ja imekiirelt liikus ka kell. Õhtul 8 paiku tulime tagasi koju ja jätkasime peoga siin edasi. Oli üsna tore ja lõbus õhtu, alustasime vara ja lõpetasime ka vara. Kell kümme olime juba voodis ja ilmselt seetõttu oli ka täna hommikul kergem ärgata. Markus jäi ka rahule sünnipäevaga :)

Sihuke imelik loom on siin vahest liikvel.
Me kutsume teda sticky'iks ehk pulgaks.

15 päeva järjest tööl

Käes on detsembrikuu! Sain oma jala ka lõpuks korda. Reedel käisime veel arsti juures, et ta vaataks üle, kas jalg on paremaks läinud ning kas saan uuesti täiskoormusega töötada. Õnneks selleks ajaks oli jalg juba päris hea, kergelt tundlik küll veel. Saime siis paberid kätte ja võisime tagasi Bribbaree poole liikuda. Laupäeval olime avatud kaheksani õhtul, oh imet. Ma vist juba rääkisin, et siin viljahooaeg hakkab läbi saama, aga nüüd on meil tööd hoopis rohkem kui viimasel nädalal. Nimelt naabersaitidel on osad viljapunkrid täis saanud ja kuna meil veel ruumi on, siis saadetakse nad siia. Eile olime avatud seitsmeni ja täna taaskordselt kaheksani. Viimased kaks päeva on toss suht väljas olnud, sest oleme nüüd 15 päeva järjest tööl olnud, iga päev 10-14 tundi, eks see teeb juba oma töö...Samas me ka teame, et tööd meil siin enam kauaks ei ole ning midagi uut silmapiiril ka mitte, seega üritame vastu pidada.

Laupäeva õhtul peale tööd läksime kõik kohalikku pubisse, et tähitsada meie ülemuse Steve'i sünnipäeva. Kõik töötajad olid kohal, mis oli väga tore. Pubis toimus samal õhtul ka karaoke ja sai mehaanilisel pullil jõudu proovida. Rahvast oli meeletult. Enne pole siin pubis nii palju inimesi näinud. Enamus olid muidugi nooremad inimesed, lisaks palju tuttavaid rekkajuhte. Me Markusega lahkusime pisut enne südaööd, sest pidime järgmisel päeval kell 9 alustama. Õnneks sai natuke kauem magada.

Meie saidi ülemus Steve, Elle (sample standi töötaja), Triinu ja mina

Mehed sinised - ehk Markus inglise poistega

Rapsi väljavedu. Rongivagunis kaks erinevat rapsisorti

Tavatööpostil ehk rekkast viljaproove võtmas

Kuigi meile öeldi, et tööd on siin meile selle nädala keskpaigani või lõpuni, siis nüüd tundub, et ehk on tööd pisut kauemaks tänu sellele, et teistelt saitidelt siia rekkaid saadetakse. Samas meie punkrid ja kuurid hakkavad ka siin varsti täis saama, eks näis. Ega siin ei oska midagi ennnustada, tuleb lihtsalt elada ja näha :)