Tööd ei saa, auto läks katki ja meil sai küllalt ehk Tere Eesti!

Sealsamas, kui kõik sai alguse....

Puhkus läks edasi Agnes Wateris, mis asub jälle rannikul. Saime seal kokku inglaste Katie ja Dannyga, kes ka Capellas töötasid. Pidime jääma Agnes Waterisse telkima, aga see plats oli rannast nii kaugel ja seal ei tohtinud lõket ka teha. Nii läksime edasi linna, mille nimi on "1770 - Seventeen Seventy", mis asus vaid 10 min autosõidu kaugusel. See on päris pisike linnake ja neil on karavanpark otse ranna ääres, õnneks sinna me kolmeks ööks ka jäime.

Panime kiirelt telgid püsti ja siis otsustasime ujuma minna. Seal piirkonnas on üsnagi ohutu ujuda, võib kohata vaid stonefish-´i, mis näeb välja nagu kivi, kuid tegelikult on kala ja selle peale astudes võib tervis päris tuksi minna. Ikka igal pool Austraalias peab midagi ohtlikku olema, niisama vist ei saa. Igatahes läksime ujuma tagasi Agnes Wateri randa, sest meie telkimisplatsi juures oleva ranna vesi oli liiga madal, pidime tõusu ootama.

Jooksime kõik kiirelt vette ja kui jõudsime natuke sügavamale vette, siis tulid juba suuremad lained ning üsna kiirelt läksid lained juba nii kõrgeks, et oli ebameeldiv ujuda. Siis järsku tulid veel suuremad lained ja need enamuse ajast lõid mulle vastu nägu, neelasin vett alla ja kui hingama hakkasin, siis tuli juba uus laine, mis vastu pead lõi. Proovisin siis kiirelt merest välja saada, aga vesi tõmbas alt koguaeg merre tagasi. Täpselt nii oligi, et üks samm edasi ja kaks tagasi. Ühel hetkel hakkas juba üsna hirmus, sest tundus, et lained lähevad aina kõrgemaks ja ei saagi kuidagi sealt välja ning raske oli hingata ka, kui koguaeg vastu nägemist lainetega saime. Ma üritasin siis Katie poole ujuda, tal oli väike lainelaud kaasas, mille peal me siis end kahekesi püüdsime hoida. Paar korda lõi laine meid selle pealt ka maha. Tekkiski selline tunne, et nüüd on kõik - elu läbi...Markus oli ka meist nii kaugel meres, et vahepeal ei näinud teda ka üldse. Mõtlesime, et tema on ka hädas...Siis aga tundus, et lained jäid väiksemaks ja saime natuke rohkem juba edasi ujuda. Ühel hetkel sain juba edasi liikuda ilma, et laine mind tagasi merre oleks toonud ja jooksin lihtsalt kiirelt välja, keha üleni värises. 

Mina, Katie ja Danny olime siis täiega hädas kogu selle aja ning kõik me mõtlesime ühel hetkel, et see hetk jääb meil siin elus viimaseks. Markus oli meist kaugemal meres ujumas ja tal oli seal lõbus olnud, aga ühel hetkel ta märkas, et me kõik oleme seal hädas ning siis tuli ja ujus meie poole. Me nimelt olime täpselt riptide´i keskel ning kalda lähedal ta ongi kõige hullem. Siis tuleb ujuda sellest välja ja alles siis saab kaldale naasta. Meie aga üritasime sellest nö läbi pureda, aga ilmselgelt on emake loodus natuke võimsam.

See oli igatahes väga jube kogemus ning ma kaotasin sinna ka oma prillid ära. Õnneks need olid ka juba üsna läbi, nii et väga kahju ei olnud. Nüüd aga ei saa ma enam autoga sõita.

Meie telkimisplats

Ülejäänud puhkus sujus meil hästi. Sai palju päevitada, iga päev ujumas käia ja niisama olla. Enam samasse kohta me ujuma ei läinud, nüüd ootasime, millal meie telkimisplatsi juures tõusu aeg oli ja käisime siis ujumas. Vesi oli natuke jahe, aga hästi selge. Eelviimasel päeval käisime kayakkidega ka sõitmas, mida mina ja Markus enne teinud ei ole. Päris mõnus ja füüsiline oli, tahaks juba veel teha :)

Reede hommikul pakkisime oma asjad kokku ja meie puhkus sai läbi ning Danny pidi tagasi tööle minema. Pidime öö nende juures Biloelas veetma ja hommikul edasi Capellasse tagasi minema. Lõuna paiku helistasin igaks juhuks ülemusele ka, et teada anda, et me nüüd tuleme tagasi ja kas meil esmaspäeval tööd on. Tema ütles hoopis, et helista mulle järgmine nädal uuesti...Ma siis uurisin, et kas võime siis nii kaua ikka Capellas elada, aga ta hakkas kohe midagi sokkima selle peale. Ütles, et seal on kolm inimest hetkel ja me vist ei mahu ära. Ma siis mainisin, et seal on kokku 7 tuba ja meie toal on niikuinii tabalukk ees. Siis ta ütles, et no kui kellegil selle vastu midagi pole, ju siis võite seal olla.

Sellest kõnest tekkis üldse selline mulje nagu ta poleks kindel, kas meil seal üldse tööd ongi enam. Nisu on väga-väga kehva see aasta ja kuulsin, et nüüd pidi mingi uus nisu kasvama, nii et vana ja uus nisu on segamini...Uus nisu on aga nii toores, et isegi kui vana nisu on juba valmis, siis niiskus on ikka liiga kõrge, et vilja vastu võtta. Muidu läheb ta ju ühel hetkel mädanema. "Tore" igatahes. Taaskord Graincorp pani meile näkku ja meil oli kohe tuju nullis.

Väike Lucy - kutsikas inglaste juures farmis

Õnneks Katie ja Danny juures võisime olla nii kaua kui tahame, nii et olime kaks ööd seal. Pühapäeval pakkus Katie üldse välja, et lähme tema õe juurde, kes elab Brisbane´i lähedal. Ta õel on 3 hobust, 1 poni, 2 kassi, 2 koera, 1 rääkiv papagoi, haned, kanad. Kuna meil paremat teha polnud, olime nõus. Miinus oli muidugi see, et sõita tuli 7 tundi, aga ta õde lubas meile tasuta öömaja ja toitu :)

Kokku olime seal 5 ööd, Markus 4 ööd...Teisel päeval saime ratsutada, mina olin poni seljas ja Markus suure võistlusteks treenitud hobuse seljas. See oli suht äkiline ja tahtis koguaeg kiirelt liikuda, nii kui talle väikse nõksu andsid, aga me proovisime rahulikult jalutada nendega. Saime loomi sööta ka seal, koertega mängida ja kõige ägedam oli rääkiv papagoi George. Ma pidavat talle meeldima, sest ta ei tahtnud minu õlalt üldse ära tulla, koguaeg tiirutas ringi ja tantsis mulle. Ta oskas nt öelda: "Hello, George", "Whats going on", "Do you wanna kiss", "Ruby, Baxter" (koerte nimed) ja siis vilistas, naeris. Päris äge ikka.

Teisipäeval helistasin uuesti ülemusele ja küsisin siis otse, et mis värk tööga on. Tahtsime teada, et kas meil üldse lootust on seal tööle saada, sest Capellas on 3 püsitöötajat ja lisaks 3 meest veel. Ta ütles, et ei teagi, mis see aasta seal saama hakkab, sest nisu on nii kehv ja ütles, et ei tea sedagi, kui palju vilja peaks sisse tulemagi. Enamus farmerid üritavad aga otse maha müüa. Ma siis mainisin, et kui tal midagi kindlat niipea meile anda ei ole, siis me vaatame, kas saame üldse riigist ära minna, st Eestisse koju ära. Tema ütles, et tehke nii, kuidas teile parem on. Tema ütles, et kahe nädala jooksul kindlasti midagi poleks olnud.

Panime kiirelt auto müüki, saime juba paar huvilist ka endale ja hakkasime lennupileteid ümber vahetama. Autoga läks aga nii, et päev enne müüki mingil põhjusel mootor kuumenes üle, ventilaatoritest hakkas auru/suitsu ja vett välja tulema ning 10 minutit sõites lülitas mootor end üldse välja. Kohalik ütles, et on mingi suurem rike ja kallim parandus, mille jaoks meil aega ei olnud. Müüsime auto romulasse 150 dollari eest, mis on häbiväärselt vähe, aga polnud tol hetkel paremat lahendust. Müügihind oli meil 2600 dollarit :D. Proovisime muidu autoga tagasi farmi sõita, aga mootor kuumenes jälle üle. Nii kahju oli oma neljajalgselt maha jätta, aga hea, et see juhtus vähemalt meie viisa lõpus. Üldse hakkas kõik kuidagi allamäge minema, tunduski, et tahaks kiirelt koju saada, enne kui veel midagi tuksi läheb.

Siis pidime orgunnima kiirelt lennud Emeraldi, et sealt oma viimne kola ära tuua ja minu pass ka. Markus läks kolmapäeva ööseks juba Brisbane, et hommikul vara Emeraldi lennata. Õnneks Katie isa oli vaba ja sõidutas Markust Emeraldi ja Capella vahel ning õhtuks oli Markus tagasi Brisbane´is ja mina ka. Lennupiletid vahetasime ka kiirelt ära ja saime täpselt nii, et jõuan oma ja ema sünnipäevaks koju :) Ehk siis 19 sept alustasime teekonda Brisbane-Singapur-Helsingi-Tallinn. Hetkel olen Helsingis ja ootan Tallinna lendu.

Lõpp läks küll uskumatult kiireks, aga kui tööd ja autot pole, siis mis siis enam Austraalias olla. Õnneks saime kiirelt asjad ära organiseeritud ja hea on koju minna :) Ja kui imelik on lennujaamas EESTI keelt kuulda :D Saigi meie pea kahe-aastane seiklus lõpu :) Polnud isegi nii kahju ära minna, sest Austraalia oli meie jaoks juba ammu end ära ammendanud. Lõpus olimegi seal põhiliselt töö pärast.

Blogisse tuleb kindlasti veel paar postitust. Mul on vaja veel eelmise ja selle aasta maksud tagasi taodelda ning pension.

Rand kohe telkimisplatsi juures, tõusu aeg

Julged pelikanid

Päikeseloojangut nautimas

Hommikud olid väga niisked ja üks hommik oli
siis selline udu.

Üks puu, kus kõik sinised liblikad end peitsid.

 

Inglaste juures farmis. Neil seal suur tamm, kus pidi kala ka olema.

Katie õe juures, kus saime hobustega sõita.

Rääkiv papagoi George

Markus suure hobuse seljas.

Mina sõitsin poniga, kelle nimi oli Lady.

Kui asjad ei läinud enam nii, nagu me tahtsime...

Kaks päeva oli meil aega, et asjad Emeraldist ära tuua ja kokku pakkida, et järgmine päev juba riigist
välja lennata. Brisbane´i hostelis.

 

Ema ja enda sünnipäevaks koju :)

Rockhamptonis ilusaid linnukesi avastamas

Esimene pesumaja kogemus

Kaks ööd Rockhamptonis. Otsisime soodsat majutust vihastele ilmadele ja tuli välja, et kõige paremat hinda ei pakkunudki backpackers hostel vaid üks hotell, kus kahene tuba oli 34 dollarit kahele. Broneerisime internetiavarustes toa ära ja juba olime õhinas, et saame sooja dušši alla minna. Jõudsime siis hotelli ette ja tuli välja, et see on vana pubihoone, mille teisel-kolmandal korrusel on hotellitoad. Euroopa mõistes hotelliga siin mingit pistmist ei ole. Vana hoone ja tuba on justkui seljakotirändurite hostelis - toas kopitanud hais ja narivoodi :D Aga kuskilt see odav hind peab ju tulema :) Meie mõlemi üllatuseks ei olnud me voodis magamisest üldse suures vaimustuses, nädala jagu juba telgis maganud ja jube ootame, et saaks tagasi. Mõnus värske õhk öö läbi.

Tänane päev Rockhamptonis algas pesupesemisega, mida läksime pesumajja tegema. Täpselt nii nagu Ameerika filmides, suured masinad, kuhu münte sisestad ja siis istud toolil ja ootad, millal valmis saab. Meie jaoks esmakordne kogemus. Tegime ikka pilti ka :) Meeldis see, et masinad olid hästi suured ja nii vaiksed ning kõik oli hästi puhas.

Edasi läksime Mount Archeri otsa, kus pidi avanema suurepärane vaade linnale. Ilm oli pooleldi pilves, vahest sabistas vihma, aga need piisad läksid üsna kiirelt üle, et ei pidanud end kusagil katuse all peitma. Vaade oli ilus, aga oleme päris paljudes rahvusparkides käinud ja tundub, et sisemaal näevad need enam-vähem kõik ühtemoodi välja. 

Järgmine sihtkoht oli Rockhamptoni botaanikaaed ja loomaaed. Need asetsevad üksteise kõrval ning sissepääs mõlemisse on tasuta! Saime näha uuesti känguruid, emu, kolaalat, vombateid, usse, sisalikke, krokodille, dingosid ning palju erinevaid linde. Olime kahe linnuaia juures kokku umbes tund aega, pole enne seda juhtunud, et linnud, täpsemini siis papagoid meid nii huvitanud oleksid. Aga nad olid niii ilusad. Minu lemmik on roosa kakaduu, kes oli nii ilus ja graatsiline. Teine lemmik oli suur Amazonases elav suur papagoi, kes oli ilusate erksate värvidega ja hästi aktiivne. Pidevalt ronis mööda võrkseina küll varvaste abil või lihtsalt hoidis end suure nokaga kinni. Lähedal ei saanudki väga pilti teha, sest ta tahtis nokaga kohe kõike proovida, mis tema suunda lükati. Tundus, et linnuke võttis meid ka kiirelt omaks, sest kui läksime roosa kakaduu juurde, siis hakkas Amazonase papagoi inglise keeles rääkima. "Hello", "How are you", "Mum", "Stop it", "Come here". Päris vahva oli kuulata. Siis uudistasime veel botaanikaaeda ja kuna siin on kevad, siis olid osad puud ja lilled õites.

Nüüd juba tagasi "hotellis" ja uurime natuke veel järgmise sihtkoha - Agnes Wateri kohta. Seal on üks telkimiskoht, millele ei saa eelnevalt broneeringut teha, seega saab alles homme teada, kus me tegelikult ööbime. Meie tuttavad Katie ja Danny, kes Capellas töötasid liituvad ka meiega paariks ööks. Saab jälle briti aktsendi endale külge :D

Riideid kuivatis

Homne teekond

Mt Archeri  vaated

Loomaaias

Ruud

Selliseid on Capellas ka liikvel.

Kõik õitseb!

Dingod loomaaias

Uus suleline sõber

Markus botaanikaaias

Ilusad värvid 

Roosa kakaduu

Ronib ja uudistab

Puhkus ehk Robinsonid metsa sees

Mis veel elult tahta?

Oleme juba nädal aega puhanud ja hetkeseisuga peatume Rockhamptonis. Proovin nüüd vaikselt meelde tuletada, millega oleme viimase nädalaga hakkama saanud :)

Esiteks tuleks rääkida koolitusest, mis toimus eelmine kolmapäev Emeraldis. See aasta ei ole meie regioonis mitte ühtegi uut töötajat, nii et kõik olime kogenud töötajate koolitusel. Meid oli seal kokku kaheksa ja meie kõrgem boss oli ka seal. Naljakas oli see, et kui me hakkasime koolituse lõpus testi tegema, siis avastasin kahel korral, et küsimustel oli vale vastus. Hakkasin siis koolitajatega vaidlema ja selguski, et mul oli õigus :) Nad ütlesid ka, et on sama testi teinud kahes teises osariigis, kus keegi viga tähele ei pannud. Nad ütlesid veel, et kui nad uue küsitluse teevad, peavad enne laskma minul üle kontrollida. 

Neljapäeva hommikul panime oma kolad kokku ja asusime teele Mackay suunas. Öö veetsime Cape Hillsborough rahvuspargis ühes ranna ääres telkimisplatsil. Tee sinna oli väga ilus. Umbes tund aega enne Mackayd muutub maastik mägiseks ja orgudes asetsevad ilusad suhkruroopõllud. Väga ilus ja maaliline, ning mis peamine - kõik on roheline!. Meie telkimiskoht oli ka üsna kena, plats ise oli natuke pime, aga pluss oli see, et rand oli vaid 30 meetri kaugusel. Me polnud nii ammu ookeani näinud, et kibekiirelt panime telgi püsti, siis võtsime rannatoolid ja siidri, ning läksime randa päevitama. Siis oli just tõusu aeg ka, nii et vesi oli üsna lähedal. Õhtul ja hommikul sai mööda rannaäärt jalutada, siis oli vesi kaugemal. Ujuma sinna ei julgenud minna, kuigi väga oleks tahtnud.

Cape Hillsborough´s saime ainult ühe öö olla, sest nädalavahetus oli kõik kinni. Hommikul läksime poolsaare teise otsa, kus oli teine rand ning mõned matkarajad. Esimene matkarada viis ühte vaatluspunkti ja läks läbi metsa. Seal saime ka suure ehamtuse osaliseks. Nimelt oli meie rajale end seadnud üks kahe meetrine pruunmadu. See oli Markuse jala kõrval ja kui seda märkasime jooksis Markus edasi ja mina rajalt tagasi. Nägin veel, kuidas madu oma pea püsti ajas, aga me kiirelt jooksime eemale ning siis madu läks edasi isesuunas. Nii jube ehmatus oli. Oleme pruunmadusid päris palju näinud, aga mitte kunagi matkaradadel. Tänu sellele muutusime edasiste radade puhul ka väga paranoilisteks. Õnneks maod kardavad inimesi ka, nii et kui sina teda taga ei aja, siis tema üritab ka end sinust eemale hoida. Selle raja puhul oli ka nii, et õnneks sai mööda randa tagasi tulla.

Teised rajad olid natuke paremate vaadetega. Ütleks isegi, et meenutas natuke Whitsunday´d. Meie viimane rada hakkas umbes siis lõppema, kui vesi tõusma hakkas. Me ei tahtnud aga enam mööda metsa tagasi minna, vaid üritasime ranna äärest läbi saada. Pidime ronima suurte kivide pealt ja vahelt läbi, ning põlvini vette ronima, aga kõik läks hästi. Austraalias on igal pool ikkagi oht, et midagi ohtlikku vees on...

Teiseks ööks läksime edasi Mackaysse, sest rahvuspargis odavat ööbimist ei olnud ja rajad said ka kõik läbi vaadatud. Mackays peatusime karavanpargis, kuhu oma telgi püsti panime. Sealne luksus oli see, et saime käia dušši all ja meil oli kööginurk, kus saime süüa teha. Meil on muidugi korralik matkavarustus kaasas, oma sööginõud, gaasipliit jne. Sealses külmikus külmutasime oma veepudeleid, mida me külmakastis hoiame, et see meie toidud külmana hoiaks. Lisaks saime Mackays oma läpakad ja fotoka täis laadida ning isegi telki puhuri tööle panna öösel :) See muidugi väga suurt efekti ei andnud, sest soe õhk läheb sealt väga kiirelt välja.

Mackays käisime šoppamas, botaanikaaias, sadamas jalutamas, restoranis söömas ning rannas. Sadamads naeratas õnn meile, kui leidsime maast 20 dollarit. Karavanpargis proovisime sulgpalli mängida, käisime mini-golfi mängimas ning täispuhutava suure padja peal hüppamas. Meie telk oli ühe muruplatsi nurgas ja ülejäänud inimesed olid enamjaolt ikka karavanidega, bussidega või hiigeltelkidega, mis on suuremad kui mõne inimese korter. Meil oli koguaeg naljakas, kui linnast tagasi tulime ja meie pisikest telki üksikus nurgas nägime. Nimetasime seda rottide nurgaks :D Kuigi õigem oleks olnud nimetada seda karavanide omanike koerte väljaheidete poetamise nurgaks, sest muru pealt leidsime tihti väikseid pabulaid.

Pärast kolme ööd Mackay linnas veetmist liikusime edasi lõuna poole. Esimene peatuskoht oli Hay Point, kus asub kaks söeterminali koos. Väidetavalt on see lõunapoolkera suurim söesadam. Vaateplatvorilt paistsid mõlemad ära ja kaugel merel lugesime kokku 25 laeva, mis ootasid laadimist. Vihmutid töötasid ka igal pool söehunnikute juures, need pidid olema tuleohutuse tagamiseks. Me pole enne kaubasadamat näinud ka, oli päris huvitav vaadata nt kui suured konveierid on jne.

Sightseeing: tüüpiline outbacki toidupood ja bensiinijaam.

Õhtuks läksime Carmila randa, kus on tasuta telkimiskoht. Rand oli üsna täis, aga leidsime endale koha. Telkisime otse ranna ääres liiva peal. Naabrid olid austraalia pensionärid, kes neljaks kuuks põhja poole sooja nautima tulid. Rand oli päris ilus ja vaikne, vesi oli selge ja väga soe. Otsustasime ikkagi kiire supluse ka ära teha, see oli väga mõnus. Hommikul vaatasime päikesetõusu ja käisime rannal jooksmas. Kokku olime Carmila´s kaks ööd.

Järgmine öökoht oli meil Byfield State Forest Park, kus sai jälle 6 daala öö näkku soodsa ööbimise. Muidugi iga rahvuspargitaolise telkimiskohaga on see, et WC-d on olemas, aga elektrit ega duššivõimalusi ei ole. Carmilas käisin ämbriga merest vett toomas ja pesin kausis pead, sama tegime ka Byfieldis. Kuskil telgi taga nurgas saab end ära pesta küll. Siinkohal tuleb juurde ka see probleem, et Austraalias läheb alati varakult pimedaks - kuskil 6st õhtul ja kui elektrit ei ole, siis polegi eriti midagi teha. Õnneks on meil läpakas paar filmi, mida oleme vaatanud. Byfieldis aga tohib lõket teha, nii et olemegi õhtuti lõkke ümber istunud, mis on veel mõnusam. Tee telkimisplatsini on ka väga ilus, suured mäed ning nagu Eesti mets igal pool. 

Esimene öö seal oli aga väga külm. Koguaeg pidi ikka üksteise külje all olema, nii et kui üks keeras külge, pidi kohe teine ka keerama :D Jalad hoidsime ööläbi kronksus, sest nii oli soojem ja üldse väga liigutada ei tahtnudki, sest muidu hakkas kohe külm. Hommikune vaatepilt oli väga naljakas. Mõlemal olid vanad dressipüksid jalas, soojad paksud sokid pükste peale tõmmatud ning mõtlesime, et lähme teeme tule üles, saab vähemalt sooja, sest mäe tagant päike ka nii kiirelt paistma ei hakka. Jooksime värisedes platsil ringi ja otsisime käbisid ja oksi, mida põletada. Lõpuks kui tule üles sai, oli juba täitsa hea.

Kui seda lugu uutele naabritele rääkisime, tõid nad meile oma paksu teki (nagu vatitekk), et me ei peaks külmetama. Naine ise oli 72-aastane, aga nägi välja nagu 50. Tema ja ta mees on hullud spordifanatid ning nad rääkisid meile loo, kuidas nad Euroopa jalgrattaretke ajal Prantsusmaal mägedes pidid ööbima ühe öö lageda taeva all, sest kõik majutuskohad olid täis. Nagu mägedes ikka, on öösel väga külm ja neil olid ainult lühikesed trenniriided seljas, aga neil oli paar prügikotti, mille sisse nad siis pugesid, et natuke soojem oleks. Naine ütles, et ta ei suutnud terve öö magada, sest kuulis, kuidas ta mees hambaid krigistas ning mõlemate kilekottide värisemise hääl oli nii vali, et ei saanud magada :D Väga huvitavad inimesed olid ja selgus, et nad on Capellas ka käinud ja neil on seal üks tuttav farmer, keda ka meie teame. Väike maailm.

Kui me Byfieldis ööbisime, siis käisime iga päev Yeppoonis, mis on väike linn rannikul. Jalutasime mööda esplanaadi, käisime kohalikes poodides, vaatasime ära lähedal asuvad rannad, ronisime vaatluspunktide otsa, kus nägime ilusaid vaateid jne. Eile käisime Great Keppel´i saarel, mis on hetkel meie puhkuse tipphetk. Praam viib sind 30 minutiga saarele, kus meil oli 6 tundi aega teha mida iganes me tahtsime. Me oleme alati Austraalias puhates teinud kohalikke vaatamisväärsusi kiirelt, nii et seda ilu ei saagi nautida. See puhkus saab siis olema palju rahulikum ning sellel imelisel saarel me saimegi lihtsalt puhata. Rannas oli valge liiv, vesi oli kristallselge, kaugemal helesinine ja vesi polnud ka väga külm...Saarel pidi olema ka ohutu ujumine aastaringselt, st sinna haid, krokod jms ei tule. Mõnus oli ujuda! Ja see on vist kolmas kord Austraalias, kus oleme nii ilusat randa nii selge veega näinud. 

Täna sõitsime Rockhamptonisse, sest taevas on pilves ja lubab suurt vihma täna ja homme. Pluss meil on külmakastis veepudelid ära sulanud, st külmkapp rikkis; vaja fotokat laadida ja nädala jooksul pole kordagi sooja dušši alla saanud!!! ning riideid oleks ka vaja pesta. Homme plaan loomaaeda minna, sest see on tasuta, siis pesu pesema ning botaanikaaeda vaatama. Ning teisipäeval plaanime minna Agnes Waterisse, mis peaks olema meie puhkuse viimane koht...

Tundub, et see on kõige pildirohkem postitus, mis ma eales teinud olen, aga nii palju on ju jagada ning nii ka lihtsam teil aru saada :)

Puhkuse esimene päev

Markus ajas känksi ära

Cape Hillsborough rahvuspargis

Cape Hillsborough rahvuspargis

Pidi natuke läbi vee minema, et tagasi saada.

Teine öö - Mackay karavanpargis

Mackay Marina sadam

Looduspildi aeg

Dolphin Heads rand

Eimeo rand

Sööginurk Mackays

Söesadam

Palju sütt ja laevu

Uudishimulikud näljalised

Kolmas ööbimiskoht Carmila rannas. Õhtune söögitegu. Telk toolist paremal.

Päikesetõus

Mõõna aeg

Vaade telgist hommikul

Neljas öökoht: Byfieldi metsas. Kokku olime seal neli ööd.

Maaelu ehk hommikune pesuaeg tuduriietega.

Linna minek, läheb tibiks ära. Rosslyn Bay - ilus sadamake.

Laulev laev, mis tänu tuulele häält teeb.

Metsa koju sõites oli parasjagu kulu põletus aeg. Läbi suitsu sõites võttis korra päris kuumaks.

Paradiisisaarele minek - Great Keppel´i saar. Peaaegu nagu Markuse saar :)

Niiii selge vesi, et ei tahtnud silmi uskuda. Pidi pilti tegema.

Markuse kord särada. Nüüd mõlemad pruuniks päevitunud. 

Pärast suplust ja päevitamist üks värksendav mojito-kokteil.

Aeg on lahkudaaa....