Viimane päev Brisbane´is!

Täna kolime oma hostelist välja! Markuse sõber soovitas meil liikuda põhja poole, sest seal kergem farmitööd leida ja ta lubas aidata töö otsimisega. Õhtul lendame siis Cairns´i nimelisse linna, seal elab 153 000 inimest, seega palju pisem linn kui Brisbane (2,5 miljonit). Cairns asub meist 1800 km kaugusel. Lisaks asub linn ookeani ääres ja terve rannikuäär on üks suur liivarand. Saame ookeani ka ära näha lõpuks. Peatume linnas 3 ööd ja edasine on veel lahtine, kas liigume Mareebasse (60 km sisemaale) või ei. Nüüd oleneb juba tööotsadest. Majutus on soodsam kui siin. Saame sama raha eest väiksema toa (3 või 4-kohalise toa) ja hinnas on ka hommiku- ja õhtusöök. Kohapeal saame siis näha, kuidas see toimib.

 

Eile käisime jälle linna uudistamas, leidsime väga ägeda pargi nimega Roma Street Parkland. Lausa uskumatu kui palju ja kui suuri parke võib kohata kesklinnas pilvelõhkujate juures. Pole ka ime, et õhk nii puhas siin on. Seal oli väike vihmamets, purskkaevud, muruplats jalgpalli mängimiseks, jalgratta- ja kõnniteed, lillepeenrad, tiigid, jõed jne. Õhtul hakkas pihta tuledemäng, vee sees olevad lambid muudavad värvi. Väga ilus. Täna lähme võib-olla uuesti sinna, palju jäi veel vaatamata, sest pimedaks läks.

Meie hostel

Täna kirjutaksin teile meie hostelist. Eestis otsisime juba endale esialgse elukoha välja. Kõige soodsamad tundusid olevat siis backpackersite hostelid. Meie valisime siis 7-kohalise toa endale, mille hind üheks ööks näkku on 23 dollarit. Saime veel sellise diili, et kui nädal aega olla, siis üks öö on tasuta. Eesti rahas läks nädal ööbimist maksma 109 eur. Muidugi oli pakkuda ka kahekohalisi tube, aga nende hind oleks läinud päevas 10-15 dollarit kallimaks ja selle rahaga saab näiteks kaks päeva söönuks. Tegelikult esialgu pole väga vahet, kas eladki karjakesi koos, sest nii on odavam, pealegi suure osa ajast me oleme raamatukogus netis või linnapeal turisti mängimas.

Meie hostel "Somewhere to Stay" asub kesklinnast 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. (link: http://www.somewheretostay.com.au/ ) See on kahest kolmekorruselisest majast koosnev kompleks ja meie tuba asub ka kolmandal korrusel. Kolme toaboksi peale on ühine WC ja duširuum, tube koristatakse vist kord nädalas, siis kästakse kõik asjad põrandalt ära panna (voodile). WC ja duširuumi koristatakse iga päev, sooja vee puudust veel pole ka olnud. Meie toas on 3 metallist narivoodit ja mina olen ainuke tüdruk, ülejäänud 5 on siis mehed, kellest üks on Markus. Siiamaani tunduvad kõik suhteliselt normaalsed inimesed olevat, kui ikka keegi magab, siis teine ei karju, ei räägi telefoniga, ei kuula muusikat jne ehk siis arvestatakse üksteisega. Miinuseks on muidugi see, et mehed väga korda ei pea. Näiteks minu alumine naaber viskab oma trussikud kohvri kõrvale põrandale, sokid on laiali jne. Iuuu. Õnneks mustad jalanõud jäetakse ukse taha.

Hosteli esimesel korrusel on vastuvõtt, selle juures mail-box, kuhu siis tulevad kirjad. Vastuvõtu juures on ühine telekavaatamisruum, kohti seal kõigile muidugi ei jagu ka. Ühisköök asub teise maja esimesel korrusel, seal on siis gaasipliidid, veekeetja, röster, mikrouunid, tööpind, valamu. Ahju kahjuks ei ole. Kõik peavad muidugi oma järelt ära koristama ja seal ongi suhteliselt puhas. Seinas on kaamerad ja kui näiteks avastatakse midagi räpast, otsitakse inimene üles ja tehakse trahvi. Sama süsteem on ka külmikutega: suured külmikud (nagu meie poes need õllekülmikud), kuhu paned kotiga oma toidu, peale kirjutad oma nime ja lahkumiskuupäeva. Seal siis kaamerad ka valvavad ja siiamaani pole meie asju tuuri pandud. Põrandad teeb muidugi koristaja puhtaks.

Meie ajaveetmisnurk. Siin mängime enamasti kaarte, sööme või naudime niisama päikest!
Paremal meie toa uks.

Rahvustest on kõige rohkem hostelis sakslasi ja prantslasi, seda keelt kuuleb kõige rohkem ja mehi on ikka rohkem kui naisi. Eesti keelt siin veel kuulnud ei ole (küll aga pangas). Enamus hosteli külalistest on lihtsama eluviisiga, üleslöödud inimesi näha pole. Tüüpiline mees näeb välja järgmine: varbavaheplätud, põlvpüksid ja T-särk. Naiste puhul veel väga kindlat tüüpi ei ole märganud, aga lühidalt keegi oma väljanägemisele väga rõhku ei pane (mitte ainult hostelis, vaid ka tänavapildis on nii!).

Vaade meie rõdult alla.

Täna hommikul kell 5.50 äratas meid tuletõrjealarm. Keegi vist oli suitsu teinud vales nurgas ja saab loodetavasti trahvi ka. Alarmi kohe kinni ei pandud, alles siis kui tuletõrjeautod kohale ilmusid. Päris jube kui selline undamine pikalt kestab.

Muide meie hostelis elab kolm kassi ka :) Nad on muidugi väga igavad, ei taha väga pai saada ja ei nurru ka. Pfff. Lisaks on meil veel väike bassein lamamistoolidega, aga seal väga kedagi ujumas pole näha olnud. Õhkkond on üldiselt väga kodune, seega soovitaks seda kohta küll!

Viies päev

Tere taas!

Käimas on meie reisi viies päev. Muidugi kirjutada oleks nii mõndagi, aga kõike kahjuks ei jõua ja samas nagu ei taha ka. Oleme siin veel nii vähe olnud ja kõik info on veel üpris pealiskaudne. Muide väga naljakas on see, et oleme siiamaani enam-vähem iga päev ärganud kell 6 hommikul ja seda vabast tahtest!!! Esiteks kell 6 on päike juba kõrgel, toas on palav (aknad on öösel lahti ka) ja kolmandaks on uni juba läinud. Osaliselt ka seetõttu, et oleme ka suhteliselt vara magama läinud Eesti mõistes. Näiteks ükspäev läksime "lõunauinakut " tegema peale rannas peesitamist, kuid see uinak kujunes hommikuni välja. Teine kord läksime kell 19:00 magama ja jälle hommikuni välja. Ehk on see veel kõik reisiväsimusest või ajavahega kohanemine. Siin tundubki, et inimesed lähevad varem magama ja ärkavad kusagil 6-8 ajal. Muide päike hakkab loojuma kusagil 17-18 vahel ja kell 19:00 on juba pime.

Neljapäeval käisime "rannas" päevitamas ja ujumas. See rand on põhimõtteliselt linna sisse tehtud, sees bassein, liivarand ja äärtes palmipuud. Puude vahelt paistavad pilvelõhkujad ja maanteed. Tegelikult väga mõnus, sest ookean on meie kodukohast 20 kilomeetri kaugusel. Selle linna puhul ongi väga kihvt, et nii palju on rohelist. Palju on igasuguseid parke, puid kasvab igalpool jne. Linnaõhk on suhteliselt puhas, isegi parem kui Tallinnas. Päeval on keskmiselt juba 32 kraadi sooja :) SPF 30 kaitsekreem toimib minu puhul tõhusalt. Päris hea vaheldus on külmale Norras veedetud suvele siin peesitada, tuju ka palju parem, stressi pole. Elu nagu lill! :)

Kesklinna pargis.

Botaanikaaias.

Reedel tegime kergemat sorti matka. Käisime Mount Coot-Tha juures, kus asub linna vaateplatvorm. GPS-i andmeil asus see kesklinnast 10 kilomeetri kaugusel ja me läksime sinna jala suure kuumusega! Vist päike on meid juba pisut peast soojaks teinud. Teel sinna kulus muidugi ohtralt vedelikku, rohkem peatusi ja kõnnak oli aeglasem, lihtsalt ei suuda sellise palavusega kiirelt liikuda. Mäe lähedale jäi ka üks Botaanikaaed, kust me ka läbi põikasime. See oli tegelikult tohutu suur, aga kõigeks meil aega ei jätkunud, sest tahtsime valges mäkke jõuda ja seda me ka tegime. Vaateplatvormil tegime väikse pikniku kaasa võetud toiduga ja viskasime end murule pikali, mis oli natuke halb. Nimelt oli seal väga niiske ja pärast olid püksid märjad (niiskusest!), aga "No worries". Meil oli plaan olla seal kuni pimeda tulekuni, et näeks ära ka linnatuled, kokku olime seal kaks tundi. Seal olid mõned restoranid, suveniiripoed ja istumiskohad. Suveniiripood mulle väga meeldis, nii palju erinevaid asju oli. Eesti poed on ikka igavamad selle kõrval.

Brisbane Lookout.

Midagi suveniiripoest.

Tagasi kõndisime 2 tundi ja 15 minutit, kõnnak oli oluliselt kiirem, sest saime minna enamasti allamäge ja õhk oli ka jahedam, peatusi tegime ka vähem. Kartsin, et tagasiteel olen ikka väga läbi, aga ei olnudki nii hull. Ei tasu end ikka allahinnata. Saime normaalsel ajal magama (kell 22) ja ärkasin 8st hommikul. Jalad ka ei valuta hetkel! Nice.

Must do list!

Niipea kui Austraaliasse jõuate on vaja kiirelt teha mõned asjad:

1) Tax File Number - ehk maksunumber. Siis hakatakse sind maksustama nagu kohalikku. Maksunumbrit saab teha alles siis, kui oled juba Austraaliasse jõudnud ja õnneks saab seda teha ka järgneval leheküljel: http://www.immi.gov.au/living-in-australia/settle-in-australia/to-do-first/apply-for-tfn.htm Meie tegime selle eile ära ja selle numbri nad saadavad siis kodusele aadressile. Panime enda hosteli aadressi, loodame seda kiiremas korras kätte saada.

2) Pangakonto. Aussi suurimad pangad on Commonwealth ja ANZ. Meie valisime Commonwealthi, sest tuttavad soovitasid. Sellel on palju automaate. Uurisime eelnevalt netist ka, seal pakutakse meiesugustele kahte varianti, ühel oli kuumakse 4 dollarit ja teisel 6. Kohapeal siis öeldi, et kui teie kuu sissetulek on üle 1000 dollari, siis kuumaksu ei ole. Pangas on vaja passi, kodust aadressi (kuhu pangakaart saadetakse) ja olemas võiks olla ka telefoninumber, sest sellele saadetakse sinu pangakaardi ja pangakonto PIN-kood. Eestis on netipangal ja pangakaardil eraldi PIN. Siin siis üks. Pangakaart lubati viie tööpäeva jooksul ära saata. Sel põhjusel võtsimegi hosteli nädalaks, et meil oleks kindel aadress, kuhu laseme enda dokumendid saata. Pangas läks koos ootamisega aega 30 min aega, konto tegemine kahele inimesele kuskil 15-20 min.

3) Telefonikaart

Kolm varianti: Telstra (parim levi), Optus ja Vodafone. Nende kahe viimase puhul pidi levi maakohtades päris olematu, seega valisime Telstra. WHM viisaga vist lepinguliseks kliendiks ei saa, seega ostsime Starter Kiti 30 dollari suuruse krediidiga, see maksis 30 dollarit. Tegime esialgu kahe peale ühe numbri ja saame seda jagama hakata Aussi tuttavatele jne. Lisaks on minu telefon ilmselt liiga kiviaegne, sellega arvatavasti ma helistada ei saa. Seega kui mina tahan ükskord omale aussi numbrit, pean ostma ka uue telefoni. Mõne vanema telefoni saab kuskil 30-50 dollariga kätte. Poes võttis aega kuskil 10 min.

4) Viisakleebis ehk Visa Label

Kui siseneda Austraaliasse, siis pannakse passi vaid tempel, aga tööandja ei näe, kas sul on viisa või ei. Selleks oleks mõtekas minna Migratsioonibüroosse (Department of Immigration & Citizenship immi.gov.au)

Seal ongi eraldi selle jaoks olemas tööline, kes paneb sulle viisakleebise passi. Tegelikult oli seal kirjas, et
 viisakleebist pole vaja, kuna kõik tööandjad saavad ka netist vaadata, kas sul on töötamiseks viisa olemas.
Kuid kuna Austraalias ei ole Internet veel nii levinud kui Eestis, tasuks siiski see asi ära teha.
See võttis aega kuskil 3 min.

Põhimõtteliselt ei ole väga vaja eelnevalt netist uurida asju, inimesed kohe asutuses tulevad su juurde ja küsivad, mis mureks ja siis aitavad. Palju kasutatakse väljendeid: "Excellent" ja "No worries" ja ilma huumorita ei saa ka läbi, see annab veel harjumist. 

Vaade meie rõdult.

Kuna kõik asutused oli meil peaaegu ühes kohas, saime poole päeva jooksul kõik asjad tehtud! Nüüd jääbki vaid oodata dokumente ja vaikselt oleme alustanud ka tööotsimisega, eelistatult farmi. 

Kohal!

Oleme lõpuks kohale jõudnud! Kõigest lähemalt siis... Pühapäeval esimene lend oli Tallinnast Helsingisse, see kestis 35 minutit. Lennujaamas saime teada ka, et pagasi saame kätte alles Austraalias. Minu seljakott kaalus 15,6 kilo, nii et see oli üsna positiivne uudis. Kahjuks me aga sellega arvestada ei osanud, sest oleksime sel juhul võinud läpaka laadija jms kaasa võtta. Meil Helsingis oli ju 10 tundi aega järgmise lennuni, oleks saanud selle aja filme vaadata vms teha. Teine lend läks Helsingist Singapuri ja see kestis 11 tundi. Õnneks saime kahekesi akna alla istuda ja lennul oli õhtu- ja hommikusöök hinna sees, koos jookidega (vesi, mahl, vein, õlu, kohvi, tee, karastusjoogid jms). Saime muidugi filme vaadata ja mänge mängida jms. Enamuse aja siiski magasime, sest lendasime öösel.

Singapuri saared.

Singapuri Changi lennujaama jõudsime kohaliku aja järgi 16.40. Seal oli siis kolm terminali ja lennujaam ise oli no ikka päris suur. Seal näiteks ühest terminalist teise võid sõita rongiga või golfikäruga. Igas terminalis oli veel meeletu hulk poode (toidupoed, parfümeeria, kosmeetika, riided, kotid jne). Muidugi oli ka Lounge´id, restorane, kohvikuid, palju puhkealasid ja minu üllatuseks oli ka: jõusaal, ilusalong (massaažid jms), tasuta kino, mänguautomaadid, pargid. Kuna me lennujaamast ei lahkunudki, siis oli väga hea, et saime lennujaamaga ühendatud väikestes parkides käia, siis saime aru ka, et mida see 30 kraadi sooja nüüd täpselt tähendaski. 

Kahju, et meil Singapuris 5 tundi aega oli, sest see aeg kadus kiirelt, seal oli ikka palju avastada ja vaadata. Muidugi tänu minule oleksime peaaegu ka õigest lennukist maha jäänud. Ma nimelt ei arvanud, et ühte ja samasse linna võib minna ühel kellaajal mitu lennukit. Nii vaatasingi kohe tabloo pealt, mis terminali ja väravasse peame minema. Õnneks Markus avastas, et lennuki number ei klapi kuidagi, sest viimasel hetkel avastades ei oleks me võib-olla enam jõudnud õigele lennule (olime teises terminalis ja pidime rongiga natuke sõitma ja umbes 8 minutit jalutama õige värava juurde).

Sunflower Garden Singapuri lennujaamas.

Väravas oli rangem kontroll kui Helsingis. Helsingis küsiti ainult passi ja boarding pass´i (pardakaarti), aga Singapuris pass, pardakaarti, siis pidime kogu käsipagasi lahti võtma, turvakontrollist läbi käima ja uuest oma dokumente näitama. Õnneks läks kõik hästi, ainult veepudelid konfiskeeriti. Sõitsime seekord suurema lennukiga Boeing, saime istuda keskel kahes äärmises pingis. Lennuk oli suuremate mugavustega: korralik padi, tekk, kõrvaklapid, silmaklapid, hambahari ja -pasta. Kohe alguses anti igale inimesele veepudel, hiljem saime siis süüa ka. Me muidugi ei teadnud, et selle lennuga ka tasuta õhtu- ja hommikusöök on. Vedas meil. Filmivalik oli ka suurem. Lend kestis kuslkil 7 tundi.

Hommikul 6:40 kohaliku aja järgi jõudsime Austraaliasse, Brisbane´i lennujaama. Suhteliselt igav ja pisike lennujaam oli. Lennukis saime mingisuguse kaardi, mille pidime ära täitma. See oli kõikidele, kes siis kavatsesid Austraalias peatuda. Edasi suundusime turvakontrolli. Austraalia ja Uus-Meremaa passiga inimesed läksid ühele poole ja kõik teised teisele poole. Järjekord oli üsna pikk, lõpus pidime näitama seda kaarti ja passi. Siis saime edasi minna pagasit ära võtma. Õnneks saime kohe kätte, sest meie pagas ringles juba seal. Seejärel uuesti mingi kontroll, kus pidime ära andma selle kaardi ja sealt juhatati meid edasi ühte kontrolli. See oli vist seetõttu, et kaardil olime märkinud, et tõime ka toiduasju. Siis panime kõik pagasid maha ja koerad käisid meie kotte üle nuuskimas, õnneks nad midagi ei avastanud. Mingi mees küsis ka, et mis toiduained teil on. Vastasime: kommid, šokolaad, küpsised ja saime minema. Juhuuu!

23. okt hommikul Brisbane lennujaamas.

Järgmine sihtkoht oli hostel. Sõitsime rongiga lähimasse peatusesse ja siis jala edasi. Väljas oli juba päris soe/kuum ja suurte kottidega oli üsna piinav olla. Algul me ei leidnud hostelit ülesse ka, aga õnneks oli meil GPS ja muidugi üks austraallane juba tuli uurima, et kas kõik on korras, kui me ühel tänavanurgal mures nägudega ringi vaatasime. Siis saime teada, et hostel on ümber nurga. Hostel "Somewhere To Stay" on üsna suur, aga paras logu ka. Maksime kohe oma majutuse ära ja suundusime tuppa, meie tuba oli viimasel ehk kolmandal korrusel nurga peal. Kuigi bronnisime 7-kohalise toa, olime sattunud 6-kohalisse tuppa. Toad on väiksed, kõigi asjad on põrandal laiali muidugi, sest eriti kuskile pole asju panna. Mingid kapid siiski toas olid. Tundub, et keegi varastamist ei karda, sest kõik asjad on avalikult laiali. WC ja duširuum on kolme toaboksi peale ja need isegi suht puhtad. Täna hommikul oli ukse peal silt, et kõik asjad tuleb põrandalt ära panna ja vannitoas ära võtta, sest tehakse suurpuhastust (arvan, et siis iga nädal tehakse mingi päev). Kõik mahajäetud asjad visatakse minema.

Oma voodi juures, teisel pool seina veel 4 voodikohta.

Ei ole veel Aussis !

Koigi rabas 2011. aasta sügisõhtul. 

Hetkel käivad viimased ettevalmistused kodus. Pesin päeval hulga pesu ja nüüd kuivatan, siis alles saab lõpliku pakkimise ära teha. Hetkel terve tuba asju täis. Kuna lähen seljakotiga Aussi, siis peaks võtma võimalikult vähe asju kaasa, et enda koorem kergem oleks. Seljakott on 55+10 liitrit ehk siis 65 liitrit suur, sobilik naistele ma eeldan. Riideid pole mõtet palju kaasa vedada, ikka kipub nii olema, et kohapeal ostetakse asju juurde. Sokke, pesu ja särke läheb vist kõige rohkem vaja, kuna seal niiske ja palav. Jalanõusid ainult 4 paari :D. Kanget alkot saab kaasa võtta 2 või 2 ja pool liitrit.

Muidugi on vaja pabermajandust kaasa vedada. Printisin 50 eksemplari CV-sid välja, siis reisiks vajalikud paberid, reisikindlustuspoliis jne. Student Tour pakub spetsiaalselt Austraaliasse sõitvate noorte jaoks väga hea hinnaga tervisekindlustust. Sain pooleks aastaks 150 euriga, sees ainult meditsiiniabi. Pagasi ja reisitõrkekindlustust ei teinud. Igatahes kes ei tea, võib päris ogaraks end maksta. Näiteks kui hakata kindlustusfirmade kaudu pakkumisi võtma, siis Salva, If, Ergo jt kindlustufirmad võtavad keskmiselt 600+ hinnaga tervisekindlustuse aastaks. 

Hetkel on siis reisiks hädavajalikud asjad läinud maksma nii:

lennukipilet - 635 eur

viisa - 280 AUD ehk 222 eur

kopsuröntgen - 102 eur

reisikindlustus - 150 eur/ 6 kuud

Kokku: 1109 eur

Kohapeal elamiseks jääb umbes teist nii palju. Seega varsti näeb, kas sellise rahaga on võimalik kohapeal hakkama saada ja kui kaua. Kuuldavasti on see ju kallis riik. Esialgne plaan on siis järgmine: maandume Brisbane´is 23. okt kell 6:40 kohaliku aja järgi. Seejärel suundume oma öömajja backpackerite hostelisse nimega Somewhere To Stay. Bronnisime nädalaks kaks kohta seitsmekohalises ühikatoas, hind 23 dollarit (18 eur) öö inimese kohta ja kui nädalaks bronnida, saab ühe öö tasuta. (Kõik puust ja punaseks, siis backpacker tähendab seljakotirändurit ja kuna Aussis on neid nii palju, siis on nendele mõeldud hosteleid hakatud nimetama ka lihtsalt backpackersiteks). Hostelis oleme nädal aega, selle aja jooksul teeme endale ära Tax File Number´i, sest ilma selleta keegi meid seal tööle ei taha. See on nagu maksunumber vms. Teiseks teeme telefonikaardi vms, siis avame pangakonto ja kuna pangakaart saadetakse enamasti postiga koju, siis peaks olema kuskil nädal ühes asukohas, et kaart kätte saada ja pin-kood.

Kui need vajalikud asjad tehtud, saame hakata tööd otsima. Sellega on ka kaks varianti: kas töö linnas või maal. Eelistaks hetkel tööd maal, kusagil farmis, sest seal on parem võimalus raha teenida ja seda hoida. Linnas oleks kulutusi ja ahvatlusi kindlasti rohkem. Farmis oleks kergem tööd leida, kui meil auto oleks olemas, paraku ei ole alguses selleks nii palju finantsi, ehk leiame autoga sõpru :). Kui ei, siis peab hakkama linna tööd otsima. Selleks ongi hunnik CV-sid valmis varutud.

Leidsin ka paar head tsitaati, mis inspireerivad mu reisi:

"Kõige suurem viga, kõige suurem ebaõnnestumine on parem, kui mitte kunagi proovimine." Grey anatoomiast.

Eks mingi pisike hirm ja pabin on ikka sees, sest ei tea ju, kuidas asjad kujunema hakkavad aga sisimas tundub, et läheb kõik hästi :) . Õnneks ei lähe ma ju üksinda. 

Merit Raju raamatut "Out Of Office ehk aasta kontsakingadeta" leidsin sellise hea mõttetera: "Rännates on tunne, et ma elan intensiivsemalt, näen ja kuulen rohkem, elan rohkem läbi, olen enam piiri peal (riigipiiril, haiguse ja tervise piiril, hirmu ja rahulolu piiril, oma õnne leidmise piiril, teadmatuse ja teadmise piiril, mittemõistmise ja mitte mõistetud saamise piiril." Eks ta nii ole küll.

Järgmine sissekanne juba eluolust väljaspool Eestit! :)

Tuhkana rand Saaremaal.

* * *

Veel infot Austraalia kohta:

http://www.taninfo.ee/toole-austraaliasse/

Info reisikindlustuse kohta: http://www.studenttour.eu/est/austraalia-reisikindlustus/?successful&hash=3b17d9fe75218e40ea4e4dfe1af2ab530d5a4425

Eestis on sügis/ettevalmistused Aussiks!

Käes on minu esimese blogi esimene postitus. Esimese blogi postituse pühendan väga heale sõbrannale Katule, kes tahab ka Austraaliasse tulla ja seetõttu ongi esimeses postituses palju juttu sellest, mida tuleb teha, et sinna saada.

Peale kõrgkooli lõpetamist oli juba ammu (kaks aastat) plaan reisima minna ja maailma avastada. Võib-olla ka seetõttu, et polegi enda arust kusagil eriti käinud. Siiamaani on kaugeim sihtkoht olnud Norra ja seegi sai teoks alles peale kooli lõpetamist. Norra meeldis ja tahaks ka tagasi minna, nii palju jäi veel uudistamata.

Minu järgmine vallutus on paljudele eestlastele lemmikuks saanud Austraalia. Kuigi ma alles paar aastat tagasi mõtlesin, et see on nii igav koht – kõik ju lähevad sinna. 

Siiski, miks on Austraalia hea valik? Esiteks on seal soe, teiseks räägitakse inglise keelt (küll aktsendiga, aga siiski), kolmandaks on palgad head. Lisaks kuuldule on inimesed sõbralikud, abivalmid, eksootiline maa reisimiseks. Kui otsida teist sellist riiki samade kriteeriumite järgi, siis ega vist muud valikut ei olegi. Peale selle läheb ju sinna nii palju noori (kirjade järgi aastas 3000 eestlast), siis ilmselt peab ju midagi head seal olema ning paljud neist lähevad tagasi ka teiseks aastaks. Võib-olla ka mina J

Mida pidin tegema, et saada Austraalia viisat? Esiteks pidin tegema uue passi, kuna minu kehtiv pass oleks saanud läbi järgmise aasta augustis. Passiga läks umbes 1,5 nädalat. Passi andmeid on vaja sisestada viisa taotlusele ja ilmselgelt on ka Austraalias seda vaja. Seda küsitakse mõistagi piiripunktis, sõbranna jutu järgi ka meelelahutusasutustes (mõnikord nõutakse ka kahte dokumenti). Järgmine samm oli siis viisa taotluse täitmine, mille tegin läbi Interneti: http://www.immi.gov.au/e_visa/working-holiday.htm . Valisin muidugi Working Holiday Visa. Viisa täitmisele kulus umbes 30 min, alguses pidin sisetama oma andmed, passi nr, elukoht jms ning oli vaja vastata ka mõnedele isiklikele küsimustele: oled vallaline, on sul lapsi jms. 

Lõpupoole küsivad igasugu imelikke küsimusi haiguste kohta, kas oled osalenud terroriorganisatsioonides jms. Kuigi võid end seal kirjeldada väga terve inimesena, on enamasti eestlastel siiski vajalik teha kopsuröntgen. Viisa lõpus tuleb teha krediitkaardiga ülekanne. Septembris 2012 maksis esimese aasta viisa 280 austraalia dollarit (1 €= umbes 1,3 AUD). Minul esimesel katsel makse ei õnnestunud, tegin seda muidugi ema krediitkaaridiga, kuna omal seda ei olnud. Hiljem proovisin uuesti ja sain tehtud. Järgmine samm oli siis viisa taotluse lõpus olevate dokumentide salvestamine. Mina muidugi jäin Facebooki jutustama ja siis mu sessioon aegus. Siis veetsin terve järgmise päeva, et saada kopsuröntgeni jaoks vajalikku paberit. Seega soovitan selle kohe ära teha J.

Miks on vaja teha kopsuröntgenit? Vastus: et saada viisat :D. Kuna Eestis on tuberkuloos kõrgel kohal, siis enamasti nõutakse kõigilt eestlastelt röntgeni tegemist. Enne ei hakata üldjuhul ka viisa taotlust keegi vaatama, kui pole röntgen tehtud. Seega mida kiiremini see tehtud saab, seda kiiremini saab ka viisa kätte. Röntgenit saab teha vaid Tallinnas, Narva maantee 7, sest seal on ainuke arst, kes on akrediteeritud Austraalia poolt. Esmalt minnakse registratuuri koos viisa taotluse lehelt saadud paberiga (seal osa tuleb ära täita, aga kõik on kenasti kirjas, mis vaja teha on), siis on vajalik dokumendifoto, passi koopia ja raha. Minule maksis viisa lõbu 102 eurot!!! Eelmine aasta (2011) olevat see olnud 58 euri inimesele. Registratuurist juhatatakse sind siis röntgeni tegija juurde. Seal ootasime umbes 10 min, pildi tegemine läks 2 min ja peale seda maksime oma raha ära ja oligi kõik.

Käisime seda esmaspäeval tegemas ja seal öeldi, et reedel pannakse tulemused Austraalia poole teele ja umbes 2 nädalat peale seda peaks tulema vastus. Viisa vastus tuligi 16 päeva pärast e-mailile. Viisa vastuse saamine ei pruugi alati minna nii kiirelt/aeglaselt. Osad on saanud kõigest päeva jooksul ja maksimum kuskil 2-3 kuud vist erinevate blogide allikail. Eks kõik oleneb palju neid inimesi minemas on, kas on hooaeg jne.

Mida varem viisat taotlema hakata, seda parem. Siis on kergem võimalus saada parema hinnaga lennupiletit. Kuna mina ei julgenud varem piletit osta, hakkasin pakkumisi uurima alles pärast viisa kätte saamist. Saatsin igasugustele reisibüroodele kirju ja nende pakkumised olid odavamad kui ise otsida igasuguste saitide kaudu. Meie saime oma lennupileti 21. oktoobriks 635 euriga (alla 25-aastastele on mingisugused noortepiletid). Kui oleks soovinud minna näiteks nädal varem, oleksime maksnud 1000-1200 eur. Lennupileti otsus tuleb üldiselt kiirelt ära teha. Reiskarid saavad kinni hoida vist 24 h ja siis tuleb kas tühistada või välja osta.

Seega lahkun mina oma reisikaaslasega 21. oktoober Eestist. Sõidame algul Helsingisse, teise lennuga Singapuri ja kolmandaga Aussi idakaldale Brisbane linna. Viisa on küll 12 kuuks, kuid eks aeg näitab, mis edasi saab. Kuna nii pikk teekond saab ette võetud ja hetkel Eestis helgemat tulevikku ei näe, tahaks seal vähemalt pool aastat ära olla või kauemgi veel. Teeniks natuke raha ja reisiks ringi. Muidugi hea oleks suvel Eestis olla, aga aeg näitab J Brisbane´is meil tööd ega tuttavaid ei ole, hetkel isegi öömaja mitte. Praegu on veel nädala jagu aega, ilmselt öömaja otsime. Igaks juhuks tegime ka Couch Surfingusse sohvasoovi ära.

* * *

Head infot Austraalia kohta: 

http://austraalia.info/

http://www.estraalia.ee/        

Lisaks on Facebookis kommuun: Eestlased Austraalias (sealt leiab majutuspakkumisi, reisikaaslasi nt Austraalia sisestel reisidel, müüakse autosi, vahel ka tööpakkumisi jne)

Kunagi tehti ka saade „Estraalia“, mida saab TV3 kodukalt siiani vaadata: http://www.tv3play.ee/play/237739/

Soovitaks ka lugeda mõnda blogi, googeldades leiab neid väga väga palju.