Elu pärast Austraaliat

Esimene töökoht Austraalias ja seltskonna mõttes kõige parem. Töö saime kolm nädalat peale maandumist.
Palk oli hea, söök ja majutus tasuta. Palju noori seljakotirändureid.

Peaaegu kaks aastat sai Austraalias oldud ja nüüd olemegi tagasi kodus - Eestis. Päris pikka aega sai juba oodatud seda, et saaks juba ära koju. Igatsesime eesti sööki, sauna, sõpru, tuttavaid, perekonda, eesti keeles rääkimist, eesti keeles teleka vaatamist/raadio kuulamist, lugemist ja isegi maatööde tegemist - muru niitmine, okste lõikamine, lehtede riisumine. Noh Eestis on olemas jalgratas ja rulluisud, aga Austraalias oli meelelahutuseks vaid läpakas ja fotokas. Ja ega suvel kõrgete kuumakraadide juures tegelt ei tahtnudki õue minna. 

Mõnes mõttes on Eesti ja Austraalia sarnased. Eestis ei lähe talvel väga õue, sest on külm ja nii konutadki kodus ja istud sooja kamina ees. Austraalias ei kipu suvel väga õue, vaid istud toas konditsioneeri ees. Siis saime aru, et palju lihtsam on tegelikult Eestis, sest kui sul on külm, siis pikapeale hakkab õues liikudas ikka soe ja kui on korralikud talveriided (soe pesu, suusapüksid jne), siis ei olegi nii hull õues olla. Austraalias ei saa aga 40 kraadise kuuma eest end kuidagi õues kaitsta. Saab küll ujumas käia, aga sedagi vaid kindlates kohtades...

Meile ei meeldinud lõpuks enam ka see, et liiga palju oli sellist võltssuhtlemist. Inimesed on väga viisakad ja naeratavad, üritavad alati small-talki teha ja see kuidas me lõpuks nägime, mismoodi alati kellegist taga räägitakse. Siis saime aru, et eks ka meist seljataga midagi öeldakse. Meie jaoks oli väga imelik ka see, kui kuuled, kui vihaselt nad kedagi kirusid ja siis kui see sama inimene seltskonda tuli, räägiti nagu mitte midagi poleks olnud ja olid nagu suurimad semud. No Eestis on ikka nii, et kui sulle mõni inimene kohe üldse ei sümpatiseeri, siis niimoodi ei lipitseta silme all. Saadadki seenele ja tohmid pigem omaette edasi...

Sydney. Minu lemmik linn Austraalias, ilus ja hea aurga suurlinn. Seal käisime kahe aasta jooksul kokku kolm korda.
Ühel korral saime kogeda võrratut aastavahetuse ilutulestikku. 

Eesti tundub muidu väga hea koht elamiseks võrreldes Austraaliaga. Vahemaad siin on väiksed, pole pikka sõitu, et kellegile külla minna. Ujuda võib igal pool, siin pole krokodille, haisid, meduuse jms ohtlikke elukaid. Metsas saad käia ilma, et mõni surmav madu sind sutsaks. Neid aeg-ajalt kohtab ka eluruumides, ühel oli telekajala ümber. Meil pole suuri metsatulekahjusid, ega mussoone. Ja mis kasu on sellest ilusast helesinisest ookeaniveest, kui seal on ohtlik ujuda. Võin oma kogemusest öelda, et see pole üldse nauditav, kui sa pidevalt mõtled, et äkki midagi nüüd tuleb ja hammustab sind. 

Austraalia andis meile muidugi väga ägeda kogemuse. Enne Aussi tulekut ma kindlasti ei osanud isegi mõelda, kui palju on Austraalial ikka pakkuda. Seal on kõik nii teistmoodi ja kui enne väga reisinud ei ole, siis on kõik esialgu nii põnev ja huvitav. Silmaringile oli see küll super ja iseenda proovile panemise osas samuti. Sa saad kogeda nii palju asju, mida sa enne kunagi teinud ei ole. Lisaks...Austraalias teenitud palgad võimaldavad elada head elu, käia reisimas või koguda raha, mida hiljem Eestis ära kasutada. 

Kui me siis lõpuks Eestisse tagasi jõudsime...

Esiteks oli niiiiiii hea näha seda rohelist loodust - muru, puud, lilled. Kõik oli nagu elus. Austraalias on enamus maast ju kuiv. Enamuse meie Austraalia ajast veetsimegi selle kuiva heinamaa keskes, kus olid üksikud puud. Eesti loodus on ikka nii ilus. Väga mõnus oli värsket jahedat õhku hingata. Rõõm kodus olla oli isegi nii suur, et kui väljas oli pilves ja vihma kergelt sadas, siis läksin kohe hea meelega õue jalutama. Nüüd ei tundu 5 kraadi õues ka külm, paned korralikult riidesse ja ongi soe ning ega ma siis õue seisma ega istuma lähe, ikka liigud ringi.

Selline kuiv Austraalia sisemaa ongi ja seda on ikka omajagu

Esialgu oli nii tore Eestis olla, sai kohe musta leiba ja kohukesi poest ostetud ja esimene nädal ma vist sõingi väga ebatervislikult, tahtsin ju kõiki neid asju süüa, mida pikka aega pole saanud. Lõunasöögiks Estrella krõpsud küüslaugu-dipi kastmega oli jumala ok. Sai istus üldse külmiku kõige kaugemas nurgas, sest nüüd oli vaja ju musta leiba pidevalt näost sisse ajada, mõni kohuke veel vahepalaks ja siis jälle üks võiku lastevorstiga. Nii kaua, kui süda hakkas sellest sigri-migrist natuke pahaks minema, siis võis pausi teha. Et siis paari tunni pärast uue hooga alustada Kalevi kommidega. No worries nagu Austraalias öeldakse. 

Saunaga pole siiamaani veel hoogu maha saanud. Kui enne Eestis käisin kord nädalas, harva ka kaks, siis nüüd on iga nädal vähemalt kaks korda sauna saanud, isegi kolm on ära tulnud. Pärast on nahk nii mõnus pehme ja puhas ning endal hea lõõgastunud olek. Aga nüüd tundub endalegi naljakas see, et eestlane on ju väga vaikne ja ei võta võõraid kiirelt omaks, aga siis võõraste inimestega paljalt saunalavale ronida tundub igati normaalne tegevus.

Väga hea meel oli näha kõiki tuttavaid ja sõpru ning pereliikmeid. See, et Eestis on tegelikult kõik ju nii lähedal, saad poole päevaga sõita kuhu iganes, ei ole nii suuri vahemaid. Käisime ära Tallinnas, Tartus ja Pärnuski, paar tundi sõitu ja juba kohal. Muidugi seekord vaatasin Tallinna ja Tartu vanalinna juba hoopis teise pilguga, on ikka ilus küll.

Üks meeldejäävamaid hetki...

Kui Eestist ära minnes nägime siin vaid negatiivseid asju, siis Austraalias olles hakkasime nägema palju positiivseid asju. Võib-olla just seepärast, et kontrast kahe riigi vahel on ikka suur. Lõpuks hakkasime Austraalia puhul ka negatiivseid külgi nägema, aga ega kusagil polegi täiuslik elada. Nii palju saime ikka aru, et meie jaoks Austraalia kunagi koduks ei saa. Lihtsalt ei meeldinud seal nii väga ja ei tulnud seda tunnet. Alguses tõesti oli mõnus minna sooja riiki, kus päike on soe ja inimesed toredad, aga põhjamaa inimese jaoks on sealne päike ikka liig mis liig. Aga seda peabki parem omal nahal järgi proovima ja aru saama ning siis on ka koduriik kallim kui enne.

Eestis oleme juba 1,5 kuud olnud ja nüüd kõige rohkem häirib mind see, et kõik tundub nii elutu...Inimesed tänaval on nii kurvad ja mossis nagu oleks just matustelt tulnud, poodides teenindajad on nii õnnetud, veab kui mõni sulle teregi ütleb. Üks päev sõitsin bussiga ja pileti ostmise ajal ei rääkinud bussijuht mitte ühtegi sõna!!! Maakohas jalutades tuleb teine inimene vastu ja nähes mind, pöörab pilgu maha, nägu mossis. Alguses püüdsin ikka ise naeratada, aga nüüd tunnen, et saan isegi osaks sellest tänavamassist. Sulandun Eestisse. See mulle Austraalias meeldis, kui väikses kohas jalutad, siis alati vahetad sõna kellegiga või niisama naeratad. Annab endale ka jõudu ja energiat. Siin vastupidi...Väga palju on negatiivset tänavapildis ja kõnes.

Kaksteist apostlit - minu üks lemmikuid Austraalias.

Järgmine etapp oli töötuks võtmine. Eestis ühtegi töökohta ei olegi, kuhu oleks veel tahtnud proovida. Öötööd enam teha ei taha ja palka tahaks ju ka normaalselt saada. St et kui 600 euri saaks kätte, oleks alustuseks normaalne. Aga Saaremaal ei olegi väga selliseid ettevõtteid, kes nii palju (no tegelt on vähe, aga enamus saab veelgi vähem) palka maksaks. Töövalik on siin ka üsna niru ja ega minu Austraalia CV ka midagi juurde ei anna, töö osas alustan täpselt samast kohast, kust ma Eestis pooleli jäin. Aga iseenda jaoks olen avastanud palju, mis vähemalt minu jaoks on päris oluline. Töökohtadega on ka see jama, et parema töökoha saamiseks nõutakse sult vägevat haridust, töökogemust ja mitut võõrkeelt, aga palk on ikka niru. 

Üldse tundub, et elu keeb Eestis vaid suuremates linnades, aga väiksemad, näiteks Kuressaare, surevadki lihtsalt välja. Kuressaares on palju vanu räämas maju, linnatänavad on nii tühjad, kinnisvaraturul on müügis 106 korterit, 55 maja ja 50 krunti. Kas need inimesed lähevad ära mandrile või välismaale? Suvel siin muidugi käib suur trall, üritusi on maa ja ilm, tänavad turiste ja puhkajaid täis, aga talveperioodil on üks suuuur vaikus. Kurb. 

Praegu tundub, et tahaks kusagile välismaale veel edasi minna. Siinne tööturg tundub olevat niru, elu tundub natuke seisvat noore inimese jaoks ja nii meie mõtted jälle välismaa poole kipuvad. Jaanuaris proovime Kanadasse üheks aastaks saada ja võib-olla ka Norrasse kusagile tööle. Ühel hetkel muidugi tahaks ju Eestisse paikseks jääda, aga praegu selleks soodne hetk ei tundu. 

Helesinine läbipaistev vesi ja valge rannaliiv on täitsa olemas!!!  

Nii juhtub alalõpmata kui laseme suvalisel inimesel meist koos pilti teha. Seepärast on koos pilte meist päris vähe.

Tööd ei saa, auto läks katki ja meil sai küllalt ehk Tere Eesti!

Sealsamas, kui kõik sai alguse....

Puhkus läks edasi Agnes Wateris, mis asub jälle rannikul. Saime seal kokku inglaste Katie ja Dannyga, kes ka Capellas töötasid. Pidime jääma Agnes Waterisse telkima, aga see plats oli rannast nii kaugel ja seal ei tohtinud lõket ka teha. Nii läksime edasi linna, mille nimi on "1770 - Seventeen Seventy", mis asus vaid 10 min autosõidu kaugusel. See on päris pisike linnake ja neil on karavanpark otse ranna ääres, õnneks sinna me kolmeks ööks ka jäime.

Panime kiirelt telgid püsti ja siis otsustasime ujuma minna. Seal piirkonnas on üsnagi ohutu ujuda, võib kohata vaid stonefish-´i, mis näeb välja nagu kivi, kuid tegelikult on kala ja selle peale astudes võib tervis päris tuksi minna. Ikka igal pool Austraalias peab midagi ohtlikku olema, niisama vist ei saa. Igatahes läksime ujuma tagasi Agnes Wateri randa, sest meie telkimisplatsi juures oleva ranna vesi oli liiga madal, pidime tõusu ootama.

Jooksime kõik kiirelt vette ja kui jõudsime natuke sügavamale vette, siis tulid juba suuremad lained ning üsna kiirelt läksid lained juba nii kõrgeks, et oli ebameeldiv ujuda. Siis järsku tulid veel suuremad lained ja need enamuse ajast lõid mulle vastu nägu, neelasin vett alla ja kui hingama hakkasin, siis tuli juba uus laine, mis vastu pead lõi. Proovisin siis kiirelt merest välja saada, aga vesi tõmbas alt koguaeg merre tagasi. Täpselt nii oligi, et üks samm edasi ja kaks tagasi. Ühel hetkel hakkas juba üsna hirmus, sest tundus, et lained lähevad aina kõrgemaks ja ei saagi kuidagi sealt välja ning raske oli hingata ka, kui koguaeg vastu nägemist lainetega saime. Ma üritasin siis Katie poole ujuda, tal oli väike lainelaud kaasas, mille peal me siis end kahekesi püüdsime hoida. Paar korda lõi laine meid selle pealt ka maha. Tekkiski selline tunne, et nüüd on kõik - elu läbi...Markus oli ka meist nii kaugel meres, et vahepeal ei näinud teda ka üldse. Mõtlesime, et tema on ka hädas...Siis aga tundus, et lained jäid väiksemaks ja saime natuke rohkem juba edasi ujuda. Ühel hetkel sain juba edasi liikuda ilma, et laine mind tagasi merre oleks toonud ja jooksin lihtsalt kiirelt välja, keha üleni värises. 

Mina, Katie ja Danny olime siis täiega hädas kogu selle aja ning kõik me mõtlesime ühel hetkel, et see hetk jääb meil siin elus viimaseks. Markus oli meist kaugemal meres ujumas ja tal oli seal lõbus olnud, aga ühel hetkel ta märkas, et me kõik oleme seal hädas ning siis tuli ja ujus meie poole. Me nimelt olime täpselt riptide´i keskel ning kalda lähedal ta ongi kõige hullem. Siis tuleb ujuda sellest välja ja alles siis saab kaldale naasta. Meie aga üritasime sellest nö läbi pureda, aga ilmselgelt on emake loodus natuke võimsam.

See oli igatahes väga jube kogemus ning ma kaotasin sinna ka oma prillid ära. Õnneks need olid ka juba üsna läbi, nii et väga kahju ei olnud. Nüüd aga ei saa ma enam autoga sõita.

Meie telkimisplats

Ülejäänud puhkus sujus meil hästi. Sai palju päevitada, iga päev ujumas käia ja niisama olla. Enam samasse kohta me ujuma ei läinud, nüüd ootasime, millal meie telkimisplatsi juures tõusu aeg oli ja käisime siis ujumas. Vesi oli natuke jahe, aga hästi selge. Eelviimasel päeval käisime kayakkidega ka sõitmas, mida mina ja Markus enne teinud ei ole. Päris mõnus ja füüsiline oli, tahaks juba veel teha :)

Reede hommikul pakkisime oma asjad kokku ja meie puhkus sai läbi ning Danny pidi tagasi tööle minema. Pidime öö nende juures Biloelas veetma ja hommikul edasi Capellasse tagasi minema. Lõuna paiku helistasin igaks juhuks ülemusele ka, et teada anda, et me nüüd tuleme tagasi ja kas meil esmaspäeval tööd on. Tema ütles hoopis, et helista mulle järgmine nädal uuesti...Ma siis uurisin, et kas võime siis nii kaua ikka Capellas elada, aga ta hakkas kohe midagi sokkima selle peale. Ütles, et seal on kolm inimest hetkel ja me vist ei mahu ära. Ma siis mainisin, et seal on kokku 7 tuba ja meie toal on niikuinii tabalukk ees. Siis ta ütles, et no kui kellegil selle vastu midagi pole, ju siis võite seal olla.

Sellest kõnest tekkis üldse selline mulje nagu ta poleks kindel, kas meil seal üldse tööd ongi enam. Nisu on väga-väga kehva see aasta ja kuulsin, et nüüd pidi mingi uus nisu kasvama, nii et vana ja uus nisu on segamini...Uus nisu on aga nii toores, et isegi kui vana nisu on juba valmis, siis niiskus on ikka liiga kõrge, et vilja vastu võtta. Muidu läheb ta ju ühel hetkel mädanema. "Tore" igatahes. Taaskord Graincorp pani meile näkku ja meil oli kohe tuju nullis.

Väike Lucy - kutsikas inglaste juures farmis

Õnneks Katie ja Danny juures võisime olla nii kaua kui tahame, nii et olime kaks ööd seal. Pühapäeval pakkus Katie üldse välja, et lähme tema õe juurde, kes elab Brisbane´i lähedal. Ta õel on 3 hobust, 1 poni, 2 kassi, 2 koera, 1 rääkiv papagoi, haned, kanad. Kuna meil paremat teha polnud, olime nõus. Miinus oli muidugi see, et sõita tuli 7 tundi, aga ta õde lubas meile tasuta öömaja ja toitu :)

Kokku olime seal 5 ööd, Markus 4 ööd...Teisel päeval saime ratsutada, mina olin poni seljas ja Markus suure võistlusteks treenitud hobuse seljas. See oli suht äkiline ja tahtis koguaeg kiirelt liikuda, nii kui talle väikse nõksu andsid, aga me proovisime rahulikult jalutada nendega. Saime loomi sööta ka seal, koertega mängida ja kõige ägedam oli rääkiv papagoi George. Ma pidavat talle meeldima, sest ta ei tahtnud minu õlalt üldse ära tulla, koguaeg tiirutas ringi ja tantsis mulle. Ta oskas nt öelda: "Hello, George", "Whats going on", "Do you wanna kiss", "Ruby, Baxter" (koerte nimed) ja siis vilistas, naeris. Päris äge ikka.

Teisipäeval helistasin uuesti ülemusele ja küsisin siis otse, et mis värk tööga on. Tahtsime teada, et kas meil üldse lootust on seal tööle saada, sest Capellas on 3 püsitöötajat ja lisaks 3 meest veel. Ta ütles, et ei teagi, mis see aasta seal saama hakkab, sest nisu on nii kehv ja ütles, et ei tea sedagi, kui palju vilja peaks sisse tulemagi. Enamus farmerid üritavad aga otse maha müüa. Ma siis mainisin, et kui tal midagi kindlat niipea meile anda ei ole, siis me vaatame, kas saame üldse riigist ära minna, st Eestisse koju ära. Tema ütles, et tehke nii, kuidas teile parem on. Tema ütles, et kahe nädala jooksul kindlasti midagi poleks olnud.

Panime kiirelt auto müüki, saime juba paar huvilist ka endale ja hakkasime lennupileteid ümber vahetama. Autoga läks aga nii, et päev enne müüki mingil põhjusel mootor kuumenes üle, ventilaatoritest hakkas auru/suitsu ja vett välja tulema ning 10 minutit sõites lülitas mootor end üldse välja. Kohalik ütles, et on mingi suurem rike ja kallim parandus, mille jaoks meil aega ei olnud. Müüsime auto romulasse 150 dollari eest, mis on häbiväärselt vähe, aga polnud tol hetkel paremat lahendust. Müügihind oli meil 2600 dollarit :D. Proovisime muidu autoga tagasi farmi sõita, aga mootor kuumenes jälle üle. Nii kahju oli oma neljajalgselt maha jätta, aga hea, et see juhtus vähemalt meie viisa lõpus. Üldse hakkas kõik kuidagi allamäge minema, tunduski, et tahaks kiirelt koju saada, enne kui veel midagi tuksi läheb.

Siis pidime orgunnima kiirelt lennud Emeraldi, et sealt oma viimne kola ära tuua ja minu pass ka. Markus läks kolmapäeva ööseks juba Brisbane, et hommikul vara Emeraldi lennata. Õnneks Katie isa oli vaba ja sõidutas Markust Emeraldi ja Capella vahel ning õhtuks oli Markus tagasi Brisbane´is ja mina ka. Lennupiletid vahetasime ka kiirelt ära ja saime täpselt nii, et jõuan oma ja ema sünnipäevaks koju :) Ehk siis 19 sept alustasime teekonda Brisbane-Singapur-Helsingi-Tallinn. Hetkel olen Helsingis ja ootan Tallinna lendu.

Lõpp läks küll uskumatult kiireks, aga kui tööd ja autot pole, siis mis siis enam Austraalias olla. Õnneks saime kiirelt asjad ära organiseeritud ja hea on koju minna :) Ja kui imelik on lennujaamas EESTI keelt kuulda :D Saigi meie pea kahe-aastane seiklus lõpu :) Polnud isegi nii kahju ära minna, sest Austraalia oli meie jaoks juba ammu end ära ammendanud. Lõpus olimegi seal põhiliselt töö pärast.

Blogisse tuleb kindlasti veel paar postitust. Mul on vaja veel eelmise ja selle aasta maksud tagasi taodelda ning pension.

Rand kohe telkimisplatsi juures, tõusu aeg

Julged pelikanid

Päikeseloojangut nautimas

Hommikud olid väga niisked ja üks hommik oli
siis selline udu.

Üks puu, kus kõik sinised liblikad end peitsid.

 

Inglaste juures farmis. Neil seal suur tamm, kus pidi kala ka olema.

Katie õe juures, kus saime hobustega sõita.

Rääkiv papagoi George

Markus suure hobuse seljas.

Mina sõitsin poniga, kelle nimi oli Lady.

Kui asjad ei läinud enam nii, nagu me tahtsime...

Kaks päeva oli meil aega, et asjad Emeraldist ära tuua ja kokku pakkida, et järgmine päev juba riigist
välja lennata. Brisbane´i hostelis.

 

Ema ja enda sünnipäevaks koju :)

Rockhamptonis ilusaid linnukesi avastamas

Esimene pesumaja kogemus

Kaks ööd Rockhamptonis. Otsisime soodsat majutust vihastele ilmadele ja tuli välja, et kõige paremat hinda ei pakkunudki backpackers hostel vaid üks hotell, kus kahene tuba oli 34 dollarit kahele. Broneerisime internetiavarustes toa ära ja juba olime õhinas, et saame sooja dušši alla minna. Jõudsime siis hotelli ette ja tuli välja, et see on vana pubihoone, mille teisel-kolmandal korrusel on hotellitoad. Euroopa mõistes hotelliga siin mingit pistmist ei ole. Vana hoone ja tuba on justkui seljakotirändurite hostelis - toas kopitanud hais ja narivoodi :D Aga kuskilt see odav hind peab ju tulema :) Meie mõlemi üllatuseks ei olnud me voodis magamisest üldse suures vaimustuses, nädala jagu juba telgis maganud ja jube ootame, et saaks tagasi. Mõnus värske õhk öö läbi.

Tänane päev Rockhamptonis algas pesupesemisega, mida läksime pesumajja tegema. Täpselt nii nagu Ameerika filmides, suured masinad, kuhu münte sisestad ja siis istud toolil ja ootad, millal valmis saab. Meie jaoks esmakordne kogemus. Tegime ikka pilti ka :) Meeldis see, et masinad olid hästi suured ja nii vaiksed ning kõik oli hästi puhas.

Edasi läksime Mount Archeri otsa, kus pidi avanema suurepärane vaade linnale. Ilm oli pooleldi pilves, vahest sabistas vihma, aga need piisad läksid üsna kiirelt üle, et ei pidanud end kusagil katuse all peitma. Vaade oli ilus, aga oleme päris paljudes rahvusparkides käinud ja tundub, et sisemaal näevad need enam-vähem kõik ühtemoodi välja. 

Järgmine sihtkoht oli Rockhamptoni botaanikaaed ja loomaaed. Need asetsevad üksteise kõrval ning sissepääs mõlemisse on tasuta! Saime näha uuesti känguruid, emu, kolaalat, vombateid, usse, sisalikke, krokodille, dingosid ning palju erinevaid linde. Olime kahe linnuaia juures kokku umbes tund aega, pole enne seda juhtunud, et linnud, täpsemini siis papagoid meid nii huvitanud oleksid. Aga nad olid niii ilusad. Minu lemmik on roosa kakaduu, kes oli nii ilus ja graatsiline. Teine lemmik oli suur Amazonases elav suur papagoi, kes oli ilusate erksate värvidega ja hästi aktiivne. Pidevalt ronis mööda võrkseina küll varvaste abil või lihtsalt hoidis end suure nokaga kinni. Lähedal ei saanudki väga pilti teha, sest ta tahtis nokaga kohe kõike proovida, mis tema suunda lükati. Tundus, et linnuke võttis meid ka kiirelt omaks, sest kui läksime roosa kakaduu juurde, siis hakkas Amazonase papagoi inglise keeles rääkima. "Hello", "How are you", "Mum", "Stop it", "Come here". Päris vahva oli kuulata. Siis uudistasime veel botaanikaaeda ja kuna siin on kevad, siis olid osad puud ja lilled õites.

Nüüd juba tagasi "hotellis" ja uurime natuke veel järgmise sihtkoha - Agnes Wateri kohta. Seal on üks telkimiskoht, millele ei saa eelnevalt broneeringut teha, seega saab alles homme teada, kus me tegelikult ööbime. Meie tuttavad Katie ja Danny, kes Capellas töötasid liituvad ka meiega paariks ööks. Saab jälle briti aktsendi endale külge :D

Riideid kuivatis

Homne teekond

Mt Archeri  vaated

Loomaaias

Ruud

Selliseid on Capellas ka liikvel.

Kõik õitseb!

Dingod loomaaias

Uus suleline sõber

Markus botaanikaaias

Ilusad värvid 

Roosa kakaduu

Ronib ja uudistab

Puhkus ehk Robinsonid metsa sees

Mis veel elult tahta?

Oleme juba nädal aega puhanud ja hetkeseisuga peatume Rockhamptonis. Proovin nüüd vaikselt meelde tuletada, millega oleme viimase nädalaga hakkama saanud :)

Esiteks tuleks rääkida koolitusest, mis toimus eelmine kolmapäev Emeraldis. See aasta ei ole meie regioonis mitte ühtegi uut töötajat, nii et kõik olime kogenud töötajate koolitusel. Meid oli seal kokku kaheksa ja meie kõrgem boss oli ka seal. Naljakas oli see, et kui me hakkasime koolituse lõpus testi tegema, siis avastasin kahel korral, et küsimustel oli vale vastus. Hakkasin siis koolitajatega vaidlema ja selguski, et mul oli õigus :) Nad ütlesid ka, et on sama testi teinud kahes teises osariigis, kus keegi viga tähele ei pannud. Nad ütlesid veel, et kui nad uue küsitluse teevad, peavad enne laskma minul üle kontrollida. 

Neljapäeva hommikul panime oma kolad kokku ja asusime teele Mackay suunas. Öö veetsime Cape Hillsborough rahvuspargis ühes ranna ääres telkimisplatsil. Tee sinna oli väga ilus. Umbes tund aega enne Mackayd muutub maastik mägiseks ja orgudes asetsevad ilusad suhkruroopõllud. Väga ilus ja maaliline, ning mis peamine - kõik on roheline!. Meie telkimiskoht oli ka üsna kena, plats ise oli natuke pime, aga pluss oli see, et rand oli vaid 30 meetri kaugusel. Me polnud nii ammu ookeani näinud, et kibekiirelt panime telgi püsti, siis võtsime rannatoolid ja siidri, ning läksime randa päevitama. Siis oli just tõusu aeg ka, nii et vesi oli üsna lähedal. Õhtul ja hommikul sai mööda rannaäärt jalutada, siis oli vesi kaugemal. Ujuma sinna ei julgenud minna, kuigi väga oleks tahtnud.

Cape Hillsborough´s saime ainult ühe öö olla, sest nädalavahetus oli kõik kinni. Hommikul läksime poolsaare teise otsa, kus oli teine rand ning mõned matkarajad. Esimene matkarada viis ühte vaatluspunkti ja läks läbi metsa. Seal saime ka suure ehamtuse osaliseks. Nimelt oli meie rajale end seadnud üks kahe meetrine pruunmadu. See oli Markuse jala kõrval ja kui seda märkasime jooksis Markus edasi ja mina rajalt tagasi. Nägin veel, kuidas madu oma pea püsti ajas, aga me kiirelt jooksime eemale ning siis madu läks edasi isesuunas. Nii jube ehmatus oli. Oleme pruunmadusid päris palju näinud, aga mitte kunagi matkaradadel. Tänu sellele muutusime edasiste radade puhul ka väga paranoilisteks. Õnneks maod kardavad inimesi ka, nii et kui sina teda taga ei aja, siis tema üritab ka end sinust eemale hoida. Selle raja puhul oli ka nii, et õnneks sai mööda randa tagasi tulla.

Teised rajad olid natuke paremate vaadetega. Ütleks isegi, et meenutas natuke Whitsunday´d. Meie viimane rada hakkas umbes siis lõppema, kui vesi tõusma hakkas. Me ei tahtnud aga enam mööda metsa tagasi minna, vaid üritasime ranna äärest läbi saada. Pidime ronima suurte kivide pealt ja vahelt läbi, ning põlvini vette ronima, aga kõik läks hästi. Austraalias on igal pool ikkagi oht, et midagi ohtlikku vees on...

Teiseks ööks läksime edasi Mackaysse, sest rahvuspargis odavat ööbimist ei olnud ja rajad said ka kõik läbi vaadatud. Mackays peatusime karavanpargis, kuhu oma telgi püsti panime. Sealne luksus oli see, et saime käia dušši all ja meil oli kööginurk, kus saime süüa teha. Meil on muidugi korralik matkavarustus kaasas, oma sööginõud, gaasipliit jne. Sealses külmikus külmutasime oma veepudeleid, mida me külmakastis hoiame, et see meie toidud külmana hoiaks. Lisaks saime Mackays oma läpakad ja fotoka täis laadida ning isegi telki puhuri tööle panna öösel :) See muidugi väga suurt efekti ei andnud, sest soe õhk läheb sealt väga kiirelt välja.

Mackays käisime šoppamas, botaanikaaias, sadamas jalutamas, restoranis söömas ning rannas. Sadamads naeratas õnn meile, kui leidsime maast 20 dollarit. Karavanpargis proovisime sulgpalli mängida, käisime mini-golfi mängimas ning täispuhutava suure padja peal hüppamas. Meie telk oli ühe muruplatsi nurgas ja ülejäänud inimesed olid enamjaolt ikka karavanidega, bussidega või hiigeltelkidega, mis on suuremad kui mõne inimese korter. Meil oli koguaeg naljakas, kui linnast tagasi tulime ja meie pisikest telki üksikus nurgas nägime. Nimetasime seda rottide nurgaks :D Kuigi õigem oleks olnud nimetada seda karavanide omanike koerte väljaheidete poetamise nurgaks, sest muru pealt leidsime tihti väikseid pabulaid.

Pärast kolme ööd Mackay linnas veetmist liikusime edasi lõuna poole. Esimene peatuskoht oli Hay Point, kus asub kaks söeterminali koos. Väidetavalt on see lõunapoolkera suurim söesadam. Vaateplatvorilt paistsid mõlemad ära ja kaugel merel lugesime kokku 25 laeva, mis ootasid laadimist. Vihmutid töötasid ka igal pool söehunnikute juures, need pidid olema tuleohutuse tagamiseks. Me pole enne kaubasadamat näinud ka, oli päris huvitav vaadata nt kui suured konveierid on jne.

Sightseeing: tüüpiline outbacki toidupood ja bensiinijaam.

Õhtuks läksime Carmila randa, kus on tasuta telkimiskoht. Rand oli üsna täis, aga leidsime endale koha. Telkisime otse ranna ääres liiva peal. Naabrid olid austraalia pensionärid, kes neljaks kuuks põhja poole sooja nautima tulid. Rand oli päris ilus ja vaikne, vesi oli selge ja väga soe. Otsustasime ikkagi kiire supluse ka ära teha, see oli väga mõnus. Hommikul vaatasime päikesetõusu ja käisime rannal jooksmas. Kokku olime Carmila´s kaks ööd.

Järgmine öökoht oli meil Byfield State Forest Park, kus sai jälle 6 daala öö näkku soodsa ööbimise. Muidugi iga rahvuspargitaolise telkimiskohaga on see, et WC-d on olemas, aga elektrit ega duššivõimalusi ei ole. Carmilas käisin ämbriga merest vett toomas ja pesin kausis pead, sama tegime ka Byfieldis. Kuskil telgi taga nurgas saab end ära pesta küll. Siinkohal tuleb juurde ka see probleem, et Austraalias läheb alati varakult pimedaks - kuskil 6st õhtul ja kui elektrit ei ole, siis polegi eriti midagi teha. Õnneks on meil läpakas paar filmi, mida oleme vaatanud. Byfieldis aga tohib lõket teha, nii et olemegi õhtuti lõkke ümber istunud, mis on veel mõnusam. Tee telkimisplatsini on ka väga ilus, suured mäed ning nagu Eesti mets igal pool. 

Esimene öö seal oli aga väga külm. Koguaeg pidi ikka üksteise külje all olema, nii et kui üks keeras külge, pidi kohe teine ka keerama :D Jalad hoidsime ööläbi kronksus, sest nii oli soojem ja üldse väga liigutada ei tahtnudki, sest muidu hakkas kohe külm. Hommikune vaatepilt oli väga naljakas. Mõlemal olid vanad dressipüksid jalas, soojad paksud sokid pükste peale tõmmatud ning mõtlesime, et lähme teeme tule üles, saab vähemalt sooja, sest mäe tagant päike ka nii kiirelt paistma ei hakka. Jooksime värisedes platsil ringi ja otsisime käbisid ja oksi, mida põletada. Lõpuks kui tule üles sai, oli juba täitsa hea.

Kui seda lugu uutele naabritele rääkisime, tõid nad meile oma paksu teki (nagu vatitekk), et me ei peaks külmetama. Naine ise oli 72-aastane, aga nägi välja nagu 50. Tema ja ta mees on hullud spordifanatid ning nad rääkisid meile loo, kuidas nad Euroopa jalgrattaretke ajal Prantsusmaal mägedes pidid ööbima ühe öö lageda taeva all, sest kõik majutuskohad olid täis. Nagu mägedes ikka, on öösel väga külm ja neil olid ainult lühikesed trenniriided seljas, aga neil oli paar prügikotti, mille sisse nad siis pugesid, et natuke soojem oleks. Naine ütles, et ta ei suutnud terve öö magada, sest kuulis, kuidas ta mees hambaid krigistas ning mõlemate kilekottide värisemise hääl oli nii vali, et ei saanud magada :D Väga huvitavad inimesed olid ja selgus, et nad on Capellas ka käinud ja neil on seal üks tuttav farmer, keda ka meie teame. Väike maailm.

Kui me Byfieldis ööbisime, siis käisime iga päev Yeppoonis, mis on väike linn rannikul. Jalutasime mööda esplanaadi, käisime kohalikes poodides, vaatasime ära lähedal asuvad rannad, ronisime vaatluspunktide otsa, kus nägime ilusaid vaateid jne. Eile käisime Great Keppel´i saarel, mis on hetkel meie puhkuse tipphetk. Praam viib sind 30 minutiga saarele, kus meil oli 6 tundi aega teha mida iganes me tahtsime. Me oleme alati Austraalias puhates teinud kohalikke vaatamisväärsusi kiirelt, nii et seda ilu ei saagi nautida. See puhkus saab siis olema palju rahulikum ning sellel imelisel saarel me saimegi lihtsalt puhata. Rannas oli valge liiv, vesi oli kristallselge, kaugemal helesinine ja vesi polnud ka väga külm...Saarel pidi olema ka ohutu ujumine aastaringselt, st sinna haid, krokod jms ei tule. Mõnus oli ujuda! Ja see on vist kolmas kord Austraalias, kus oleme nii ilusat randa nii selge veega näinud. 

Täna sõitsime Rockhamptonisse, sest taevas on pilves ja lubab suurt vihma täna ja homme. Pluss meil on külmakastis veepudelid ära sulanud, st külmkapp rikkis; vaja fotokat laadida ja nädala jooksul pole kordagi sooja dušši alla saanud!!! ning riideid oleks ka vaja pesta. Homme plaan loomaaeda minna, sest see on tasuta, siis pesu pesema ning botaanikaaeda vaatama. Ning teisipäeval plaanime minna Agnes Waterisse, mis peaks olema meie puhkuse viimane koht...

Tundub, et see on kõige pildirohkem postitus, mis ma eales teinud olen, aga nii palju on ju jagada ning nii ka lihtsam teil aru saada :)

Puhkuse esimene päev

Markus ajas känksi ära

Cape Hillsborough rahvuspargis

Cape Hillsborough rahvuspargis

Pidi natuke läbi vee minema, et tagasi saada.

Teine öö - Mackay karavanpargis

Mackay Marina sadam

Looduspildi aeg

Dolphin Heads rand

Eimeo rand

Sööginurk Mackays

Söesadam

Palju sütt ja laevu

Uudishimulikud näljalised

Kolmas ööbimiskoht Carmila rannas. Õhtune söögitegu. Telk toolist paremal.

Päikesetõus

Mõõna aeg

Vaade telgist hommikul

Neljas öökoht: Byfieldi metsas. Kokku olime seal neli ööd.

Maaelu ehk hommikune pesuaeg tuduriietega.

Linna minek, läheb tibiks ära. Rosslyn Bay - ilus sadamake.

Laulev laev, mis tänu tuulele häält teeb.

Metsa koju sõites oli parasjagu kulu põletus aeg. Läbi suitsu sõites võttis korra päris kuumaks.

Paradiisisaarele minek - Great Keppel´i saar. Peaaegu nagu Markuse saar :)

Niiii selge vesi, et ei tahtnud silmi uskuda. Pidi pilti tegema.

Markuse kord särada. Nüüd mõlemad pruuniks päevitunud. 

Pärast suplust ja päevitamist üks värksendav mojito-kokteil.

Aeg on lahkudaaa....