Mis järgmine nädal toob?

Tolmukindel tulnukas!

Juba jälle hakkab nädal läbi saama. Täna oli kaks rekkat vaja laadida. See oli isegi natuke huvitav, sest kirjade järgi ei olnud meil piisavalt vilja kahe rekka jaoks, aga ülemus arvas, et meil on 65 tonni asemel ikkagi 160 tonni. Mõlemad rekkaid sai kenasti täis laadida, nii et homme tuleb veel üks rekka ja siis vaatame edasi. Õnneks hakkavad meie silod juba tühjenema, mis tähendab, et algavad uue tööd - silode puhastamine :)

Mis siis uut? Täna läks Guy nädalaks koju, homme on kahel töötajal viimane tööpäev, nemad lähevad edasi teisele saidile tööle. Homme tuleb väike grillimine ja õhtul lähme pubisse. Täna käisime Markusega meie veekeskuses, mille pilet oli 2.60 dollarit! Seal oli üks suur bassein, nelja reaga ja 50-meetrit pikk, lisaks üks soojema veega bassein ja lastele madalad basseinid ning üks toru. Seal on ka väike kohvik, jõusaal, squash, grillimiskohad. Päris ilus koht ikka, ainuke asi, et peale kolme päeval oli vesi päris jahe. Siin on ju talv ka.

Järgmine nädal on ka huvitav, siis on põhiliselt ainult koolitused. Küsisin, kas ma ikka sample standi koolitusele lähen ja millal see on. Siis vastati, et olen esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev koolitusel, et ma teen kaalusilla ja sample standi koolituse ära. Ma olin üllatunud, et mind kaalusilla koolitusele ka pandi. Ülemuse naine ütles, et tahavad, et võimalikult palju inimesi oleksid koolitatud, siis saab teistele pause anda ja asendada. Väga hea! Peale koolitusi saame nädal aega puhkust Markusega.

Järgmine neljapäev läheme Airlie Beachile, mis asub 5 tunni kaugusel rannikul. Broneerisime omale sviidi ühes resordis viieks ööks. Muide booking.com'i kaudu tuli sviidi hind odavam, kui ööbida seljakotirändurite hosteli kaheses toas! Airlie Beachil on plaanis võtta päevatrippe kurikuulsatele Whitsunday saartele, kus asub maailma üheks ilusamaks rannaks tunnistatud Whiteheaven Beach! See on koht, kus saavad kokku helesinine vesi ja valge rannaliiv! Tundub liiga hea, et olla tõsi :) Oleme väga põnevil! Õnneks mu põhikooli klassivend on hetkel just seal ja tema käest saab head infot, mida võtta, mida jätta. 

Austraallased Eestist

Iga kord kui kellegi uue inimesega pikemalt räägid, tuleb üsna kiirelt küsimus: "Kust sa pärit oled?". Vastan seepeale, et Eestist. Seejärel tuleb kaks varianti vastuseid. Inimesed, kes ei tea, kus Eesti on, vastavad tavaliselt vaikselt: "Hmm." või "Oh". Ma vahest siis uurin ise, et kas sa tead, kus see asub. Siis öeldakse ei. Hakkan siis seletama, et meie naabrid on Soome, Venemaa, Läti ja üle lahe ka Rootsi. Siiamaani vähemalt nad teavad, kus Soome ja Rootsi on. 

Teine variant on see, kui peale Eesti ütlemist hakatakse kohe rääkima, mida või keda nad Eestist teavad. Võiks öelda, et siiamaani umbes alla pooltel on mingisugune kokkupuude eestlastega. Üldjuhul on need eestlased olnud tööl nende farmis või nagu meie - Graincorpis või muudel töökohtadel. Kuulsaid inimesi nad küll Eestist ei tea. Ega meil maailma mastaabis väga neid pole ka.

Austraalia. Veel üks tehisjärv meie lähedal

Põhilised küsimused, mida austraallased Eesti kohta uurivad:

1. Kus see asub

2. Kui suur teie riik on

3. Mis on rahvaarv? Vastan, kuskil 1,4 miljonit. Aussid: "Nii vähe"

4. Mis keelt te räägite? (Paljud millegipärast on arvanud, et nii väiksel riigil ei ole oma keelt)

5. Mis on põhilised majandusharud? (Ma vastasin: turism, infotehnoloogia)

6. Mis on teie tunnipalk? Siinkohal tekivad kõigil suured silmad. Mina vastasin, et kusagil 3 dollarit tunnis (siin on enam-vähem 20 daala tund). Seepeale uuritakse:

7. Kui kallid Eestis asjad on? Ma vastan, et enam-vähem sama, mis siin, kohati odavam. Siis on aussidel veel suuremad silmad. Nad tahavad teada, et

8. Kuidas te seal ära elate? Ja siinkohal ei oska väga isegi vastata. Otseselt nagu väga puudust pole millestki olnud, aga eks ema ja vanaema on elu kergendanud. Ega üksi sellise palgaga küll ära ei elaks.
9. Mis spordialad eestlasi huvitavad? Kuna Austraalias on sport päris tähtsal kohal ja nad väga tihedalt jälgivad näiteks rugby't, uurivad kas meil ka sellised spordialasid on. Vastame neile, et meil on populaarsed korv- ja võrkpall ning oleme võitnud medaleid peamiselt suusatamises.

Saunamaja Muhumaal

Tavaliselt nende küsimustega piirdutakse või panid need viimased numbrid neid lihtsalt sügavalt mõtlema. Ei tea. Siis hakkan ise rääkima Eestist. Seda, milline on meie loodus. Räägin, et meil üldse mägesid ei ole. Räägin, et kõige kõrgem "mägi" on meil 316 meetrit. Järgmine koht, kus nad imestavad.

Siis räägin neile meie talvest, et meil on vahest poolemeetrine lumi maas ja siis sa lähed igal hommikul õue, hakkad omale teed kühveldama, siis paned auto sooja, kaabid autolt lume maha, sulatad klaase jne. Esimene mõte aussidel üldse talve kohta on see, et nemad küll ei suudaks nii külmas keskkonnas olla. Oleme rääkinud, et talvel -15 ja -25 pole väga eriline nähtus. Ma olen kiitnud, et meil on talvel jääteed jne. Ma imestan, et selle kohta pole nendel mingisugust huvi.  Oleme rääkinud natuke ka meie saunakultuurist ja nad väga imestavad, kuidas me julgeme ronida paljalt saunalavale paljude inimestega. Ega sellele ei oska isegi vastata, eestlased muidu on ju kinnised. Räägin neile veel, et meil pole nii palju ohtlikke ja surmavaid loomi nagu neil siin. 

Huvitav oli see, kui meie töökaaslane uuris, mis muusikat me kuulame ja kas teil ikka on ka samad popp-lood raadios nagu meil siin. Kui vastasime, et jah, kõik need Madonna, Britney'd ja Rihannad on ikka meie raadiotes ka, siis ta tundus natuke imestanud olevat. Siiamaani on igatahes austraallastel positiivne tagasiside eestlase kohta, mida on väga meeldiv kuulda. Austraallased arvavad, et eestlased on väga toredad, sõbralikud. Eraldi suure plussina toovad nad välja selle, et oleme hästi töökad ja organiseeritud mõtlemisega ning me oskame väga hästi inglise keelt. 

Rodeo, punnid ja kiirabi

Meil kusagil viljahunnikust leiti mingisugused putukad. Juhtumisi enamikel töötajatest olid järgmine hommik punnid seljal, kõhul, kaelal, pepul. Tundisme õhtul, et kuidagi väga kahtlaselt palju sügeleb kõik. Kratsisime öösel ja dušši all end hirmsasti. Me siiamaani ei tea, millega on tegu. Üks tüüp siin organiseeris meile gaasipommid, gaas lastakse toas lahti ja 2 tundi ei tohi keegi tuppa minna, see siis hävitab kõik elusolendid ära. Pesime ka voodi- ja tööriided kuuma veega ära. Nüüd nagu oleks asi korras, uusi punne ei ole, aga vanad ikka aeg-ajalt tahavad sügeleda.

Reedel oli kolmel inimesel viimane tööpäev, ühel uus-meremaa mehel ja kahel austraallasel. Õhtul kutsusime selle austraallase Andrew (31) meie juurde grillima. Ta on minu ja Markusega hästi tore olnud, teeb nalja, aitab, õpetas Markust laaduriga sõitma. Lisaks ebaharilikult austraallase kohta uurib väga palju Eesti kohta. Kui ta nägi Markuse isetehtud grilli (vana väiksem kütusevaat), sattus ta sellest nii vaimustusse ja lubas endal kodus ka selle teha. Tegime grillil steiki ja see maitses väga hästi. Andrew oli kodus ise lamba ära tapnud ja liha kaasa toonud. Peale selle tekkis tal suur huvi meie saunakultuuri vastu. Tema muide kutsus meid Markusega lõunasse tööle ka, sama firma kaudu. Siis kui siin saab hooaeg läbi, peaks seal enam-vähem algama. 

Reede õhtul kusagil 6-7 ajal, kui päike oli juba loojunud, läks jälle nii külmaks ära. Panin pikad riided jälle selga, lisaks sall kaela, jope selga. Tegime meie grilli lõkke üles, et sooja saada. Väljas oli ikka alla 10 kraadi sooja. Kuna meil termomeetrit ei ole, ei oska öelda täpselt.

Laupäeval korjasime Triinu ja Katu Emeraldist peale ja tõime nemad Capellasse. Tutvustasime natuke meie saiti ka. Kolme ajal liitusid meiega veel kaks eestlast, kellega kohtusime paar nädalat tagasi. Kokku oli siin siis kuus eestlast, uus-meremaallane David (49), austraallased Brad (23), Guy (33) ja Michael ning üks tüdruk Lõuna-Aafrika Vabariigist. Istusime õues, grillisime, jõime siidrit-õlut ja rääkisime juttu. Hiljem liitus meiega eestlaste töökaaslane austraallasest Darren (24). Õhtul 7 ajal hakkasime liikuma rodeole, mis toimus Capellas, saime jala minna.

See oli mu elu teine rodeo. Ikka oli huvitav vaadata kogu seda üritust. Inimesed olid traditsiooniliselt riides - kauboisaapad, teksad, pandlaga vöö, ruuduline särk ja kaabu peas. Meie istusime tribüünil ja vaatasime show'd. Üks hobune jooksis peaga vastu tribüüni ja kukkus pikali, sai pead kahjustada. Nii kahju oli vaadata. Ega see rodeo üldse ohutu ala ju pole. Mitmel korral olid pullid nii vihased ja inimesed suht kiirelt kukkusid pulli seljast maha. Kahel korral ajas pull maas lebavat inimest taga ja lõi oma sarvedega inimest. Mulle rodeo muidu väga meeldis, see on ikkagi midagi hoopis teistsugust, tundub selline ehe maavärk olevat siin. Kahju ainult, et see nii ohtlik on.

Video rodeost:  http://www.youtube.com/watch?v=K1nPy67eAuE

Peale rodeot tulime tagasi meie platsile, poole tee peal korjasime puuoksi, et taas lõke üles süüdata. Siis istusime kõik grilli ümber ja rääkisime juttu. Selline mõnus õhtu oli. Ühel hetkel hakkasid aga mõned inimesed rohkem purju jääma ja asjad läksid inetumaks. See uus-meremaallane oli nii purjus ja hakkas kiitma ikka, et Uus-Meremaa on maailma kõige parem riik jne. Siis talle hakati väga karmilt vastu ka panema, et mis sa lammas siin mölised. Mää-mää jne. Kohati oli naljakas kuulata.

Ühe austraallasega, kes siin töötab, juhtus eile õnnetus. Ta läks oma tuppa ja astus kogemata mingi plekkpurgi peale ja kukkus maha. Kuulsime ka et mingi kolin käis, siis paari minuti pärast Brad ikka mõtles, et vaatab üle, sest ei näinud enam Guy'd. Ta oli oma pea katki kukkunud, vasakul kukla poolel oli haav ja verd tuli ka. Kutsusime talle kiirabi ja nemad viisid ta haiglasse. Seal aga tal paraku midagi ei tehtud. Kusjuures täna Guy rääkis, et ta oli ära minestanud peale kukkumist, sest ta rääkis samal ajal telefoniga ja peale kukkumist ei kuuldud tema häält minut aega. Kui meie kiirabi ootasime, siis ta ka vahepeal ei kontakteerunud. Täna hommikul tuli ta häälega tagasi ja oli korras, peab nüüd minema arsti juurde, et peast pilti teha. Huvitav, miks seda haiglas siis ei tehtud? Kurtis peavalu üle, aga muidu tundub kõik muu korras olevat.

Selline põnev nädalavahetus meil Capellas oligi. Juhuslikult sai meil Markusega 10 kuud Austraalias olemisest täis (ok, ühe kuu sellest olime Eestis), jäänud on kaks kuud meie esimese aasta viisa lõpuni. Vaatasin muide, et mul vähemalt veel kolme nädala jagu farmipäevi vaja teha, siis saame hakata teise aasta viisat taotlema. 

Ükspäev tööl

 

Rodeo algus

Vasakult: Mina, Triinu, Reelika, Ville, Katu, Darren

Kohustuslikud lollituspildid

Tänaseks lõpetame :)

Kes sai laaduriga sõita?

Töönädal hakkab juba lõpule jõudma. See nädal minu meelest väga palju teinud ei olegi. Oleme rekkaid laadinud ja ikka muid samasuguseid töid teinud. Mis aga on uus - Markus sai õppida laaduriga sõitma. Siin üks tüüp Andrew, kes on teisest osariigist pärit, lasi Markuse eile laaduri selga. Juhendas teda ja õpetas ning siis vaatas minu poole ja küsis, kas mina tahan järgmisena minna. Ma loobusin, sest pole kunagi selliste masinatega ju sõitnud. Markus sai aga täitsa hästi hakkama, täna ta oli näiteks enamuse ajast laaduri seljas :)

Tänane suur töö oli viljahunniku peale ühe toru panemine. See toru käib viljahunniku tipus ja toru ots peab maale ulatuma. See on vajalik siis selleks, kui hakatakse fumigatsiooni tegema. Kõigepealt pidime üldse viljahunniku otsast presendi maha tirima, siis toru viljahunniku peale panema ning lõpuks presendi tagasi peale panema. See protsess võttis meil kuskil 5 tundi aega. Meie Markusega olime viljahunniku tipus ja hoidsime presenti üleval, et see keerdu ei läheks. Päris kõva trenn on see, sumbata vilja sees ja hoida presenti üleval, laadurid samal ajal töötavad ja tõmbavad otstest presenti.

Päeva lõpus läksin käisin silode otsas ka. Hommikul oli lihtsalt jutt, et keegi peab minema silosi mõõtma, palju veel vilja sees on. Andrew siis ütles, et Caroline (minu austraalia nimi) tahab minna, ta tahab seal pilte teha. Õhtul siis kaks kutti läksid mõõtma ja tulid mulle ka järgi, ma siis käisin niisama pilte tegemas töö ajast. Seal avanes ikka päris hea vaade. Eriti nende suurte silode otsast.

Selle hunniku all on hopper, kust vili edasi masinatesse liigub

Tehisjärv, mille taga on veel üks ja selle taga veel kolm :)

Tegus nädalavahetus

Reedel töötasime kolmeni ja peale seda asusime Markusega teele Emeraldi. Veetsime öö linnas, et järgmisel hommikul alustada teekonda rahvusparki. Ööbisime Iiri pubi üleval, see oli üks soodsamaid pakkumisi. Peale enda sisseseadmist läksime all olevasse pubisse sööma. Me koguaeg mõtlesime, et see on mingi väike koht. Tegelikult oli seal pubi ja edasi liikudes veel päris uhke restoran ka. Kogu pubi-restorani sisekujundus oli väga kihvt, stiilne, samas hubane ja mõnus. Tellisime mõlemad lõheprae ja nautisime seda kamina ääres, kõrvale veel sõstramaitseline vein...Oh kui mõnus! Hiljem käisime veel kinos filmi "Elysium" vaatamas. See oli ulmefilm.

Hommikul tegime kiired šopingud, võtsime Katu ja ta sugulase Triinu ka peale. Triinu tuli Aussi 9. augustil, nii et meil üks liige veel juures :). Rahvusparki oli kusagil 100 km sõita, tee peale jäid järjekordselt mitmed söekaevandused. Neid on siin ju tohutult, igas ilmakaares. See rahvuspark - Blackdown Tablelands, on selle piirkonna viimane asi, mis meil veel nii-öelda nimekirjas oli. Rahvuspark koosnes liivakivi mägedest, kaljudest, kuristikest, kahest jõest ja koskedest. Keset parki mäe otsas on ka telkimisplats.

Tee rahvuspargi algusesse oli päris ootamatu, 3 kilomeetrit ülesmäkke. Tippu jõudes tundus nagu supp keeks üle kapoti all, täpselt selline podin oli. Jõudime käia umbes pooltel radadel, sest me uudistasime "liiga" palju ringi. Samas kõiki radu läbi käies poleks ka seda naudingut saanud. Kahe raja lõpus oli vaade mäeservalt tühermaale ja teistele mägedele. Minu lemmikkohaks oli aga sisemaal jõe uuristamisest tekkinud liivakivi augud, mis olid veega täitunud. Seal oleks olnud väga äge end korraks sisse kasta, aga esiteks oli vesi väga külm ja kohati kõhe pimedus nende aukude sees.

Pärast seda vaateplatvormi hakkasime tagasi liikuma

Õhtul läksime tagasi Emeraldi. Katu ja Triinu arvasid, et me ei peaks Markusega tagasi Capellasse kiirustama, et võiksime õhtul taas Iiri pubisse minna ja ööseks nende juurde jääda. Nemad elavad karavanis, mille ees on sääsevõrguga varjualune. Istusime seal, tegime paar õlut ja läksime pubisse sööma. Me edasi pidutseda ei jaksanudki, sai ikka kõvasti matkatud ja ega pole enam ju kahekümnene.

Pühapäeval käisime neljakesi veel kinos filmi "This is the end" vaatamas, ostsime süüa ja tulime tagasi koju. Siin tegid teised grillipeo, aga selleks ajaks kui me nendega liitusime, olid nad kõik juba päris purjus (nad alustasid 12-st, me jõudsime 6-st) ja suht kiirelt tulin tagasi tuppa. Mõnikord on austraallastel omad jutud ja siis pole üldse huvitav kuulata, sest me ei tea kõiki rekkajuhte, kellest nad räägivad, või saite, kus nemad on töötanud jne. Pidu kestis neil igatahes südaööni, me olime seekord kuivikud :)

Mu elu kõige parem palgapäev!!

Ohoo...Täna sain kohe nii hea palga, et vähe pole. Kahe nädalaga ja 118,5 tunniga teenisin siin Eesti 7 kuu palga ära :) Kahe nädalaga!! Vahest ununeb meil juba ära ka, kui erinevad palgad on siin ja Eestis. 

Eile saime ülemuse käest teada, et me Markusega jääme nüüd üldse siia Capellasse uueks hooajaks, mitte Gindie'sse. Siin meile meeldib see rohkem, et see on suurem sait ja linna ääres, pluss siin saidil elab rohkem inimesi, on natuke lõbusam. Me oleme siin väga kiirelt usaldatud igasugu töid tegema, mis on hea ka meile, tahame ju ka õppida ja uusi asju proovida. Tavaliselt peale tööd istutakse väljas laua taga, muljetatakse tööpäevast või niisama elust, juuakse õlut, mõnikord ka kangemat kraami. Ükskord läks asi natuke käest ära, kõik jäid purju ja lõpuks tõime meiegi oma Vana Tallinna varud välja. Pakkusime kõigile tavalist Vanakat ja siis seda kreemi oma, mis meenutab Bailey'st. Kõigile kusjuures VÄGA meeldisid need! Kaks rekkajuhti olid ka, üks kohe eriti himustas seda jooki. Teeme ikka Eestile reklaami, seekord siis jookide koha pealt. Muul ajal räägime neile, kui külmad meie talved on ja kui palju lund on ning uhkeldame oma jääteedega.

Eile õhtul tuli üks farmer Mark siia, kui me parasjagu väljas istusime. Nimelt tema farmis on kaks eestlast tööl ja siis ta tahtis meid omavahel tutvustada. Lisaks tõi farmer meile kõigile kasti õlut, pole paha. Ta jättis eestlased meiega siia, ise läks laaduriga koju, et neile auto jätta. Päris tore farmer ikka! Muidugi seda on juba ammu teada, et maailm on väike väike, siis tuli välja, et see noormees on minu blogi lugenud ja meil on üks ühine tuttav ka. 

Ükskord kui linnas jalutasin...ägedad puud

Vasakul on üks pisike toidupood, kaltsukas, apteek, juuksur, massöör, pubid-söögikohad, hotellid-motellid jms

Raudtee tiigi kohal!

Vegeteerimisperiood

Uus nädal on alanud päris vaikselt. Esmaspäeval ja täna töötasime vaid kolmeni. Mina olin ikka oma masina peal ja nüüd sissetoodavat vilja on ikka väga väheks jäänud. Eile oli veel rohkem rekkaid, aga enamus ütlesid ka, et see neil viimane laadung. Täna oli mul ainult neli rekkat kokku, no tegelt kaks rekkat käisid kaks korda. Ülejäänud aja lükkasin harjaga maast vilja kokku. Suhteliselt igav ja tüütu päev oli. Ei meeldi nõnda logeleda, tahaks ikka kiirema tempoga töötada. 

Nisu hooaeg pidi hakkama kuue nädala pärast ehk kusagil septembri keskel-lõpus ja kikerhernes pisut peale seda. Vahepeal toimub siin ainult vilja väljavedu, aga kuulsime, et sorgumit väga palju praegu ei taheta. Siis jäävad veel mõned koristustööd, millega on suurelt jaolt juba tegeletud; uue punkri ehitamine nisu jaoks jne. Ainuke asi on see, et need tööd on paarile inimesele ja siin saidil on püsitöötajatel suur eelis. Kuna me oleme hooajatöötajad, siis meile nad ei ole kohustatud tööd pakkuma. Praegu meil on natuke liiga palju inimesi ka...

Puhkan varjus ja imetlen oma sorgumi hunnikut

Üks igavene jama on nende tundidega ma ütlen. Kui lõpuks saab jälle joone peale (st 12 tundi päevas), siis see kestab ka nii lühikest aega. Ja nii kiirelt vajus asi jälle ära. Väga kahju, mulle nii täitsa meelis. Aga selline meie firma ongi, et asjad hakkavad väga järsku ja kiirelt pihta ja sama kiirelt vajuvad ära. Planeerimine on seega väga raske siin, aga kui lõpuks palju tunde saad ja palgapäev tuleb, siis oleks kõik nagu ennast ära tasunud :)

Ah muide. Ühel õhtul süütasid tuletõrjujad meie maja taga kulu põlema. See oli õhtul 8 paiku, kuulsime hääli ja tundsime suitsu lõhna. Hiilisime välja ja vaatasime, kuidas nad tegutsesid. Kulu põletust on siin veel tehtud ühe korra päeval. Kõik ikka selleks, et vältida kuiva ilmaga kulu süttimist. Mehed tulid kohe uurima, et ega kellegil pesu nööril ei ole. Siin pole pea kolm nädalat tilkagi tulnud, temperatuur on umbes 30 kraadi päeval, tuult on vähe ja pilvi pole ka üldse! Öösel samas võib null kraadi ära tulla. Ja see on alles TALV!

Eestlased löövad laineid

Kaks pikka töönädalat on läbi! Eelmise kahe nädala jooksul tegin 118,5 tundi ja kusjuures lõpuks harjub selle tempoga nii ära, et ei väsitagi nii väga ja kui üks päev kell 3 tööpäev lõppes, siis tundus nagu oleks vaba päeva saanud. Kuigi tegelikult olime 8 tundi tööl. Ei osanudki kohe midagi peale hakata. 

Vahepeal oli küll selline tunne

Eile oli meie sample standi (viljaproovide võtja) tüdrukul sünnipäev (sai 26) ja kõik olid õhtul pubisse oodatud. Hakkasime siin saidil õhtul mõnede jookidega pihta, me jõime rummi. Õues oli nii külm, et lahjemat väga poleks tahtnudki. Muide see iiri pubi Dooley's pakub ka transporti pubisse ja tagasi. Nii et kui pubisse tahad minna, helistad ja kutsud minibussi järgi ja pärast viivad koju ka. Nii geniaalne! Eriti veel sellise külmaga on väga mõnus. See linna teises otsas ka.

Põhimõtteliselt olid kõik meie töötajad eile pubis kohal, ka ülemus oma naisega. Jõime Markusega väga palju erinevaid asju, kõik pidevalt tegid välja. Sünnipäevalaps tõi mulle koguaeg mingeid värvilisi kokse, kuigi mul endal oli kolmveerand kokteili veel alles. Markusele toodi tekiila shote, aga imekombel täna meil mõlemal suurt pohmelli ei olnudki. Huvitav oli eile pubis olla ja jälgida, mis rahvas seal käib. Seal oli näiteks töösärkide ja -saabastega mehi; üleslöödud naised ja mehed, aga ka selliseid, kes olid vist otse kuskilt maalt või trennist tulnud. Üks mees oli küll otse põllult tulnud, ta riided olid mullased ja ta oli paljajalu! Öösel on temperatuur nulli lähedal. Ühel naisel oli näiteks mingi spordiliiga särk ja väga väga vanad teksad, mitte mingit meiki, ega kingi, vaid plätud. Eestis asjad väga nii ei ole, ikka lüüakse end üles ja minnakse välja. Imelik on vaid see, et kui Eestis tuleb mõni nö kaltsakas peole ja üritab suhtlust arendada, siis kohe vaadatakse imelikult ja tõrjutakse eemale. Siin on kõik sõbrad ja teevad nalja ning ostavad üksteisele jooke. Ole suur või väike, kaltsakas või üleslöödud, vahet pole.

Päike loojub ja viljahunnikud valmivad ludinal

Eile kuulsin ülemuse, tema naise ja kaastöötajate käest väga palju positiivset minu ja Markuse töö kohta. Markus hakkas ju suht kohe kuivati kallal tööle ja õppis väga kiirelt töö selgeks. Nii mõnigi pole sellega siin hakkama saanud. Minu kohta pidid rekkamehed ja farmerid vaimustuses olema, et tüdruk üldse seal suure masinaga rekkate vahel töötab. Mu kolleeg ütles selle peale: "She's doing a bloody good job" ehk ta teeb kuradima head tööd. Siin on kolm uut tüüpi ka tööl, kes siis ükspäev tulid mu juurde ja ütlesid, et mu hunnik saab täis, et peame masinat liigutama. Mina vastasin kohe, et me mahutame siia veel paar rekkat ära ning siis liigutame. Tüüpidel oli kohe suu lahti. Njah...Üldse nii palju kui kuulnud olen, siis siin naised töötavad ainult kontoris. 

See nädal üks rekkamees küsis mult, et kas ma söön šokolaadi või meeldib mulle koka-koolat juua. Vastasin, et mõlemat. Siis ta ütles, et annab mulle, sest mul on Austraalia kõige hullem töö. Nägime kunagi kuulutust, et otsiti inimest kanafarmi, kes pidi surnuid kanu korjama vms. Haah. Ta pidas silmas seda, et väga tolmune töö ja mina seisan just selle keskel, et rekkamehi juhendada. Nojah, sain siis kokat ja šoksi. Tundub, et ei ole just kõige hullem töö! :)

Sorgumi hooaeg

Huuh. Eelmine nädal oli küll päris kiire. See sorgumi hooaeg hakkas vist pihta, sest ma tegin eelmise nädalaga 70 tundi ja hetkeseisuga olen 11 päeva järjest tööl olnud. Graafik on enam-vähem järgnev:

6.00 äratus

7.00 tööle

9.30 smoko ehk paus

12.30 lõuna

19.00 tööpäeva lõpp, dušš

19.30. söök

20.30 magama

Mina avatud viljahunniku juures töötamas. Järjekord ka hästi näha

Õhtul tööl

See võib seletada ka asjaolu, miks ma ei ole jõudnud midagi kirjutada siia. Olen enamuse ajast töötanud siis selle Stackeri nimelise masinaga, mis saab paari päeva suht selgeks. Kui eelmine nädal tulid rekkad niimoodi, et polnud üldse vabat hetke, iga kord oli miinimum kolm rekkat järjekorras ja need olid veel kahe või kolme treileriga; siis see nädal on ikka suht lebo. Täna oli enam-vähem nii, et kui ühe rekka koorma sai maha laadida, pidin 10-15 minutit ootama, et järgmine tuleks. Aga asi selles ka, et osad rekkad saadetakse silosse maha laadima või tehakse nii, et rekka laeb maha ja läbi albatrossi (nii seda kutsutakse) läheb see teise rekka kasti ehk siis sisse- ja väljavedu samal ajal.

Olime nii rõõmsad, et nii palju tunde saame, aga nüüd on juba vaiksemaks jäämas. Täna näiteks kolm farmerit juba lõpetasid oma saagiga, aga ühe käest küsisin, siis ta vastas et tal 1000 hektarit veel teha! Need autojuhid ja farmerid on üldse väga toredad olnud. Mõnega olen rohkem sõbraks ka saanud. Täna üks farmer Mark tõi mulle näiteks šokolaadi, ütles, et see on selle eest, et ma nii head tööd teen! Vot see on alles üllatus. Üks mees andis mulle karbitäie suitsutatud kala, paki õunapirukamaitselist nätsu, mingeid pulbreid, mida pannakse vee sisse, et vältida vedelikupuudust; kehatalki viljatolmu sügelemise vastu jne. Kõige vanem farmer on muide 75-aastane kolmehambaga tore vanahärra, kes ise ka rekkaga sõidab.

Mürgine ussipoiss, keda Markus eelmine nädal nägi

Järjekordne päev tolmu sees

Olen paar päeva saanud töötada masinaga, mille ingliskeelne nimetus on Stacker, see on selline masin, millega saame vilja laadida rekkalt punkrisse. See on üks uuemaid masinaid siin üldse, ega see firma väga tehnikasse ju ei investeeri. Enamus masinad on ikka aegade algusest. Selle masinaga töötamine on kahe inimese töö. Üks siis näiteks annab paberitele allkirju, vaatab, et auto on ikka õiges kohas, siis juhatab rekka õigesse kohta. See kui kaugele sa rekka juhatad, on nii esimese, teise kui ka kolmanda treileri puhul erinev ja lisaks vanemate rekkate puhul erinev. Siis peab jälgima, et kui vili uksest või ukseaugust välja päästetakse, et too liiga suure hunnikuna ei tuleks, ega ka liiga aeglaselt. Aeg on ju raha. Hunnikuid paraku ka juhtub, sest osad rekkamehed liigutavad kõike liiga julgelt. Täna päris palju kordi suri mul masin välja, sest tekkis ülekoormus. 

Masina liigutamine

Põhiline töö mul ongi rekkate juhendamine, et millal ta kasti üles tõstab jne. Selline lihtne töö muidu, aga et asi perfektne oleks, peaks juba igat rekkat ja selle juhti teadma. Minu paariline peab jälgima, et viljahunnik sujuks hästi. Et viljahunniku tipp ikka keskel oleks ja mõlemad ääred ühetasased. Sellega seoses peab ka konveierit liigutama üles-alla, või edasi-tagasi. Kui siis lõpuks hunnik parajaks saab, siis tuleb masinat liigutada. See on siuke põnev töö, kangidega mässamine. Esimene kord sain üksinda seda proovida, sest meil oli kiire ja muud valikut polnud. Ainult hommikul näidati, et see nupp teeb seda ja see seda. Õnneks sujus asi kergelt. Muidu peab ikka lisainimene juures olema, kui liigutada. See rohkem ohutuse mõttes. Muide täna oli meil vahepeal nii kiire, minul tulid hommikust saadik koguaeg rekkad, vahepeal oli ehk 5 min vaba, ja siis mu paariline võttis vastu korraga kolm ühe treileriga rekkat, kes otse punkrisse oma saagi kallutasid. Siis ajas vili meie masinast ühest viljahunniku äärest üle, nii kümne kopatäie jagu. Ilmselgelt oli sel hetkel kaos, sest rekkaid oli liiga palju ja töötajaid vähe. Õnneks laaduriga sai selle kiirelt ära koristatud.

Teeme hunniku

Päike loojub ja masinad ootavad

Markuse nägi täna näiteks seda, kui silost vilja üle ajas, sest see sai täis. Polnud ka kedagi, kes oleks saanud seda kontrollimas käia ja alarmid ei töötanud. Pluss täna oli väga soe ilm, sain käe pruunimaks ja pruun oli ka pruunmadu, keda Markus nägi. Selline pooleteistmeetrine üks aussi mürgisemaid elukaid. Jube jube! Mida ta siia mürasesse, tolmusesse, kruusasesse platsi otsima tuli? Hirmus oli mul igatahes tema pilte Markuse telefonist vaadata...