Nädal uue hooga ehk 16 rekkat ja organiseerimatus

Pühapäev oli meil väga mõnus. Hommikul traditsiooniliselt pannkoogid, siis niitsid muru ära. Markus nokitses meie auto katuseraami kallal. Saime paar kuud tagasi töölt prügikasti kõrvalt ühe katuseraami moodi asja, mis täpselt meie autole peale mahub. Markus lihvis selle vanast jamast puhtaks ja tegi spreivärviga üle :) Siis saab nt telgid, madratsid jms kola katusele panna. Ülejäänud päeva võtsime päikest, lugesin raamatut jne. Nüüd on ilmad ju palju nauditavamad, päeval 28 kraadi, jaksab midagi teha ka :)

Täna hommikul läksime natuke varem tööle, sest oleme ju 5 päeva töölt eemal olnud ja ei tea, mis seis tööl oli. Saime parajasse puhkuserežiimi juba, ei viitsinud üldse tööle minna. Punkt kell 7:30 tuli meil rekka sisse, nii et läksin Travisega rekkat testima. Eelmine nädal oli siin suur vihm, aga õnneks mõned farmid ikka käivad. Osadel lõi paaril korral niiskuse üle 22%, millest alates nad saavad vähem raha, sest firmal kulub rohkem energiat selle kuivatamiseks. Enamus farmid on endisele nädala või kahe kaugusel, seega põhimöll läheb alles aprilli lõpu poole käima.

Testimiskontor

Täna olime Travisega oma putkas ja ajasime niisama juttu. Ma olin alguses natuke skeptiline ka, et mind mingi mehega kokku pannakse, sest mehed ei armasta väga puhtust hoida, aga Travis on väga terav pliiats ja koguaeg koristab! Ta ilmselt töötab rohkem kui minagi. Tal on neli last, naine töötab pangas, õppis kunagi itaalia keelt ja pole Austraaliast väljapoole saanud ega tahagi minna. Ütles, et ta on liiga palju uudiseid näinud, sellepärast ei taha minna. Võimalik, et ta saab endale Sunrice kaudu püsitöö natuke kõrgema koha peale, aga kui ei saa, siis ta ütles, et võib siin hooaja ajal töötada ja siis ülejäänud aja niisama olla ja kalal käia :) Siuke elu siin :) 

Ühel ajal boss helistas ja käskis mul kaalusillale minna. Meie ülemus on üks lahedamaid ülemusi, kes mul kunagi olnud on. Siiamaani kõige lahedam on olnud eelmise saidi boss Bribbarees.Tema ainuke miinus on see, et ta ei räägi asju lahti. Ta eeldab, et inimesed saavad temast aru, ilma, et ta midagi ütleks :D Näiteks hommikuti lähed tööle, siis küsid temalt, et kas meil teipi on. Tema vaatab lolli näoga vastu ja ütleb, kust mina tean, ega mina kuuris ei tööta :D Me lõpuks ei küsinud talt üldse, mis me tegema peame, lihtsalt tegime, mis vaja teha oli....Aga tagasi teemasse. Ta siis näitas, kuidas rekkalt kaale võtta ja paberimajandust sellega seoses teha...Ja siis kadus ära, ilma et ta mulle midagi öelnud oleks. Ma siis EELDASIN, et ma jään sinna...Ja ta ei tulnudki tagasi :D

Vasakul pisike putka on meie testimisplats

Kaalusilla põhitöö on väga lihtne: farmer annab testimisputkast saadud paberi, millel on triipkood, löön selle läbi ja tulevad kõik andmed, mis putkas sisestatud. Mul on vaja ainult rekka täiskaal võtta ehk rekka koos viljaga. Siis kirjutan, mis kuuri ja mis kasti vili pannakse. Pärast tuleb rekka tagasi, võtan kaalu, prindin kaks paberit välja ja ongi kõik. Täna oli kokku ainult 16 rekkat, seega oli üsna lebo päev. Päeva lõpus ütles üks teine põhitöötaja, et ta läheb koju...Ma siis uurisin, et kes siis päevalõpuraporteid teeb. Tema vaatas imestunult otsa, et kas ma ei tea siis, kuidas neid teha :D Ee...sorry, ma olen esimest korda siin kaalusillal tööl :D

Eelmine nädal ülemus käskis mul seda tööd õppida, aga kunagi ei rääkinud, mis tasemeni. Tookord üks tüdruk õpetas mind, aga päevalõpu asjadest ei rääkinud midagi. OK. Ütlesin põhitöötajale, et pole hullu, meil siin raamat, vaatan sealt järgi. Nii siis tegingi, aga lõpuks ei saanud raporte välja lasta, sest selle jaoks oli eraldi kasutajanime ja parooli vaja. Helistasin siis ülemusele ja ta ütles, et kas sa pole siis enne seda teinud :D Ma siis, et ei, mul pole paroole ju :D 

Sellega seoses on veel üks naljakas lugu. Nimelt Graincorpis, kui alustasin testimisega, siis käisin koolitusel ja hakkasin kohe tööle nii, et ühtegi inimest minu kõrval ei olnud, kes oleks seda tööd enne teinud. Seega pidin ise veel juurde õppima asju. Siis eelmisel Graincorpi saidil pandi suht esimene nädal õhtuti üksi tööle ja kui kuulsin, et siin hakkan riisi testima, olin üsna nukker. Põhiliselt siis seetõttu, et riis ju jälle teine teema ja peab taaskord ise õppima, sest pole sellist vana kala kõrval. Näiteks eelmine aasta pandi kaks eri sorti riisi kokku, mida riisiga kunagi teha ei tohi ja see läks firmale 2 miljonit dollarit maksma. Ehk siis peab väga hästi oskama tuvastada erinevaid sorte...Igatahes ülemus pidevalt rääkis, et ära muretse, et keegi ei jäta sind enne üksi, kui sul töö selge ja sa tunned end mugavalt!!! Ja täna juhtus siis selline asi :D Kes Austraaliasse tuleb, siis harjuge ära, sest selliseid olukordi on terve viisaaeg täis ja selle kohta me ütleme lihtsalt unorganized ehk organiseerimata. Õnneks on eestlased ju nupukad ja saavad väga hästi hakkama! :)

Üle pika aja saime 10,5 tundi ehk:

• 8 tundi normaalpalka
• 2 tundi 1,5 kordset tasu
• 0,5 tundi topeltasu
• ja üle 10 tunni tuleb juurde meal allowance 10 dollarit :)

Big money!!! Ajeee...

Jätkuv vihm ehk nurjunud puhkuseplaanid ja saunaskäik

Teekond

Kolmapäeva lõuna paiku asusime teele Snowy Mountainsi suunas, mis asub siit umbes 4-5 autosõidu tunni kaugusel. Seal asub Austraalia kõige kõrgem tipp ja üleüldse palju mägesid ja matkaradu, mis meile huvi pakkusid. Kolmapäeva hommikul oli siin väga hea ilm, polnud vihmast küll mingit aimu. Kui olime teel olnud umbes 10 minutit, hakkas sadama ja kogu taevas oli hall. Mõtlesime ikka edasi minna, sest ilmateadet siin väga usaldada ei saa. Pidevalt on vihma lubanud, aga siis pole midagi tulnud.

Albury linn

Esimene peatus oli meil Albury linnas, kus elab 40 000 inimest. Käisime turismiinfokeskuses, kust võtsime mõned kaardid ja tegime ka lõunasöögi ühes pubis. Tahtsime mõlemad steiki tellida, sest arvasime, et sööme kõhud korralikult täis. Kui me söögi kätte saime, siis vaatasime, et see on küll väga teistmoodi steik. Liha oli väga pehme ja vesine ning halli värvi. Tavaliselt steik on kuum, pealt krõbe ja seest kas siis pisut roosakas või vastavalt maitsele. See oli kõige jubedam ja maitsetum steik, mida ma eales saanud olen. Kumbki meist ei suutnud seda ära süüa. Üritasin kõrval olevaid idusid ja muid juurvilju süüa, et kõhtu natukenegi täis saada. Pärast nägime menüü üleval väikses kirjas, et see on uutmoodi küpsetatud steik, mida eelnevalt on küpsetatud 18 tundi!! Tehakse siis mingi astmeni valmis, et hiljem saad ikkagi valida, kas tahad seda toorelt, pooltoorelt või päris küpselt. 

Edasi jätkus sõit Snowy Mountainsi suunas. Tee läks aina sigrimigrilisemaks, nii et auto taga asjad lendasid ühest äärest teise. Tol hetkel oli ilm väga nutune. Igal pool oli pilves, kergelt sadas ka vihma. Nüüd kui meil viis vaba päeva on, et saame midagi teha ja asja rahulikult võtta, siis peab siuke ilm olema. Jube. Käisime ka ühes vaatluspunktis, kus eriti midagi ei näinud, sest nii pilves ju oli. Õhtul 9 paiku hakkasime telkimiskohta otsima või õigemini autole nurgatagust teeotsa (et autos magada), sest maapind oli liiga märg, et telkida. Kahjuks oli nägevus nii kehv, et ühtegi sobivat kohta ei leidnud ja mõtlesime karavanpargist tuba küsida. Saime õnneks natuke soodsamalt ühe toa. Seal polnud meil internetti ja telekas sahises, nii et ei saanud ilma prognoose ka uurida....

Vastava ilmaga vastav tuju :D

Hommikul ärgates oli ilm täpselt sama nagu eelmisel õhtul. Hakkasime siis nõu pidama, mida teha. Olime põhimõtteliselt matkaradadest 1-2 tunni kaugusel, aga pilved ja udu peitsid endaga kõik kaunid mäevaated. Nägime hommikul ilmateatest, et alates Sydneyst allapoole tervel idarannikul lubas vihma. Leidsime, et pole mõtet edasi minna. Soigusime ilmataati oma tunni jagu ja asusime tagasiteele. Samas linnas oli muide ka üks pisem tamm, mida uudistamas käisime.

Järgmine sihtkoht oli Hume tamm, mis peaks selle piirkonna üks suurimaid tamme olema. See on tamm, mis toodab elektrit 85 000-le majapidamisele päevas. Ühel pool oli siis suur järv, kus oli palju puid vee sees ja teisel pool kaks jõge.

Peale lõunat kolasime Albury linnas ringi, käisime kinos filmi "Noah" vaatamas, mis oli päris hea. Siis mõtlesime, et ei taha veel koju minna, et võiksime ju siia linna jääda. Osaliselt oli süüdi ka see, et nägime seal silti "Sauna", mille peale meil siis silmad särama läksid. Otsisime endale majutuskohta, mis võimaldaks ka saunas käimist. Leidsime ühe motellilaadse koha, kus oli mullivann, bassein ja saun. Sauna lubati kasutada vaid pool tundi ehk tegu oli nagu privaatsaunaga, aga kuna see polnud üldse soe ja teisi tahtjaid polnud, saime seal nii kaua olla, kui saun soojaks läks. Nii kaua mõnulesime sauna eesruumis "Spa-s" ehk "mullivannis". Siin Spa nime all mõeldakse mullivanni. Poole tunni möödudes oli saun 50 kraadi peal ja mõtlesime, et aitab küll, lähme proovime siis ära. Muide üle 50-ne see lõpuks ei läinudki, aga tänu suurele leiliviskamisele saime oma isu kätte. Sellest on ju ometi 8 kuud möödas, millal meie viimati sauna saime. Oli ikka mõnus küll! Nahk oli pärast nii siidine ja pehme :)

Reede päeval jalutasime Albury parkides ringi, botaanikaaed oli väga ilus. Siis käisime natuke poodides ringi ja asusime tagasiteele Finleysse. Kuulsime, et siin oli umbes 40 mm vihma, nii et ei teagi, kuidas uuel töönädalal meil tunde on, sest homme lubab ka vihma. Vähemalt praegu on ilm soe ja päikseline :)

Muide austraalia dollari ja euro kurss on selle aasta parim. 1 AUD = 0.67 EUR, kuid endiselt jääb alla aastatagusele ajale, mil 1 AUD = 0.74

Kaugeim sihtpunkt mägede suunal. Vot nii palju siis vaadet oligi :)

Pisem tammike

Kõigil üks näoilme

Järv Albury lähedal

Sama järv. Tamm ühelt poolt....

Ja Hume tamm teiselt poolt. Tammi pikkus 1618 meetrit ja kõrgus 51 meetrit. Ehitati 1919-1936.aastatel.

Seestpoolt

Albury raamatukogu

Riisihooaeg on alanud, kuid kahjuks saime viis vaba päeva!

Riisipõld

Esmaspäeval oli oodata juba esimesi rekkaid riisiga. Mina ja Travis läksime testimisputkasse kahekesi tööle, teised üritasid kuuris tööd selgeks õppida ja niisama asjalikud olla. Esimene rekka tuli umbes 8 paiku ja teine kohe tema järel. Esimese rekka puhul me Travisega siis esimest korda proovisime riisi testida, olime üsna konarlikud küll :D Mõlemad rekkad olid sissevõtuks sobilike näitudega ja nii me nad edasi saatsimegi. 

Edasi läks rekka siis kaalusillale, kus ta ära kaalutakse ja siis õigesse kuuri saadeti. Kuuris on tegelikult vaja kahte inimest. Üks on all ja juhatab rekkat ning teine üleval shuttle ehk masina peal, kus siis vili lõpuks ühte bin-i jookseb. Pärast läheb rekka tühjalt uuesti kaalusillale, kus võetakse rekka tühimass ja siis võib rekka ära minna.

Arvasime, et tuleb üsna rahulik päev, aga meie naabersait oli katki ja meile laekus päeva jooksul 23 rekkat. Esimese päeva kohta on see väga hea tulemus. Tavaliselt riis algab hästi aeglaselt, päevas vaid paar rekkat, aga see aasta on kõik hilisemaks jäänud, pole olnud varasemaid alustajaid. 

Riis. Selleks, et valge riisitera kätte saada, peab masin kesta ära eemaldama.

Kuna teisipäeva öösel sadas, siis teisipäeval oli meil vaid 6 rekkat ja ilmateade järnevateks päevadeks oli väga karm: kolmapäeval lubab 10-20 mm vihma, neljapäeval sama ja nädala lõpuni lubas vihma, lisaks oli teisipäeval kõvasti vähem rekkaid, siis saadeti kuus inimest VIIEKS päevaks koju! Tööl on vaid vajalikud inimesed ehk üks testimisputkas, üks kaalusillal ja kaks inimest kuuris, muidugi saidi boss ka. Otsus, kes läheb koju ja kes jääb tööle, tehti selle põhjal, kes on kõige rohkem tunde teinud, need saadetakse siis koju. Me leidsime, et see on kohati ebaaus ka. Need kuus inimest on kõige rohkem tööd teinud, kõik valmis seadnud, kõige mustemad tööd ära teinud ja nüüd kui sa reaalselt saad rekkate vahepeal ainult istuda ja passida, pannakse need tööle, kes pole neid musti töid eriti teinudki...

Nüüd on meil siis VIIS vaba päeva ja see otsus tuli nagu välk selgest taevast...Me polnud selleks üldse valmis ja nüüd me siis mõtleme, mis me selle ajaga teeme. Just oli ju vaba nädalavahetus ka ja ei tunne, et tahaks kodus passida. Teised tööl muidugi soovitasid meile juba kohti, kuhu minna, nende seas ka Tasmaania, mida veel kutsutakse mini Uus-Meremaaks. Ainult praegu on seal madalhooaeg ja laev väljub ainult õhtuti ja kokkuvõttes oleks seal saanud olla siis 1,5 päeva. Ühesõnaga see variant langes ära...Hea uudis on aga see, et suurte töötundide tõttu on meile kogunenud palju puhkepäevi ja need nüüd kuidagi pannakse sinna viie vaba päeva arvele, nii et raha saame ikkagi.

Nagu ikka Austraaliale kohane, siis selleks, et kusagile ilusasse kohta minna, tuleb sõita oma 4-5 tundi, et midagi ilusat näha. Siin ümberringi on vaid põllud ja väikelinnad, kus me oleme juba ringi uitanud. Aga küll me midagi välja mõtleme...

Kõige parem on muide see, et täna, mil lubas 10-20 mm vihma, on taevas hoopis päike, üksikud valged pilved ja üldse soe ilm!!

Pensionäridega klubisse ja rahaarveldused

Umbes 6 kuud tagasi kurikuulsal Whitehaveni rannas. Palun viige meid sinna tagasi!

23. märts ehk 7 kuud Eestini veel jäänud! :)

See nädalavahetus on meil kordades tegusam olnud kui eelmine. Reede õhtul olime isegi natuke vähem pensionärid ja otsustasime pubisse minna. See oli suhteliselt välkkiire mõte, panime riide ja pool 9 õhtul olime teel pubisse. Kesklinna jõudes vaatasime, et igal pool on nagu haudvaikus. Esimeses pubis oli 6 inimest ja teises 3. Mõtlesime ikka, et pidu käib ja puha, aga ei midagi. Siis tuli meil meelde, et siin on üks klubi veel Retired Soldiers Club, mida kohalikud kutsuvad pensionärideklubiks. Meie töökaaslane soovitas sinna sööma minna, pidid head toidud olema. Kõndisime siis sinnapoole ja avastasime, et selle hoone ees on väga palju autosid ja maja ise ka üsna suur. See meenutas natuke meie esimeses töökoha juures olevat klubi Arc-i. Hoones oli baar, "restoran" ehk söökla, kus kandikuga leti tagant süüa korjad, mänguautomaadid ja väliterrass. Üsna kohe saime aru, miks seda pensionäride klubiks nimetatakse. 90% inimestest olid üle 60-ne . Me tegime ühe rummikoksi ja siis otsustasime esimest korda õnne proovida mänguautomaadil. Ega me muidugi aru ei saanud, mida seal vajutama peab, aga panime mündi sisse ja vajutasime suvaliselt nuppu. Ei võitnud midagi. Mis seal ikka. Kell oli 10 ja otsustasime tagasi koju tulla...

Laupäeva hommikul juhtus selline imelik ja enneolematu asi, et 2 tunni jooksul jõudsin tööriided ära pesta ja kuivama panna, köögi ja magamistoa ära koristada, vanast arvutist asju uude arvutisse kopeerida, muru ja lilli kasta. Pärast lõunat võtsime Markusega isegi natuke päikest. Laupäeval oli üldse väga mõnus ilm, mõnusalt soe ja sellise kevadise värske õhuga, kuigi siin on sügis :)

Täna hommikul klaarisime Markusega rahaasjad ära. Nimelt Markus ostab tavaliselt söögiasjad, bensiini jms ning siis ühel ajal liidame kõik asjad kokku ja jagame pooleks. Viimane arveldus oli meil jaanuari alguses ja nüüd mõistagi pea kolme kuu möödudes pidin päris kopsaka summa Markusele kandma. Kuigi Austraalias on palgad väga head, siis raha kaob ikka kusagile ära. Meie põhilised kuluallikad on söök/jook, bensiin, internet ning mõned ootamatud kulud (nt auto ümberregistreerimine, passi ajamine Melbourneis jne). Huvi pärast vaatasime siis, mis meil keskmine kulu ühes kuus ühe inimese kohta on. Vastus 800 dollarit ehk päevas umbes 25 dollarit. Kahe aasta lõpus peaks üldse vaatama, palju siin teenitud on ning kui suured on kulud 2 aasta peale....

Kui meil kiisupojad tööjuures kuuri sees elasid.
Nüüd on nad kahjuks kusagile mujale kolinud...

Sellist ilma lubab meile järgmiseks nädalaks. Praegu on küll see koht, kus me vihma üldse ei tahaks.
Sooviks juba riisiga peale hakata! Ja nagu näha, siis hommikud on ka kohati päris jahedad...

Tahan Eestisse ka selliseid värvilisi puid!

Hiline viljahooaeg

Siuke kuur oo meitel

Arvasin, et järgmise postituse jaoks saab rääkida juba lugusid meie esimestest rekkatest, aga ei. Siiamaani pole veel ühtegi rekkat riisiga sisse tulnud. See aasta on hiline hooaeg, aga täna tuli meile üks farmer, kes testis oma riisi. Tema näidud olid igati sobilikud riisi sissevõtmiseks, seega asub ta nüüd lõikuse kallale ja esmaspäeval kell 7:30 pidi olema meie esimene kunde. Nädalavahetus taas vaba! Esmaspäeval asun koos ühe vanema meesterahva Travis'ega koos testimisputkasse tööle...

See nädal oleme teinud veel viimased tööd ära. Kuurid on seespoolt üle vaadatud, seejärel pandi uksed kinni. Ustega päris nii lihtne pole, et paned kinni ja lukku ja kogu moos. Pannakse veel eraldi liistud ustele ja vaadatakse, et tihendid ka olemas on, siis surutakse uks paika, kas omal jõul või siis suurema masina abil, näiteks bobcat'iga. Ja siis pannakse uks alles kinni ning siis peaks keegi käima seespool vaatamas, kas kusagilt piilub mõni auk, kui ja, siis tuleb auk kinni panna silikooniga, seda me täna Markusega tegimegi. See tähendab, et ronime kuuri seest trepist ülesse, jalutame vahekäigus ja iga kuuri eraldi ruumi juures olevast trepist ronime alla ja pärast parandamist tagasi üles :) Korralik trenn.

Bobcat

See nädal said kõik minu kulul nalja. Nimelt mind pandi bobcat'i rooli, kui pidime vihmaveekraavist sodi ära koristama, siis mina pidin kopatäie ära tühjendama. Läksin siis tühendama, Markus oli ka kaasas. Kui kopat üles tõstsin, siis samal ajal liikusin edasi ja pidevalt jälgisin, et ma liiga kaugele või lähedale ei sõidaks, aga selleks ajaks oli kopa koos igasugu mädanenud vilja ja tolmuga masina peakohal ja kiirelt tõstes kukkus sealt muidugi omajagu jama välja ka. Ja noh muidugi sellel bobcatil pole ju ust ka :D Sain üleni igasuguse pasaga kokku. Siis mõtlesin, et teen ringe ja raputan masina pealt puhtaks, aga see kõik maandus ikka mu enda peal. Markus tegi sellest video ja muidugi näitas seda iga viimasele kui töötajale. Alguses kõik vaatasid niisama ja lõpus pidi mõni püksi tegema, sest nii naljakas oli :D

Vaade kõige uuema kuuri tornist

See nädal jõudis minuni ka üks kingitus iseendale - ostsin uue läpaka Asuselt. Vana läpakas on nii väikse ekraaniga, aeglane ja natukenegi tõsisemate programmidega tegelemine võib vaid unistuseks jääda. Uus läpakas on vana kõrval ikka ülikõva :) 

Töökad või rumalad eestlased??

Pidin kolmapäeval juba kirjutama, aga siis ei viitsinud, järgmine päev ka mitte ja reedel mõtlesin, et kirjutan siis, kui nädalavahetus läbi, sest siis oleme midagi ilmselt nädalavahetusel ka teinud. Poleks pidanud selle peale lootma. Nimelt nädalavahetus on läbi saamas ja me pole MITTE midagi asjalikku teinud. Uskumatud loodrid! :D

Nüüdseks tühjad bin'id ootavad taas täitmist

Nädala sees ajas meid tigedaks siinne töökorraldus. Tundub, et püsitöötajad lasevad lihtsalt meie peal liugu ja hooajatöölised teevad enamuse nende eest ära. Püsikad lihtsalt hulguvad platsil ringi, tihti näeme neid kusagil jutustamas või istumas ja 75% ajast on neil telefon käes. Uued töölised töötavad ja püsikad lihtsalt hängivad ringi ja kurdavad, et "midagi pole teha". Kui sina töötad siin 3 aastat ja näed, et midagi pole teha, siis kusagil peab probleem olema. Me oleme siin 2,5 kuud olnud ja ikka leiame asju, mis on tegemata! Nii raske on nii töötada, eriti kui näed, kuidas teised asjadesse suhtuvad, võtab endal ka lõpuks tööisu ära ja muidugi ajab vihale ka. Nemad saavad ju meist rohkem palka. Mis seal ikka, neelame alla, ega me siia ju kauaks enam ei jää. Leping lõpeb 20. aprillil, aga usume, et saame peale seda siin natuke veel töötada.

Ühtegi riisirekkat ega testi pole meile veel sisse toodud. Küll aga sain ühel hommikul oma uue töökoha - testing stand ära koristada. Ma pole siiamaani kordagi saanud riisi testida, sest selleks on vaja vähemalt kilo riisi. Enne kui rekkad sisse tulevad, oleks tahtnud natuke harjutada. Pidin aga kõik masinad ja ruumi ära puhastama ja pärast tuli välja, et sellele vaatas üks tähtsam nina üle ja sain hindeks 97%. Prügi jäi välja viimata :D Uus uudis on see, et minuga koos hakkab töötama hoopis üks vanem meesterahvas Travis, kes pole enne testimist üldse teinud. Seepärast nädalavahetusel lugesin siin materjale läbi, sest ilmselgelt saab loota vaid iseenda peale :) Meesterahvas ilmselt hakkab siis lihtsalt rekkatest viljaproove võtma ja mina viin proovid läbi.

Kuuri läheduses leidub igast tegelasi - väike geko

Uuest nädalast alustame tööpäevi kell 7:30 hommikul ehk läheme juba vilja sissevõtu režiimile ära. Me arvasime, et avame just varem, aga kuna hommikud on jahedad ja esineb udu, ei saa hommikuti vilja lõigata ikka. Järgmine nädal peaks meile ka juba esimene/esimesed rekkad sisse tulema. Vähemalt läheb põnevaks. Olen muidu kuulnud, et paar farmerit alustavad alles aprilli keskel. Lehes kirjutas, et SunRice ootab see aasta kokku 800 000 tonni riisi saada. Eelmine aasta oli 1,2 miljonit tonni, seega päris hea, arvestades seda, et see aasta paljud jätsid riisi maha panemata, kuna vee hind läks kalliks.

Ilmad kisuvad täitsa ära. Terve nädalavahetus oli pilves, tuuline ja jahe (20 kraadi), kohati ka vihma sadas ja sama ilm peaks jätkuma uue nädala alguses. Meie süüdistame oma nädalavahetuse laiskust ilmas. Hea oli see, et meie rekkamehe sõbranna tuli oma kolme koeraga meile täna külla: kaks puudlit ja üks Elvise taoline väike koer. Nad ikka väga pelgasid mind ja Markust, nad pole väga võõraste inimestega harjunud, aga lõpuks Markus jäi ühe puudliga tugitoolile koos magama ja teine puudel võttis ka vaikselt omaks. Pisike koer aga urises ja klähvis, läheb vist aega. Isegi soolane küpsis väga ei päästnud. Üks puudel näris platsmass pudelit nii kaua, kuni see lamedaks läks.

Markus tööhoos

Üks päev otsisin poest ruudulist vihikut, sest tahtsime Markusega laevade pommitamist mängida. No ja ei leia! Katu rääkis eile sama asja ja siis uurisin meie rekkamehe käest, et miks teil ruudulisi vihikuid ei ole. Tema ütles, et nemad matemaatikas kasutavad JOONELISI vihikuid!!! Vat nii. Tema imestas, et me ruudulisi kasutame ja ma imestasin, et nemad joonelisi kasutavad. Kusagilt kirjatarvete poest pidi küll saama suurte ruutudega vihikuid...

Tundub, et Päike tuleb nüüd Eesti poolele üle. Kell 7 hommikul on siin hämar ja 19:30 paiku on Päike loojunud. Tere sügis!

Nädalavahetus Melbourne'is

Neljapäeva õhtul peale tööd võtsime kohe suuna sisse lõunasse - Melbourne'i poole. Kohale jõudsime 9 paiku, siis oli linnas juba pime. Esimese asjana otsisime üles meie ööbimiskoha - Melbourne Discovery-nimelise hosteli. Auto jätsime sinna samasse, sest lugesime sealt välja, et parkimine on öösel tasuta ja hommikul alates 7.30 on kaks tundi tasuta. Panime siis auto aknale 7.30 AM kirja, aga hiljem tuli välja, et oleksime pidanud selle eest ikkagi maksma ja nii me endale parkimistrahvi 71 dollari suuruse arvega saimegi. Trahv tehti 9.03 hommikul ja meie jõudsime autosse 9:15! 

Meie hostel oli megasuur ja hästi avara plaaniga. Tuba oli ka päris okey, sai isegi ringi liikuda toas. Õhtul keerasime magama ära, et siis värsketena järgmisel päeval linna avastama minna.

Reede hommikul esimese asjana otsisime autole parkimiskoha ühes lähedal asuvas parkimismajas. Kokku oli meie auto seal 2 päeva ja 2 tundi ning maksis 59 dollarit. Kuna olime nii kesklinna lähedal siis ööpäevaringselt tasuta kohta me ei leidnudki. Vähemalt oli turvalises kohas. Peale seda tegime Markusele uue passipildi, mida sai teha postkontoris. Teenindaja tegi selle oma leti taga ära. Markuse taha tuli laest üks valge kardin, tehti paar pilti, prinditi kohe välja ja 2 minutiga oli kõik tehtud. Väga kiire süsteem!

Edasi suundusime hommikusöögile ja peale seda läksime šoppama DFO-sse, mis on üks väga-väga äge koht, kus saab brändiriideid (Adidas, Nike, Guess, Hilfiger, Calvin Klein ja muud taolised) supersoodsalt. Enamus asjad olid allahinnatud ja siis tuli müüa ja ütles, et täna on selline diil, et sellest hinnast läheb veel paarkümmend protsenti alla. Sain endale uued teksapüksid 60% soodsamalt, Markus sai ka väga odavad teksad jne. Eks mõned asjad olid allahindlusega ka väga kallid, aga suur osa kaupa oli küll väga hea hinnaga. Kaubanduskeskus ise oli ka päris suur, kõike ei jõudnudki läbi vaadata. Sinna oleks just hea minna enne Eestisse tulekut.

Õhtul jalutasime kesklinnas ringi ja otsisime söögikohta Yarra jõe ääres, kus oli ilus linnatulesid vaadata. Samal ajal oli teisel pool silda Moomba Festival, mis meie mõistes oleks nagu ülimegasuur Tivoli tuur. Peale õhtusööki tegime suure jalutuskäigu läbi "Tivoli tuuri", jõe peal olid lisaks veesuusahüppe võistlused (kell 11 õhtul!) ja tänavalt leidus palju muusikuid, kunstnikke ja niisama trikitajaid. Meie tähelepanu pälvisid kaks noormees bändist Pludo (koduleht: http://www.pludo.com.au/ ), kes tegid meeletult head muusikat, neil oli muidugi korralik helisüsteem ka. Nii hea oli kuulata ja vaadata, kuidas noored kirega asja juures olid. Lõpuks ostsime nende plaadi ka. Muide neid jälgis suur hulk inimesi, nii all kui üleval silla peal ja plaate toodi koguaeg juurde, sest need läksid nagu soojad saiad. Väga äge oli vaadata! Nii põnev on mu meelest õhtul jalutada ja neid esinejaid vaadata, kõik tasuta ka veel.

Moomba Festival

Peale seda jalutasime jõe ääres, vaatasime võistlust jõe peal ning kolasime niisama ringi ja avastasime linna. Hostelisse jõudes oli uni magus :)

Laupäeval sõitsime linnasisese tasuta trammiga ringi, mis viib põhiliste vaatamisväärsuste juurde. Kohe lähedal oli üks ilus park ja katedraal, kus me maha hüppasime. Laupäeval muutus Melbourne meie jaoks palju ilusamaks, sest reedel olid igal pool ehitus- ja teetööd ning ühtegi parki valges kah ei näinud. Katedraalis hakkas parasjagu pulm pihta, aga saime kiirelt korra sisse piiluda ja ümber hoone ringi jalutada. Edasi läksime Fitzroy parki, kus oli suur roheline ala, mõned lillepeenrad, lillemaja jne. Hästi ilus ja mõnus.

Federation Square

Edasi avastasime Federation Square'i, kus on väga huvitava arhitektuuriga hoone. Käisime seal sees natuke kolamas ka, aga kunst, kus naisel ripub banaan hargi vahel, ei olnud päris meie rida. Leidsime õnneks mõned huvitavad maalid ja mööbliesemed, mis huvi pakkusid. Mulle meeldis ka nende lagede valgustuslahendus, mis oli väga teistmoodi.

Siis hüppasime trammile, mis viis meid loomaaia nimega Melbourne Zoo lähedale ja meil oli aega 1,5 tundi seal ringi liigelda. Nägime gorillasid, arhve, kaelkirjakuid, elevante, zebrasid, tiigrit, paabianit, jõehobu jne. Üritasime keskenduda nendele loomadele, keda polnud enne näinud (nt kaelkirjak), känguruid me nt vaatama ei läinud, sest aeg oli limiteeritud. Loomaaia ülesehitus mulle meeldis. Jalutusrajad olid väga huvitavad, loodus pidevalt muutus, vaatemajakesed olid erinevalt ehitatud, radade juures olid kohvikud ja suveniiripoed jne. Oleks hea meelega ühe jäätise ostnud, aga laupäeval oli väga palju rahvast ning järjekorrad päris pikad. Loomaaia piletihind täiskasvanule oli 30 dollarit, õpilasele 23 dollarit.

Järgmine peatus oli Melbourne'i Eesti Maja! Astusime sisse ja seal oli umbes 10 inimest, aga eesti keelt kuulsime ainult paari inimese suust. Ülejäänud rääkisid inglise keelt. Tutvust tehes leidsime aga eest ühe eestlase, kes 1944. aastal Austraaliasse tuli, siis ta oli alles 14-aastane ning ta on Saaremaalt pärit. Tal vist mingid sugulased elavad Põhja tänaval ja tema nõbu Sass pidi avama Kuressares restorani lähiajal. Hmm. Tutvusime ka tema naise ja pojaga, kes eesti keelt ei rääkinud. Poeg on Eestis käinud. Ülejäänud "eestlased" olid siis austraallased, kelle üks vanematest oli eestlane, aga nemad rääkisid inglise keelt. Ootasime midagi muud eest. Siis aga kohtasime ühte naist, kes seal seda passiasja läbi viis ja tema nägu oli tuttav juba Eesti telekanalilt saatest "Estraalia". Passi tegemiseks oli vaja täita ankeet, anda sõrmejäljed, passipilt ja raha. Eestis pass ära teha tuleb kordades odavam...Ostsime ka natuke Eesti nänni: Salvesti boršisuppi, kõrvitsasalatit ja praekapsast. Borši süües hakkasid neelud kohe leiva järele käima, sai aru, et suur komponent supi kõrvalt on puudu! :D

Õhtul saime kokku vana töökaaslase Sam'iga, kellega töötasime Bribbaree's koos. Tema sõber Alex lahkus Austraaliast paar nädalat tagasi, sest ei leidnud siin tööd. Seega seltsisime kolmekesi ringi. Sam muide töötab mööbi vedamise firmas, eelkõige diivanid ja tugitoolid. Ta plaan on raha koguda ning siis augustis mõneks kuuks Aasiasse minna ning siis tagasi Inglismaale. Kõigepealt läksime hiinalinna hiina restorani sööma. Hiina toit on küll päris mõnus ja palju odavam, kui mujal. Proovisime ka hiina õlut, mis maitses isegi täitsa hästi. Hind ka odavam, kui kohalikel õlledel. Teenindaja oli ainult natuke uimane, tõi enne pearoad, siis eelroad ja viimasena riisi. Hiljem unustas meile juua juurde tuua ja arve anda. Nii me siis olime seal pidevalt käsi püsti: "Excuse me".

Õhtu jätkuks läksime Asian Beer Cafe'sse, mis asus ühe kaubanduskeskuse viimasel korrusel. Rahvast oli seal omajagu ja seal veetsime enamuse oma õhtust. Mehed jõid õlut, mina mojito't. Hilem läksime veel ühte baari, kus oli ka tanstusaal. Seal olime sai isegi paar tantsu tehtud, siis aga läksime koju. Pole ammu enam väljas käinud. Harjumatu oli kõrgeid kontsi kanda, juua ja hilja õhtul veel üleval olla. Maaelu muudab :D Muidu oli päris tore õhtu, tahaks veel.

Pühapäeva hommikul pidime kella 10-ks toast väljas olema, siis viisime asjad autosse ja avastasime, et auto ei lähe käima. Kui süüde sisse keerata, siis midagi ei juhtunud. Isegi tuled ei läinud tööle. Aku oli mingil põhjusel tühjaks läinud. Lausa nii tühjaks, et teise auto pealt voolu võttes see ei käivitunud. Õnneks olid meil krokodillid pagassis olemas. Meil hakkas juba mõte otsa saama, ei leidnud olukorrale mingisugust seletust. Siis aga tuli meie kõrvale naaberauto omanik ja uuris, kas saab abiks olla. Tal oli kohe plaan, et toob kusagilt jump starteri ehk käivitaja/starteri, sest nagu ta ise ütles: "Muidu te olete ju siin lõksus". Meil selleks hetkeks oli lootusetusetunne, aga õnneks mees oli juba 5 minutiga tagasi ja võluväel saime auto siis tööle. Avaldasime siirast tänu võhivõõrale, kes meid päästis. No ikka leidub toredaid inimesi :) Ma ei teagi, mis me muidu oleksime teinud. Siiamaani aga painab, et miks see nii juhtus. Tuled ei jäänud põlema, makk ei saa ilma võtmeta töötada jne....

Viimase asjana käisime ära Victoria marketil, mis on nagu suur turg või laat, kus in igasugu asju, alates söögist kuni riieteni, suveniiride ja igasugu pudi-padini välja. Midagi erku silma aga ei jäänud, lahkusime ainult viinamarjadega.

Kokkuvõtteks meile Melbourne väga meeldis. Ilmad on mõnusad jahedad, linn on ilus, palju huvitavaid hooneid, ilusad pargid, suur valik söögikohti ja hea auraga linn jne. Melbourne'is elab umbes 4 miljonit inimest ja nagu varem oleme kuulnud, siis on see multikultuurne linn. Päris palju erinevaid rahvusi kohtasime tänavatel küll. Kahju ainult, et ei saanud kauemaks jääda, nagu ikka, üks asi viib teiseni ja tegevust oli meil kogu aeg.

 

Esimesed tegelased loomaaias

Nägime kaelkirjaku ka ära

Riisi testimis koolitus

Neljapäeval kell 8 läksime viiekesi Deniliquini poole: mina, ülemus Rob, tema poeg Foss, Jonathan ja David teiselt saidilt. Kahe viimasega pidime tutvust tegema, sest polnud neid enne näinud. Selgus, et Jonathan on eriti multikultuurne: 

1) on austraalia kodakondsusega

2) õppis Inglismaal

3) vanemad on venelased, kellel on siinkandis farm

4) räägib rootsi keelt (lisaks inglise, hispaania ja vene)

5) ning elab Hispaanias

Ja muide ta käis eelmine aasta kuu aega Eestis! Tal on seal nimelt vene sõpru ja talle meie loodus ka väga meeldis. Nad olid käinud ühes väikelinnas Spaa-s ja ta kiitis, et seal oli küll väga mõnus olnud. Saime isegi natuke vene keelt rääkida.

Kell 9 hakkas meil koolitus, mis koosnes neljast etapist. Kõigepealt jagunes grupp kolmeks ja iga grupp läks ühe juhendajaga koos kusagile. Esimeses etapis meie grupp õppis teooriat riisi testimise, sortide, hindade jms kohta. Teises osas läksime aga ise testimisputkasse koos juhendajaga ja tema näitas, kuidas asjad siis reaalselt käivad. Tutvustas erinevaid masinaid, õpetas neid lahti võtma ja ka puhastama ja lõpus näitas, kuidas kiirelt kõike teha. Kolmandas osas läksime ruumi, kus olid ruuterid, arvutid, triipkoodimasinad ja printerid. Seal tehti kõik puust ja punaseks ette, kuidas näiteks arvutit tööle panna jne :D See oli enamuse jaoks küll mõttetu, aga näiteks õppisin kuidas väikse tsekiprinteri paberit vahetada ja kilet ning kuidas neid seadistada. Natuke vaatasime programme ka. Nimelt siin on meil testimisputkas ka arvuti olemas ja kõik andmed sisestatakse kohe arvutisse. Graincorpis pidi paberile kirja panema ja alles kaalusillal kanti arvutisse. Viimases osas oli laual 20 erinevat pisikest kilekotti, kus olid erinevad riisisordid ja me pidime ära arvama esimeses voorus, mis sordiga on tegu ja teises voorus oli mitu sorti kokku segatud ja pidi leidma, mis sordid need olid ja kui palju üht seal oli. See oli paras pähkel. Mu meelest oleks kõigepealt võinud üldse näidata, milline üks või teine sort välja näeb. Suuliselt seda edasi anda on ikka natuke teine.

Võrreldes Graincorpi koolitusega jäi siinne ikka alla, seal oli väga põhjalik kõik ja sai ise asju mitu korda läbi proovida, tehti rohkem harjutusi ja lõpus oli ka test. Samas siinne süsteem meeldib mulle rohkem, sest testija ei saa mingil moel võltsida andmeid, sest kõik käib läbi arvuti ja kõik on rohkem läbi mõeldud. Eks peab siis natuke ise õppima ja jälgima asju alguses ja siis saab juba paremini selgeks. Peaksin niikuinii ühe teise naisega töötama, kes on seda tööd enne teinud. 

Homme taas suurlinna

Tegime oma selle nädala plaanid natuke ringi. Nimelt mõtlesime, et ehk me saame reede vabaks, et juba neljapäeva õhtul Melbourne'i minna. Sest siis saaks seal natuke rohkem ringi vaadata ja rahulikult linna ka nautida, muidu tuleb ainult üks suur tormamine. Esmaspäeval tuli meie ülemus tööle ja oli kohe nõus. Siis ta rääkis veel, et ilmselt mina hakkan ikkagi vilja sissevõtu ajal testimisputkas tööle. Alguses pidime Markusega kuuris töötama, aga nüüd see naine, kes pidi tulema testijaks, läheb mingisugusele operatsioonile. Kuna mul sellel alal töökogemust ka, siis olingi sobilik kandidaat. Sellega seoses lähen homme Deniliquini koolitusele, kus saan siis teada kõike riisi testimisest :) Täna pidin tööl juba arvutis mingisuguse testi tegema sellega seoses, sain 100% läbitud. 

2013 a veebruari lõpus Sydnet avastamas

Ma esialgu ei olnud üldse rõõmus, et selle töö saan, sest nagu öeldakse, on see üks hullemaid töid - rabad iga minut, iga sekund. Eelmise harvestiga võtsin julmalt alla ka, olin piitspeenike, sest ei saanud ju õigel ajal pause. Ülemus pärast mitu korda lohutas, et siin nii hull ei ole, et ei pea tõmblema, sest kui kõikides kuurides on järjekord olemas, siis pole vahet, kas liigutan kiiremini või aeglasemini, nad peavad ikka järjekorras olema. Vähemalt tore, et ta muret tunneb, teeb tuju paremaks :)

Teiseks on ka see hea, et saan suurest viljatolmust eemale, sest riis on ju väga väga tolmune vili. Pluss saan rohkem ajusid ragistada. Siis see oleks juba viies vili, mida oskan käsitleda (nisu, raps, kikerhernes, sorghum ja riis). Ainuke suur miinus on see, et tavaliselt testijad lõpetavad töö kõige esimestena, seega saavad kõige vähem tunde, st vähem ka palka. Mis seal ikka....Praegune töö on küll nii igav ja üksluine ja meil nädala jagu täpselt sama tööd veel ees. Umbes 1,5 nädala pärast peaksid juba esimesed rekkad sisse tulema. Riisi põllud on ka juba helerohekaskollased.

Homme olen siis tund aega tööl ja 8st liigume Deniliquini suunas ja orienteeruvalt kestab see koolitus poole neljani. Pärast seda tagasi koju, viimased asjad kokku ja siis algab meie minipuhkus. Tegelikult on väga hea, et saame täpselt enne hooaja algust korra tööst eemale, sest peale seda töötame veel rohkem kui praegu. Kuigi ma ei suuda ette kujutada, mis meist peale seda järgi on...

Juhuuu, homme tuleb pikk ja põnev päev! :)

Sügis algab!

Märtsikuu juba käes, mis tähendab, et siin hakkab sügis, vastupidiselt Eestile, kus hakkab kevad :) Taaskordselt töine nädal seljataga, aga palk oli ka magus - nädala ajaga (55,5 tunniga) sain Eesti rahas umbes 700 euri kätte. Päris hea!

Meie ajutine kodu

Terve nädala oleme töötanud nüüd puuride parandamisega, mis esialgu tundus nii lõbus ja lihtne, aga nüüd on ka see töö ära tüüdanud. Mida kiiremini töö ära õpid, seda kiiremini see ka tüütuks muutub. Need puurid lähevad ka aina hullemaks, kus ainult augud ongi, mida me siis lapime võrguriide ja kummiribadega. Selle töö pluss on see, et me ei pea tolmumaski kandma ega kõrvaklappe ja saame muusikat kuulata kaasaskantava mini-makiga. Laupäeval oli meie linnas laat, aga kuna see sai 12st läbi, siis pidime töö pausi ajast seal käima. Proovisime seal käsitsi tehtud maiustusi, mis olid väga head, aga hind pisut krõbe. Ostsin omale nektariine, tomatipüreed, mustsõstra moosi. Laat on siin iga kuu kolmandal laupäeval.

Kui kisub tormiseks

Meie peremees sai teada, et tema rekka müüakse maha märtsi keskel ja uue rekka saaks ta alles 6 kuu pärast. Siis ta ütles, et nojah, et ma siis olen 6 kuud puhkusel, siis hiljem tulen tagasi. Täpselt niisuguse südamerahuga ütleski. Tal oli juba siiber ka siin mõningatest asjadest, seega pole hullu. No worries!

Täna oli vaba päev! Küll oli hea hommikul magada nii kaua, kui uni oli läinud ja siis niisama vedeleda, sirutada, natuke Markust kiusata ja siis rahulikult üles ärgata. Traditsiooniliselt tegime pühapäeva hommikuks pannkooke, seekord tulid need veel eriti head ja õhukesed. Peale seda tegime jalutusretke meie linnas, vaatasime ilusaid maju ja kõndisime ühe poole linnast läbi, siis põikasime ainsasse lahti olevasse poodi sisse, kus oli igasugust mööblit, kujukesi ja tööriideid ka :) Tahtsin omale sooja vesti vaadata, kui siin hommikutel külm on, aga need on ikka nii kallid, et ei raatsi. Mõtlesin, et parem külmun või panen kaks särki üksteise otsa :) Meie lähedal asuva tiigi juures puu otsas nägime hunnikute viisi nahkhiiri, kes peaalaspidi ühe või kahe jala peal rippusid ja magasid või sügasid ennast.

Monichino veinid on head,
tehakse meie lähedal

Uue soenguga, nii hea ja kerge on :)

Ilmad on lõpuks juba normaalsemad siin, varsti saab vist isegi päevitama minna, pole enam nii palav. Päeval maksimum 34 kraadi, enamasti 28 ja öösel kõigub siin 8st kuni 18-e kraadini. Nüüd kui suvi on läbi saanud, on rohkem vihmasemaid või vihma tõotavaid ilmu silmapiiril, mille üle on vaid hea meel. Värske ja roheline on palju parem kui kuiv ja kollane.