Vaikne töönädal ja tihe nädalavahetus

Vahelduseks Capella kuivale maastikule :D

Eelmine töönädal oli üsna rahulik. Kolmel päeval lasti mind varem koju ja kahel päeval sain siis pika päeva teha. Nüüd jagatakse siis tunde, kuigi rekkaid käib juba nii vähe, et üllatusin, et ainult ühte inimest sample standi ja kaalusilda tegema pole pandud. Markus sai esmaspäevast neljapäevani kella neljani tööl olla ja reedel lasti tema ka kell 12 koju, sest püsitöötajatel sai töö otsa ja nemad võtsid meie kohad üle. 

Kolmapäeval sain lühema päeva ja läksin kohe Emeraldi lootuses juuksurisse saada kusagile. Parkisin auto ära ja hakkasin suvaliselt juuksureid otsima, läksin sisse ja uurisin, kas vaba aega on. Kaks esimest olid nädalaks broneeritud, kolmandas siis näkkas. Lasin triipe teha ja juuksed lõikasin jälle õlgadeni. Mul üks naine värvis ja lõikas ning tundus, et mingi praktikant oli see, kes juukseid pesi, kuivatas ja järelviimistluse tegi. Väga aeglane praktikant ja nägi üldse välja nagu 16-aastane. Lahkudes sain väikse šoki ka, kui kogu töö eest 145 dollarit küsiti. Ilmselgelt järgmine juuksuriskäik toimub juba Eestis :)

Sorghum pole veel täitsa läbi saanud, ikka niriseb siit ja sealt paar rekkat päevas ja täna tuli isegi üks mees siia, et oma vilja testida. Ei teagi, kas ta pole siis veel alustanud...

Nädalavahetusel, st laupäeva hommikul võtsime suuna taaskord Blackdown Tablelands rahvuspargi suunas, kus me ka eelmine aasta käisime. Ei tahtnud siin Capellas passida ja sõit sinna oli ainult kaks tundi. Tavaliselt on siin koguaeg päiksepaisteline ilm, aga laupäev oli terve päev pilves. See oli isegi hea, palju mõnusam autos olla ja matkata ka lihtsam, pole vaja veepudeleid tassida :)

Rahvusparki jõudes plaanisime ära käia pargi kõige kaugemas punktis ja seejärel telk püsti panna. Raja nimi oli "Rainbow Waters", mis oli 1.8 km pikkune retk ühel suunal. Lisaks võis ka treppidest alla minna, mis oli 240 astet lisaks ja me alati püüame igale poole minna. Pealegi ülevalt ei näinud eriti midagi, sest nii pikad puud olid ees. All nägime väikest nirisevat koske (põua aeg) ja suurt liivakivi kaljut. Ronisime kivide alt ja pealt läbi erinevatesse nurkadesse ja vaade oli igal pool erinev. Ikka imestan, milliseid radu siin leidub. Osad on täitsa kuristiku kõrval, jalge all lahtised kivid. 

Kookaburra

Hiljem läksime telkmisplatsile, kuhu meil 11 dollari eest oli koht broneeritud. Viimati telkisime jaanuari lõpus, kui Great Ocean Roadi´il käisime. Igal ühel oli oma plats, kuhu sai auto panna, telgi(d) ja lõkkeplats oli ka. WC oli ka olemas, aga kusagil platsil vett polnud. Õnneks meil oli omal kaasas. Tegime lõkke peal Jamie Oliveri kana, grillvorstikesi ning nautisime imelist vaikust...Hommikul ajasid kookaburra´d meid ülesse, kes 6 paiku sädistama hakkasid. Kookaburra on meie lemmik lind, sest tal on nii äge hääl. Sain ta päris hästi pildile ka :) 

Hommikul tegime lõkke taas ülesse ja Markus valmistas hommikusöögiks röstitud saia muna, vorsti ja grilltomatiga. Mina samal ajal pakkisin asju kokku. Peale seda vaatasime veel ühe raja ära, mis meile eelmine aasta meeldis. Sinna oli vesi uuristanud huvitavaid käike. Ujumas pole käinud, sest vesi oli jääkülm. Võib-olla oleks läinud ka, kui väljas oleks soojem olnud.

Seejärel läksime Biloela´sse, kus meie kaks endist töökaaslast hetkel peatuvad. Saatsime ülemusele sõnumi, et kas saaksime esmaspäeva vabaks, sest siin midagi pakilist ikka teha poleks olnud. Vastust niipea ei tulnud. Telefonikõnele ka ei vastatud. Sõitsime siis Biloela lähedale farmi, kus inglased töötavad. Teepeal nägime suurt pruunmadu, kellest me üle sõitsime. Selleks ajaks kui me teda märkasime, oli juba liiga hilja muid manöövreid sooritama hakata. Õnneks jäi ta meist samasse kohta maha. 

Kolme paiku jõudsime farmi ja kui olime seal pool tundi olnud, saime tagasi vastuse, et nad ikka vajavad meid homme tööle. Ega Murphy seaduste vastu ju ei saa :D 40 minutiga saime kiire ülevaate sellest farmist, jõudsime kiired jutud vahetatud, tere ja head-aega ning asusime taas teele, sest Capellasse oli 4 tunni jagu sõitu. Rannikust olime tol hetkel 1,5 tunni kaugusel, aga mis teha. Siin tööga hetkel niigi kiita pole ja keegi ei tea veel, millal uus hooaeg pihta hakkab. Me küll lootsime kusagile mujale tööle saada, aga praegu pole väga valida ka midagi. Näiteks rannikul pakutakse enamasti poole kohaga töid ja palgad pole seal väga kiita. Eks me uurime ja vaatame veel, ehk paistab midagi silma :)

Markus ringi uudistamas

Paremal oli isegi liivarand ja ilus läbipaistev vesi

Telkimisplats

Õhtusöök

Imelised veeaugud

Vol 2

Vahelduseks farmi tööle

Pühapäeval oli meil vaba päev, inglastel oli terve nädalavahetus vaba. Oleme siin kõikidele farmeritele ja rekkameestele juba rääkinud, et meid lastakse varsti siin lahti ja meil uut tööd ei ole. Üks mees siis rääkis, et tal on kodus paari asja vaja teha, et saab ühele meist tööd pakkuda, st ikka meesterahvale. Soovitasin siis inglise kutti, sest mind ja Markust tahetakse rohkem Graincorpis hoida, kui vaiksem on, sest meil rohkem kogemust. Inglise kutt Danny pidi siis pühapäeval farmi aeda tegema minema, aga kuna Markusel oli ka vaba, siis kutsuti Markus ka kaasa. Ja kuna minul ja Katie´l oli vaba, siis meid kutsuti niisama külla. Ma mainisin, et me polegi üheski farmis käinud. Seepeale mehel oli imestus suur ja lubas koguni lõunasööki ka :D

Pühapäeva hommikul kell 8 pidime kohal olema. Meil oli pisike käsitsi joonistatud kaart abiks ja jõudsime ilusti õigeaegselt kohale. See oli siit umbes 28 km kaugusel ja nende farm on ühe mäekünka otsas ja terass vaatega mägedele. Päris ilus koht. Ootasime natuke väljas ja mängisime koertega, aga kedagi ei tulnud. Lõpuks koputasime uksele, aga seevastu hakkas ainult kukk toas kirema (Hiljem selgus, et kukk elas maja taga). Ikka kedagi ei tulnud. Jalutasime siis tagahoovi, kus paistis veel üks koer, mõned hobused ja lehmad. Ei kuulnud ka kedagi kusagil toimetamas. Kaks autot oli ka maja taga. Proovisime veel uksele koputada, nii maja esisele kui maja tagumisele uksele. Ikka ei midagi. Telefonilevi ka kellegil ei olnud. Maapiirkondades on spets telefoni vaja, et isegi Telstra levi püüda. Meie uhked nutitelefonid isegi ei suuda seda! Aga mingi 99 daalane ront teeb töö ära :D

Ikka passisime siis ja lõpuks tuli üks ute ja tuttavad näod. Olid midagi tegemas käinud. Ja no Austraalia ongi no worries, siin keegi kurjaks ei lähe, kui keegi õigeaegselt kohal pole. Igatahes, mehed pandi siis aeda tegema, naised läksid lehmi söötma. Nendel on umbes 700 lihaveist erinevates aedikutes laiali. Sõitsime kolmekesi ute-ga (kastiga maastur) mööda künklikke teid ja läbi mitmeid aedu. Lehmad tulid ikka päris lähedale, natuke hirmutav oli, sest pole nii ammu nii suure eluka lähedal olnud. Aga keegi midagi ei teinud. Lehmadele anti väike kogus nisu söögiks, ülejäänu saavad siis põllult kätte. Lehmad olid kas heinapõllul või siis juba lõigatud sorghumi põllul. Mõned pullid olid ka.

Naine Karen näitas oma maavaldusi ka, kus nisu kasvas ja kus kikerhernes kasvab. Nendel on oma väike tiik, kust nad pumpavad loomadele vett ja tuppa pesuvett. Ega see kõige puhtam küll polnud, aga siin riigis polegi sisemaal ju veega koguaeg kiita. 

Hiljem lubati meil Katie´iga ATV-ga sõitma minna, mis oli mulle esimene kord. Päris äge on ikka nendega ringi sõita. Vaatasime uuesti tiigi üle, sõitsime mööda põllu ääri, kaks koera jooksid meile koguaeg järgi. Vahepeal vaatasime, kuidas aiaehitus käis. See tehti siis nii, et traktori taga oli mingi iseehitatud "tigu", mis maa sisse augu tegi, mis säästis ise kaevamisest. Poisid pidid siis lahtist mulda välja kaevama ja postid ma asisse panema. Nii et üks vaatas kaugelt, kas post on sihtis ja siis tampisid mulla kinni. 

Lõuna ajal istusime maja terrassil, kus peremees meile steiki ja grillvorste tegi. Perenaine oli teinud salatit, risottot, kartulit, juurvilju ja õlut anti ka. Sai ikka korralikult kõhu täis ja jälle uskumatu, kui avatud siin inimesed ikkagi on. Eks me ikka tööl oleme nendega juttu rääkinud, aga ikkagi paneb natuke imestama. Olime igatahes väga rõõmsad, et meid külla kutsuti. Me pole nii ammu saanud loomi näha, koertega sai mängida. Need olid ikka eriliselt silitusmaiad. Mõnus oli ka maakohas olla, kus kõik oli NII vaikne ja rahulik. Tekkis natuke kodutunne :)

Töölt uudiseid nii palju, et selle reedeni võtame veel sorghumit vastu ja uuest nädalast alates saab tulla ainult broneeringuga. Sest rekkaid on nii vähe, et pole mõtet nii palju inimesi tööl hoida. Siin natuke on juba riielusi tekkinud, sest kõiki ei saa ju tööl hoida ja siis osad saavad vähem tunde. Eile oli mul ka poolik päev, täna sain lõpuni olla. Casualidele siin väga palju tööd ei ole, aga ülemus ütles, et kuu aja pärast umbes tuleb juba uut vilja peale, nii et neil peab palju väljalaadimisi tulema, sest hetkel on enamus kohti vilja täis. Inglased läksid täna siit minema, sama farmeri juurde tööle paariks nädalaks ainult teise farmi, mis on siit nelja tunni kaugusel. Nädalavahetus on meil vaba!!!

Lehmi söötmas.

Mehed tööle

Väga sõbralikud koerad. Kokku oli neid neli.

Mehed tööpostil. Traktor uuristab maa sisse augu, kuhu hiljem aiapostid tulevad.

Teel lehmi söötma minnes nägime kahte suurt kängurut.

Markus, Danny, peremees Mick ja sõber Mark.

Lõunasöök maja verandal

Sai hobustele ka pai teha

Tiik

Kohustuslik looduspildi aeg.

Selline vaade avaneb ka maja verandalt.

Ajataju

Talv Austraalia moodi (Whitsundays 2013.a)

Naljakas, kuidas asjad teisel pool maakera muutuvad. Eestis saab ilmselgelt aru, kui on kevad või talv, millal on emadepäev, jõulud, millal on nädalavahetus jne. Siin Austraalias nagu polekski nädalapäevi, kuusi ega aastaaegu. No kirjade järgi on ka siin kevad, suvi, sügis ja talv aga need on kõik üsna ühtemoodi. Hetkel on näiteks Austraalias talv ehk hommikuti on miinus viiest kuni 10 kraadini, päeval riigi põhjaosas ikka üle 20 kraadi ja lõunapool 10-15 kraadi kandis. Seepärast enamus bäkkereid kolib talveks põhjapoole, aga meie seevastu otsime tööd lõunapoole. Päeval on igatahes nii, et enamasti saab dressipluusi seljast ära võtta ja vahest isegi lühikesed püksid jalga panna. Hommikul paneme nii palju riideid selga kui üldse saab. Vahest retuusid ka veel teksade alla, käpikud kätte, sall kaela. Kui Eestis on 2 kraadi sooja, siis on meil ikka korralik talvejope seljas, aga siin ei hakka ju paari kuu jaoks eraldi varustust ostma ja ega kohalikud ka seda ei tee, lihtsalt väriseme ja kirume külma :D Ja elame lootuses, et kella kümneks on juba soe (tavaliselt on ka). Kuna mul väga palju rekkaid enam ei käi, siis hommikul 7st 9ni põhimõtteliselt istun oma putkas soojapuhuri ees, uks kinni :D

Nädalapäevadega ei tee siin eriti vahet, sest meiesugused töömesilased käiks ju koguaeg tööl, vahet pole, mis päev on, kõik sobib :D Nii ei saagi aru, millal üks nädal algab ja teine lõpeb. Vabu päevi me siin ei küsi, isegi kui oleme väsinud, pole lihtsalt harjunud enam. Niikuinii varsti lastakse meid siin lahti, kohati isegi ootame seda, et saaks edasisi plaane teha. Praegu pole midagi öeldud meile...Meie inglastest sõpradel näiteks esmaspäeval tööd ei ole, öeldi, et kui neid vajatakse, siis helistatakse. Me oleme rohkem kogenumad, seepärast meid veel hoitakse tööl. 

Vahest on isegi aastanumbriga probleeme tekkinud. Iga päev pean iga testitava rekka kohta paberilehe täitma, kus peab olema kuupäev. Ma ei tea miks, aga peale Aussi tulekut peab ikka mõtlema mis kuupäev, kuu ja aasta on :D Eestis on talv ära, siis tead, et uus aasta on, aga siin pole ju meie mõistes talve ja siis tundub nagu olekski ainult üks pikk pikk suvi mõnede külmade hommikutega. Vahest tekib meil isegi raskusi vastata küsimusele "Kui vana sa oled?" :D.

Jõulud Austraalia moodi ehk lühikesed püksid.

Kui me Aussi tulime, siis oli ka kellaaja tajumisega raskusi. Siin läheb peaaegu aastaringselt kell 6 õhtul pimedaks ja siis meile tunduski, et kell on juba 11 ja peab magama minema. Selle harjumine võttis ka ikka palju aega. Eestis on ju nii, et suvel ei lähegi pimedaks, ainult augustis. Nii et tead, et kui väljas on soe ja päike paistab, siis on suvi ja uneaeg on alles kaugel.

Täna on laupäev, aga nädalavahetuse tunnet ei ole, sest olime täna tööl Markusega ja homme Markus läheb ka tööle, aga sootuks ühte farmi :) Kell on pool 8 õhtul ja me mõlemad suhteliselt unised juba, tahaks magama minna.

Karilin 20 päeva järjest tööl, Markus 29

Vahepeal on nii kiire olnud või oleme nii väsinud, et polegi jõudnud siin blogi kirjutada. Mina tegin järjest 20 päeva tööl ja Markus suisa 29 päeva järjest. Seda siis seetõttu, et eelmine pühapäev oli sait kinni ja kõik said vaba päeva :D Markus oli natuke pettunud, sest ta tahtis 31 päeva järjest teha.

Sorghumi hooaeg on juba lõpule jõudmas. Üleeelmine nädal oli veel päris kiire, sain isegi 12 tunniseid päevi teha, sest kui oma töö lõpetasin, siis läksin edasi kaalusillale ja tegin õhtul inventuuri. Markus on ikka stackeri peal töötanud ühe inglise tüdrukuga ja aidanud presente õmmelda jne. Nagu ikka. Meil on üks kassipoeg ka saidil, keda nad iga päev üritavad kätte saada, aga see paneb koguaeg plehku :D. See nädal on juba palju vaiksem, sest suurem osa farme on juba lõpetanud. Täna käis ainult 5 farmi ehk tegime päeva jooksul ainult 16 rekkat. Õnneks oli meil 12 väljalaadimist, siis oli natuke kiirem.

 

Eelmine neljapäev käisime osade töötajatega kohalikus pubis. Siin linnas on üldse kaks pubi ja koguaeg oleme teises pubis käinud, aga seekord läksime peapubisse ja see on ikka palju etem ja hubasem. Neljapäeval oli ikka üsna rahvast täis. Väljas oli muidugi jube külm, siin öösel on -2 kraadi olnud, nii et tagasitee oli päris karm, aga seda kiiremini jalad kohale veavad :D

Laupäeval tegime siin grilliõhtu. Markuse eelmine aasta tehtud grilli sees tegime lõkke, tegime burgereid, jõime siidrit ja rummi jne. Päris mõnus on ikka lõkke ümber istuda, nii rahustav. Ainult 9-10 paiku läks juba päris külmaks ära ja siis pidime lihtsalt suurema lõkke tegema. 

Pühapäeval oli vaba päev. Pidime kõik pika uinaku tegema, aga loomulikult olime 7st juba üleval, sest 3-4 nädalat oleme harjunud varakult üles tõusma. Tegime hommikusöögi ja siis läksime inglaste paariga järve äärde. Väljas oli väga külm tuul, aga päike oli soe. Järve juures otsisime kolm korda tuulevaikset kohta ja õnneks leidsime ka. Sai isegi natuke päevitada. Mingid lapsed tulid ka ühel ajal meie juurde mängima ja lõpuks tõid meile isegi maasikaid. Rahvast oli väga vähe, tavaliselt on järve ääres ikka palju rahvast olnud, aga ilm oli ju jahe ka. Õhtul tegime toidušopingu ning tulime tagasi Capellasse. Oleme paar nädalat enamast külmutatud toitu söönud ja tihti on kõht nii tühi olnud, nüüd saime jälle aega poodi minna ja normaalset toitu osta :))  

Hooajaga on siin nüüd nii, et kuigi meile lubati tööd esialgu kuni oktoobri lõpuni, siis seda ei juhtu. Praegu on nii, et üsna varsti peaksime ülemustelt saama kirja, kus on kirjas, et nädala pärast meid enam tööle pole vaja ehk siis lastakse kõik casualid lahti. Saidile jääb tööle 2 püsitöötajat ja siis on kaks töölist veel, kellel on Graincorpiga aastane leping, seega nemad võivad siia veel natuke kauemaks jääda. Mis meist täpselt siis saab, ei teagi...

Nisu ja kikerhernega on lugu nii nutune, et seda ilmselt väga ei olegi. Siin pole olnud peaaegu üldse vihma, st mitte piisavalt, et nisu muutub juba natuke kollakaks, kuivab ära ja teiseks on nii mitu ööd olnud öökülma, et see võtab lihtsalt vilja ära. Üks farmer lasi isegi oma lehmad nisupõllule, sest sealt ei tule midagi. Mõnel üksikul farmil midagi ehk tuleb, aga need müüvad ilmselt ka otse loomasöödaks, nii et siia ikka midagi väga ei tule. Aga eks selline see farmielu ongi, et iga aasta ei tulegi hea...

Hetkel on meie sait avatud 7st 4ni ehk tunde on lühendatud ja ilmselt nädalavahetusel oleme kinni. Mis oleks tegelikult hea, sest meil Markusega on vaja maksud tagasi taodelda (siin maksuaasta lõppes juuni lõpus), tuleb hakata uut töökohta otsima ja puhata oleks ka mõnus :) 

Lõkkeõhtu ehk grillikas Austraalia talvel :D

Juulikuu uudissed!

Upume sorghumi sügavustes :D

Aeg läheb ikka eriti kiirelt, kui harvest käes on...Mis tegelikult meile meeldib, harvest ise on väga äge aeg ja see, et aeg ka kiirelt möödub, on hea. Saime neljapäeval uuesti palka ja seekord olime täitsa rahul oma palgaga, Markusel tuli 135 tundi kahe nädala peale, minul kõigest 104. Markus on juba 21 päeva järjest tööl olnud, mina kõigest 13 päeva. Enamasti oleme nüüd saanud vähemalt 10 tundi, paar õhtut olen siis ka kaalusilla tööd tegema läinud, et rohkem tunde saada. See on üsna lihtne, kui enam rekkaid sisse ei tule. Lõpetan oma testimistöö ära ja seal kaalusillal saab põhiliselt lihtsalt istuda. Tuleb oodata rekkaid, millal nad vilja maha laadinud on, siis tühimass võtta, paar paberit ja allkirja ja nii kuni viimase rekkani. Siis saan alles näha, palju päeva jooksul oleme vilja vastu võtnud ja inventuuri ära teha. 

Markus pole see nädal üldse kuivati peal olnudki, keegi teine ka mitte. Ta on viimased kolm päeva stackeri peal olnud ühe inglise tüdruku Katie´iga. Teevad seal rekkameestele nalja, nii et nüüd kõik tahavad koguaeg stackeri peale maha laadima minna, isegi kui natuke ootama peab :)

Üsna tihti sõidavad farmerid nii, et koerad on lahtiselt tagakastis 

Aa, kohtusime ühe eestasega ka, kes siin ühe farmi tarbeks masinatega sõidab. Ta nimelt tuli testimisputkasse, et viljaproovi teha, et kas on kõlblik või ei, ja siis kui olin juba inglise keeles ära seletanud, mis seisus vili on, siis uurisin, et kust ta pärit on. Vastas: "Estonia". Ma siis segaduses vaatasin vastu ja lõpuks hakkasime eesti keeles rääkima. Nii imelik oli kellegi teisega eesti keelt rääkida, kutsusin Markuse ka :D Aga kaua rääkida ei saanudki, tuli üks farmer nelja koeraga oma vilja testima ja me Markusega jooksime juba koerte poole. Nii ammu pole saanud koeri näha kahjuks...Muide see konkreetne farmer kasutab kõike vana tehnikat. Viljalõikusmasin on 70.ndatest, rekka on hästi pisike, võtab ainult 7 tonni peale ja see on 60.ndatest. Nii et mehel pole ühtegi laenu, aga ilmselt läheb vilja sissetoomisega kõvasti rohkem aega ka, sest kolme treileriga rekka võtab umbes 70 tonni vilja peale ehk 10 korda tema väikest rekkat...

Nädala keskel käisid meil siin osariigi kvaliteedijuhid, kelle käest ka korralikult kiita sain. Üks siis juba uuris ka, et kas plaanin Austraaliasse elama jääda. Vastasin, et ei, kuna sponsorshipi  pole saanud ja Austraalia mehega ka ei abiellu. Siis ta vastas, et ei ma arvan, et sa pead endale ikka Austraalia mehe otsima :D Eelmine kord andis üks nendest mulle Graincorpi logoga mütsi ka mälestuseks, mille Markus vaikselt enda nurka nihverdas :D Ei tore kuulda, kui tööd hinnatakse ja kiidetakse :) 

Nüüd natuke pilte ka.

Tühimass u 4 tonni, mahutab 7 tonni. Aasta siis oli KUUSKÜMMEND midagi...

Markus tegi ka kemikaalimeestega nalja...

Kui rekka pidurid enam töötada ei taha, siis laaduriga tuleb nurgataha lohistada. See oli mehe viimane laadung ning
hiljem sample standist kaalusillale kulus tal 3 päeva, kuigi vahemaa on 60 meetrit :D

Vaade köögiaknast sidrunipuu/põõsale ja platsile

Rekkamees tõi meile koduaiast värskeid apelsine :)