Pühapäev ehk kinopäev

Neli vaba päeva on lõpuks lõppemas. Selle aja jooksul ei saaks öelda, et oleks midagi vahvat teinud. Markus sai ka alles eile terveks, seega matkamine jäi selleks korraks ära. Täna käisime kinos "Iron Man 3" vaatamas. Väärt vaatamist, parem kui eelmised kaks osa. Kuna mul midagi väga kirjutada ei ole, siis panen teile pilte. Käisime eelmine nädal Harvey Normanˇi kaubanduskeskuses ja tegin mõned sisekujundusega seotud pildid. Siis näete ka, millist mööblit siin müügil on, ütleks et sama, mis Eestis.

Harvey Norman

Harvey Norman

Harvey Norman

Kui me Imaxis käisime

Kuidas me õhtul vetsus käime

Nii kui läheb pimedaks, on meie vannituba-WC muutunud loomaaiaks. Putukate arvukus ja liik oleneb siiski õhu temperatuurist ja niiskusest. Kui ma toast lahkun, võtan taskulambi ja kõnnin umbes 10 meetrit läbi õue vannitoani, mis ongi üks väike maja. Kõigepealt vaatan teel vannituppa, et mõnele konnale peale ei astuks. Seejärel avan vannitoa ukse, panen tule põlema ja siis olen nagu politseinik mõnes filmis, kes kiirelt vaatab paremale-vasakule ning üles ja alla. Ok. Õhk puhas, võib edasi liikuda.

Kusagil viis meetrit tuleb edasi kõndida ja vasakut kätt on WC-uks. Lükkan selle käe või jalaga lahti ja algab sama luure-stseen jälle pihta. Ükskord oli teisel pool ust ukselingil konn, ehmatas ära küll. Seina peal on ämblikke olnud, just neid suuri ja karvaseid. Kui kõik on ok, siis on rahu majas. Kuigi alati mingisugune risk on, sest üks konn elab meie wc-poti sees ääre all. Õnneks need rohelised konnad on üsna rahulikud.

Meenutusi alguspäevadest

Nüüd kui oleme juba rohekonnadega harjunud, on nad nagu oma sõbrad. Õhtul otsime nad üles ja vaatame, kuidas nad dušinurgas või vaheseina (pole laega ühenduses) peal elutsevad. Markus võtab neid vahest kätte ka ja mängib nendega, kutsub Lonniks. Teised konnad, keda nimetatakse cane toad-iks, need on mürgised ja ökosüsteemile kahjulikud, ka nemad eksivad vahest sinna ära. Nad toodid siia riiki kunagi selleks, et nad suhkrurooga kahjustavaid putukaid sööks, aga paraku leidsid nad siit paremat söögipala ja nüüdseks on paarisajast konnast saanud 200 miljonit! 

Kassid, püütonid ja presendid

Praegu on meil tööl rahulikum periood. Meie ülemus Jenny (ametinimi on personalijuht, aga nagu väikses kohas ikka tegeletakse paljude asjadega) rääkis, et praegu on meil madalam periood, sest sorghumi hooaeg ei ole veel pihta hakanud. See pidi hakkama lähiajal, aga lükkub kuskil kuu võrra edasi.  See hooaeg ei pidavat olema nii suur kui kikerherne ja nisu hooaeg. See nädal saime kolme päeva eest 19 tundi kirja.

Esmaspäev oli üldse kahtlane, pidime Gindies alustama 7.00. Kell oli juba pool 8, aga mitte kedagi ei olnud siin. Helistasime siis Jennyle, et mis värk on. Tema küsis, et kas meile ei antud siis teada, et peame Gindies tööle hakkama. Vastasime, et jah, anti küll, pidime vilja koristama, aga meil pole ju laaduri juhti. Siis ta vastas, et saadab kellegi sinna. Selle aja peale, kui Steve ja Dylan siia jõudsid oli kell 9. Ehk siis kaks tundi me lihtsalt passisime tühja. 

Hunnik, kust tulevad välja presendid mõõtudega nt 40x 14 meetrit

Teisipäeval läksime Springsureˇi presente voltima. Neid presente on päris palju ja kõik olid hunnikusse lükatud. Pidime siis leidma mõne otsa, millele köis järgi panna ja siis proovisime autoga välja tõmmata. Kui saime välja, siis tõmbasime sirgeks, lasime natuke kuivada ja siis voltisime kokku. Olime kolm eestlast, boss Marty, kaks itaallast, üks inglise kutt ja üks mustanahaline austraallane, seega kaheksakesi. 

Markus ja Marty

Lõuna ajal käisime me Markuse ja Katuga Martyl külas, ta elab platsi lähedal. Marty on 42-aastane, aga näeb välja kuskil 55, sest nahk on kuiv ja kortsus. Siin päike on väga kuum ja ohtik, eks see teeb aastatega oma töö. Tal on muide suur pere: naine, kuus last ja viis kassi (4 kassipoega) ning esmaspäeval lisandus üks püüton, kelle nad platsilt üles korjasid. Seal, kus on presendid, on pikk rohi ja ussidele see ju meeldib. Nad leidsid kaks püütonit esmaspäeval, ühe tapsid ära. Need mürgised ei ole, seetõttu võttis ühe endale ja läksime seda vaatama (ja kassipoegi ka). Olime seal pool tundi. 

Ausside aiad väga ilusad ei ole. Siin ju nii soe aastaringselt, seega võtaks hooldamine kaua aega. Kui ringi sõita, siis lillepeenraid kohtab väga väga harva. Mõnel on mõni põõsas, see ka kõik. Muruniitmisega ka nad väga ei hiilga. Üldse selline iluaiandus on siin nadi. Peenraid ka väga ei ole, aga siin pole selleks sobivat mullastikku vist. Aga eks need Aussid on päris laisad ka, siin kuumusega koguaeg õues mässata oleks päris karm, kuigi me ju töötame kuumaga ja näe saab hakkama küll. 

Kodune elu

Marty käis täna siin ja uuris, kuidas Markusel tervis on. No hetkel ta veel terve ei ole, eile ja täna oli tal paha olla ja külmavärinad ka veel. Marty ütles, et annaks pühapäeva õhtul teada, kuidas tervis on, kui pole paremaks läinud, siis tahavad ta uuesti arsti juurde saata. Issand kui hoolitsevad! Siis ta rääkis veel, et oli Jennyle helistanud (Marty boss on Jenny, seega Jenny on kõrgemal kohal) ja uurinud, et kas Markusele pannakse selle eest ka tunde kirja, et ta haiglas käis. Jenny oli käskinud Markusele selle eest 6 tundi kirja panna!!! No mida! Muide ta oli kokku 4,5 tundi ära koos sõiduga...Aga ikkagi, meie eestlaste jaoks nii vastuvõetamatu, et nii tehakse. 

Kui juba juhtub, siis täiega

See nädal pole olnud kõige produktiivsem:

1) Mu arvuti läks katki, ajasin mahla peale 

2) Markus jäi haigeks

3) Meie toa ukse välimine nupp tuli ära

4) Me saime neli vaba päeva

5) Meie kanalisatsioonitoru läks umbe

Lähemalt siis...Arvutist kirjutasin eelmises postituses. Käisime juba uusi mudeleid linnas vaatamas ka, aga siis võtsin eestlaste soovitusi kuulda, et lase mitu päeva kuivada. Nii tegimegi ja korda ta sai. Praegu klaviatuur ei tööta. Laenasin siit kontorist klaviatuuri ja panin selle oma 10 tollisele läpakale taha. Nüüd tuleb Ebayst uus klaviatuur tellida ja selle saab 20 dollariga, kõik muud asjad on hetkel töökorras. Kõige odavama läpaka oleks siit saanud kusagil 400 dollari eest.

Markus sai tööl vist külmetada...Noh ega siin tegelikult ju külm ei ole. Päeval on 30 kraadi sooja, töötasime väljas päikse käes ilma ühegi pilveta. Väga väga palav oli! Enne tööpäeva lõppu tulid aga mägede tagant tumesinised pilved ja koos sellega korralik torm ehk vihm, tugev tuul ja äike. Sõit koju oli päris ekstreemne, vahepeal ei näinud mitte midagi. Koju jõudes olid meie väljas olnud asjad kõik laiali lendanud.

Tegin paar videot ka, klikkige peale ja vaadake:
 Video 1
 Video 2

Õhtul oli Markusel külmavärinad, näost roosa, silmad punased, keha kuum ja jala peal üks punane laik. Mõtlesime, et ta sai vaablaselt sutsata. Järgmine päev läksime tööle, Markus jäi koju. Kui Martyle rääkisin, mis tal viga on, oli ta kohe mures. Tema arvas, et Markusel on vaablase või mõne muu looma hammustusest mingi reaktsioon tekkinud. Ta tegi paar kõnet ja siis ta ütles mulle, et ma helistaks Markusele, et ta 20 minuti pärast valmis oleks, sest talle saadeti auto järgi. Ta viidi haigla kiirabiosakonda, kus tal läks kokku vist 3 tundi koos ootamistega. Õnneks midagi hullu siiski ei olnud, vaid külmetus. 

Neljapäeval ehk täna on Austraalias Anzac day, mis on riigipüha. Kuna riigipühal tuleb töötajatele maksta pooleteistkordset tunnitasu, siis enamus inimesi sel päeval ei tööta. Kurb on veel see, et reede anti meile ka vabaks, ehk siis meil on kokku neli vaba päeva. Mine või hulluks! :D See nädal tuli ainult 19 tundi. Praegu on tööd vähem, aga millegipärast on inimesi juurde võetud ehk praegu pole lootust palju tunde saada. 

Väike plaan on meil rahvusparki minna, et aega mõistlikult ära kasutada. Kõik oleneb aga sellest, kui kiiresti noormees siin terveks saab. Ahjaa...Meie välisuksega on siis nii, et kui kedagi toas ei ole, siis ust kinni ei saa panna, muidu enam lahti ei saa. Küll me midagi välja mõtleme.

Musta töö rubriik. Eile peale tööd tahtsime pessu minna, aga mitte üks piisk vett ei läinud sinna kuhu ta minema peab - kanalisatsioonitorusse. Meil dušinurgas on lihtsalt väike auk ja sealt tuleb toru, mis läheb üle meie õue põllu äärde ja sealt tuleb kõik pesuvesi välja. Käisime eile linnas torusiili ostmas, proovisime traadiga sorkides ummistust likvideerida, toru vastu maad visata jms, aga ei midagi. Hommikul uue hooga... Katu hakkas samasid vahendeid kasutama ja mässas selle toruga ning kui ta vannituppa jõudis, oli seal üks paisunud konnalaip, kes ei lõhnanud just kõige meeldivamalt. No seda ma arvasin. Meil on igal õhtul mitu konna vannitoas, ju nad peidavad end seal torus päeva ajal. 

Ettevalmistused maandumiseks

Pole hullu midagi, egas kõik päevad pole vennad. Eelmine nädalavahetus saime vähemalt kaamlisõidu tehtud, see maksis 5 dollarit. Seega Egiptusesse ei pea enam minema. Põhimõtteliselt hoidsin 400 eur kokku :)

Arvuti katki!

Täna hommikul võtsin arvuti õue laua taha, ei tahtnud toas istuda nii ilusa ilmaga. Mõtlesin, et teen paar Windowsi Update i ära ja just siis, kui arvuti oli parasjagu restarti tegemas, võtsin klaasi mahla ja see kukkus kõik arvuti peale. Mahl oli pooleldi jääs ka veel. Olin enne just päikesekreemi peale pannud ja käed olid libedad. Oi oi oi...Markus muidugi võttis arvuti kohe algosadeks lahti ja kuivatas ära, aga pärast enam korralikult tööle ei läinud. Midagi ikka läks, aga Windows enam ei hakka tööle ja klaviatuur ka mitte. Proovime vist täna õhtul veel ja kui ei saa, siis tuleb vist uus osta. Eestis maksis see "Acer Aspire 1" 270 eur ja usun, et siin selle parandamine on kallim kui uue ostmine. Niikaua aga pean Markusele pugema, et ta mind oma arvutisse  laseks :)

"Gindie kogemus"

Bensiinivaadi kohta uudiseid pole, ilmselt kellegi garaažis. Eile oli meil laadimispäev Gindies. Marty muidugi ütles kõrgematele bossudele, et kuna eelmine nädal sadas nii palju vihma, siis esimene rekka jääb siin raudselt kinni. Neid see jutt väga ei huvitanud, ütlesid, et vili tuleb liikuma saada ja peame proovima. Meil läks ikka paar tundi hommikul ära, et saada kõik viljakonveierid paika, neid liigutatakse ühest kohast teise ainult laaduriga ja ainult ühel siin platsil on load, Martyl. Saime siis esimest autot laadima hakatud, treilerid kenasti viljaga üle kuhjatud ja kui ta minema läks ja viimase sirge muldteel võttis, jäi ta kinni.

See juhtus hommikul 10 paiku ja välja sai õhtul 6 paiku. Sellel rekkal oli kaks treilerit ja koguraskus võis olla kuskil 90-100 tonni. Esmalt proovisid nad traktoriga välja tõmmata, see ei õnnestunud. Katse kaks oli teine rekka ilma treileriteta ees ja traktor taga lükkamas. Ei miskit. Siis prooviti seal labidaga kaevata, paremaks ei teinud. Siis tuli võimsam traktor siit külast, ka ei midagi. Järgmine katse oli kõik eelnevad uuesti läbi proovida. Siis mõeldi, et ok, jätame teise treileri maha, tõmbame rekka ühe treileriga välja. Sellega saadi hakkama. Seejärel prooviti teist treilerit eelmiste moodustega välja saada. EI. Kusagil 5 ajal, kui meie tööpäev juba lõppes, tuli buldooser, mis tõmbas masina kümne minutiga välja ja silus tee tasaseks. See oli ainus auto, mille saime normaalselt ära laadida ja kaalusillal tuli välja, et tal on liiga palju peal. Siis mees karjus: "For fuck sake!" Rekkamehed ütlevad selle kohta "Gindie experience".

Ega see polnud ainus asi. Samal ajal, kui esimene auto jäi kinni, tuli välja, et meie laaduril on vale kütus sees. Nimelt diislil oli liiga palju vett sees ja enam käima ei läinud. Selle jama korda ajamiseks tulid linnast kohale elektrik-mehaanikud, kes paar tundi masina kallal jupsisid. Meie boss Marty oli esimest korda selle aja jooksul kui me siin oleme olnud, väga närvis. Tema ütles ju kohe, et siin jääb masin kinni, ta on siin neli aastat töödanud, aga kuulda ei võetud. Pluss üks jama teises otsa. 

Generaatorit tankimas

Koer Tiki, kes meid alguspäevadel külastas on praegu tagasi. Teda pole kaks nädalat üldse näha olnud. Talle siin täitsa meeldib. Teine hea uudis, saame laupäeval Emeraldis kõik kolmekesi tööl olla! Jehuu, raha tuleb. Muidu oleks läinud kaamelite võiduajamist vaatama, mis oleks kindlasti vahva olnud, aga praegu tahaks rohkem teenida. 

Šašlõkk ja varastatud bensiinivaat

Pühapäev oli korralik puhkepäev. Käisime päeval järve ääres, selleks ajaks kui pidime päevitama hakkama, oli taevas pilves. Nägime ühte tuttavat eestlast, kes sel kolmapäeval tiivad Eesti poole seab. Peale lõõgastavat veekogu ääres olemist tulime tagasi koju ja hakkasime Markuse vanast õlitünnist tehtud grilli peal grillima. Markus tegi eelmine õhtu korraliku eestihõngulise marinaadi (äädikas, sibul, küüslauk ja erinevad maitseained). Kui juba lõkkelõhna päikseloojangu taustal sai tunda ja seda liha lõhna, siis tekkis küll tunne, et no nüüd oled Eestis ja kohe saab sauna. Šašlõki kõrvale tegime makaronisalatit, mis oli samahea kui liha. 

Esmaspäeval alustasime tööd jälle Springsure's. Saime hommikul jälle koristamisega pihta hakata, kõigepealt WC-d ja söögiruum ning siis edasi laoruumid, linnud on jälle end seal tühjendamas käinud. Selleks on vaja lihtsalt luuda ja vett, natuke nühid ja voila. Kui on kauaks jäetud, siis läheb päris kaua aega selle kaka ära saamisega. Markus muidugi trimmerdas. 

Springsure

Pärast koristasime silode ümbert vana nisu, mis oli viljakonveierite sees ja silode ümber. Viljakonveieri  hopperisse oli vesi sisse pääsenud ja põhjas kõik nisu mädanes. Võtsin pooleks tehtud 1,5 liitrise pudeli kätte ja hakkasin anumast vana vilja välja kühveldama. Ja nüüd kõige rõvedam koht - vaglad, just nemad armastavad seal pesitseda. Õnneks me ei ole suhkrust, saime töö tehtud. See nädal tulevad auditid Springsure kontrollima, nii et peame kõike nõuetele vastavalt korda tegema.

Vili tuleb silost, vajutan nuppe

Peale tööd tuleb kõik hopperid kinni katta

Lõuna ajal tuli boss Marty minu juurde ja küsis, kas ma täna hommikul bensiinivaati nägin? Vastasin, et ei. See seisis millegipärast meil õues ja keegi oli selle 400 liitrise plastmassist vaadi nädalavahetusel ära varastanud. Boss rääkis, et seal oli kütust vähemalt 500 dollari eest ja vaat ise on väärt üle tuhande dollari. Homme on meil vaja Gindie platsile laaduri ja generaatori jaoks kütust viia, sest seal üritatakse autosid laadida. Kuigi maapind on vihmast veel pehme, tuli kõrgemalt poolt käsk, et tuleb laadida. Eks me siis proovime. 

Minerva Hills rahvuspark

Nädalavahetus vaba! Täna käisime Minerva Hills'i nimelises rahvuspargis. Park asub Springsure linna külje all, ehk sõitsime töökoha juurest läbi. Park on 2800 hektari suurune. Seal on päris palju mägesid/mäeahelikke, ilusaid kaljunukke ja kuristikke. Need ilusad künkad tekkisid 25 miljonit aastat tagasi. Enne parki sisenemist oli silt, et edasi pääseb vaid maasturiga, aga me ikka proovisime oma uhke Sportswagoniga ja oh imet, ei vedanud ta meid kusagil alt. Vahepeal pidime küll 40-ga või veelgi aeglasemalt sõitma, et mitte auto põhja ära mõlkida. Käisime mäe otsast linnavaadet kaemas, kuristikke ja Skyline vaadet kah. Kängurupoisse ei näinud, aga linnulaulu kuulsime küll. 

Leia pildilt Markus!

Lemmikkoht

Kauaoodatud palgapäev!

Lõppude lõpuks! Siin saame ju kahe nädala tagant palka, mitte üle ühe nädala, nagu eelmises töökohas, ja mitte ühe kuu pärast nagu Eestis. Palk makstakse kahe eelneva nädala eest, esimese nädala esmaspäevast kuni teise nädala pühapäevani. Sain teada, et see tutvustav päev, kus me täitsime dokumente ja kuulasime ühte juhti firma asjadest rääkimas, see läks ka 4 tunniga palgaarvestusse kirja. Positiivne! Ma pakun, et kui Eestis keegi selle eest raha küsiks, öeldakse talle, et "Meil järjekord ukse taga olemas...". Kokku töötasime 81 tundi, millest 12,5 tundi olid 50%-ga tasustatud (ületunnid ja nädalavahetus). Teenisin 8 päevaga eesti 90 päeva palga.

See nädal on tundide poolest natuke niru. Ega siis looduse vastu ei saa, kui sajab ja lubab sadu, mõjutab see meie plaane. Gindie's näiteks sadas laupäeval nii palju, et rekkad ei saa siin mitu päeva enam ligi, viljahunniku kõrval on maapind pehme. Kui oleks pidev paduvihm, siis oleks meil vaba päev. Meie ülemus Marty aga üritab meile ikka tunde saada. Taevas on küll pilves ja kohati tuleb uduvihma, aga töötada saab. 

Praegu oleme käinud Springsure's tööl. Täna näiteks niitsin tavalise muruniidukiga muru, kohati ka 40-50 cm pikkust heina, Markus trimmerdas. Marty ütles ka meile, et me teeme 5 tunniga rohkem tööd kui uus-meremaalane kahe päevaga. Tundub, et ta on meiega rahul, oskame tööd teha ja kui vaja, siis nalja ka. Eile oli üks tööülesannetest viljahunniku presendi pealt vee ära ajamine. Võtsime harjad-luuad kätte ja hakkasime vett maha lükkama. Küll see oli lõbus töö, nagu oleks väiksed lapsed. Ehitasin omale kanaleid ja tegin labidaga väikse oja, et vesi kenasti ära voolaks. Nii lõbus!

Gindie

Tehtud ja tegemata

Mänguaeg

Mandariinipuu, veel toored mandakad.

Homme veel tööle ja siis nädalavahetus on vaba.

Tagasi töölainel

Laupäeval oli tööl päris kiire. Esiteks olime viie asemel kolmekesi. Tavaliselt oleme kolmekesi eestlased, siis boss Marty ja uus-meremaallane Abe. Laupäeval aga mina, Markus ja Marty. Pidime kiiresti viljahunnikult katte maha saama, konveierid ja generaatori paika panema, et rekkate saabumiseks oleks kõik valmis. Kuna hunniku külgedel oli väga palju mädanenud herneid saime umbes 12 tonni jagu häid ja halbu herneid kolmekesi kühveldatud. Kõigepealt võtame nii palju häid herneid, kui saab ning kui tuleb mädanenud osa, siis laaduriga võetakse nii palju kui saab, ülejäänud labidaga. Vot see oli alles karm töö! Motiveeriv on aga see, et nädalavahetusel saame tunnipalgale 50% juurde.

Pühapäeval jäi tee peale...

Mitte kõige pisem masin

Pühapäeval oli meie vaba päev, siiski ärkasime Markusega kell 7 hommikul üles! Mina sundisin end natuke edasi magama, tema hakkas arvutis surfama. Plaanisime muidugi asjalikud olla vabal päeval, aga ilm oli pilves ja lubas sadu. Käisime korra linnas toitu ostmas ja tankimas. Koju tulles pesime tööriided ära ja hakkasime süüa tegema. Sõime praekartulid ära ja siis hakkasime uuesti süüa tegema - kartulisalatit. Siin saa täitsa eestipärase maitsega hapukurki osta, mis on hea uudis. Hapukoore või majoneesiga panime natuke pange, pole päris "see", aga siiski ligilähedal. 

Külaline köögis

Esmaspäeval läksime esimest korda uuele tööplatsile, Springsure linna. See on siit 44 km kaugusel.  Mida lähemale sellele linnale jõuad, seda mägisemaks maastik läheb. Enne linna on pisike rahvuspark, kuhu meil on plaan minna matkama. Tänane tööpäev oli vastupidiselt eelmise nädala lõpule rahulik. Hommikul näitas Marty meile tööplatsi. Nende tööplatsil on mandariinipuu, kus olid rohelised viljad peal. Nägime suuremaid ja väiksemaid kängurusid ringi liikumas. 

Markus pidi trimmerdama hakkama, seal oli kõige lühem rohi vist 30 cm. Meie Katuga pidime jälle koristama hakkama, kõigepealt WC-d, siis laoruumides linnukaka ära puhastama ja pärast laoruumides viljaterade kokku pühkimine. Kui auditid peale tulevad, siis ei tohiks kuskil kakat olla ega viljateri tühjades salvedes. Töötasime kokku 10 tundi, aga nii suurt väsimust ei tunne, kui tavaliselt. Peale tööd sõitsime tagasi koju Gindiesse, siin kohtasime jälle ühte Graincorpi asjapulka Jennyt. Tema töötab Emeraldis ja rääkis, et siin oli eelmise viljalõikuse hooajal 5 eestlast ja neile eestlased väga meeldisid. Hoiame lippu kõrgel!

Vähem juttu, rohkem pilte

Tööpäevad venivad aina pikemaks. Täna olime 12 tundi tööl, alustasime 6:30 ja homme ka, sest tööd koguneb. Nädalavahetus peaks tegelikult vaba olema, aga homme tahtsid nad kahte inimest tööle saada. Markus ja mina lähme. Lihased on päris kanged juba, täna sai pea päev otsa labidaga tegeletud...Pühapäev on vaba päev!

Meie köök

Silo otsas, paremal keskel meie elukoht

Paremal sinise presendi all vedeleb 8 miljonit dollarit

Meie boss on roolis

...ikka roolis

Liiklus, rekkad ootavad, millal saavad kaalusillale minna. Rongiga pole meil siin pistmist.

Kui rekkal liiga palju peal, tuleb osa maha lasta.

Kolisime Gindiesse

Eile kolisime Gindisse ja käisime kinos koguperemultifilmi "The Groodsi" vaatamas. Väga naljakas oli, soovitan vaatama minna. Siinne kino on nagu Kuresaare Linnateatri väiksemat möötu saal koos Valjala Rahvamaja vana mööbliga. Ostsime linnast kärutäie süüa-juua, et ei peaks linna sõitma iga päev. Esmaspäeval olime kõik teisipäeva ootuses, tahtsime tööle tagasi minna. Gindie's elades oleme avastanud ühe suure miinuse - putukad. Esiteks olid meil konnad vetsupotis, siis õhtul tulevad prussakad vannituppa-WC-sse ja neid on igas suuruses, siis on veel väga mitut sorti putukaid, kes meie magamistuppa ja kööki sisse hiilivad. Ööhh. Ühe kodulooma saime ka - üks koer, kes oli terve päeva siin, õhtul, öösel ja hommikul ka, kutsume teda Tiki-ks. 

Täna, teisipäeval, alustasime tööd nagu ikka kell 7 hommikul. Täna tuli suur viljahunnik "avada", sest 5 suurt rekkat tulid vilja ära viima. Selleks oli vaja asi ettevalmistada. Käisime Katuga näiteks silo otsas koos meie Gindie mänedzeriga, imesime tolmuimejaga seal torudest vana maisi ära. Marty ütles, et kui ei julge või ei taha, siis üles ei tule. Vaade oli muidugi super, järv paistis ka ära. Meie eriprojekt oli ka kuuri koristus, ülemusele meie eelmine töö meeldis ja nüüd tahtis kuuri ka korda teha. 

Parempoolne hunnik oli täna huviorbiidis - kikerherned

Markus sai täna jälle trimmerdada, siis ta pidi linna Emeraldi platsile minema, sest tuli välja, et meie laaduril ja generaatori kütus oli otsas; lisaks oli vaja mingisugust spray-d viljatünnide puhastamiseks. Meie ülemus soovitas tal minna ka kontorisse ja nõuda sealt igasugu vahendeid, mis meil siin vaja võiks minna. Markus võttis suure tuubi päiksekaitsekreemi, putukatõrjevahendit, puhastusvahendeid jms. 

Ma arvan, et Eestis nimetatakse neid viljakonveieriks

Peale lõunat töötasime koos, valmistasime kõike vilja vedamiseks ette. Kella 2 paiku hakkasid rekkad vilja järele tulema. Saime siis näha, kuidas see käib. Kõigepealt tuli viljahunnikul kate maha võtta, siis laaduriga ajati viljakonveierid paika, siis pidi laadur kopaga viljakonveieri juurde suured viljahunnikud tassima ja üks inimene pidi viljakonveieri nuppu vajutama. Enne sõidab rekka paika ja siis pannakse nupp tööle. Viljakonveier on selline masin, mille üks ots on maapinnal ja kust vili läheb sisse ja masin siis ajab vilja toru mööda üles rekka haagisesse. Kuna vili koguaeg kahaneb, peab üks mees kopaga koguaeg seda viljahunnikut täitma.

Nupumees Markus

Kopamees jälgib, et "auk" oleks koguaeg vilja täis.

Kui rekka on täis, läheb ta kaalusillale (weighbridge), kus kaalutakse masin üle. Kui on liiga vähe, siis tuleb masin tagasi. Kui on liiga palju, tuleb ka tagasi ja siis haagise taga tehakse mingi väiksem luuk lahti ja lastakse vili laaduri kopa sisse. Siis jälle kaalusillale, kuhu lähedki nii kaua kuni kõik korras on. Seal võetakse veel proove ka, kas vili on sobilik. Täna oli meil 5 kolme haagisega rekkat (siin nimetatakse neid Road Train ehk maanteerong) ja homme pidi olema 15. Täna alustasime tööd 7st ja lõpetasime 6:15. Siis kiire dušš, korralik õhtusöök ja nüüd kell 9 tundub, et kohe vajun magama ära.