Head Aussi asjad

1)      Sprei variandis toiduõli

Väga hea, lased spray pudelist otse pannile õli. Ei pea laiali ajama nagu meil ja saab väga õhukese kihiga panni katta. 

Spray toiduõli.

2)      Keeratava korigiga õlu

Õllekorgid on peaaegu sama välimusega nagu meil Eestis, ainus vahe, et korki keerates tuleb pudel lahti!!! Naistele super hea variant. Nüüd ei jää enam midagi joomata! :D

3)      Raha saab poes välja võtta 

Põhimõtteliselt saab poemüüjat kasutada kui rahaautomaati. Ütled lihtsalt, et soovid teha cashouti ehk raha välja võtta. Automaate nii palju pole ka kui Eestis, nii et väga hea variant. 

4)      Sõbralikud inimesed

See on asi, millest ma Eestis olles puudust tundsin. Siin on väga loomulik minna võõrastega suhtlema ja aussid ise on väga hakkajad sind aitama. Näiteks lennujaamas kui sa vaatad natuke eksinud ilmega ringi, tulevad nad kohe sinu juurde ja küsivad, mis mureks. Brisbanes ei leidnud enda hostelit, sest sissepääs oli nurga pealt ja üks kohalik sõitis rattaga mööda ja kohe tundis huvi, et kas otsime midagi. Baarides tulevad võõrad sinu juurde: Hi, how are you jne.

5)     Schweppesid

Apelsini ja mango-maitseline. Minu üks lemmikuid.

Meil müüakse millegipärast ainult Schweppesi toonikuid, siin on aga väga palju erinevate maitsetega mineraalveesid, gaseeritud mineraalvee ga mahlajooke, mis on väga mõnusa maitsega. Need said Brisbanes kohe meie lemmikuteks. Kuna mina suur karastusjookide fänn ei olnud, siis Schweppesid olid just paraja maitsega.

6) Äädikamaitselised krõpsud

Minu uued lemmikud. Eriti head on äädikamaitselised riisikrõpsud, need on paksemad kui Lay's ja Estrellad. Kuna nad on hapuka maitsega, siis saab neist isu kiiremini täis ka, st jätkub ka järgmiseks päevaks. Muide Eestis võib neid leida ökopooodidest, Markus vähemalt on sealt ostnud.

7) Wedges (hääldatakse: vedsis)

Need on soolase maitsega küpsetatud või fritüüris valmistatud kartulid. Erinevad friikartulitest näiteks selle poolest, et wedges'id on suurema kujuga ja krõbedad. Väga-väga head on! Tehke kodus järgi! Pange googlisse: potato wedges recipe.

Austraalia vs Eesti vs töö vs raha

Eesti lehtedel on väga tihti jutuks, et noored põgenevad välismaale ära ja et miks nad kõik võõrale maale lähevad? Iga nädal, kui ma saan palka ja arvutan selle eesti kroonideks ja mõeldes veel tagasi sellele, et siin saan nädalaga eesti kolme kuu palga ja kui palju rohkem tööd sa pead tegelikult eestis tegema, pinget ja survet on kordades rohkem, siis tegelikult ei saa ma aru, kuidas eestis veel üldse noori inimesi on? :D

Kuigi ausalt öeldes, kui mu Austraalias elav sõbranna rääkis terve aasta vältel oma palkadest ja puhkusereisidest, töötingimustest, lisavõimalustest töö juures jne, siis ma ei suutnud uskuda, et see saab tõsi olla. See, et sa teenid, sa käid poes, sa ei pea isegi vaatama, mida ostad ja palju see maksab. Sa lihtsalt tead, et sul on piisavalt raha. Siin võib vabalt peale kolme kuulist tööd minna puhkusereisile vms. Minu jaoks tundus see Eestis töötades väga ebareaalne. Seal me olime ju harjunud rügama hommikust õhtuni, peaasi, et saaks arved makstud. Hea kui sai korra kuus väljas käia ja mõne uue asja osta.

Peale Norrat hakkasin nägema, et parem elu on kusagil olemas. Nüüd on tunda, et mitte ainult Norras, vaid ka mujal (v.a Ida-Euroopa). Siin on elu rahalises mõttes (ja muidu ka) nii lihtne ja seetõttu on ka igasugu stressi vähem. Eestis käib igal pool enamus vestlusest ju raha ja palkade ümber. Nt: Ma ei saa tulla, mul pole raha...Ehk palgapäeval ei teadnud, kas nutta või naerda.

Siiamaani tahan ühel heal päeval tulla Eestisse tagasi, sest seal on minu kodu, pere ja loodetavasti ka teised sõbrad välismaalt tulevad tagasi, oleks lõbusam. Vahepeal mõtlen, et mismoodi ma suudan tagasi minna sellele palgale, kui olen välismaal eesti mõistes imesummasid teeninud (no muidugi kaevanduses saab VEEL rohkem). Loodan, et ikka selleks ajaks on seal olukorrad paranenud. Ega muidu ju nii palju noori ei läheks ära, ikka põhiline teema on raha.

Alguses tahtsin tulla välismaale, et reisida. Nüüd mõtlen, et kui mul oleks olnud Eestis hea töökoht (mis mind huvitaks ja oleks hästi tasustatud - vähemalt 700 eur kätte), oleksin saanud lihtsalt puhkuse ajal reisimas käia. Praegu olen kogu oma maise vara pakkinud 65 liitrisesse seljakotti, olen loobunud paljudest asjadest (rulluisud, jalgratas, riided, CD-d jne) ja ka tähtsündmustest - jõulud kodus jne. Aga ütleme nii, et Eestis on sul valida, kas jääda ootama printsi valgel hobusel või hakata ise oma õnne nimel vaeva nägema. Kuna teiste peale kindel ei saa olla, valisin teise variandi.

Siiski ei taha ma öelda, et mulle ei meeldiks elada seljakotis. See on teistmoodi väga äge kogemus. Eriti just arvestada ja näha, kui palju sul tegelikult asju vaja on. Mida vähem, seda kergem tegelikult on (kaalu ja otsustamise mõttes - mis ma selga panen jne). Pluss reisida on väga-väga tore, eriti kui polegi peaaegu kusagil käinud. Mõnikord on parajalt hirmu ka sees, et kas ikka leiad tööd ja mis edasi saab, kuhu üldse minna ja kõik sellised jutud. Tunnen, et minu vanuses seiklusjanulisele inimesele on see trip väga õige asi! 

Üks minu blogi eesmärke ongi võib-olla kirjutada, kuidas on lood siinpool sood (mitte et enamus juba ei teaks, igaühel on mõni sõber või tuttav austraalias), et teada anda oma tuttavatele ja sõpradele, et kusagil võib elu olla pisut roosilisem (kui just Eestis hea palga peal pole) ja julgustada neid minema sama teed, mis mina. Seepärast olengi päris avalikult rääkinud eelmistes postitustes oma elamistingimusest ja palganumbritest. 

Boxing day

Täna, 26. detsembril, on aussis Boxing Day. Suuremates asukohtades on täna näiteks meeletud allahindlused, kus inimesed jooksevad tormi odava nänni pärast. Minul ja Markusel oli täna täitsa vaba päev, Katu peaks nüüd kohe jälle lõpetama ja ilmselt tuleb meie ukse taha varsti koputama. Minutid mööduvad...

Kui hundist räägid, siis ta oligi kohe ukse taga :D. Igatahes, käisime täna meie linna basseinis. Õnneks saime tööbussiga sinna, poleks muidu viga jalutada, aga 30 kraadi on palju palju. Olime basseini ääres mitu tundi. Ilmaga vedas ka, vahepeal oli pilves, muidu oleks ära kõrbenud sinna. Nüüd oleme siin kõik punased, kuigi kreemitasime end kenasti sisse. 

Võiks juba öelda, et troopilises kliimavöötmes on raske elada. Tahaks vahest minna õue palli mängima, jalutama vms, aga kuna nii palav on päikesepaiste ajal, hakkab lihtsalt halb end liigutades. Enam ei imesta ka, miks need lõunamaa inimesed nii laisad on. Asja positiivne külg on see, et riideid kulub väga vähe. Ainult topid, lühikesed püksid, kleit ja seelik. Jopet pole siin kordagi kandnud, teksaseid ka mitte. Enam ei mäletagi, mis riideid siin kapi otsas veel leida võib.

Kui ma kellelegi pole häid jõule soovinud, siis andke andeks. Kohe üldse pole seda tunnet, aga nii vist ongi lihtsam, kui me kodust nii kaugel oleme. Loodan, et teil on ikka toredad lumised jõulud olnud! :)

Jõulud aussi moodi

Kõigepealt ei peagi vist mainima, et meil eestlastel ei ole jõulutunnet. Teised soovivad meile siin Häid jõule, siis mina vaatan totaka näoga otsa, et misasja. Paar sekundit hiljem jõuab kohale, et ahjaa, meil on jõulud. Siis soovin neile sama vastu. Meil on enamus ruumid kaunistatud, on toimunud jõulupidu, saime jõulukinke, aga ikkagi ei ole mingisugust jõulutunnet. Ausalt öeldes tunduvad need jõulukaunistused nii soojas kliimas kuidagi magedavõitu.

Austraalias on punased pühad 25 (Christmas Day) ja 26 Detsember (Boxing Day). Jõulupäeval tegime grilli meie Staff Villages. Alustasime kell üks päeval. Osad poisid grillisid kana, lõhet, muud liha, sibulat. Lisaks oli valmis tehtud salatit, kartulivormi, snäkke ja joogipoolest mahla. Kõigil oli muidugi oma alkohol ju olemas. Saime staffi jõulupeolt järgijäänud alko kaasa võtta :) Muide iga töötaja sai järgmine päev veel ühe pudeli jõulukingiks.

Grillinud meie aussis veel pole, Markus korra tööl sai, aga see pole ka päris see. Kõik olid kohal ja süüa oli, ning juua ka, aga üldse ei suutnud olla õues. Meil oli tol päeval kuskil 32 kraadi sooja, tuult polnud peaaegu üldse ja kui kõht sai ka umbes täis nagu ikka jõuluajal, hakkas meil küll paha. Vahepeal käisime toas istumas, puhkamas, hinge tõmbamas, aga saime osa ka teiste toimingutest. Käisime kõik basseinis ujumas, enne osad küsisid ülemustelt luba. 

Kaks Sri Lanka meest ja üks Frencie :)

Õhtul midagi erilist ei toimunud. Mõned meist istusid väljas, jõid ja rääkisid juttu. Meie uus restoranitöötaja Gihan (Sri Lankalt) nägi ühel hetkel endast 3 meetri kaugusel poolemeetrist madu. See oli üks mürgisemaid, Death Adder, kelle sutsamisel on sul kusagil 45 minutit aega vastumürgi saamiseks. Millegipärast enamus madusid, keda siin liikvel on, ongi just seda liiki. 

Kuna madu tuli meie asustatud territooriumile, oli ühe toa ukse ees ja meie suure laua lähedal, siis Markus otsustas teda kinni püüda. Õigeid vahendeid selleks muidugu ei olnud, siis ta kasutus põrandamoppi ja prügikasti. Õnneks olime kõik karjakesi koos ja seetõttu ilmselt madu meid kartis, pole isegi üritanud sutsata.  Kahjuks meil (Markusel) ei õnnestunud teda kätte saada ja ta pääses minema, maja alla. Peale seda ei olnud eriti mugav enam õues istuda....Teadmiseks teile, et isegi kõige mürgisemaid madusid ei tohi tappa, need on ka looduskaitse all. Need veetakse metsa ja lastakse lahti.

Kas alkot on piisavalt?

Huuh. Oli alles pidu meil. Kõik ilusti kaunistatud, palju süüa (pearoog - kalkun) ja juua. Saime erinevaid veine, siidreid ja õllesid juua. Esimest korda aussis sai väga palju tantsida. Võrreldes Eestiga üks huvitav asi -  kas Eestis tuleks ülemus küsima, kas teil on ikka piisavalt alkoholi juua? :D Meie ülemused on muide suht vanakooliinimesed. Järgmine päev pakkusid veel pohmellis põdejatele peavalurohtu ka ja ütlesid, pole hullu, mine koju. (Pohmellis vaevles üks eestlane)

Kogu kamraad

Jõulud ja tulevikuplaanid

Täna õhtul on meil töötajate jõulupidu.  (Meil eestlastel ei ole kellegil mitte mingisugust jõulutunnet - lund ju pole ja väljas on KUUM). See toimub meie restoranis, mis on ülejäänud klientidele suletud. Nemad saavad ainult baaris istuda. Käisime just peo jaoks kaunistamas, laudu paika panemas jne. Tõime konverentsiruumist kõlarid, jätsime osa põrandast tantsuplatsiks. Muide saame korralikult süüa, meid varustatakse tasuta veini ja õllega. Polegi siin korraliku veini saanud, ainult peeti.

Muide meil on siin nagu ühikaelu (Mina ja Markus pole ühikaelu ennem omal nahal tunda saanud). Elame küll eraldi sissekäiguga tubades, kõgil on oma vannituba, aga põhimõtteliselt on ikka nagu ühikas. Õhtuti tavaliselt lähed välja, vaatad, kas kuskil miskit toimub. Kui keegi väljas istub, lähed räägid juttu, jood veits siidrit, õlut või rummi...Tehakse teiste kulul nalja, nt ühel kanada tüübil kleebiti plätud tiiviku otsa. Selliseid nalju peaks rohkem tegema! 

Markus hakkab vist vaikselt ürgmehestuma.

Paar nädalat tagasi käisime ujumas meie basseinis, mis tegelikult on ju keelatud. Alguses pidime minema kolmekesi, aga kuna teised olid ka õues, siis kutsusime kõik kaasa. Lõpuks oli meid seal üheksa, üks saksa tüdruk tõmmati riietega vette ka. Kuna siin enamasti on väga palav, siis on nii hea basseinis käia. Meie Markusega oleme vist kolm korda seal käinud salaja.

Mis tulevik toob???

Mina olen Aussis olnud praegusega täpselt 2 kuud!!! (Markus ka) Groote Eylandtil aga 6 nädalat ja 4 päeva. Juba hakkab mõte liikuma sellele, mis meist edasi saab. Alguses arvasime, et võiksime siia jääda umbes neljaks kuuks, aga nüüd arvame, et liigume edasi kiiremini. Plaanime umbes veebruari keskel siit ära minna. Põhjuseid on mitu: Esiteks Austraalia on meeletult suur (umbes Euroopa suurune), meie oleme väiksel saarel ilma autota ja seega oleme praegu Austraaliast väga vähe näinud. Töö on ka selge, väga palju uut ja huvitavat enam ei ole. Asi on ka selles, et meie "linn" on umbes sama suur kui Valjala alevik, seal pole suurt midagi teha. Enamik päkkereid töötab ühes kohas paar nädalat ja siis liiguvad edasi.

Teine põhjus on see, et Jaana tuleb 18. veebruar Sydneysse. Jaana alustab varsti oma Round the world trippi. Sidney on üks meie must-go koht anyway ja mõte on samal ajal Sidneysse minna. Lubasime endile, et peale siin töötamist-orjamist läheme paariks nädalaks puhkusele-reisima. Paar päeva mõtlesime Darwini lähedal seigelda, siis Sidneysse. Eelarveliselt on see samuti hea plaan, mida rohkem inimesi, seda odavam. Saaksime kamba peale võtta rendiauto, odavama majutuse (ei pea võõrastega elamist jagama jne) ja oleks väga tore koos vanade kaladega suurlinnas turisti mängida. Meie kaks töötajat on ka Sidneyst pärit ja nemad juba andsid juhtnööre, kuhu võiks minna ja mida teha. Mõistagi listis on ooperimaja ja Blue Mountains.

Kui me lahkume veebruari keskel, oleme teeninud kolme kuu teenistuse, mis on väga piisav reisimiseks ja uue töökoha leidmiseks, võib-olla plaanime ka auto osta, siis on kergem farmitööd leida, sest peaksime oma farmipäevad (88 päeva) ära tegema, kui soovime teiseks aastaks aussi jääda. Siia, kus me praegu oleme, võime me kunagi ka tagasi tulla, aga seda näitab juba aeg. Eriti Kissu Tai reisipilte vaadates tuleb juba suur reisikihk peale :)

Elu bossuna

Elus esimest korda olen juhtival kohal tööl, st mul on alluvad, kellele pean tööülesandeid jagama. Alguses tundus see nii imelik - pean kamandama inimesi, kes on minust vanemad või kellega aastaid samapalju. Lisaks pole mul eelnevat kogemust ka olnud. Väga imelik on käsutada inimesi, kellega vabal ajal koos jutustame või pidu paneme.

Mõnes mõttes on see ikka väga hea kogemus. Siin on inimesed, kellega ma edaspidi ilmselt kokku ei puutu. Nende all mõtlen kohalikke austraallasi, aborigeene, backpackereid. Erandiks saavad siis loodetavasti Markus ja Katrina :). Ma võin siin kõiki asju proovida ja teha, kui läbi põlen, siis ilmselt Eestisse mineku ajaks on kogemusi piisavalt, et seal mitte kukkumist kogeda. 

Minu jaoks kõige raskem on inimestele öelda elementaarseid asju. Näiteks kui lehel on kirjas, et korista töötajate köögi- ja söögiruum, siis minu meelest on see ilmselge, et tuleb kõik sodi eemaldada tööpindadelt, prügikastist ja põrandalt. Sageli on põrandad just toidutükke jms täis. Housekeepingu näide oleks järgnev: päeva lõpus lased MUSTA (vahest ka süsimusta) põrandapesuvee kraanikausist alla. Kas tõesti peab selliseid asju üle rääkima???

Vahest peab lõõgastuma ka :)

Teise raske asjana on siis see, et ma olen liiga kaastundlik oma töötajate suhtes. St kui neil on palju tube, aitan neil teha, kuigi samas endal ju alati töö ootab tegemist. Uues graafikus panin end ka on-call ehk siis peale tööpäeva lõppu võidakse mulle helistada, kui kusagil tubades keegi erisoove nõuab (lisavoodid jne). Tegelikult see minu töö ei ole, aga samas mul ainult kaks inimest hetkel ja mõlemad on õhtul tööl...Õnneks siin pole ju suurt midagi teha ka, siis ei jää paljust ilma kui tööl olen.

Üldiselt on huvitav, kohati ka närvesööv ja stressirikas kogemus. Enamjaolt mulle töö meeldib, sest saan ise valida, mis mina päeva jooksul teen (on ka erandeid). Mulle täitsa meeldib uusi töid juurde mõelda, asju katsetada, kaastöötajatega asju ajada, arvutis tööasju nokitseda jne. Üle pika aja olen saanud sellise töö, millest olen mõnes mõttes unistanud - füüsiline ja vaimne töö kaks ühes, saab inimestega suhelda, aga mitte  väga palju. Just the way I like it!

Sport. Yes but no!

Austraalias olles on mõned asjad saanud minu jaoks teise tähenduse. Eestis mulle nii väga meeldis jalutamas käia, teha mingi poole tunnine või tunnine jalutuskäik õues. Saad olla üksi oma mõtetega või kellegiga koos jutustada, pärast on pea mõnusalt värsket õhku täis, tuleb hea uni jne, aga seda ainult juhul, kui kõmpida piirkondades, kus on puhas õhk. Tallinnas väga ei olnud.

Austraalias ei meeldi mulle üldse nii väga jalutada, mis on kurb. Kui siin ukse lahti teed ja õue astud, tunned koheselt palavust, lämbet õhku ja niiskust. Siin on õhuniiskus kuskil 70-90% iga päev!!! Temperatuur on kusagil 30 kraadi ringis ööpäev läbi. Ehk siis kui me jalutame, on raske, kuna on palav, higistad koguaeg ja lihtsalt seda võhma ei ole. Selleks, et higistama hakata, pole vaja üldse end liigutadagi. Lihtsalt istudes hakkab ka higi voolama.

Bulmers Original - best Australian Cider!

Ma ei saa üldse aru, kuidas inimesed siin keskpäeval veel jooksmas käivad! Aga selliseid siin on ja Cairnsis oli ka. Kas nende süda üles ei ütle või? Kuuma päikse käes ikka ei soovitata ju sporti teha, see pidi südamele suur koormus olema. Ilmselt selles osas trumpavad aussid meid troopilises kliimavöötmes üle, sest ega neil ju jahedamaks siin põhjapool ei lähe ja muidu nad ei saakski sporti teha.

Siiamaani minu ainuke füüsiline töö ongi housekeepingus tubade koristamine ja vabal ajal ujumas käimine ning linna jalutamine. Tunnen natuke puudust jalgrattaga sõitmisest ja rulluisutamisest. Kohati ka ilusast valgest lumest (mida kuuldavasti on teil seal Eestis väga palju), piparkookidest, verivorstist ja jahedamast kargest õhust (mille keskel on vaimne töötegevus palju produktiivsem). Ükspäev kui ilm oli jahedam (ärge nüüd naerge, aga see oli vist 28 kraadi), siis tekkis tunne, et tahaks sauna minna.

Tööaja mustemad hetked

Üks suur naljanumber....Esiteks me oleme nelja tärni hotell (mis muidugi Euroopa standarditele järgi ei jõua). Kuna meil on siin töötajate puudus, on asjad päris pööraseks läinud (mitte et enne kõik korras oleks olnud).

Markus teeb täna esimest korda Barbequed (grilli) 60-le inimesele ja graafiku järgi pidi ta täna meie uut töötajat Gihanit treenima. Raske on ju treenida, kui ise esimest korda midagi teed, eksju?

Laupäeviti on baaris-restoranis üsna tihe. Hommikul restorani supervisor, kes graafiku järgi pidi täna õhtul lõpuni välja olema, teatas hommikul, et ta ei saa tööle minna, kuna on haige. Tegi omale hapu näo pähe, teeskles kõhuvalusid jne. Paar tundi hiljem nägin teda meie Staff Village s (töötajate külas) teistega istumas ja naermas. Pärast tuli ta hea sõber siia, kellega nad varsti ka ära kadusid. Lisaks helistab ta nädalavahetustel, et tuleb hiljem tööle ja siis keegi restost või vastuvõtust peab uue inimese asemele otsima.

Täna õhtul on dishy vahetuses üks inimene (muidu on alati kaks, üks peseb, teine viib puhtad nõud õigetesse kohtadesse). Nüüd tuli välja, et ta aitab kokal süüa teha, sest meil läks eelmine nädal üks kokk ära ja uut muidugi pole. Praegu jõuluaeg ja inimesi käib suhteliselt palju siin.

Siiis....Meil on sellised plastikust ristkülikukujulised karbid, kuhu kliendid omale saavad õhtusööki kaasa panna ja kaevurid hommikusööki sisse panevad. Nendel karpidel said kaaned otsa, sest siin eriti ei osata kaupa tellida. Umbes siis, kui asjad on otsas, hakatakse tellima, aga kauba saamine võtab tavaliselt vähemalt nädala aega, sest elame väiksel saarel, kus kaubapäev on kord nädalas. Erandeid on ka vahest...Siis oli kohe paanika, et mis ilma kaanteta teeme. Põhimõtteliselt helistati ühele kliendile (firma bossule, kelle töötajad siin ööbivad) ja siis see tõi linnast kuskilt neid kaani. Ega see väga professionaalne tema meelest polnud.

• Meie elektrikust püsielanik-klient voltis ükspäev salvrätikuid, sest ta teadis, et meil on vähe töötajaid ja tal hakkas meist vist kahju.

• Baari üks töötaja tegi eelmine nädal 79 tundi, mis ületab meie üldist keskmist kuskil 19 tunni võrra.

See, kui me mingitest suurematest asjadest teada saame paar tundi (heal juhul) enne ürituste algust, on ka väga tavapärane. Eelmine nädal Katu oli näiteks üksi restos-baaris tööl ja siis avastas, et tal 12-ne laud ja basseini ääres on väike pidu ka veel.

Vastuvõtus ei tea nad vahel ise ka, kes kus toas elab, kes kuhu kolib/kolis...Muidugi vahest kliendid lähevad ise ka varem ära, jätavad võtme tuppa vms. Mul on siis muidugi eriti hea tube koristada lasta, kui mulle keegi ei ütle, mis nende tubadega toimub. Vahest saadangi inimesed tuba koristama, mis tegelikult on puhas (sest vahetati tuba või oli no-show, aga mulle sellest vastuvõtt teada ei anna) või must (tuli check-in eelmine õhtu).

Kokkuvõtteks

• organiseerimatus
• läbirääkimiste/suhtlemise puudus
• ülemused ei tee korralikult tööd
• ületunnid
• palju raha
• vähe und
• töökvaliteedi langus

Boss kontoris

Kord on tunne, et tahaks kellegi näo täis sõimata, siis tahaks nutta, teinekord naerda, aga olen ka lõuna ajal peale "meeldivaid uudiseid" endale rummikoksi teinud ja siis uuesti tööle läinud. Olen kasutanud ka selliseid väljendeid "Fucking Bitch" umbes 7 inimese ees ja mitte just kõige vaiksemini...Annab eurooplasel ikka harjuda sellise take-it-easy elustiiliga :) Vähemalt olen ma iseenda boss, seda rahulikumaks mu elu on läinud.

Ja ma kardan, et selle teema kohta võib öelda: To be continued....

Kärts ja pauk

Juba ongi neljapäev käes. See nädal on meil palju inimesi lahkunud töölt ja osad veel lahkumas, uusi on ainult kolm. Minu jaoks tähendas see, et esmaspäevast reedeni on graafik järgmine: hommikul 5:50 alustan housekeepingus ja kuni lõpuni välja ehk siis nii kaua, kuni kõik pakilised asjad tehtud on, toad valmis ja probleemid lahendatud (enamasti lõpetan 2-3 ajal). Siis on paar tundi vaba aega, kas siis magamiseks, linnas ujumas käimiseks ja päevitamiseks või poes käimiseks. Edasi 17:45 uuesti tööle meestele (umbes 50 meest ja paar naist) sööki serveerima kuni kella poole kümneni. Kui korralikult kõik korda teen ja pole vaja edasi peole minna, siis lõpetan 21:45. 

Kui see töönädal (kolmapäevast teisipäevani) tuli mul 65,5 tundi, siis järgmine nädal tuleb ilmselt rohkem. Muidugi raha on hea, nüüd hakkas mul supervisori palk ka kehtima, aga eks see annab ikka hästi tunda ka. Enamuse ajast olen väsinud ja kõige hullem on see, et kui tööaeg on läbi ja aeg magama minna, siis und ka ei ole. Ehk siis kannatan üleväsimuse all. 

Oluliselt lihtsam on töötada kohas, kus on palju päikest, valgust ja soojust!

Täna õpetasin Markusele ka oma õhtust vahetust. Kuna ta tahab ka lisatunde saada, siis hakkame kahekesi tegema buildersite õhtusööki. Ühel päeval üks, teisel teine (esmaspäevast laupäevani). Muidugi oli väga tore üle pika aja koos töötada. Saab ikka kenasti nalja meil. Ilmselt oli meie vahel liiga palju elektrit, kui me kahekesi kuuma bel marine (seal kus söögid soojas on) taga olime. Ühel hetkel käis laua all lihtsalt särin, siis tõstsime liniku ülesse ja bel marine juhe läks pistikus põlema ja tegi väikse paugu. Kogu protseduuri käigus põles juhtme üks osa nii lahti, et osa jäi pistikusse kinni. Paugupealt jäi meie suur kuum masin seisma...Paanika! Olime just alustamas söögijagamist ja 1,5 tundi oli veel jäänud. Õnneks aga ei jahtunud nii kiirelt maha ja kui vana toit otsa sai, oli uus alati kuumana tulemas.

Eile õhtul kõigest 3-4 tunni jooksul püüti meie resordi juurest 4 väga väga mürgist madu (Death Adder) kinni. Resto supervisor läks just köögist välja ja pidi peaaegu ühele otsa astuma. Kohale kutsuti politsei, kes ühe mao kinni püüdis, siis nägi teist ja paar tundi hiljem oli uus köögi taga platis. Jälle sama toiming ja kui kolmas kätte saadi, viis politseinik tangid vastuvõttu ja nägi seal ka neljandat. Täna tegi Markus hoiatussilte kõige ussirikkamatesse piirkondadesse (köögi ukse juurde) ja nüüd ma ikka vaatan väga pingsalt kõiki nurgataguseid seal ringi liikudes.

Kassid kadunud ja hiirtel on pidu

Eile, laupäeval 8. detsembril läksid meie ülemused kümneks päevaks minema. Juheeiii! Kuna nad kellegile ei meeldi, siis kõik on väga õnnelikud. Nad on paarike viiekümnendate lõpus või kuuekümnendate alguses. Mees Dennis on rohkem selline asjapulk, kes tavaliselt teab kõike või kui ei, siis teab, kust ja kellelt vastust saada. Naine Louise on pisike vinguv tädike, kellel otsest funktsiooni ei olegi. Päeval teeb oma "memosid" ehk teateid staffile. Näiteks kui ma sain supervisoriks, siis kirjutas memo, et Karilin on nüüd uus supervisor. Või siis memod selle kohta, et me ei tohi resordis vabal ajal viibida. Väga imelik, me Eestis pigem räägime rohkem näost näkku või saadetakse meile. Siin prinditakse neid pabereid ja viiakse igale poole lauale/stendidele.

Veel ülemuste veidrustest rääkides. Nad ei usalda mitte kedagi peale iseenda. Mina näiteks rääkisin, et jõulude ajal, kui on vähe inimesi resordis ja töötajatel pole tube teha nii palju, et laseks neil teha suurpuhastust. Enamus inimesed elavad siin ühes toas näiteks 8-11 nädalat (Mining Company töötajad) ja saavad teenindust ainult kaks korda nädalas, millest kord nädalas siis linu vahetatakse. Ei pea vist mainima, et lahkudes on need toad päris mustad. Ütlesingi, et laseks dušikabiini klaasseinad puhtaks teha. Praegu on need katlakiviga koos ja alt väga läbi ei paista. Siis ülemus ütles, et enne pean talle kemikaali näitama kindlasti, sest ühes toas kemikaal rikkus klaasi ära. Point on aga selles, et see on kemikaal, mida housekeeping kasutab igapäevaselt. See muidugi ei ole hea argument tema jaoks.

Meesülemus näiteks ei usalda restorani bossu. Meil pannakse alkohol nüüd igaks ööseks eraldi lattu, kuna eelmine nädal oli kaks vargust (jälle abod). Võtit aga restorani ülemusele ei usaldata!!! Mismõttes! Praegu pandi vastuvõtust üks naine ajutiselt Active Manageri kohale ja tema käib igal hommikul ust lahti keeramas, ootab kuni alko tagasi pannakse, siis uks lukku ja õhtul samamoodi, kui alko ära viiakse. Põhiliselt ei saa sina ülemusena mingeid otsuseid vastu võtta, ega midagi teha, enne kui pole nende nõusolekut saanud. Lisaks kui bronnitakse mingi suur laud või ruum ürituste ja pidu jaoks (koos söökide ja jookidega), siis pole üldse imeks pandav, kui restoran saab sellest teada 2 tundi enne algust. Mulle ükspäev öeldi 3 tundi enne algust, et see ruum on nüüd vaja korda teha. Väga raske on oma tööpäeva nii planeerida, kui tuleb kiireid lisatöid pidevalt juurde.

Katu tuli, nägi ja hakkas meeste südameid murdma.

Paar blogi tagasi kirjutasin vargusest meie baaris. Need olid siis aborigeenid. Selle varguse kohta on nüüd kaks kõlakat. Esiteks oli kõlakas järgmine. Nad varastasid alkot, kakasid prügikasti, lõid akna katki sellepärast, et neid vangi pannnakse. Käes on ju jõuluaeg ja siis saab ju vanglas kolm korda päevas kenasti süüa ja jõulukinke. Teine kõlakas oli siis see, et naabersaare aborigeenid tulid baarist jõuluks alkoholi varastama.

Me lähme täna vist basseini ujuma, sest ülemusi ju pole ja nüüd saab nats pätti teha. Muide elavad nad kohe resordi kõrvalmajas, nii et valve on koguaeg peal.

Ei aeg ei peatu, ei ei....

Käes on laupäev, kell on 15:18. Lõpuks on see töönädal siis seljataga. Eelmine nädal oli päris sündmusterohke. Eelmine pühapäev käisime jälle trippimas saare põhjaosas. Tegelikult sinna muidugi ei lubata minna, aga no õnneks keegi ei kontrollinud ka. Meie uued sõbrad Todd ja Tyler kutsusid mind ja Katrinat (järjekordne eesti sõbranna, kes siia tuli) trippima. Tyleril on mingi maastur, millega pääseb igale poole ligi. Siin tegelikult on enamustel maasturid, sest asfalteeritud teid on vähe ja randa minemiseks pidi otseses mõttes rööbastest läbi sõitma, liiva peal, üle kivide ja kändude. Sõit võttis ise aega kuskil tund aega ja see oli väga ekstreemne. Meil sai nalja, kuulasime mussi, karjusime jne.

Rannas olid mingid kaljud, aga põhimõtteliselt pidi koguaeg läbi vee käima, kui tahad kaljusid näha. Sel ajal kui tüübid kala püüdsid, läksime meie Katuga kaljude vahele kõndima, pooleldi vee sees siis. Suht creepy oli, sest tegelikult võib seal krokodille, meduuse ja veel mingeid ohtlikke mereelukaid olla. Aga noh, pole veel krokodille näinud, siis ehk kardaks rohkem. Eile nägime Todd' i ja siis ta oli rääkinud teistele, et me oleme ikka hullud, käime vee sees ja üldse ei karda midagi...Väga ilus koht oli muide.

Kolmapäeval oli Markuse sünnipäev!!!
Selle puhul panime meie resordi restorani laua kinni koosseisus mina ja Markus, Grettel ja Kristel. Tore oligi see, et olime eestlaste keskel, ei pidanud ingliskeeles pead vaevama. Istusime õues neljases lauas, sõime väga vürtsikat karrit, friikartuleid ja jõime päris palju. Meie teenindja, itaalia tüdruk, tõi meile ohtralt igasugu alkoholi, mida me ise muidugi ei tellinud. Kokku jõime siis siidrit, tequilat, pina colada't, viina, hot shote ja veel siidrit. Meie ülemused istusid samal ajal sees ja sõid õhtust (nagu nad iga päev teevad), sel ajal me siis peitsime oma pitse ja jõime umbes siis, kui õhk puhas oli. Üllatusena lasin Markusele teha sünnipäevakoogi. See oli superhea.

Work hard! Hard work!

Aeg kaob siin kiirelt. Mul pole eriti üldse olnud aega netiski käia. Kui olen tööl, siis ärkan 5:25 hommikul, tööle jõuan 5:50-ks. Annan toateenijatele töö kätte ja siis töötan kuni kahe-kolme-neljani päeval. Neljal õhtul nädalas teen buildersit ehk õhtusööki konverentsiruumis. Siis alustan 17:45 ja lõpetan umbes 21:30 või 21:45. Nädalas üks päev on vaba. Kuigi olen nüüd supervisor, siis mul pole absoluutselt energiat, et oma tööd kuidagi paremini teha. Noh et kontrolliks tube, vaataks kas kõik on korralikult tööd teinud, kuidas laoruumid on pärast tööd jäetud jne. Siiamaani on suhteliselt ükskõik, sest enamus on siin nii lodevad kujud, et kui mina tahaks hakata midagi paremaks muuta, võtaks see minult liiga palju energiat ja kui ma siit paari kuu pärast lahkun, siis ei taha ennast piinama hakata. Eks ma ikka vahest tõstan häält ka :)

Muide laupäeval jõudis siia minu teine hea eesti sõbranna. Tema hakkab baaris töötama ja kui baari supervisor puhkusele läheb, hakkab Katu teda asendama. Tundub, et eestlased on siin heas nimekirjas. Jehuuu. Põhiliselt tähendab see ka seda, et me üksteist palju ei näe. Mina töötan hommikuti ja tema enamasti õhtuti. Markus on see nädal vastuvõtus ka õhtuti, nii et teda ka eriti ei näe. Kõik ongi siin pidevalt tööl ja tööl. Kui on vaba aeg, siis kas juuakse või magatakse.

Muide eile käisime baaris peale tööd, sest oli nö Kissu ja Gretteli ärasaatmispidu. Nemad lähevad homme siit minema, puhkavad kuu aega Tais. Mina ja Markus lõpetasime ühel ajal ja läksime jala baari, tegime rummikoksi kaasa. Siin alkot võib juua ainult kolmes kohas. Põhimõtteliselt kui poest alkot osta, siis peab olema luba selleks (mida meil ka veel pole). Ühesõnaga me võime ainult kolmes baaris juua. Tee peal tuli meile vastu politsei ja kui nägi pudelit, sõitis tagasi ja uuris, mis meil pudelis on. Tegime veepudelisse rummikoksi ja selleks ajaks olime poole ära joonud. Õnneks Markus jõudis pudeli õigel ajal taskusse pista ja  ütles mendile (osutades siis veepudelile), et joome vett, et nii palav on. Siis ment ütles, ah nii ja läks minema!!! Põhimõtteliselt kui oleks vahele jäänud, oleks me tänaseks siit saarelt lahkunud.

Pidu venis meil kuskil kahe-kolmeni öösel ja täna ma olengi ainult 3 tundi maganud. Teengi väikse uinaku ja siis jälle tööle ja ilmselt jälle ka baari, sest itaallased Alice ja Max lahkuvad esmaspäeval. Peab jälle tähistama! Kuna homme õhtul vaba ja pühapäeval ka tööle ei lähe, üritan mõned postitused veel teha.

Veel üks põhjus, miks aborigeene ei sallita?

Täna hommikul murti meie hotelli baari sisse. Üks eestlane oli hommikul 4:30 tööle läinud ja avastas, et üks klaasuks on sisse löödud ja baarist enamus alkohol ära varastatud. Lisaks veel välgumihklid ja muud mõttetut kraami.

Mina läksin hommikul tööle 5:50 ja nägin, et vastuvõtust tuli välja politsei ja meie beach resordi manedžer. Hmm...Asi tundus kahtlane. Läksin siis end sisse logima ja nägin eesti tüdrukut, kes siis rääkis, mis täna öösel juhtus. Kõigele muule lisaks oli keegi ka prügikasti sittunud!!! Kui ma kontorisse läksin, nägin, et ülemus ja vastuvõtu töötaja vaatasid videokaameraid. Seal oli neli nooremat tüüpi, kes liikumise järgi arvasid endast väga kõvad mehed olevat. Kallistasid üksteist ja võtsid pudeleid, jõid jne. Hahaaa.

Siiamaani on enamusel inimestel arvamus, et aborigeenid (kutsume neid ka abodeks ja mustikateks) on rumalad ja põhimõtteliselt parasiitidest tolgused. Nad haisevad, magavad purjus peaga igal pool avalikes kohtades, joovad ja laaberdavad. Aga miks see nii on?? Riik ise maksab neile meeletuid toetusi. Nii et nad põhimõtteliselt ei peakski tööl käima. Lisaks ei saa neid näiteks nii kergelt vallandada, kui tavalisi inimesi. Ühesõnaga riik ise on õpetanud neid kergelt läbi saama ja tänu sellele nad ise ka pingutada ei taha. Meie restorani supervisor on pool-abo ja tema on täielik looder. Näiteks kui restoranis on kaks lauda, siis ta kutsub kellegi tööle, sest "nii kiire" on. Kui on suurüritused, siis võtab endale päeva vabaks jne, et ikka võimalikult vähe tööd teha.