Head Aussi asjad

1)      Sprei variandis toiduõli

Väga hea, lased spray pudelist otse pannile õli. Ei pea laiali ajama nagu meil ja saab väga õhukese kihiga panni katta. 

Spray toiduõli.

2)      Keeratava korigiga õlu

Õllekorgid on peaaegu sama välimusega nagu meil Eestis, ainus vahe, et korki keerates tuleb pudel lahti!!! Naistele super hea variant. Nüüd ei jää enam midagi joomata! :D

3)      Raha saab poes välja võtta 

Põhimõtteliselt saab poemüüjat kasutada kui rahaautomaati. Ütled lihtsalt, et soovid teha cashouti ehk raha välja võtta. Automaate nii palju pole ka kui Eestis, nii et väga hea variant. 

4)      Sõbralikud inimesed

See on asi, millest ma Eestis olles puudust tundsin. Siin on väga loomulik minna võõrastega suhtlema ja aussid ise on väga hakkajad sind aitama. Näiteks lennujaamas kui sa vaatad natuke eksinud ilmega ringi, tulevad nad kohe sinu juurde ja küsivad, mis mureks. Brisbanes ei leidnud enda hostelit, sest sissepääs oli nurga pealt ja üks kohalik sõitis rattaga mööda ja kohe tundis huvi, et kas otsime midagi. Baarides tulevad võõrad sinu juurde: Hi, how are you jne.

5)     Schweppesid

Apelsini ja mango-maitseline. Minu üks lemmikuid.

Meil müüakse millegipärast ainult Schweppesi toonikuid, siin on aga väga palju erinevate maitsetega mineraalveesid, gaseeritud mineraalvee ga mahlajooke, mis on väga mõnusa maitsega. Need said Brisbanes kohe meie lemmikuteks. Kuna mina suur karastusjookide fänn ei olnud, siis Schweppesid olid just paraja maitsega.

6) Äädikamaitselised krõpsud

Minu uued lemmikud. Eriti head on äädikamaitselised riisikrõpsud, need on paksemad kui Lay's ja Estrellad. Kuna nad on hapuka maitsega, siis saab neist isu kiiremini täis ka, st jätkub ka järgmiseks päevaks. Muide Eestis võib neid leida ökopooodidest, Markus vähemalt on sealt ostnud.

7) Wedges (hääldatakse: vedsis)

Need on soolase maitsega küpsetatud või fritüüris valmistatud kartulid. Erinevad friikartulitest näiteks selle poolest, et wedges'id on suurema kujuga ja krõbedad. Väga-väga head on! Tehke kodus järgi! Pange googlisse: potato wedges recipe.

Austraalia vs Eesti vs töö vs raha

Eesti lehtedel on väga tihti jutuks, et noored põgenevad välismaale ära ja et miks nad kõik võõrale maale lähevad? Iga nädal, kui ma saan palka ja arvutan selle eesti kroonideks ja mõeldes veel tagasi sellele, et siin saan nädalaga eesti kolme kuu palga ja kui palju rohkem tööd sa pead tegelikult eestis tegema, pinget ja survet on kordades rohkem, siis tegelikult ei saa ma aru, kuidas eestis veel üldse noori inimesi on? :D

Kuigi ausalt öeldes, kui mu Austraalias elav sõbranna rääkis terve aasta vältel oma palkadest ja puhkusereisidest, töötingimustest, lisavõimalustest töö juures jne, siis ma ei suutnud uskuda, et see saab tõsi olla. See, et sa teenid, sa käid poes, sa ei pea isegi vaatama, mida ostad ja palju see maksab. Sa lihtsalt tead, et sul on piisavalt raha. Siin võib vabalt peale kolme kuulist tööd minna puhkusereisile vms. Minu jaoks tundus see Eestis töötades väga ebareaalne. Seal me olime ju harjunud rügama hommikust õhtuni, peaasi, et saaks arved makstud. Hea kui sai korra kuus väljas käia ja mõne uue asja osta.

Peale Norrat hakkasin nägema, et parem elu on kusagil olemas. Nüüd on tunda, et mitte ainult Norras, vaid ka mujal (v.a Ida-Euroopa). Siin on elu rahalises mõttes (ja muidu ka) nii lihtne ja seetõttu on ka igasugu stressi vähem. Eestis käib igal pool enamus vestlusest ju raha ja palkade ümber. Nt: Ma ei saa tulla, mul pole raha...Ehk palgapäeval ei teadnud, kas nutta või naerda.

Siiamaani tahan ühel heal päeval tulla Eestisse tagasi, sest seal on minu kodu, pere ja loodetavasti ka teised sõbrad välismaalt tulevad tagasi, oleks lõbusam. Vahepeal mõtlen, et mismoodi ma suudan tagasi minna sellele palgale, kui olen välismaal eesti mõistes imesummasid teeninud (no muidugi kaevanduses saab VEEL rohkem). Loodan, et ikka selleks ajaks on seal olukorrad paranenud. Ega muidu ju nii palju noori ei läheks ära, ikka põhiline teema on raha.

Alguses tahtsin tulla välismaale, et reisida. Nüüd mõtlen, et kui mul oleks olnud Eestis hea töökoht (mis mind huvitaks ja oleks hästi tasustatud - vähemalt 700 eur kätte), oleksin saanud lihtsalt puhkuse ajal reisimas käia. Praegu olen kogu oma maise vara pakkinud 65 liitrisesse seljakotti, olen loobunud paljudest asjadest (rulluisud, jalgratas, riided, CD-d jne) ja ka tähtsündmustest - jõulud kodus jne. Aga ütleme nii, et Eestis on sul valida, kas jääda ootama printsi valgel hobusel või hakata ise oma õnne nimel vaeva nägema. Kuna teiste peale kindel ei saa olla, valisin teise variandi.

Siiski ei taha ma öelda, et mulle ei meeldiks elada seljakotis. See on teistmoodi väga äge kogemus. Eriti just arvestada ja näha, kui palju sul tegelikult asju vaja on. Mida vähem, seda kergem tegelikult on (kaalu ja otsustamise mõttes - mis ma selga panen jne). Pluss reisida on väga-väga tore, eriti kui polegi peaaegu kusagil käinud. Mõnikord on parajalt hirmu ka sees, et kas ikka leiad tööd ja mis edasi saab, kuhu üldse minna ja kõik sellised jutud. Tunnen, et minu vanuses seiklusjanulisele inimesele on see trip väga õige asi! 

Üks minu blogi eesmärke ongi võib-olla kirjutada, kuidas on lood siinpool sood (mitte et enamus juba ei teaks, igaühel on mõni sõber või tuttav austraalias), et teada anda oma tuttavatele ja sõpradele, et kusagil võib elu olla pisut roosilisem (kui just Eestis hea palga peal pole) ja julgustada neid minema sama teed, mis mina. Seepärast olengi päris avalikult rääkinud eelmistes postitustes oma elamistingimusest ja palganumbritest. 

Boxing day

Täna, 26. detsembril, on aussis Boxing Day. Suuremates asukohtades on täna näiteks meeletud allahindlused, kus inimesed jooksevad tormi odava nänni pärast. Minul ja Markusel oli täna täitsa vaba päev, Katu peaks nüüd kohe jälle lõpetama ja ilmselt tuleb meie ukse taha varsti koputama. Minutid mööduvad...

Kui hundist räägid, siis ta oligi kohe ukse taga :D. Igatahes, käisime täna meie linna basseinis. Õnneks saime tööbussiga sinna, poleks muidu viga jalutada, aga 30 kraadi on palju palju. Olime basseini ääres mitu tundi. Ilmaga vedas ka, vahepeal oli pilves, muidu oleks ära kõrbenud sinna. Nüüd oleme siin kõik punased, kuigi kreemitasime end kenasti sisse. 

Võiks juba öelda, et troopilises kliimavöötmes on raske elada. Tahaks vahest minna õue palli mängima, jalutama vms, aga kuna nii palav on päikesepaiste ajal, hakkab lihtsalt halb end liigutades. Enam ei imesta ka, miks need lõunamaa inimesed nii laisad on. Asja positiivne külg on see, et riideid kulub väga vähe. Ainult topid, lühikesed püksid, kleit ja seelik. Jopet pole siin kordagi kandnud, teksaseid ka mitte. Enam ei mäletagi, mis riideid siin kapi otsas veel leida võib.

Kui ma kellelegi pole häid jõule soovinud, siis andke andeks. Kohe üldse pole seda tunnet, aga nii vist ongi lihtsam, kui me kodust nii kaugel oleme. Loodan, et teil on ikka toredad lumised jõulud olnud! :)

Jõulud aussi moodi

Kõigepealt ei peagi vist mainima, et meil eestlastel ei ole jõulutunnet. Teised soovivad meile siin Häid jõule, siis mina vaatan totaka näoga otsa, et misasja. Paar sekundit hiljem jõuab kohale, et ahjaa, meil on jõulud. Siis soovin neile sama vastu. Meil on enamus ruumid kaunistatud, on toimunud jõulupidu, saime jõulukinke, aga ikkagi ei ole mingisugust jõulutunnet. Ausalt öeldes tunduvad need jõulukaunistused nii soojas kliimas kuidagi magedavõitu.

Austraalias on punased pühad 25 (Christmas Day) ja 26 Detsember (Boxing Day). Jõulupäeval tegime grilli meie Staff Villages. Alustasime kell üks päeval. Osad poisid grillisid kana, lõhet, muud liha, sibulat. Lisaks oli valmis tehtud salatit, kartulivormi, snäkke ja joogipoolest mahla. Kõigil oli muidugi oma alkohol ju olemas. Saime staffi jõulupeolt järgijäänud alko kaasa võtta :) Muide iga töötaja sai järgmine päev veel ühe pudeli jõulukingiks.

Grillinud meie aussis veel pole, Markus korra tööl sai, aga see pole ka päris see. Kõik olid kohal ja süüa oli, ning juua ka, aga üldse ei suutnud olla õues. Meil oli tol päeval kuskil 32 kraadi sooja, tuult polnud peaaegu üldse ja kui kõht sai ka umbes täis nagu ikka jõuluajal, hakkas meil küll paha. Vahepeal käisime toas istumas, puhkamas, hinge tõmbamas, aga saime osa ka teiste toimingutest. Käisime kõik basseinis ujumas, enne osad küsisid ülemustelt luba. 

Kaks Sri Lanka meest ja üks Frencie :)

Õhtul midagi erilist ei toimunud. Mõned meist istusid väljas, jõid ja rääkisid juttu. Meie uus restoranitöötaja Gihan (Sri Lankalt) nägi ühel hetkel endast 3 meetri kaugusel poolemeetrist madu. See oli üks mürgisemaid, Death Adder, kelle sutsamisel on sul kusagil 45 minutit aega vastumürgi saamiseks. Millegipärast enamus madusid, keda siin liikvel on, ongi just seda liiki. 

Kuna madu tuli meie asustatud territooriumile, oli ühe toa ukse ees ja meie suure laua lähedal, siis Markus otsustas teda kinni püüda. Õigeid vahendeid selleks muidugu ei olnud, siis ta kasutus põrandamoppi ja prügikasti. Õnneks olime kõik karjakesi koos ja seetõttu ilmselt madu meid kartis, pole isegi üritanud sutsata.  Kahjuks meil (Markusel) ei õnnestunud teda kätte saada ja ta pääses minema, maja alla. Peale seda ei olnud eriti mugav enam õues istuda....Teadmiseks teile, et isegi kõige mürgisemaid madusid ei tohi tappa, need on ka looduskaitse all. Need veetakse metsa ja lastakse lahti.

Kas alkot on piisavalt?

Huuh. Oli alles pidu meil. Kõik ilusti kaunistatud, palju süüa (pearoog - kalkun) ja juua. Saime erinevaid veine, siidreid ja õllesid juua. Esimest korda aussis sai väga palju tantsida. Võrreldes Eestiga üks huvitav asi -  kas Eestis tuleks ülemus küsima, kas teil on ikka piisavalt alkoholi juua? :D Meie ülemused on muide suht vanakooliinimesed. Järgmine päev pakkusid veel pohmellis põdejatele peavalurohtu ka ja ütlesid, pole hullu, mine koju. (Pohmellis vaevles üks eestlane)

Kogu kamraad

Jõulud ja tulevikuplaanid

Täna õhtul on meil töötajate jõulupidu.  (Meil eestlastel ei ole kellegil mitte mingisugust jõulutunnet - lund ju pole ja väljas on KUUM). See toimub meie restoranis, mis on ülejäänud klientidele suletud. Nemad saavad ainult baaris istuda. Käisime just peo jaoks kaunistamas, laudu paika panemas jne. Tõime konverentsiruumist kõlarid, jätsime osa põrandast tantsuplatsiks. Muide saame korralikult süüa, meid varustatakse tasuta veini ja õllega. Polegi siin korraliku veini saanud, ainult peeti.

Muide meil on siin nagu ühikaelu (Mina ja Markus pole ühikaelu ennem omal nahal tunda saanud). Elame küll eraldi sissekäiguga tubades, kõgil on oma vannituba, aga põhimõtteliselt on ikka nagu ühikas. Õhtuti tavaliselt lähed välja, vaatad, kas kuskil miskit toimub. Kui keegi väljas istub, lähed räägid juttu, jood veits siidrit, õlut või rummi...Tehakse teiste kulul nalja, nt ühel kanada tüübil kleebiti plätud tiiviku otsa. Selliseid nalju peaks rohkem tegema! 

Markus hakkab vist vaikselt ürgmehestuma.

Paar nädalat tagasi käisime ujumas meie basseinis, mis tegelikult on ju keelatud. Alguses pidime minema kolmekesi, aga kuna teised olid ka õues, siis kutsusime kõik kaasa. Lõpuks oli meid seal üheksa, üks saksa tüdruk tõmmati riietega vette ka. Kuna siin enamasti on väga palav, siis on nii hea basseinis käia. Meie Markusega oleme vist kolm korda seal käinud salaja.

Mis tulevik toob???

Mina olen Aussis olnud praegusega täpselt 2 kuud!!! (Markus ka) Groote Eylandtil aga 6 nädalat ja 4 päeva. Juba hakkab mõte liikuma sellele, mis meist edasi saab. Alguses arvasime, et võiksime siia jääda umbes neljaks kuuks, aga nüüd arvame, et liigume edasi kiiremini. Plaanime umbes veebruari keskel siit ära minna. Põhjuseid on mitu: Esiteks Austraalia on meeletult suur (umbes Euroopa suurune), meie oleme väiksel saarel ilma autota ja seega oleme praegu Austraaliast väga vähe näinud. Töö on ka selge, väga palju uut ja huvitavat enam ei ole. Asi on ka selles, et meie "linn" on umbes sama suur kui Valjala alevik, seal pole suurt midagi teha. Enamik päkkereid töötab ühes kohas paar nädalat ja siis liiguvad edasi.

Teine põhjus on see, et Jaana tuleb 18. veebruar Sydneysse. Jaana alustab varsti oma Round the world trippi. Sidney on üks meie must-go koht anyway ja mõte on samal ajal Sidneysse minna. Lubasime endile, et peale siin töötamist-orjamist läheme paariks nädalaks puhkusele-reisima. Paar päeva mõtlesime Darwini lähedal seigelda, siis Sidneysse. Eelarveliselt on see samuti hea plaan, mida rohkem inimesi, seda odavam. Saaksime kamba peale võtta rendiauto, odavama majutuse (ei pea võõrastega elamist jagama jne) ja oleks väga tore koos vanade kaladega suurlinnas turisti mängida. Meie kaks töötajat on ka Sidneyst pärit ja nemad juba andsid juhtnööre, kuhu võiks minna ja mida teha. Mõistagi listis on ooperimaja ja Blue Mountains.

Kui me lahkume veebruari keskel, oleme teeninud kolme kuu teenistuse, mis on väga piisav reisimiseks ja uue töökoha leidmiseks, võib-olla plaanime ka auto osta, siis on kergem farmitööd leida, sest peaksime oma farmipäevad (88 päeva) ära tegema, kui soovime teiseks aastaks aussi jääda. Siia, kus me praegu oleme, võime me kunagi ka tagasi tulla, aga seda näitab juba aeg. Eriti Kissu Tai reisipilte vaadates tuleb juba suur reisikihk peale :)

Elu bossuna

Elus esimest korda olen juhtival kohal tööl, st mul on alluvad, kellele pean tööülesandeid jagama. Alguses tundus see nii imelik - pean kamandama inimesi, kes on minust vanemad või kellega aastaid samapalju. Lisaks pole mul eelnevat kogemust ka olnud. Väga imelik on käsutada inimesi, kellega vabal ajal koos jutustame või pidu paneme.

Mõnes mõttes on see ikka väga hea kogemus. Siin on inimesed, kellega ma edaspidi ilmselt kokku ei puutu. Nende all mõtlen kohalikke austraallasi, aborigeene, backpackereid. Erandiks saavad siis loodetavasti Markus ja Katrina :). Ma võin siin kõiki asju proovida ja teha, kui läbi põlen, siis ilmselt Eestisse mineku ajaks on kogemusi piisavalt, et seal mitte kukkumist kogeda. 

Minu jaoks kõige raskem on inimestele öelda elementaarseid asju. Näiteks kui lehel on kirjas, et korista töötajate köögi- ja söögiruum, siis minu meelest on see ilmselge, et tuleb kõik sodi eemaldada tööpindadelt, prügikastist ja põrandalt. Sageli on põrandad just toidutükke jms täis. Housekeepingu näide oleks järgnev: päeva lõpus lased MUSTA (vahest ka süsimusta) põrandapesuvee kraanikausist alla. Kas tõesti peab selliseid asju üle rääkima???

Vahest peab lõõgastuma ka :)

Teise raske asjana on siis see, et ma olen liiga kaastundlik oma töötajate suhtes. St kui neil on palju tube, aitan neil teha, kuigi samas endal ju alati töö ootab tegemist. Uues graafikus panin end ka on-call ehk siis peale tööpäeva lõppu võidakse mulle helistada, kui kusagil tubades keegi erisoove nõuab (lisavoodid jne). Tegelikult see minu töö ei ole, aga samas mul ainult kaks inimest hetkel ja mõlemad on õhtul tööl...Õnneks siin pole ju suurt midagi teha ka, siis ei jää paljust ilma kui tööl olen.

Üldiselt on huvitav, kohati ka närvesööv ja stressirikas kogemus. Enamjaolt mulle töö meeldib, sest saan ise valida, mis mina päeva jooksul teen (on ka erandeid). Mulle täitsa meeldib uusi töid juurde mõelda, asju katsetada, kaastöötajatega asju ajada, arvutis tööasju nokitseda jne. Üle pika aja olen saanud sellise töö, millest olen mõnes mõttes unistanud - füüsiline ja vaimne töö kaks ühes, saab inimestega suhelda, aga mitte  väga palju. Just the way I like it!

Sport. Yes but no!

Austraalias olles on mõned asjad saanud minu jaoks teise tähenduse. Eestis mulle nii väga meeldis jalutamas käia, teha mingi poole tunnine või tunnine jalutuskäik õues. Saad olla üksi oma mõtetega või kellegiga koos jutustada, pärast on pea mõnusalt värsket õhku täis, tuleb hea uni jne, aga seda ainult juhul, kui kõmpida piirkondades, kus on puhas õhk. Tallinnas väga ei olnud.

Austraalias ei meeldi mulle üldse nii väga jalutada, mis on kurb. Kui siin ukse lahti teed ja õue astud, tunned koheselt palavust, lämbet õhku ja niiskust. Siin on õhuniiskus kuskil 70-90% iga päev!!! Temperatuur on kusagil 30 kraadi ringis ööpäev läbi. Ehk siis kui me jalutame, on raske, kuna on palav, higistad koguaeg ja lihtsalt seda võhma ei ole. Selleks, et higistama hakata, pole vaja üldse end liigutadagi. Lihtsalt istudes hakkab ka higi voolama.

Bulmers Original - best Australian Cider!

Ma ei saa üldse aru, kuidas inimesed siin keskpäeval veel jooksmas käivad! Aga selliseid siin on ja Cairnsis oli ka. Kas nende süda üles ei ütle või? Kuuma päikse käes ikka ei soovitata ju sporti teha, see pidi südamele suur koormus olema. Ilmselt selles osas trumpavad aussid meid troopilises kliimavöötmes üle, sest ega neil ju jahedamaks siin põhjapool ei lähe ja muidu nad ei saakski sporti teha.

Siiamaani minu ainuke füüsiline töö ongi housekeepingus tubade koristamine ja vabal ajal ujumas käimine ning linna jalutamine. Tunnen natuke puudust jalgrattaga sõitmisest ja rulluisutamisest. Kohati ka ilusast valgest lumest (mida kuuldavasti on teil seal Eestis väga palju), piparkookidest, verivorstist ja jahedamast kargest õhust (mille keskel on vaimne töötegevus palju produktiivsem). Ükspäev kui ilm oli jahedam (ärge nüüd naerge, aga see oli vist 28 kraadi), siis tekkis tunne, et tahaks sauna minna.

Tööaja mustemad hetked

Üks suur naljanumber....Esiteks me oleme nelja tärni hotell (mis muidugi Euroopa standarditele järgi ei jõua). Kuna meil on siin töötajate puudus, on asjad päris pööraseks läinud (mitte et enne kõik korras oleks olnud).

Markus teeb täna esimest korda Barbequed (grilli) 60-le inimesele ja graafiku järgi pidi ta täna meie uut töötajat Gihanit treenima. Raske on ju treenida, kui ise esimest korda midagi teed, eksju?

Laupäeviti on baaris-restoranis üsna tihe. Hommikul restorani supervisor, kes graafiku järgi pidi täna õhtul lõpuni välja olema, teatas hommikul, et ta ei saa tööle minna, kuna on haige. Tegi omale hapu näo pähe, teeskles kõhuvalusid jne. Paar tundi hiljem nägin teda meie Staff Village s (töötajate külas) teistega istumas ja naermas. Pärast tuli ta hea sõber siia, kellega nad varsti ka ära kadusid. Lisaks helistab ta nädalavahetustel, et tuleb hiljem tööle ja siis keegi restost või vastuvõtust peab uue inimese asemele otsima.

Täna õhtul on dishy vahetuses üks inimene (muidu on alati kaks, üks peseb, teine viib puhtad nõud õigetesse kohtadesse). Nüüd tuli välja, et ta aitab kokal süüa teha, sest meil läks eelmine nädal üks kokk ära ja uut muidugi pole. Praegu jõuluaeg ja inimesi käib suhteliselt palju siin.

Siiis....Meil on sellised plastikust ristkülikukujulised karbid, kuhu kliendid omale saavad õhtusööki kaasa panna ja kaevurid hommikusööki sisse panevad. Nendel karpidel said kaaned otsa, sest siin eriti ei osata kaupa tellida. Umbes siis, kui asjad on otsas, hakatakse tellima, aga kauba saamine võtab tavaliselt vähemalt nädala aega, sest elame väiksel saarel, kus kaubapäev on kord nädalas. Erandeid on ka vahest...Siis oli kohe paanika, et mis ilma kaanteta teeme. Põhimõtteliselt helistati ühele kliendile (firma bossule, kelle töötajad siin ööbivad) ja siis see tõi linnast kuskilt neid kaani. Ega see väga professionaalne tema meelest polnud.

• Meie elektrikust püsielanik-klient voltis ükspäev salvrätikuid, sest ta teadis, et meil on vähe töötajaid ja tal hakkas meist vist kahju.

• Baari üks töötaja tegi eelmine nädal 79 tundi, mis ületab meie üldist keskmist kuskil 19 tunni võrra.

See, kui me mingitest suurematest asjadest teada saame paar tundi (heal juhul) enne ürituste algust, on ka väga tavapärane. Eelmine nädal Katu oli näiteks üksi restos-baaris tööl ja siis avastas, et tal 12-ne laud ja basseini ääres on väike pidu ka veel.

Vastuvõtus ei tea nad vahel ise ka, kes kus toas elab, kes kuhu kolib/kolis...Muidugi vahest kliendid lähevad ise ka varem ära, jätavad võtme tuppa vms. Mul on siis muidugi eriti hea tube koristada lasta, kui mulle keegi ei ütle, mis nende tubadega toimub. Vahest saadangi inimesed tuba koristama, mis tegelikult on puhas (sest vahetati tuba või oli no-show, aga mulle sellest vastuvõtt teada ei anna) või must (tuli check-in eelmine õhtu).

Kokkuvõtteks

• organiseerimatus
• läbirääkimiste/suhtlemise puudus
• ülemused ei tee korralikult tööd
• ületunnid
• palju raha
• vähe und
• töökvaliteedi langus

Boss kontoris

Kord on tunne, et tahaks kellegi näo täis sõimata, siis tahaks nutta, teinekord naerda, aga olen ka lõuna ajal peale "meeldivaid uudiseid" endale rummikoksi teinud ja siis uuesti tööle läinud. Olen kasutanud ka selliseid väljendeid "Fucking Bitch" umbes 7 inimese ees ja mitte just kõige vaiksemini...Annab eurooplasel ikka harjuda sellise take-it-easy elustiiliga :) Vähemalt olen ma iseenda boss, seda rahulikumaks mu elu on läinud.

Ja ma kardan, et selle teema kohta võib öelda: To be continued....

Kärts ja pauk

Juba ongi neljapäev käes. See nädal on meil palju inimesi lahkunud töölt ja osad veel lahkumas, uusi on ainult kolm. Minu jaoks tähendas see, et esmaspäevast reedeni on graafik järgmine: hommikul 5:50 alustan housekeepingus ja kuni lõpuni välja ehk siis nii kaua, kuni kõik pakilised asjad tehtud on, toad valmis ja probleemid lahendatud (enamasti lõpetan 2-3 ajal). Siis on paar tundi vaba aega, kas siis magamiseks, linnas ujumas käimiseks ja päevitamiseks või poes käimiseks. Edasi 17:45 uuesti tööle meestele (umbes 50 meest ja paar naist) sööki serveerima kuni kella poole kümneni. Kui korralikult kõik korda teen ja pole vaja edasi peole minna, siis lõpetan 21:45. 

Kui see töönädal (kolmapäevast teisipäevani) tuli mul 65,5 tundi, siis järgmine nädal tuleb ilmselt rohkem. Muidugi raha on hea, nüüd hakkas mul supervisori palk ka kehtima, aga eks see annab ikka hästi tunda ka. Enamuse ajast olen väsinud ja kõige hullem on see, et kui tööaeg on läbi ja aeg magama minna, siis und ka ei ole. Ehk siis kannatan üleväsimuse all. 

Oluliselt lihtsam on töötada kohas, kus on palju päikest, valgust ja soojust!

Täna õpetasin Markusele ka oma õhtust vahetust. Kuna ta tahab ka lisatunde saada, siis hakkame kahekesi tegema buildersite õhtusööki. Ühel päeval üks, teisel teine (esmaspäevast laupäevani). Muidugi oli väga tore üle pika aja koos töötada. Saab ikka kenasti nalja meil. Ilmselt oli meie vahel liiga palju elektrit, kui me kahekesi kuuma bel marine (seal kus söögid soojas on) taga olime. Ühel hetkel käis laua all lihtsalt särin, siis tõstsime liniku ülesse ja bel marine juhe läks pistikus põlema ja tegi väikse paugu. Kogu protseduuri käigus põles juhtme üks osa nii lahti, et osa jäi pistikusse kinni. Paugupealt jäi meie suur kuum masin seisma...Paanika! Olime just alustamas söögijagamist ja 1,5 tundi oli veel jäänud. Õnneks aga ei jahtunud nii kiirelt maha ja kui vana toit otsa sai, oli uus alati kuumana tulemas.

Eile õhtul kõigest 3-4 tunni jooksul püüti meie resordi juurest 4 väga väga mürgist madu (Death Adder) kinni. Resto supervisor läks just köögist välja ja pidi peaaegu ühele otsa astuma. Kohale kutsuti politsei, kes ühe mao kinni püüdis, siis nägi teist ja paar tundi hiljem oli uus köögi taga platis. Jälle sama toiming ja kui kolmas kätte saadi, viis politseinik tangid vastuvõttu ja nägi seal ka neljandat. Täna tegi Markus hoiatussilte kõige ussirikkamatesse piirkondadesse (köögi ukse juurde) ja nüüd ma ikka vaatan väga pingsalt kõiki nurgataguseid seal ringi liikudes.

Kassid kadunud ja hiirtel on pidu

Eile, laupäeval 8. detsembril läksid meie ülemused kümneks päevaks minema. Juheeiii! Kuna nad kellegile ei meeldi, siis kõik on väga õnnelikud. Nad on paarike viiekümnendate lõpus või kuuekümnendate alguses. Mees Dennis on rohkem selline asjapulk, kes tavaliselt teab kõike või kui ei, siis teab, kust ja kellelt vastust saada. Naine Louise on pisike vinguv tädike, kellel otsest funktsiooni ei olegi. Päeval teeb oma "memosid" ehk teateid staffile. Näiteks kui ma sain supervisoriks, siis kirjutas memo, et Karilin on nüüd uus supervisor. Või siis memod selle kohta, et me ei tohi resordis vabal ajal viibida. Väga imelik, me Eestis pigem räägime rohkem näost näkku või saadetakse meile. Siin prinditakse neid pabereid ja viiakse igale poole lauale/stendidele.

Veel ülemuste veidrustest rääkides. Nad ei usalda mitte kedagi peale iseenda. Mina näiteks rääkisin, et jõulude ajal, kui on vähe inimesi resordis ja töötajatel pole tube teha nii palju, et laseks neil teha suurpuhastust. Enamus inimesed elavad siin ühes toas näiteks 8-11 nädalat (Mining Company töötajad) ja saavad teenindust ainult kaks korda nädalas, millest kord nädalas siis linu vahetatakse. Ei pea vist mainima, et lahkudes on need toad päris mustad. Ütlesingi, et laseks dušikabiini klaasseinad puhtaks teha. Praegu on need katlakiviga koos ja alt väga läbi ei paista. Siis ülemus ütles, et enne pean talle kemikaali näitama kindlasti, sest ühes toas kemikaal rikkus klaasi ära. Point on aga selles, et see on kemikaal, mida housekeeping kasutab igapäevaselt. See muidugi ei ole hea argument tema jaoks.

Meesülemus näiteks ei usalda restorani bossu. Meil pannakse alkohol nüüd igaks ööseks eraldi lattu, kuna eelmine nädal oli kaks vargust (jälle abod). Võtit aga restorani ülemusele ei usaldata!!! Mismõttes! Praegu pandi vastuvõtust üks naine ajutiselt Active Manageri kohale ja tema käib igal hommikul ust lahti keeramas, ootab kuni alko tagasi pannakse, siis uks lukku ja õhtul samamoodi, kui alko ära viiakse. Põhiliselt ei saa sina ülemusena mingeid otsuseid vastu võtta, ega midagi teha, enne kui pole nende nõusolekut saanud. Lisaks kui bronnitakse mingi suur laud või ruum ürituste ja pidu jaoks (koos söökide ja jookidega), siis pole üldse imeks pandav, kui restoran saab sellest teada 2 tundi enne algust. Mulle ükspäev öeldi 3 tundi enne algust, et see ruum on nüüd vaja korda teha. Väga raske on oma tööpäeva nii planeerida, kui tuleb kiireid lisatöid pidevalt juurde.

Katu tuli, nägi ja hakkas meeste südameid murdma.

Paar blogi tagasi kirjutasin vargusest meie baaris. Need olid siis aborigeenid. Selle varguse kohta on nüüd kaks kõlakat. Esiteks oli kõlakas järgmine. Nad varastasid alkot, kakasid prügikasti, lõid akna katki sellepärast, et neid vangi pannnakse. Käes on ju jõuluaeg ja siis saab ju vanglas kolm korda päevas kenasti süüa ja jõulukinke. Teine kõlakas oli siis see, et naabersaare aborigeenid tulid baarist jõuluks alkoholi varastama.

Me lähme täna vist basseini ujuma, sest ülemusi ju pole ja nüüd saab nats pätti teha. Muide elavad nad kohe resordi kõrvalmajas, nii et valve on koguaeg peal.

Ei aeg ei peatu, ei ei....

Käes on laupäev, kell on 15:18. Lõpuks on see töönädal siis seljataga. Eelmine nädal oli päris sündmusterohke. Eelmine pühapäev käisime jälle trippimas saare põhjaosas. Tegelikult sinna muidugi ei lubata minna, aga no õnneks keegi ei kontrollinud ka. Meie uued sõbrad Todd ja Tyler kutsusid mind ja Katrinat (järjekordne eesti sõbranna, kes siia tuli) trippima. Tyleril on mingi maastur, millega pääseb igale poole ligi. Siin tegelikult on enamustel maasturid, sest asfalteeritud teid on vähe ja randa minemiseks pidi otseses mõttes rööbastest läbi sõitma, liiva peal, üle kivide ja kändude. Sõit võttis ise aega kuskil tund aega ja see oli väga ekstreemne. Meil sai nalja, kuulasime mussi, karjusime jne.

Rannas olid mingid kaljud, aga põhimõtteliselt pidi koguaeg läbi vee käima, kui tahad kaljusid näha. Sel ajal kui tüübid kala püüdsid, läksime meie Katuga kaljude vahele kõndima, pooleldi vee sees siis. Suht creepy oli, sest tegelikult võib seal krokodille, meduuse ja veel mingeid ohtlikke mereelukaid olla. Aga noh, pole veel krokodille näinud, siis ehk kardaks rohkem. Eile nägime Todd' i ja siis ta oli rääkinud teistele, et me oleme ikka hullud, käime vee sees ja üldse ei karda midagi...Väga ilus koht oli muide.

Kolmapäeval oli Markuse sünnipäev!!!
Selle puhul panime meie resordi restorani laua kinni koosseisus mina ja Markus, Grettel ja Kristel. Tore oligi see, et olime eestlaste keskel, ei pidanud ingliskeeles pead vaevama. Istusime õues neljases lauas, sõime väga vürtsikat karrit, friikartuleid ja jõime päris palju. Meie teenindja, itaalia tüdruk, tõi meile ohtralt igasugu alkoholi, mida me ise muidugi ei tellinud. Kokku jõime siis siidrit, tequilat, pina colada't, viina, hot shote ja veel siidrit. Meie ülemused istusid samal ajal sees ja sõid õhtust (nagu nad iga päev teevad), sel ajal me siis peitsime oma pitse ja jõime umbes siis, kui õhk puhas oli. Üllatusena lasin Markusele teha sünnipäevakoogi. See oli superhea.

Work hard! Hard work!

Aeg kaob siin kiirelt. Mul pole eriti üldse olnud aega netiski käia. Kui olen tööl, siis ärkan 5:25 hommikul, tööle jõuan 5:50-ks. Annan toateenijatele töö kätte ja siis töötan kuni kahe-kolme-neljani päeval. Neljal õhtul nädalas teen buildersit ehk õhtusööki konverentsiruumis. Siis alustan 17:45 ja lõpetan umbes 21:30 või 21:45. Nädalas üks päev on vaba. Kuigi olen nüüd supervisor, siis mul pole absoluutselt energiat, et oma tööd kuidagi paremini teha. Noh et kontrolliks tube, vaataks kas kõik on korralikult tööd teinud, kuidas laoruumid on pärast tööd jäetud jne. Siiamaani on suhteliselt ükskõik, sest enamus on siin nii lodevad kujud, et kui mina tahaks hakata midagi paremaks muuta, võtaks see minult liiga palju energiat ja kui ma siit paari kuu pärast lahkun, siis ei taha ennast piinama hakata. Eks ma ikka vahest tõstan häält ka :)

Muide laupäeval jõudis siia minu teine hea eesti sõbranna. Tema hakkab baaris töötama ja kui baari supervisor puhkusele läheb, hakkab Katu teda asendama. Tundub, et eestlased on siin heas nimekirjas. Jehuuu. Põhiliselt tähendab see ka seda, et me üksteist palju ei näe. Mina töötan hommikuti ja tema enamasti õhtuti. Markus on see nädal vastuvõtus ka õhtuti, nii et teda ka eriti ei näe. Kõik ongi siin pidevalt tööl ja tööl. Kui on vaba aeg, siis kas juuakse või magatakse.

Muide eile käisime baaris peale tööd, sest oli nö Kissu ja Gretteli ärasaatmispidu. Nemad lähevad homme siit minema, puhkavad kuu aega Tais. Mina ja Markus lõpetasime ühel ajal ja läksime jala baari, tegime rummikoksi kaasa. Siin alkot võib juua ainult kolmes kohas. Põhimõtteliselt kui poest alkot osta, siis peab olema luba selleks (mida meil ka veel pole). Ühesõnaga me võime ainult kolmes baaris juua. Tee peal tuli meile vastu politsei ja kui nägi pudelit, sõitis tagasi ja uuris, mis meil pudelis on. Tegime veepudelisse rummikoksi ja selleks ajaks olime poole ära joonud. Õnneks Markus jõudis pudeli õigel ajal taskusse pista ja  ütles mendile (osutades siis veepudelile), et joome vett, et nii palav on. Siis ment ütles, ah nii ja läks minema!!! Põhimõtteliselt kui oleks vahele jäänud, oleks me tänaseks siit saarelt lahkunud.

Pidu venis meil kuskil kahe-kolmeni öösel ja täna ma olengi ainult 3 tundi maganud. Teengi väikse uinaku ja siis jälle tööle ja ilmselt jälle ka baari, sest itaallased Alice ja Max lahkuvad esmaspäeval. Peab jälle tähistama! Kuna homme õhtul vaba ja pühapäeval ka tööle ei lähe, üritan mõned postitused veel teha.

Veel üks põhjus, miks aborigeene ei sallita?

Täna hommikul murti meie hotelli baari sisse. Üks eestlane oli hommikul 4:30 tööle läinud ja avastas, et üks klaasuks on sisse löödud ja baarist enamus alkohol ära varastatud. Lisaks veel välgumihklid ja muud mõttetut kraami.

Mina läksin hommikul tööle 5:50 ja nägin, et vastuvõtust tuli välja politsei ja meie beach resordi manedžer. Hmm...Asi tundus kahtlane. Läksin siis end sisse logima ja nägin eesti tüdrukut, kes siis rääkis, mis täna öösel juhtus. Kõigele muule lisaks oli keegi ka prügikasti sittunud!!! Kui ma kontorisse läksin, nägin, et ülemus ja vastuvõtu töötaja vaatasid videokaameraid. Seal oli neli nooremat tüüpi, kes liikumise järgi arvasid endast väga kõvad mehed olevat. Kallistasid üksteist ja võtsid pudeleid, jõid jne. Hahaaa.

Siiamaani on enamusel inimestel arvamus, et aborigeenid (kutsume neid ka abodeks ja mustikateks) on rumalad ja põhimõtteliselt parasiitidest tolgused. Nad haisevad, magavad purjus peaga igal pool avalikes kohtades, joovad ja laaberdavad. Aga miks see nii on?? Riik ise maksab neile meeletuid toetusi. Nii et nad põhimõtteliselt ei peakski tööl käima. Lisaks ei saa neid näiteks nii kergelt vallandada, kui tavalisi inimesi. Ühesõnaga riik ise on õpetanud neid kergelt läbi saama ja tänu sellele nad ise ka pingutada ei taha. Meie restorani supervisor on pool-abo ja tema on täielik looder. Näiteks kui restoranis on kaks lauda, siis ta kutsub kellegi tööle, sest "nii kiire" on. Kui on suurüritused, siis võtab endale päeva vabaks jne, et ikka võimalikult vähe tööd teha.

Map

Varastasin Google Map'ist kaardi, et näeksite meie hotelli kompleksi. Koristamine toimub kõikide majakeste juures. Nüüd saate ehk aru, kui palju aega läheb trollidega sõitmiseks või asjade vedamiseks ühest kohast teise. MEELETU aeg! Närvid lähevad ka üsna läbi, kui peab ühest kohast teise jooksma.

Kokku kusagil 80-90 tuba, osad siis staffi toad. Vastuvõtt, restoran, baar, konverentsiruum, basseiniala, kontor, kultuurikeskus abodele ja bungalow'd.

Hotelli kompleks 

Muutused idarindel

Laupäeval kohtusin esimest korda firma mänedžeridega - kuskil 55-60-aastase paarikesega. Istusime maha ja rääkisime neljakesi juttu (Markus oli ka). Küsisid, kuidas meile siin meeldib, kas oleme sisse elanud jne. Lisaks uurisid, kauaks me plaanime siia jääda ja midagi edasi teha. Laupäeval oli meil housekeepingus viimane korralik tööpäev. Ülemused tahtsid Markust esmaspäevast vastuvõttu tööle panna, sest vana töötaja läheb kolmapäeval (28.11) minema. Meie kollektiivist lahkus minu boss Housekeeping Supervisor ja tema tööd teen nüüd mina!!!

Eelmine supervisor on muide poolakas, kusagil 30-ndatate lõpus naine. Väga toreda iseloomuga, humoorikas ja õiglane töötajate ning töö suhtes. Nii lühikese ajaga hakkas juba meeldima. Kuna ülemused olid puhkusel, siis ei saanud ta veel ära minna. Küll aga hakkas oma asendajat koolitama. Selleks oli 20-aastane kohalik Victoria, ka väga tore tüdruk. Teda koolitati kusagil nädalaga välja, mõned tunnid päevas. Samas ütles supervisor mulle, et tema arvates sobiksin mina paremini, sest ma olen rohkem lahtise peaga, märkan detaile ja mul on (rohkem) töökogemust selles vallas. Tubade koristamises siis. Ilma ülemuste otsuseta tema aga midagi teha ei saanud. Kui need tagasi jõudsid, siis rääkis ta oma loo ära ja nii mulle seda kohta pakuti.

Stone-riding

Markusega omavahel arutades tundus see variant natuke ebaloogiline. Esiteks, ütlesime otse välja, et oleme siin ehk kusagil 3 kuud. Milleks siis lühikeseks ajaks kedagi otsida? Vicki on siin niikuinii veel mitu aastat. Teiseks, tema on kohalik, st oskab keelt paremini ja ilmselt jääks kauemaks ka siia. Kolmandaks, teda õpetati juba välja ka. Neljandaks, no olgu, mul tegelikult on tõesti rohkem töökogemust. Oskan näha asju, mis vajavad tegemist jne.

Kuna selliseid pakkumisi just igapäev taevast ei kuku, siis pidin ikka vastu võtma. Egol on ka omad vajadused. Väljaõppe sain siis viimasel minutil, kuna samal päeval oli supervisor lahkumas. Kokku 2 ja pool tundi!!! Tema töötas siin 4 aastat ja lisaks housekeepingule oli tema ülesanneteks igasugu kraami tellimine (lambipirnid, kemikaalid, golfikäru rehvid jne). Esmaspäeval visati mind siis pulti, hommikul annan siis toateenijatele ülesanded kätte ja siis muud tööasjad. Täna sain näiteks sellise sisuga kirja: Also on the purchase order last item (philips outdoor reflector par38 120w e27 240V 30d beam angle) please advise whether this is just a normal 120w par38 globe? Ja mina vaatasin mitu korda, et What the fuck??? Mis sisuga kirju siis veel võib tulla? Esmaspäeval oli nt kiri klaasipesumasina kondensaatori kohta. Olen mingi elektrik või?

Kas meenutab väheke elektrit? Ei. Aga muud pilti ka polnud selleks puhuks.

Kõige parem on see, et neid asju saan uurida täpsemalt Maintenance käest ehk hooldustööde tegija käest ja tema läheb järgmine nädal minema. Kahe nädala jooksul läheb suht 75% töötajatest minema. No siis hakkab ikka nalja saama. Praegu õnneks kõik suhtuvad olukorda rahulikult, kui ma vastan "ma ei tea", sest nad ise nägid, kui palju väljaõpet ma sain jne. Ise mu ootused ka nii suured ei ole, sest see oleks väga ebaloomulik, kui ma kõike siin oskaks. Õhtuti on natuke creepy magama minna, ikka mõtlen, et mis homme saab ja kas ma ei ole (juba) mingit jama kokku keeranud. Ega ma ju täpselt ei tea ka, mis KÕIK mu tööülesanded on.

Muide minu tööjuhendis oli kirjas, et peab olema vähemalt 2 aastat töökogemust! Hahaaaa...

Kolmapäeviti on meil palgapäev

Austraalias on palgapäev iga nädal või kahe nädala tagant. Meil on igal kolmapäeval palgapäev, aga ma sain esimese palga kaks nädalat hiljem. Kuna ülemused ostsid mulle lennupiletid Cairns' sist Darwinisse ja Darwinist Groote Eylandt' ile, siis nad pidid lennupiletid palgast maha võtma, aga ühe nädala palk oleks sel juhul olematu või väga niru olnud. Kuna nad olid puhkusel, siis keegi oli selle ära unustanud ja sain kahe nädala palga täis mahus kätte. Kokku töötasin kahe nädala jooksul 70 tundi ja 45 minutit ning sain selle eest 1360 dollarit  (maksud maas). Eurodes teeb see 1100! Kuu ajaga saab siin teenida umbes 4000 dollarit, mis teeb eurodes 3227 eur (50 000 krooni). WHAT THE FUCK!!! :D Eestis sama raha saamiseks oleksin pidanud töötama 10 kuud!!! Kas ma juba mainisin, et meil söök ja majutus on tasuta.

Austraalia raha. 50 sendised on kõige suuremad mündid

Tunnipalgaga on siin nii, et esmaspäevast reedeni on tunnihinne 21 dollarit, laupäeviti 25 ja pühapäeval 29 dollarit. See on juba mingisuguste hotelliseadustega paika pandud. Muidugi ületundide eest peaksid nad ka rohkem maksma, aga seda siin ei tehta. Kui ükskord hakatakse tegema, siis kindlasti  on neil odavam võtta juurde uusi inimesi, kui lasta vanadel olijatel ületunde teha. Seepärast ilmselt keegi ei kaeba ka. 

Enam-vähem kõik teevad siin nädalas 45-65 tundi, seega palk on ka päris hea. Kui saab veel nädalavahetusel tööl olla, on tasu veelgi suurem. See aga tähendab, et mõnikord alustad sa tööpäeva nt 6:00 hommikul, lõpetad 2:30 päeval ja lähed õhtul uuesti tööle mõneks tunniks ja lõpetad poole kümne ajal. Nii näeb vahest minu graafik ette. Hommikuti siis muidugi kõige kergem ärgata ei ole, aga minu rõõmustuseks võin öelda, et siin on veel hullemaid vahetusi. Näiteks restoranis lõpetad 11 õhtul ja alustad uuesti 4:30 hommikul. Võib öelda, et kui kõik inimesed nädalate viisi töötavad selliste graafikutega, siis on pinged ka väga kerged tulema. Raske on ju head nägu teha, kui oled väsinud.

Üks kuu

Eile, 23 novembril sai minul ja Markusel üks kuu aussis oldud! Jehuuuu! Aeg ikka lendab kiiresti. Selle puhul lähme täna välja peole. Muidugi niisama oleks ka ju läinud!

Maod, krokodillid ja muud loomad

Huuuh....täna oli küll lõbus tööle minna, olime hommikul nii unised, sest olime mõlemad Markusega eile õhtul tööl. Ma tegin buildersit ja tema dishyt ehk nõudepesu. Ärgates olime veel väsinud, kui aga jõudsime hotelli ukseni, olid kohe pilgud erksad. Meie köögi ukse kõrval pappkasti all oli madu (inglise keeles Death Adder, ei tea tõlget). Selle saba paistis pappkasti alt välja, mina lähemalt ei julgenud vaadata. See madu on üks mürgisemaid üldse kogu maailmas. Ta on Austraalias kõige kiirema rünnakuga. Haiglasse jõudmiseks on aega tund aega, muidu lõpeb asi surmaga. Päris jube onju. Siin on aga nii, et kui mürgist madu näed, siis tuleb helistada kiirabisse ja need peavad selle kinni püüdma. Tore amet neil. Ilmselt on see nii ainult avalikes kohtades. Õnneks see madu püüti kinni, meie seda pealt ei näinud õnneks või kahjuks.

Veel loomadest...Meie toas elab pisike geko ehk sisalik. Põhiliselt on meie maja välisseinad gekosid ja muid sisalikke täis, need siblivad koguaeg mööda seina ja on väga kiired. Ilmselt on siis meil uks vahepeal lahti jäänud ja üks on sisse pääsenud. Markus kutsub kõiki loomi siin Kevin' iteks, gekot kutsume ka niimoodi. Mina natuke kardan neid, ikkagi teistmoodi elukad, aga nad pole üldse ohtlikud ja pigem kardavad inimesi. Kissul on ka üks geko toas. Eile vuras geko põrandalt voodi alla ja siis ma küll ehmusin ja kiljatasin.

Lisaks üks huvitav fakt. Eelmine pühapäev käisime ujumas Naked Pools' is, see oli tiik, kust jõgi voolas läbi. Paar nädalat tagasi püüti sealt 200 meetri kauguselt nelja ja poole meetrine krokodill kinni. Nägin selle pilti ka meie tuttava telefonis. Päris jubedad kihvad tundusid. Peale selle on siis meil meres/ookeanis haid ja meduusid. Tere tulemast Austraaliasse!

Vahest viskab üle ka!!!

Töö ja lõbu

Pühapäeval pidin tööl olema 7:00-10:00. Panin endale äratuskella 6:25 ja kui ma ärkasin oli kell 8:10. Oi oi. Kõiges tasub süüdistada muidugi nutitelefoni, mul oli äratuskell pandud kõigiks nädalapäevadeks, välja arvatud pühapäev. Dammit! Panin siis kiirelt riidesse, pesin hambad ja läksin tööle. Pidin koos sakslase Marcusega koos töötama, ta oli mu ukse taga ka käinud, aga mina ei kuulnud midagi. Pühapäeval on hea tööl olla, sest tunnihinne on 29 dollarit. Algul ta ütles, et lõpetame kuskil 12 ajal, aga tegelikult sai tööpäev läbi alles 14:38. Ta on selline, kes teeb aeglaselt ja korralikult, aga puudub süsteem. Muidugi kuna tunnihinne on kõrge, siis ta ütles, et võtame vabalt.

Grupipilt

Mina tahtsin juba varem jalga lasta, sest Kissu sõber pidi meid saarele sõitma viima. Lõpuks saime töö siiski valmis, ei aidanud tal isegi koristada, lubas mul varem minna. Käisime siis kuskil ojas ujumas ja Cave painting'u juures. Põhimõtteliselt seal ojas oli silt küll üleval, et krokodillide oht on, aga kohalikud ütlesid, et pole ohtu. Seal sai näiteks kõie abil vette ka hüpata, ma harrastasin veidi ohutumat viisi. Muide teel sinna nägime päris palju wallabi-sid, hüppasid koguaeg üle tee. Parklas nägime väikest skorpionit ka. Pärast käisime siis aborigeenide koopamaalinguid vaatamas, see oli kuskil kivihunniku otsas muidugi. Lõpuks sõitsime läbi aborigeenide geto ka, parajad peldikud ikka on.

Markus

Wallabi

Cave paintings

Lisatöö ehk treenimine aussi moodi

Paar päeva tagasi pakuti mulle juba lisatööd. Lisaks housekeepingule hakkan mõnedel õhtutel tegema ka builders' it (ei leidnud tõlget). Põhimõtteliselt on see siis nii, et meie motellis elavad kaevanduskompanii töötajad ja neile on igal õhtul konverentsisaalis õhtusöök. Minu tööks on enne kõik valmis panna, õhtusöögi ajal (6.30 - 8.00 pm) toitu serveerida (klient ütleb, mis ta tahab ja mina panen taldrikule), jälgida, et kui midagi otsa saab, siis uue köögist juurde tellida ja õhtu lõpus kõik ära koristada ja järgi jäänud toit ära pakkida.

Konverentsiruum

Eile oli mul esimene kord ja baari supervisor pidi mind välja õpetama. Ta on pool-aborigeen ja austraallane, mingi 34-aastane naine. Tulin õhtul tööle ja ta juhatas mind konverentsiruumi. Enne oli ta muidugi kõik enam-vähem valmis pannud. Mis on muidugi eriti tore, sest järgmine kord tööle minnes ma ju kindlasti tean, kust mida võtta ja kuhu midagi panna. Koos tõime köögist veel mõned toidud ja asetasime kuumale buffee lauale. Ta koguaeg mainis ka, et ei tea, kuhu see panna jne. Siis oli kell pool 7 ja esimesed inimesed tulid sööma. Ma seisin oma laua taga ja lihtsalt tõstsin sööki taldrikule ja paar korda tellisime sööki juurde. Terve aja jooksul oli supervisor minu juures ja tegi niisama nalja, rääkis oma vanast/uuest boyfriendist. Sellel ajal oleks ta samahästi võinud mind ka üksi jätta.

Toitude serveerimine (pildid varasemast perioodist)

Kuskil 8 paiku tuli üks baari töötaja ja kutsus supervisori sinna, sest mingi jama oli klientidega. Siis tuli baarist teine tüüp mind aitama, aga kuna tal oli kiire, siis ta ei jõudnud mind õpetada. Omavahel rääkisime, et miks üldse supervisor mind "treenis", selle asemel, et mõni pädevam inimene oleks seda võinud teha. Jõudsin lauad üle tõmmata, tolmuimejaga põrandad puhtaks teha, mõned nõud ära viia ja oligi kõik. Põhimõte on aga selles, et  mis k***** õpetamine see on, et sa reede õhtul võtad uue inimese, kui on kõige kiirem aeg, enne kõik valmis teed ja lõpetamisest ka midagi välja ei tulnud. Päris lõpus tuli supervisor tagasi, ütles, et vaata, kas kõik sai korda. Ma ütlesin, et mõned asjad on tegemata ja tema pani, et aa, ära muretse, et selle teen ma ise ja teise teeb keegi teine ning järgmine vahetus olen juba üksi tööl! WHattt!

Tegelikult see pole raske töö, ainult et esimene kord võiks ju keegi mulle nullist kõik selgeks teha, et ma järgmised korrad ise ilusti hakkama saaksin. 

Esimene kord!

Eile sain esimest korda sõita Austraalias autoga ja mitte muidugi mingi vana loksuga. Esimene auto oli Toyota Prado. Kuna kolmapäeviti on vähem tööd, siis pidime ülemuse auto ära pesema. Õnneks oli see automaatkastiga, aga ikkagi imelik. Hakkasin algul mõtlema, et äkki pidur ja gaas on ka teistpidi :D.

Täna sain jälle sõitu teha, aga hoopis buggy-ga ehk golfikäruga, sellega tassime siin pesu ja koristusvahendeid. Eriti mõnus on peale palavat tööd sõita, mida rohkem gaasi annad, seda rohkem tuult ju on! Need on siis töö positiivsed küljed.

Jalutasime täna Markusega (saabus eile, alles kohaneb siin) "linnast" (pigem meenutab alevit) koju ja metsa vahel nägime pisikest kängurut ehk wallabi-it hüppamas. Algul ta jäi seisma ja siis Markus võttis kivi, sest tahtsime näha, kuidas ta liigub. Ma muidugi lisasin, et võta suurem kivi. Siis ta vaatas mind imeliku näoga. Ma muidugi ei mõelnud, et peab siis känguru pihta viskama. Heheeee.

Maailma väiksemas lennujaamas.

Tööelu

Nüüdseks olen Alyangulas olnud juba peaaegu nädala. Homme täpselt sel ajal saab mu nädal täis, kui Markus siia jõuab (tal samad lennuajad). Üldmuljed koha ja töö kohta on nii positiivsed kui negatiivsed.

Plussid:
1) ilus asukoht - imeilusa sinise mere ääres
2) tasuta majutus - tuba on väga ilus ja seljakotirändurile ka piisavalt suur, oma wc ja duširuum
3) tasuta söök - valikut ikka on ja kui soe toit ei meeldi, siis võid ise komponentidest midagi kokku keerata
4) hea raha - palk on hea + säästad, kuna siin ei saa eriti millegile kulutada
5) töö pole väga raske

Läksin jalutama, kuni tuli silt, kus on edasi minemine keelatud.
Vahele jäämise korral saadetakse saarelt minema.

Miinused...No väga kurta tegelikult ei taha, aga...Elame väiksel saarel ja kuna ta on looduskaitse all, siis enamikesse kohtadesse minemine on tavainimesele keelatud. Kui tahad kusagile minna, pead loa taotlema. Isegi alkoholi joomiseks ja ostmiseks on luba vaja (taotletud). Isegi kui saad midagi vaatama minna, pole sul ühtegi transpordi vahendit (tööauto saab laenata pooleks tunniks). Kindlasti ei tasu arvata et Austraalias nüüd nii ongi, et ei saa kusagile minna. See on omane sellele saarele, kuna ta on looduskaitse all. Seltskond on siin nii ja naa, on paarikesi ja vallalisi igast maailma nurgast (itaalia, iirimaa, holland, saksamaa, india, EESTI, kanada, austraalia, inglismaa).  On selliseid vaiksemaid nurgas istujaid ja ka neid, kellele meeldib nalja teha ja õhtuti pubis käia. Nädala jooksul olen kolm korda ARC-is (kohalik pubi) käinud.

Tänane õhtusöök

Tööga on ka samamoodi. Osaliselt on tubade koristamine ju lihtne, varasem töökogemus ka olemas (Pädaste mõisas ja Norras). Siin on kergem, kuna ei pea nii kiiresti liigutama (manjana ja siesta) ja kõik ei pea olema nii tip-top. Tegelikult ei saagi olla, sest näiteks vannitoa plaadid enamus ei lähegi puhtaks, dušikabiini klaasidel on veepritsmed settinud, pole kvaliteetseid töövahendeid jne. Enamus koristavadki nii, et üldmulje oleks ilus. Imelik on see, et põrandalapi vett nad ei vaheta. Hommikul paned sisse ja õhtul kallad välja. 

Tööpostil

Siin on põhiliselt 4 koristuskompleksi: avalik ala (vastuvõtt, basseiniala jne), motell, bangalod, fishing lodge ja staff village. Ühe bangalo juurest teise saamiseni läheb ikka aega. Suur osa ajast kulubki trolliga ühest kohast teise sõitmiseks, vahel kasutame ka golfikäru, kui peab pesu ja koristusvahendeid teise kompleksi tassima. Muidugi igasse kompleksi korraliku laoruumi ei ole vist mõtet teha ülemuste meelest. Siis saaksid töötajad kiiremini töö valmis. Kuna on erinevad toad ja majad ja kõik asjad, siis rätikute asetus, värv ja toas olevate asjade nimekiri on ka erinev. Pole hullu!

Ega kuskil pole head ilma halvata ja vastupidi. Kokkuvõttes on kindlasti hea koht, eriti kui tuled just Austraaliasse! :)

Blogi sai ka pisut uue kuue :)

Alyangula ja esimene tööpäev

Nüüdseks olen juba neli päeva veetnud sellises kohas nimega Alyangula (Northern Territory' il).  Kolmapäeval, 7. novembril lendasin siia, sain vastuvõtus hulga pabereid, mida läbi lugeda. Seal hulgas oli ka tervituskiri hotelli mänedzeri poolt. Mulle oli saabumisõhtul ette nähtud restoranis üks isevalitud pizza ja alkoholivaba jook. Järgmisel hommikul võisin minna restorani hommikusöögile, aga kuna uni oli magusam, siis jäi ära. Õnneks on töötajate söögiruum täpselt mu toa juures, nii et saan iga kell kappi rüüstamas käia, kui tuju tekib.

Metsarajal

Neljapäeval käisin oma uue kodu ümbruskohta kaemas. Ühesõnaga siis meie hotelli/motelli kompleks on omaette mere ääres ja keskusest eemal. Selleks et linna minna, tuleb kuskil 10 minutit jalutada kas siis avaliku sõidutee või metsaraja kaudu.  Mõlemad on juba ära proovitud, kuid kuna siin on troopika, siis üksi metsateed ma ei kasutaks. Meie „linnas“ on basseiniala (tasuta ja sisse saad ainult võtmega), jõusaal, kaubanduskeskus Shopping Arcade (koosneb kolmest väiksest poest), postkontor (kus muuhulgas müüakse laste mänguasju), pubi nimega ARC (Alyangula Recreation Club), golfiklubi, veel 1 pudi-padi pood, supermarket (väiksem veel kui Saaremaal Tooma pood) – ehk siis elame pisikeses kohas. Hinnad on siin muidugi suuremad kui mandril, aga õnneks on elamine ja söök tasuta, seega ei kuluta eriti millegile.

Shopping Arcade

Reedel kell 10 hommikul sain oma supervisoriga kokku. Temaga allkirjastasime minu lepingud ja muud vajalikud dokumendid. Tema ütles, et hakkan alguses housekeeping’ut tegema ja arvatavasti ka hommikusööki tegema, aga eks näis. Aussid muudavad ju nii kiirelt meelt, et ei saa midagi tõsiselt võtta. Tubade koristamise eelis on see, et mul on enam-vähem normaalne graafik. Tööpäev algab 6-st hommikul ja lõpeb siis kui töö on tehtud. Tavaliselt lõunaks pidi töö valmis olema. Seega jõuan päevavalges veel midagi ära teha. Tööriietus on järgmine: oranž t-särk (väga paks materjal) ja mustad sortsid, mis meenutavad meeste korvpallipükse.

Tööpostil

Laupäeval oli üle kahe kuu esimene tööpäev. Mind hakkas välja õpetama itaallane Edoardo, tema on siin pea pool aastat olnud. Kõigepealt siis koristasime hotelli ühiskasutavaid ruume ja siis suundusime tubade peale. Toad on eirnevad, osad on suuremad ja luksuslikumad, osad tavalised. Kõige tüütum on see, et igas toas peab olema palju asju (nt teatud arv veepudeleid, teepakke, suhkur, siis seebid, šampoonid jne) ja see on tubade kohta erinev ka. Üldiselt töö kohta ütleks nii, et Norra tööga võrreldes on siin puhas looderdamine. Kuna töövahendid ka kõige paremad ei ole, siis puhtus nii kõrgel kohal ei ole. Peaasi, et enam-vähem puhas oleks, töötajad võtavad siin asja rahulikumalt. Aga see pidigi austraalia moodi olema – „No worries“ ikkagi. 

New home!

Eile, 7. novembril jõudsin Groote Eylandtile. Pole ennem nii pisikese lennukiga sõitnud, seal oli vast 15 rida vms. Kuna ta nii pisike oli, siis pagasid ei tohtinud ka suured olla. Lubatud pagas oli 20 kg ja käsipagas 5 kg, mõlemad kaaluti check-in' is üle. Minu seljakott oli 15 ja käsipagas 4 kg. Lisaks ei tohtinud saarele alkoholi tuua, siin on mingisugused reeglid ja piirangud. Näiteks kui tahan alkot osta või tarbida, peab mul olema alkoholiluba. Selle saan taodelda politseist. Pean asja veel uurima, enne kui siia kirjutan.

Kõige parem oli muidugi see, et lennuk tegi ka jubedaid hääli, koguaeg undas. Oeh. Sõitu oli kokku kuskil kahe tunni jagu ja ilmselt lahkudes tuleb seda veel üle elada. Kohalik lennujaam oli pisi-pisi, ehtne maakoha lennujaam. Sinna tuli mulle vastu hotelli esindaja, üks tüdruk vastuvõtust, kuna ülemused läksid just kaheks nädalaks puhkusele. Kohapeal anti mulle mingi kaustik igasuguste paberitega, mille pean siis läbi lugema, ja toa võti. Kissu - vana hea eesti sõbranna, kelle kaudu siia tööle sain, tuli mulle vastu ja näitas mu tuba. Töötajate toad on hotellist natuke eemal, mingi 2 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on siis majad ja sissepääs igasse tuppa on kohe õuest. 

Sisse- ja väljapääs.

Kohe kui tuppa astusin, läks nägu naeru täis. Siiamaani minu kõige luksulikum tuba Aussi ajaloos. Algul pidin Kissuga koos elama, aga kuna Markus tuleb järgmine kolmapäev siia tööle (lennupiletid olemas) ja kuna me oleme paar, pandi meid ühte tuppa elama. Hetkel siis naudin veel voodis laiutamist :). Markust tahetakse vastuvõttu tööle panna. Aga, meie toast siis. Meil on suuuuur voodi, TV, väike külmkapp, laud, suur riidekapp, reguleeritav konditsioneer!. Laua peal on veekeetja, nõudekomplekt. Voodi ja riidekapi vahel on lükanduks, mille kaudu saab duširuumi-WC-sse. Oeh, enam ei pea kellegiga jagama vannituba. Pluss meil on valamukapp. Lõpuks ometi saan oma asjad laiali laotada. Nimelt kui sa elad kusagil hostelis ja su asjad on pidevalt kotis, siis olen tähele pannud, et riietele kipub niiskus natuke ligi ja pärast on neil niiskuse lõhn küljes ja asju on väga keeruline suurest kotist üles leida. 

Suuuuuures voodis Kissuga

Külmik, veekeetja ja muud luksused

Duširuum, mis nüüdseks on juba minu asjadega täidetud

Õues on meil klaasit laud ja kaks tooli, kus saame siis istuda ja kohe kõrvalmajas on ühisköök ja ühissöögiruum. Kuna ma alles eile tulin ja saabumise puhul lubati mulle restoranis pizza ja alkoholivaba jook, siis ühisruumis ma veel käind ei ole. Mulle tehti ikka korralik pizza (suitsulõhe ja hapukoorega) ja saan seda veel tänagi süüa, õnneks pakiti kaasa. 

Mida tähendab tasuta õhtusöök?!

Hostelis puhuvad uued tuuled. Eile läks enamus vanadest olijatest ära ja täna ma ei tunne eriti kedagi siit. Ainult töölised ja mõned üksikud näod on samad. Need, kes siin töötavad, saavad siin tasuta elada ja süüa ning nad teevad ainult mõned tunnid päevas tööd. Üks tüdruk ütleski, et väga hea raha säästa siin. Mina elan täna kolme mehega ühes toas, üks inglise tüüp(vana olija) ja kaks boheemlaslikku meest. Üks neist meenutab väga Captain Jack Sparrow' t ja kolmas on uus nägu Josh, kes magab täna minu üleval naril, seal kus enne Markus magas.

Meie hosteli nimi on JJ' s Backpackers ja siin on majutuse hinna sees ka hommiku- ja õhtusöök. Hommikusöök on 7:30-9:00 ja pakutakse röstsaia, 3 erinevat moosi (mida siis saia peale panna), maisihelbed, riisihelbed, piim, (lahustuv) kohv ja tee. Tegelt saab söönuks küll.

Halloweeni parima kostüümi valimine - vana kaader.

Õhtusöögiga on aga hoopis pikem lugu. Vastuvõtust saad iga päev voucheri küsida, kus on kirjas su nimi, kuupäev ja toa nr. Sellega lähed kesklinna asuvasse Woolshed'i pubisse. 19:00-20:00 saad hosteli õhtusöögi, aga pead ostma ka joogi. Täna läksin sellel kellaajal sinna. Esmalt oli umbes 50 inimese pikkune järjekord, siis lähed pubisse sisse, pead ostma joogi (seal ka järjekord), siis saad templi ja lähed tavajärjekorda. Seal on ka muidugi järjekord. Vahepeal eksivad igasugustesse järjekordadesse ära uued inimesed, kes asjast midagi ei tea ja siis teenindajatel peab olema VÄGA kõva närv.

Tavajärjekorras siis annad oma voucheri ja ütled, mis süüa tahad. Tasuta "hosteli" sööke on 5, erinevad pasta, riisi ja spagettidega lihtsad toidud. Saab ka tavamenüüst midagi võtta, siis maksad lihtsalt 5, 7 või 9 dollarit (hind oleneb, kui suurt portsu tahad) juurde. Hosteli toidu puhul saad teenindajalt tseki, millega lähed hosteli toidu järjekorda, annad tseki kokale ja SIIS saad sööma minna. Olenevalt rahvamassist võib see protseduur kaua aega võtta. Täna läks 15 min. Aga A la Carte puhul ei saa sa mitte tsekki vaid mingi rohelise kiibi, mis on nelinurkne ja kuskil 8 x 8 cm. Sellel vilgub roheline tuli ja siis kui see hakkab kisa tegema, lähed alles järjekorda. Siis on sinu toit valmis. Me ei tea täpset süsteemi, kuidas see töötab, aga põnev ta on. Nii et enne saad juba lauda minna oma kiibiga ja alles peale kisamist saad järjekorda minna. A la carte järts on siiamaani väga lühike olnud.

Kui minna 20:00-21:00, siis ei pea jooki ostma, saad kohe tavajärjekorda minna (saad tseki, lähed hosteli toidujärjekorda) ja saad sööma. Esimesel õhtul võttis see ka minu meelest 15-25 minutit aega. Aga eks väikse rahakotisisuga ongi nii, et tuleb mõningatest mugavustest loobuda. Huvitavad kogemused igatahes!

Mõned pildid halloweeni peost ja vanematest olijatest:

Mäng: otsi jahu seest sisalik ja vile!

...ja see on tulemus

Try something new! ;)