Carra Aussis: Puhkus ehk Robinsonid metsa sees

Mis veel elult tahta?

Oleme juba nädal aega puhanud ja hetkeseisuga peatume Rockhamptonis. Proovin nüüd vaikselt meelde tuletada, millega oleme viimase nädalaga hakkama saanud :)

Esiteks tuleks rääkida koolitusest, mis toimus eelmine kolmapäev Emeraldis. See aasta ei ole meie regioonis mitte ühtegi uut töötajat, nii et kõik olime kogenud töötajate koolitusel. Meid oli seal kokku kaheksa ja meie kõrgem boss oli ka seal. Naljakas oli see, et kui me hakkasime koolituse lõpus testi tegema, siis avastasin kahel korral, et küsimustel oli vale vastus. Hakkasin siis koolitajatega vaidlema ja selguski, et mul oli õigus :) Nad ütlesid ka, et on sama testi teinud kahes teises osariigis, kus keegi viga tähele ei pannud. Nad ütlesid veel, et kui nad uue küsitluse teevad, peavad enne laskma minul üle kontrollida.

Neljapäeva hommikul panime oma kolad kokku ja asusime teele Mackay suunas. Öö veetsime Cape Hillsborough rahvuspargis ühes ranna ääres telkimisplatsil. Tee sinna oli väga ilus. Umbes tund aega enne Mackayd muutub maastik mägiseks ja orgudes asetsevad ilusad suhkruroopõllud. Väga ilus ja maaliline, ning mis peamine - kõik on roheline!. Meie telkimiskoht oli ka üsna kena, plats ise oli natuke pime, aga pluss oli see, et rand oli vaid 30 meetri kaugusel. Me polnud nii ammu ookeani näinud, et kibekiirelt panime telgi püsti, siis võtsime rannatoolid ja siidri, ning läksime randa päevitama. Siis oli just tõusu aeg ka, nii et vesi oli üsna lähedal. Õhtul ja hommikul sai mööda rannaäärt jalutada, siis oli vesi kaugemal. Ujuma sinna ei julgenud minna, kuigi väga oleks tahtnud.

Cape Hillsborough´s saime ainult ühe öö olla, sest nädalavahetus oli kõik kinni. Hommikul läksime poolsaare teise otsa, kus oli teine rand ning mõned matkarajad. Esimene matkarada viis ühte vaatluspunkti ja läks läbi metsa. Seal saime ka suure ehamtuse osaliseks. Nimelt oli meie rajale end seadnud üks kahe meetrine pruunmadu. See oli Markuse jala kõrval ja kui seda märkasime jooksis Markus edasi ja mina rajalt tagasi. Nägin veel, kuidas madu oma pea püsti ajas, aga me kiirelt jooksime eemale ning siis madu läks edasi isesuunas. Nii jube ehmatus oli. Oleme pruunmadusid päris palju näinud, aga mitte kunagi matkaradadel. Tänu sellele muutusime edasiste radade puhul ka väga paranoilisteks. Õnneks maod kardavad inimesi ka, nii et kui sina teda taga ei aja, siis tema üritab ka end sinust eemale hoida. Selle raja puhul oli ka nii, et õnneks sai mööda randa tagasi tulla.

Teised rajad olid natuke paremate vaadetega. Ütleks isegi, et meenutas natuke Whitsunday´d. Meie viimane rada hakkas umbes siis lõppema, kui vesi tõusma hakkas. Me ei tahtnud aga enam mööda metsa tagasi minna, vaid üritasime ranna äärest läbi saada. Pidime ronima suurte kivide pealt ja vahelt läbi, ning põlvini vette ronima, aga kõik läks hästi. Austraalias on igal pool ikkagi oht, et midagi ohtlikku vees on...

Teiseks ööks läksime edasi Mackaysse, sest rahvuspargis odavat ööbimist ei olnud ja rajad said ka kõik läbi vaadatud. Mackays peatusime karavanpargis, kuhu oma telgi püsti panime. Sealne luksus oli see, et saime käia dušši all ja meil oli kööginurk, kus saime süüa teha. Meil on muidugi korralik matkavarustus kaasas, oma sööginõud, gaasipliit jne. Sealses külmikus külmutasime oma veepudeleid, mida me külmakastis hoiame, et see meie toidud külmana hoiaks. Lisaks saime Mackays oma läpakad ja fotoka täis laadida ning isegi telki puhuri tööle panna öösel :) See muidugi väga suurt efekti ei andnud, sest soe õhk läheb sealt väga kiirelt välja.

Mackays käisime šoppamas, botaanikaaias, sadamas jalutamas, restoranis söömas ning rannas. Sadamads naeratas õnn meile, kui leidsime maast 20 dollarit. Karavanpargis proovisime sulgpalli mängida, käisime mini-golfi mängimas ning täispuhutava suure padja peal hüppamas. Meie telk oli ühe muruplatsi nurgas ja ülejäänud inimesed olid enamjaolt ikka karavanidega, bussidega või hiigeltelkidega, mis on suuremad kui mõne inimese korter. Meil oli koguaeg naljakas, kui linnast tagasi tulime ja meie pisikest telki üksikus nurgas nägime. Nimetasime seda rottide nurgaks :D Kuigi õigem oleks olnud nimetada seda karavanide omanike koerte väljaheidete poetamise nurgaks, sest muru pealt leidsime tihti väikseid pabulaid.

Pärast kolme ööd Mackay linnas veetmist liikusime edasi lõuna poole. Esimene peatuskoht oli Hay Point, kus asub kaks söeterminali koos. Väidetavalt on see lõunapoolkera suurim söesadam. Vaateplatvorilt paistsid mõlemad ära ja kaugel merel lugesime kokku 25 laeva, mis ootasid laadimist. Vihmutid töötasid ka igal pool söehunnikute juures, need pidid olema tuleohutuse tagamiseks. Me pole enne kaubasadamat näinud ka, oli päris huvitav vaadata nt kui suured konveierid on jne.

Sightseeing: tüüpiline outbacki toidupood ja bensiinijaam.

Õhtuks läksime Carmila randa, kus on tasuta telkimiskoht. Rand oli üsna täis, aga leidsime endale koha. Telkisime otse ranna ääres liiva peal. Naabrid olid austraalia pensionärid, kes neljaks kuuks põhja poole sooja nautima tulid. Rand oli päris ilus ja vaikne, vesi oli selge ja väga soe. Otsustasime ikkagi kiire supluse ka ära teha, see oli väga mõnus. Hommikul vaatasime päikesetõusu ja käisime rannal jooksmas. Kokku olime Carmila´s kaks ööd.

Järgmine öökoht oli meil Byfield State Forest Park, kus sai jälle 6 daala öö näkku soodsa ööbimise. Muidugi iga rahvuspargitaolise telkimiskohaga on see, et WC-d on olemas, aga elektrit ega duššivõimalusi ei ole. Carmilas käisin ämbriga merest vett toomas ja pesin kausis pead, sama tegime ka Byfieldis. Kuskil telgi taga nurgas saab end ära pesta küll. Siinkohal tuleb juurde ka see probleem, et Austraalias läheb alati varakult pimedaks - kuskil 6st õhtul ja kui elektrit ei ole, siis polegi eriti midagi teha. Õnneks on meil läpakas paar filmi, mida oleme vaatanud. Byfieldis aga tohib lõket teha, nii et olemegi õhtuti lõkke ümber istunud, mis on veel mõnusam. Tee telkimisplatsini on ka väga ilus, suured mäed ning nagu Eesti mets igal pool.

Esimene öö seal oli aga väga külm. Koguaeg pidi ikka üksteise külje all olema, nii et kui üks keeras külge, pidi kohe teine ka keerama :D Jalad hoidsime ööläbi kronksus, sest nii oli soojem ja üldse väga liigutada ei tahtnudki, sest muidu hakkas kohe külm. Hommikune vaatepilt oli väga naljakas. Mõlemal olid vanad dressipüksid jalas, soojad paksud sokid pükste peale tõmmatud ning mõtlesime, et lähme teeme tule üles, saab vähemalt sooja, sest mäe tagant päike ka nii kiirelt paistma ei hakka. Jooksime värisedes platsil ringi ja otsisime käbisid ja oksi, mida põletada. Lõpuks kui tule üles sai, oli juba täitsa hea.

Kui seda lugu uutele naabritele rääkisime, tõid nad meile oma paksu teki (nagu vatitekk), et me ei peaks külmetama. Naine ise oli 72-aastane, aga nägi välja nagu 50. Tema ja ta mees on hullud spordifanatid ning nad rääkisid meile loo, kuidas nad Euroopa jalgrattaretke ajal Prantsusmaal mägedes pidid ööbima ühe öö lageda taeva all, sest kõik majutuskohad olid täis. Nagu mägedes ikka, on öösel väga külm ja neil olid ainult lühikesed trenniriided seljas, aga neil oli paar prügikotti, mille sisse nad siis pugesid, et natuke soojem oleks. Naine ütles, et ta ei suutnud terve öö magada, sest kuulis, kuidas ta mees hambaid krigistas ning mõlemate kilekottide värisemise hääl oli nii vali, et ei saanud magada :D Väga huvitavad inimesed olid ja selgus, et nad on Capellas ka käinud ja neil on seal üks tuttav farmer, keda ka meie teame. Väike maailm.

Kui me Byfieldis ööbisime, siis käisime iga päev Yeppoonis, mis on väike linn rannikul. Jalutasime mööda esplanaadi, käisime kohalikes poodides, vaatasime ära lähedal asuvad rannad, ronisime vaatluspunktide otsa, kus nägime ilusaid vaateid jne. Eile käisime Great Keppel´i saarel, mis on hetkel meie puhkuse tipphetk. Praam viib sind 30 minutiga saarele, kus meil oli 6 tundi aega teha mida iganes me tahtsime. Me oleme alati Austraalias puhates teinud kohalikke vaatamisväärsusi kiirelt, nii et seda ilu ei saagi nautida. See puhkus saab siis olema palju rahulikum ning sellel imelisel saarel me saimegi lihtsalt puhata. Rannas oli valge liiv, vesi oli kristallselge, kaugemal helesinine ja vesi polnud ka väga külm...Saarel pidi olema ka ohutu ujumine aastaringselt, st sinna haid, krokod jms ei tule. Mõnus oli ujuda! Ja see on vist kolmas kord Austraalias, kus oleme nii ilusat randa nii selge veega näinud.

Täna sõitsime Rockhamptonisse, sest taevas on pilves ja lubab suurt vihma täna ja homme. Pluss meil on külmakastis veepudelid ära sulanud, st külmkapp rikkis; vaja fotokat laadida ja nädala jooksul pole kordagi sooja dušši alla saanud!!! ning riideid oleks ka vaja pesta. Homme plaan loomaaeda minna, sest see on tasuta, siis pesu pesema ning botaanikaaeda vaatama. Ning teisipäeval plaanime minna Agnes Waterisse, mis peaks olema meie puhkuse viimane koht...

Tundub, et see on kõige pildirohkem postitus, mis ma eales teinud olen, aga nii palju on ju jagada ning nii ka lihtsam teil aru saada :)