Map

Varastasin Google Map'ist kaardi, et näeksite meie hotelli kompleksi. Koristamine toimub kõikide majakeste juures. Nüüd saate ehk aru, kui palju aega läheb trollidega sõitmiseks või asjade vedamiseks ühest kohast teise. MEELETU aeg! Närvid lähevad ka üsna läbi, kui peab ühest kohast teise jooksma.

Kokku kusagil 80-90 tuba, osad siis staffi toad. Vastuvõtt, restoran, baar, konverentsiruum, basseiniala, kontor, kultuurikeskus abodele ja bungalow'd.

Hotelli kompleks 

Muutused idarindel

Laupäeval kohtusin esimest korda firma mänedžeridega - kuskil 55-60-aastase paarikesega. Istusime maha ja rääkisime neljakesi juttu (Markus oli ka). Küsisid, kuidas meile siin meeldib, kas oleme sisse elanud jne. Lisaks uurisid, kauaks me plaanime siia jääda ja midagi edasi teha. Laupäeval oli meil housekeepingus viimane korralik tööpäev. Ülemused tahtsid Markust esmaspäevast vastuvõttu tööle panna, sest vana töötaja läheb kolmapäeval (28.11) minema. Meie kollektiivist lahkus minu boss Housekeeping Supervisor ja tema tööd teen nüüd mina!!!

Eelmine supervisor on muide poolakas, kusagil 30-ndatate lõpus naine. Väga toreda iseloomuga, humoorikas ja õiglane töötajate ning töö suhtes. Nii lühikese ajaga hakkas juba meeldima. Kuna ülemused olid puhkusel, siis ei saanud ta veel ära minna. Küll aga hakkas oma asendajat koolitama. Selleks oli 20-aastane kohalik Victoria, ka väga tore tüdruk. Teda koolitati kusagil nädalaga välja, mõned tunnid päevas. Samas ütles supervisor mulle, et tema arvates sobiksin mina paremini, sest ma olen rohkem lahtise peaga, märkan detaile ja mul on (rohkem) töökogemust selles vallas. Tubade koristamises siis. Ilma ülemuste otsuseta tema aga midagi teha ei saanud. Kui need tagasi jõudsid, siis rääkis ta oma loo ära ja nii mulle seda kohta pakuti.

Stone-riding

Markusega omavahel arutades tundus see variant natuke ebaloogiline. Esiteks, ütlesime otse välja, et oleme siin ehk kusagil 3 kuud. Milleks siis lühikeseks ajaks kedagi otsida? Vicki on siin niikuinii veel mitu aastat. Teiseks, tema on kohalik, st oskab keelt paremini ja ilmselt jääks kauemaks ka siia. Kolmandaks, teda õpetati juba välja ka. Neljandaks, no olgu, mul tegelikult on tõesti rohkem töökogemust. Oskan näha asju, mis vajavad tegemist jne.

Kuna selliseid pakkumisi just igapäev taevast ei kuku, siis pidin ikka vastu võtma. Egol on ka omad vajadused. Väljaõppe sain siis viimasel minutil, kuna samal päeval oli supervisor lahkumas. Kokku 2 ja pool tundi!!! Tema töötas siin 4 aastat ja lisaks housekeepingule oli tema ülesanneteks igasugu kraami tellimine (lambipirnid, kemikaalid, golfikäru rehvid jne). Esmaspäeval visati mind siis pulti, hommikul annan siis toateenijatele ülesanded kätte ja siis muud tööasjad. Täna sain näiteks sellise sisuga kirja: Also on the purchase order last item (philips outdoor reflector par38 120w e27 240V 30d beam angle) please advise whether this is just a normal 120w par38 globe? Ja mina vaatasin mitu korda, et What the fuck??? Mis sisuga kirju siis veel võib tulla? Esmaspäeval oli nt kiri klaasipesumasina kondensaatori kohta. Olen mingi elektrik või?

Kas meenutab väheke elektrit? Ei. Aga muud pilti ka polnud selleks puhuks.

Kõige parem on see, et neid asju saan uurida täpsemalt Maintenance käest ehk hooldustööde tegija käest ja tema läheb järgmine nädal minema. Kahe nädala jooksul läheb suht 75% töötajatest minema. No siis hakkab ikka nalja saama. Praegu õnneks kõik suhtuvad olukorda rahulikult, kui ma vastan "ma ei tea", sest nad ise nägid, kui palju väljaõpet ma sain jne. Ise mu ootused ka nii suured ei ole, sest see oleks väga ebaloomulik, kui ma kõike siin oskaks. Õhtuti on natuke creepy magama minna, ikka mõtlen, et mis homme saab ja kas ma ei ole (juba) mingit jama kokku keeranud. Ega ma ju täpselt ei tea ka, mis KÕIK mu tööülesanded on.

Muide minu tööjuhendis oli kirjas, et peab olema vähemalt 2 aastat töökogemust! Hahaaaa...

Kolmapäeviti on meil palgapäev

Austraalias on palgapäev iga nädal või kahe nädala tagant. Meil on igal kolmapäeval palgapäev, aga ma sain esimese palga kaks nädalat hiljem. Kuna ülemused ostsid mulle lennupiletid Cairns' sist Darwinisse ja Darwinist Groote Eylandt' ile, siis nad pidid lennupiletid palgast maha võtma, aga ühe nädala palk oleks sel juhul olematu või väga niru olnud. Kuna nad olid puhkusel, siis keegi oli selle ära unustanud ja sain kahe nädala palga täis mahus kätte. Kokku töötasin kahe nädala jooksul 70 tundi ja 45 minutit ning sain selle eest 1360 dollarit  (maksud maas). Eurodes teeb see 1100! Kuu ajaga saab siin teenida umbes 4000 dollarit, mis teeb eurodes 3227 eur (50 000 krooni). WHAT THE FUCK!!! :D Eestis sama raha saamiseks oleksin pidanud töötama 10 kuud!!! Kas ma juba mainisin, et meil söök ja majutus on tasuta.

Austraalia raha. 50 sendised on kõige suuremad mündid

Tunnipalgaga on siin nii, et esmaspäevast reedeni on tunnihinne 21 dollarit, laupäeviti 25 ja pühapäeval 29 dollarit. See on juba mingisuguste hotelliseadustega paika pandud. Muidugi ületundide eest peaksid nad ka rohkem maksma, aga seda siin ei tehta. Kui ükskord hakatakse tegema, siis kindlasti  on neil odavam võtta juurde uusi inimesi, kui lasta vanadel olijatel ületunde teha. Seepärast ilmselt keegi ei kaeba ka. 

Enam-vähem kõik teevad siin nädalas 45-65 tundi, seega palk on ka päris hea. Kui saab veel nädalavahetusel tööl olla, on tasu veelgi suurem. See aga tähendab, et mõnikord alustad sa tööpäeva nt 6:00 hommikul, lõpetad 2:30 päeval ja lähed õhtul uuesti tööle mõneks tunniks ja lõpetad poole kümne ajal. Nii näeb vahest minu graafik ette. Hommikuti siis muidugi kõige kergem ärgata ei ole, aga minu rõõmustuseks võin öelda, et siin on veel hullemaid vahetusi. Näiteks restoranis lõpetad 11 õhtul ja alustad uuesti 4:30 hommikul. Võib öelda, et kui kõik inimesed nädalate viisi töötavad selliste graafikutega, siis on pinged ka väga kerged tulema. Raske on ju head nägu teha, kui oled väsinud.

Üks kuu

Eile, 23 novembril sai minul ja Markusel üks kuu aussis oldud! Jehuuuu! Aeg ikka lendab kiiresti. Selle puhul lähme täna välja peole. Muidugi niisama oleks ka ju läinud!

Maod, krokodillid ja muud loomad

Huuuh....täna oli küll lõbus tööle minna, olime hommikul nii unised, sest olime mõlemad Markusega eile õhtul tööl. Ma tegin buildersit ja tema dishyt ehk nõudepesu. Ärgates olime veel väsinud, kui aga jõudsime hotelli ukseni, olid kohe pilgud erksad. Meie köögi ukse kõrval pappkasti all oli madu (inglise keeles Death Adder, ei tea tõlget). Selle saba paistis pappkasti alt välja, mina lähemalt ei julgenud vaadata. See madu on üks mürgisemaid üldse kogu maailmas. Ta on Austraalias kõige kiirema rünnakuga. Haiglasse jõudmiseks on aega tund aega, muidu lõpeb asi surmaga. Päris jube onju. Siin on aga nii, et kui mürgist madu näed, siis tuleb helistada kiirabisse ja need peavad selle kinni püüdma. Tore amet neil. Ilmselt on see nii ainult avalikes kohtades. Õnneks see madu püüti kinni, meie seda pealt ei näinud õnneks või kahjuks.

Veel loomadest...Meie toas elab pisike geko ehk sisalik. Põhiliselt on meie maja välisseinad gekosid ja muid sisalikke täis, need siblivad koguaeg mööda seina ja on väga kiired. Ilmselt on siis meil uks vahepeal lahti jäänud ja üks on sisse pääsenud. Markus kutsub kõiki loomi siin Kevin' iteks, gekot kutsume ka niimoodi. Mina natuke kardan neid, ikkagi teistmoodi elukad, aga nad pole üldse ohtlikud ja pigem kardavad inimesi. Kissul on ka üks geko toas. Eile vuras geko põrandalt voodi alla ja siis ma küll ehmusin ja kiljatasin.

Lisaks üks huvitav fakt. Eelmine pühapäev käisime ujumas Naked Pools' is, see oli tiik, kust jõgi voolas läbi. Paar nädalat tagasi püüti sealt 200 meetri kauguselt nelja ja poole meetrine krokodill kinni. Nägin selle pilti ka meie tuttava telefonis. Päris jubedad kihvad tundusid. Peale selle on siis meil meres/ookeanis haid ja meduusid. Tere tulemast Austraaliasse!

Vahest viskab üle ka!!!

Töö ja lõbu

Pühapäeval pidin tööl olema 7:00-10:00. Panin endale äratuskella 6:25 ja kui ma ärkasin oli kell 8:10. Oi oi. Kõiges tasub süüdistada muidugi nutitelefoni, mul oli äratuskell pandud kõigiks nädalapäevadeks, välja arvatud pühapäev. Dammit! Panin siis kiirelt riidesse, pesin hambad ja läksin tööle. Pidin koos sakslase Marcusega koos töötama, ta oli mu ukse taga ka käinud, aga mina ei kuulnud midagi. Pühapäeval on hea tööl olla, sest tunnihinne on 29 dollarit. Algul ta ütles, et lõpetame kuskil 12 ajal, aga tegelikult sai tööpäev läbi alles 14:38. Ta on selline, kes teeb aeglaselt ja korralikult, aga puudub süsteem. Muidugi kuna tunnihinne on kõrge, siis ta ütles, et võtame vabalt.

Grupipilt

Mina tahtsin juba varem jalga lasta, sest Kissu sõber pidi meid saarele sõitma viima. Lõpuks saime töö siiski valmis, ei aidanud tal isegi koristada, lubas mul varem minna. Käisime siis kuskil ojas ujumas ja Cave painting'u juures. Põhimõtteliselt seal ojas oli silt küll üleval, et krokodillide oht on, aga kohalikud ütlesid, et pole ohtu. Seal sai näiteks kõie abil vette ka hüpata, ma harrastasin veidi ohutumat viisi. Muide teel sinna nägime päris palju wallabi-sid, hüppasid koguaeg üle tee. Parklas nägime väikest skorpionit ka. Pärast käisime siis aborigeenide koopamaalinguid vaatamas, see oli kuskil kivihunniku otsas muidugi. Lõpuks sõitsime läbi aborigeenide geto ka, parajad peldikud ikka on.

Markus

Wallabi

Cave paintings

Lisatöö ehk treenimine aussi moodi

Paar päeva tagasi pakuti mulle juba lisatööd. Lisaks housekeepingule hakkan mõnedel õhtutel tegema ka builders' it (ei leidnud tõlget). Põhimõtteliselt on see siis nii, et meie motellis elavad kaevanduskompanii töötajad ja neile on igal õhtul konverentsisaalis õhtusöök. Minu tööks on enne kõik valmis panna, õhtusöögi ajal (6.30 - 8.00 pm) toitu serveerida (klient ütleb, mis ta tahab ja mina panen taldrikule), jälgida, et kui midagi otsa saab, siis uue köögist juurde tellida ja õhtu lõpus kõik ära koristada ja järgi jäänud toit ära pakkida.

Konverentsiruum

Eile oli mul esimene kord ja baari supervisor pidi mind välja õpetama. Ta on pool-aborigeen ja austraallane, mingi 34-aastane naine. Tulin õhtul tööle ja ta juhatas mind konverentsiruumi. Enne oli ta muidugi kõik enam-vähem valmis pannud. Mis on muidugi eriti tore, sest järgmine kord tööle minnes ma ju kindlasti tean, kust mida võtta ja kuhu midagi panna. Koos tõime köögist veel mõned toidud ja asetasime kuumale buffee lauale. Ta koguaeg mainis ka, et ei tea, kuhu see panna jne. Siis oli kell pool 7 ja esimesed inimesed tulid sööma. Ma seisin oma laua taga ja lihtsalt tõstsin sööki taldrikule ja paar korda tellisime sööki juurde. Terve aja jooksul oli supervisor minu juures ja tegi niisama nalja, rääkis oma vanast/uuest boyfriendist. Sellel ajal oleks ta samahästi võinud mind ka üksi jätta.

Toitude serveerimine (pildid varasemast perioodist)

Kuskil 8 paiku tuli üks baari töötaja ja kutsus supervisori sinna, sest mingi jama oli klientidega. Siis tuli baarist teine tüüp mind aitama, aga kuna tal oli kiire, siis ta ei jõudnud mind õpetada. Omavahel rääkisime, et miks üldse supervisor mind "treenis", selle asemel, et mõni pädevam inimene oleks seda võinud teha. Jõudsin lauad üle tõmmata, tolmuimejaga põrandad puhtaks teha, mõned nõud ära viia ja oligi kõik. Põhimõte on aga selles, et  mis k***** õpetamine see on, et sa reede õhtul võtad uue inimese, kui on kõige kiirem aeg, enne kõik valmis teed ja lõpetamisest ka midagi välja ei tulnud. Päris lõpus tuli supervisor tagasi, ütles, et vaata, kas kõik sai korda. Ma ütlesin, et mõned asjad on tegemata ja tema pani, et aa, ära muretse, et selle teen ma ise ja teise teeb keegi teine ning järgmine vahetus olen juba üksi tööl! WHattt!

Tegelikult see pole raske töö, ainult et esimene kord võiks ju keegi mulle nullist kõik selgeks teha, et ma järgmised korrad ise ilusti hakkama saaksin. 

Esimene kord!

Eile sain esimest korda sõita Austraalias autoga ja mitte muidugi mingi vana loksuga. Esimene auto oli Toyota Prado. Kuna kolmapäeviti on vähem tööd, siis pidime ülemuse auto ära pesema. Õnneks oli see automaatkastiga, aga ikkagi imelik. Hakkasin algul mõtlema, et äkki pidur ja gaas on ka teistpidi :D.

Täna sain jälle sõitu teha, aga hoopis buggy-ga ehk golfikäruga, sellega tassime siin pesu ja koristusvahendeid. Eriti mõnus on peale palavat tööd sõita, mida rohkem gaasi annad, seda rohkem tuult ju on! Need on siis töö positiivsed küljed.

Jalutasime täna Markusega (saabus eile, alles kohaneb siin) "linnast" (pigem meenutab alevit) koju ja metsa vahel nägime pisikest kängurut ehk wallabi-it hüppamas. Algul ta jäi seisma ja siis Markus võttis kivi, sest tahtsime näha, kuidas ta liigub. Ma muidugi lisasin, et võta suurem kivi. Siis ta vaatas mind imeliku näoga. Ma muidugi ei mõelnud, et peab siis känguru pihta viskama. Heheeee.

Maailma väiksemas lennujaamas.

Tööelu

Nüüdseks olen Alyangulas olnud juba peaaegu nädala. Homme täpselt sel ajal saab mu nädal täis, kui Markus siia jõuab (tal samad lennuajad). Üldmuljed koha ja töö kohta on nii positiivsed kui negatiivsed.

Plussid:
1) ilus asukoht - imeilusa sinise mere ääres
2) tasuta majutus - tuba on väga ilus ja seljakotirändurile ka piisavalt suur, oma wc ja duširuum
3) tasuta söök - valikut ikka on ja kui soe toit ei meeldi, siis võid ise komponentidest midagi kokku keerata
4) hea raha - palk on hea + säästad, kuna siin ei saa eriti millegile kulutada
5) töö pole väga raske

Läksin jalutama, kuni tuli silt, kus on edasi minemine keelatud.
Vahele jäämise korral saadetakse saarelt minema.

Miinused...No väga kurta tegelikult ei taha, aga...Elame väiksel saarel ja kuna ta on looduskaitse all, siis enamikesse kohtadesse minemine on tavainimesele keelatud. Kui tahad kusagile minna, pead loa taotlema. Isegi alkoholi joomiseks ja ostmiseks on luba vaja (taotletud). Isegi kui saad midagi vaatama minna, pole sul ühtegi transpordi vahendit (tööauto saab laenata pooleks tunniks). Kindlasti ei tasu arvata et Austraalias nüüd nii ongi, et ei saa kusagile minna. See on omane sellele saarele, kuna ta on looduskaitse all. Seltskond on siin nii ja naa, on paarikesi ja vallalisi igast maailma nurgast (itaalia, iirimaa, holland, saksamaa, india, EESTI, kanada, austraalia, inglismaa).  On selliseid vaiksemaid nurgas istujaid ja ka neid, kellele meeldib nalja teha ja õhtuti pubis käia. Nädala jooksul olen kolm korda ARC-is (kohalik pubi) käinud.

Tänane õhtusöök

Tööga on ka samamoodi. Osaliselt on tubade koristamine ju lihtne, varasem töökogemus ka olemas (Pädaste mõisas ja Norras). Siin on kergem, kuna ei pea nii kiiresti liigutama (manjana ja siesta) ja kõik ei pea olema nii tip-top. Tegelikult ei saagi olla, sest näiteks vannitoa plaadid enamus ei lähegi puhtaks, dušikabiini klaasidel on veepritsmed settinud, pole kvaliteetseid töövahendeid jne. Enamus koristavadki nii, et üldmulje oleks ilus. Imelik on see, et põrandalapi vett nad ei vaheta. Hommikul paned sisse ja õhtul kallad välja. 

Tööpostil

Siin on põhiliselt 4 koristuskompleksi: avalik ala (vastuvõtt, basseiniala jne), motell, bangalod, fishing lodge ja staff village. Ühe bangalo juurest teise saamiseni läheb ikka aega. Suur osa ajast kulubki trolliga ühest kohast teise sõitmiseks, vahel kasutame ka golfikäru, kui peab pesu ja koristusvahendeid teise kompleksi tassima. Muidugi igasse kompleksi korraliku laoruumi ei ole vist mõtet teha ülemuste meelest. Siis saaksid töötajad kiiremini töö valmis. Kuna on erinevad toad ja majad ja kõik asjad, siis rätikute asetus, värv ja toas olevate asjade nimekiri on ka erinev. Pole hullu!

Ega kuskil pole head ilma halvata ja vastupidi. Kokkuvõttes on kindlasti hea koht, eriti kui tuled just Austraaliasse! :)

Blogi sai ka pisut uue kuue :)

Alyangula ja esimene tööpäev

Nüüdseks olen juba neli päeva veetnud sellises kohas nimega Alyangula (Northern Territory' il).  Kolmapäeval, 7. novembril lendasin siia, sain vastuvõtus hulga pabereid, mida läbi lugeda. Seal hulgas oli ka tervituskiri hotelli mänedzeri poolt. Mulle oli saabumisõhtul ette nähtud restoranis üks isevalitud pizza ja alkoholivaba jook. Järgmisel hommikul võisin minna restorani hommikusöögile, aga kuna uni oli magusam, siis jäi ära. Õnneks on töötajate söögiruum täpselt mu toa juures, nii et saan iga kell kappi rüüstamas käia, kui tuju tekib.

Metsarajal

Neljapäeval käisin oma uue kodu ümbruskohta kaemas. Ühesõnaga siis meie hotelli/motelli kompleks on omaette mere ääres ja keskusest eemal. Selleks et linna minna, tuleb kuskil 10 minutit jalutada kas siis avaliku sõidutee või metsaraja kaudu.  Mõlemad on juba ära proovitud, kuid kuna siin on troopika, siis üksi metsateed ma ei kasutaks. Meie „linnas“ on basseiniala (tasuta ja sisse saad ainult võtmega), jõusaal, kaubanduskeskus Shopping Arcade (koosneb kolmest väiksest poest), postkontor (kus muuhulgas müüakse laste mänguasju), pubi nimega ARC (Alyangula Recreation Club), golfiklubi, veel 1 pudi-padi pood, supermarket (väiksem veel kui Saaremaal Tooma pood) – ehk siis elame pisikeses kohas. Hinnad on siin muidugi suuremad kui mandril, aga õnneks on elamine ja söök tasuta, seega ei kuluta eriti millegile.

Shopping Arcade

Reedel kell 10 hommikul sain oma supervisoriga kokku. Temaga allkirjastasime minu lepingud ja muud vajalikud dokumendid. Tema ütles, et hakkan alguses housekeeping’ut tegema ja arvatavasti ka hommikusööki tegema, aga eks näis. Aussid muudavad ju nii kiirelt meelt, et ei saa midagi tõsiselt võtta. Tubade koristamise eelis on see, et mul on enam-vähem normaalne graafik. Tööpäev algab 6-st hommikul ja lõpeb siis kui töö on tehtud. Tavaliselt lõunaks pidi töö valmis olema. Seega jõuan päevavalges veel midagi ära teha. Tööriietus on järgmine: oranž t-särk (väga paks materjal) ja mustad sortsid, mis meenutavad meeste korvpallipükse.

Tööpostil

Laupäeval oli üle kahe kuu esimene tööpäev. Mind hakkas välja õpetama itaallane Edoardo, tema on siin pea pool aastat olnud. Kõigepealt siis koristasime hotelli ühiskasutavaid ruume ja siis suundusime tubade peale. Toad on eirnevad, osad on suuremad ja luksuslikumad, osad tavalised. Kõige tüütum on see, et igas toas peab olema palju asju (nt teatud arv veepudeleid, teepakke, suhkur, siis seebid, šampoonid jne) ja see on tubade kohta erinev ka. Üldiselt töö kohta ütleks nii, et Norra tööga võrreldes on siin puhas looderdamine. Kuna töövahendid ka kõige paremad ei ole, siis puhtus nii kõrgel kohal ei ole. Peaasi, et enam-vähem puhas oleks, töötajad võtavad siin asja rahulikumalt. Aga see pidigi austraalia moodi olema – „No worries“ ikkagi. 

New home!

Eile, 7. novembril jõudsin Groote Eylandtile. Pole ennem nii pisikese lennukiga sõitnud, seal oli vast 15 rida vms. Kuna ta nii pisike oli, siis pagasid ei tohtinud ka suured olla. Lubatud pagas oli 20 kg ja käsipagas 5 kg, mõlemad kaaluti check-in' is üle. Minu seljakott oli 15 ja käsipagas 4 kg. Lisaks ei tohtinud saarele alkoholi tuua, siin on mingisugused reeglid ja piirangud. Näiteks kui tahan alkot osta või tarbida, peab mul olema alkoholiluba. Selle saan taodelda politseist. Pean asja veel uurima, enne kui siia kirjutan.

Kõige parem oli muidugi see, et lennuk tegi ka jubedaid hääli, koguaeg undas. Oeh. Sõitu oli kokku kuskil kahe tunni jagu ja ilmselt lahkudes tuleb seda veel üle elada. Kohalik lennujaam oli pisi-pisi, ehtne maakoha lennujaam. Sinna tuli mulle vastu hotelli esindaja, üks tüdruk vastuvõtust, kuna ülemused läksid just kaheks nädalaks puhkusele. Kohapeal anti mulle mingi kaustik igasuguste paberitega, mille pean siis läbi lugema, ja toa võti. Kissu - vana hea eesti sõbranna, kelle kaudu siia tööle sain, tuli mulle vastu ja näitas mu tuba. Töötajate toad on hotellist natuke eemal, mingi 2 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on siis majad ja sissepääs igasse tuppa on kohe õuest. 

Sisse- ja väljapääs.

Kohe kui tuppa astusin, läks nägu naeru täis. Siiamaani minu kõige luksulikum tuba Aussi ajaloos. Algul pidin Kissuga koos elama, aga kuna Markus tuleb järgmine kolmapäev siia tööle (lennupiletid olemas) ja kuna me oleme paar, pandi meid ühte tuppa elama. Hetkel siis naudin veel voodis laiutamist :). Markust tahetakse vastuvõttu tööle panna. Aga, meie toast siis. Meil on suuuuur voodi, TV, väike külmkapp, laud, suur riidekapp, reguleeritav konditsioneer!. Laua peal on veekeetja, nõudekomplekt. Voodi ja riidekapi vahel on lükanduks, mille kaudu saab duširuumi-WC-sse. Oeh, enam ei pea kellegiga jagama vannituba. Pluss meil on valamukapp. Lõpuks ometi saan oma asjad laiali laotada. Nimelt kui sa elad kusagil hostelis ja su asjad on pidevalt kotis, siis olen tähele pannud, et riietele kipub niiskus natuke ligi ja pärast on neil niiskuse lõhn küljes ja asju on väga keeruline suurest kotist üles leida. 

Suuuuuures voodis Kissuga

Külmik, veekeetja ja muud luksused

Duširuum, mis nüüdseks on juba minu asjadega täidetud

Õues on meil klaasit laud ja kaks tooli, kus saame siis istuda ja kohe kõrvalmajas on ühisköök ja ühissöögiruum. Kuna ma alles eile tulin ja saabumise puhul lubati mulle restoranis pizza ja alkoholivaba jook, siis ühisruumis ma veel käind ei ole. Mulle tehti ikka korralik pizza (suitsulõhe ja hapukoorega) ja saan seda veel tänagi süüa, õnneks pakiti kaasa. 

Mida tähendab tasuta õhtusöök?!

Hostelis puhuvad uued tuuled. Eile läks enamus vanadest olijatest ära ja täna ma ei tunne eriti kedagi siit. Ainult töölised ja mõned üksikud näod on samad. Need, kes siin töötavad, saavad siin tasuta elada ja süüa ning nad teevad ainult mõned tunnid päevas tööd. Üks tüdruk ütleski, et väga hea raha säästa siin. Mina elan täna kolme mehega ühes toas, üks inglise tüüp(vana olija) ja kaks boheemlaslikku meest. Üks neist meenutab väga Captain Jack Sparrow' t ja kolmas on uus nägu Josh, kes magab täna minu üleval naril, seal kus enne Markus magas.

Meie hosteli nimi on JJ' s Backpackers ja siin on majutuse hinna sees ka hommiku- ja õhtusöök. Hommikusöök on 7:30-9:00 ja pakutakse röstsaia, 3 erinevat moosi (mida siis saia peale panna), maisihelbed, riisihelbed, piim, (lahustuv) kohv ja tee. Tegelt saab söönuks küll.

Halloweeni parima kostüümi valimine - vana kaader.

Õhtusöögiga on aga hoopis pikem lugu. Vastuvõtust saad iga päev voucheri küsida, kus on kirjas su nimi, kuupäev ja toa nr. Sellega lähed kesklinna asuvasse Woolshed'i pubisse. 19:00-20:00 saad hosteli õhtusöögi, aga pead ostma ka joogi. Täna läksin sellel kellaajal sinna. Esmalt oli umbes 50 inimese pikkune järjekord, siis lähed pubisse sisse, pead ostma joogi (seal ka järjekord), siis saad templi ja lähed tavajärjekorda. Seal on ka muidugi järjekord. Vahepeal eksivad igasugustesse järjekordadesse ära uued inimesed, kes asjast midagi ei tea ja siis teenindajatel peab olema VÄGA kõva närv.

Tavajärjekorras siis annad oma voucheri ja ütled, mis süüa tahad. Tasuta "hosteli" sööke on 5, erinevad pasta, riisi ja spagettidega lihtsad toidud. Saab ka tavamenüüst midagi võtta, siis maksad lihtsalt 5, 7 või 9 dollarit (hind oleneb, kui suurt portsu tahad) juurde. Hosteli toidu puhul saad teenindajalt tseki, millega lähed hosteli toidu järjekorda, annad tseki kokale ja SIIS saad sööma minna. Olenevalt rahvamassist võib see protseduur kaua aega võtta. Täna läks 15 min. Aga A la Carte puhul ei saa sa mitte tsekki vaid mingi rohelise kiibi, mis on nelinurkne ja kuskil 8 x 8 cm. Sellel vilgub roheline tuli ja siis kui see hakkab kisa tegema, lähed alles järjekorda. Siis on sinu toit valmis. Me ei tea täpset süsteemi, kuidas see töötab, aga põnev ta on. Nii et enne saad juba lauda minna oma kiibiga ja alles peale kisamist saad järjekorda minna. A la carte järts on siiamaani väga lühike olnud.

Kui minna 20:00-21:00, siis ei pea jooki ostma, saad kohe tavajärjekorda minna (saad tseki, lähed hosteli toidujärjekorda) ja saad sööma. Esimesel õhtul võttis see ka minu meelest 15-25 minutit aega. Aga eks väikse rahakotisisuga ongi nii, et tuleb mõningatest mugavustest loobuda. Huvitavad kogemused igatahes!

Mõned pildid halloweeni peost ja vanematest olijatest:

Mäng: otsi jahu seest sisalik ja vile!

...ja see on tulemus

Try something new! ;)

Esimene töö :)

Nüüd võib juba kindlalt öelda, et mul on töökoht olemas ja Markusel ka. Mina sain töö tänu oma sõbrannale, kes mind siis oma ülemusele soovitas. Kuidas siis kõik täpsemalt käis: esiteks saatsin CV sõbrannale, mille tema edastas ülemusele. Järgmiseks sain kõne, kus uuriti, kas olen nõus tegema töid kõikides valdkondades (toad, köök, baar, resto) ja millal saaksin tööle asuda. Järgmiseks tuli meilile tööpakkumiskiri, kus oli ära kirjeldatud kõik tööga ja elamisega seonduv. Muide väga palju detaile oli seal, nt mis mul toas on, kellega koos elan, mida saab saarel vabal ajal teha, mida võin pagasisse võtta ja mida mitte, mis levi seal on ja palju muud. Siiamaani pole kusagil nii informatiivset kirja saanud. Super! Kui olin saatnud vastuse, et mulle kõik sobib, siis broneeriti mulle lennupiletid.

Homme lendangi Cairnsist Darwinisse ja Darwinist omakorda Groote Eylandtile ehk siis saan ka uude osariiki minna (Queenslandist Northern Territory'le). Töötama hakkan hotellis nimega Dugong Beach Resort ja ametiks on Casual All Rounder ehk teen siis seda, mida parasjagu vaja on. Alguses hakkan töötama housekeepingus ja hiljem arvatavasti köögis (nõudepesijana), baaris ja restoranis ning võimalik, et ka vastuvõtus. Oleneb sellest, kus tööjõu puudus on. Kohal pean olema minimaalselt 3 kuud, aga kuna palk on väga hea (21-29 dollarit tunnis, oleneb nädalapäevast), siis eks näis. Kohapeal elamine on tasuta ja söök ka. Peaaegu nagu Norras siis :) Väga hea võimalus raha koguda.

Praegune kodu - JJ' s Backpackers. Väga armas koht!

Markus läks eile oma sõbra Joonasega Mareebasse (60 km sisemaa poole). Kui Joonas eile linna jõudis, ütles ta, et Markusel on öömaja ja töökoht ka olemas. Väga hea uudis ju! Meil on ikka head sõbrad! Ta elab mingite saarlastega koos, sai oma toa ja täna juba korjab kusagil farmis kõrvitsaid. Eks näis kauaks seda tööd on, see kõik oleneb ju ilmast siin, millal farmer töölist vajab. Markusel on muide väga suur lootus saada samasse kohta tööle, kuhu minagi lähen. Talle juba helistati sealt hotellist ja lubati lähiajal uuesti ühendust võtta. Minu sõbranna käest ka juba uuriti, et missugune inimene ta on.

Pidin eile omale uue telefoni ka ostma, sest seal saarel on ainult Next G leviala, mida minu vana Nokia-risu ei toeta. Ostsin oma esimese nutitelefoni HTC Desiree C ja sellega saan teha ka Hotspoti, mille kaudu saan  arvutis netis käia.

Viisa hind kallineb!

Austraalia tööviisa kallineb

Maakera kuklapoolele suunduvad noored seljakotituristid peavad varsti harjuma tavatult kalli viisaga. Kuni 31aastastele mõeldud Working Holidays viisa, mis lubab elunautimise kõrval koaalade-kängurude maal ka tööd teha, maksab 1. jaanuarist 2013 AU$ 360. Viisa tuleb taotleda Austraalia valitsuse veebileheküljelt varakult enne sõitu. Vana hind 270 AUDi.

(Allikas Ekspress.ee)

Kel plaan on tulla, siis tasub kiirustada! ;)

Cairns

Cairns ehk elu troopikas!

Täna, 3. november saime esimest korda ookeanis ujumas käidud. Läksime Cairnsist kohaliku linnaliinibussiga  lähedale asuvasse randa nimega Holloway Beach (20 km). Hinnad käivad siin tsoonide kaupa. Linn on jaotatud mitmeks tsooniks ja olenevalt sellest, mitut tsooni on vaja läbida, et jõuda sihtpunkti, kujuneb hind. Saab osta üheotsa või päevapileti. Meie maksime 20 km eest 6.40 dollarit, mis tegelt polegi kõige kallim arvestades siinseid palkasid.

Holloway Beach, taustal meie linna mäed.

Praegu me joome Eestist kaasa ostetud rummi, et saada kotte kergemaks. See on siinviibitud aja esimene jook ka. Ei ole veel kohalikke brände kusagil proovinud. Kui tööle saab, siis juba võib seda endale lubada. Veinid on siin odavad. Näiteks 3-4 liitrised veinikastid maksavad siin 12 - 15 dollarit. See ilmselt on seotud sellest, et siin on palju kohalikke veinitegijaid. Austraalia on ju umbes sama suur kui Euroopa, seega konkurentsi jagub.

Tööd oleme ka siin otsinud, aga ütleks, et ainuke normaalne koht, kus internetist tööd leida on kindlasti Gumtree. Ülejäänud kümned lehed, mida reklaamitakse, on ikka väga aegunud. Näiteks mõnel ei leia terve osariigi kohta ühtegi tööpakkumist. See on tingitud ka sellest, et aussid ei ole nii interneti-rahvas nagu meie. Gumtrees ei ole ainult töökuulutusi, vaid ka kõike muud (automüügid jne). Kui meie saadame e-maile, siis nemad räägivad pigem näost-näkku või helistavad. Teiseks on nad ka laisemad, kui sa saadad e-maili, siis nad ei viitsi sulle ka vastata. Selle aja jooksul kui sa saadad farmi e-maili, on suur tõenäosus, et keegi samal ajal on autoga kohale sõitnud, ülemusega rääkinud ja töökoha endale saanud. Siin tuleb end natuke peale suruda, mis on algusel väga väga imelik, see on eestlastele liiga võõras, aga ehk lõpuks harjub ära.

21:35 Cairnsis

Meie oleme töö otsimisel kasutanud ka tutvusi. Küsime lähedasematelt tuttavatelt infot ja hetkel mul ongi lootus saada ühte hotelli tööle. Räägin kindlamalt asjast siis, kui asi korras on. Soovitaks uurida ka tööbüroode kaudu teenistust. Neile võib nt üldmeilile kirjutada, CV lisada. Meile ühest juba helistati tagasi, umbes 10 minutit peale meili saatmist. Enne tasub teha ka väikest taustauuringut nende kohta. Mõned kohad (nt working hostelid) võivad palju palgast endale võtta. Ühes kohas nt oli nii, et mida rohkem töötad, seda rohkem maksad hostelis majutuse eest. Samas on ka väga häid kohti, nii et enne tasub alati uurida tuttavatelt või siis internetist. Farmitööga on nii, et kui tööd tahad, siis 75% kohtadest eeldavad oma transporti ja elamiskohta (võib ka autos elada)!

Ja enne Aussi tulekut soovitaks vaadata austraalia seriaale või filme. Siinne ingliskeel on ikka erinev ja algul tahab harjumist! ;)

Cairns!

Oleme jõudnud troopilisse Cairnsi. Meie hostel asub rannast kolme tänava kaugusel ja ütleme, et see linn on ikka väga ilus. Põhimõtteliselt on siis ¾ linnast ümbritsetud mägedega ja ¼ siis ookeaniga. Kahjuks siin rannas ujuda ei saa, aga jällegi on siin sisse ehitatud rand nagu Brisbane´ski. Ookeani vee tase muutub siin kiirelt, hommikul oli vesi peaaegu kaldani ja peale lõunat oli vesi taandunud umbes 40 meetrit.  Siis paistis kõik liiva-muda sodi ära. Lisaks oli ranna juures hoiatus, et siin ujuvad krokodillid.

Linna ääres rannas.

Basseini vesi oli väga ok, ei olnud nii palju kloori tunda. Olime eile kuskil 6 tundi päikese käes, poole ajast jalutasime ranna ääres ja teise osa päevitasime-ujusime. Selle aja jooksul saime siis natuke ka ära põletud. Rannas oli silt ka, et UV on extreme ja nii ta vist oli ka. Hakkasime end liiga hilja kreemiga kaitsma ka, täna ka veel nahk punane.

Õhtul oli hostelis halloweeni pidu. Siin hostelis on suur osa sakslasi ja põhiliselt tekivadki grupid keele tõttu, ühe riigi omad hoiavad kokku. Peol pakuti süüa (riisi, pastat, salatit, liha, vorste ja ka känguruliha – see polnud hea) ja joogiks veini. Kõik istusid suure ühislaua taga, sõid ja jõid ning hiljem korraldati ka mänge. Markus võttis ka ühest mängust osa. Õhtu lõpus oli parima kostüümi valimine. Kuigi otsustasime peost osa võtta mingi 10 min enne algust, saime endale ka mingi kostüümi tehtud. Sodisime enda näod meigiga ära ja Markuse maika sodisime ära, aga siiski me ei võitnud. Üks naise kleidiga mees võitis.

Netiga on siin linnas lood kehvad. Hostelis nett maksab ja raamatukogus ei ole Wi-fit! Tasuta wi-fi on ainult McDonaldsis ja osades kohvikutes. Nii et meil natuke raskem nüüd netti saada. Nüüd kirjutangi enne blogi valmis, et seal kiiremini asju ajada. McDonaldsi nett on väga-väga aeglane. Ühte lehte laeb väga kaua, kuigi näitab, et levi on põhjas. Väga halb! Me võib-olla ostame hostelist neti, sest kui tuleme kohvikusse, siis ikka midagi peab ostma ehk kokkuvõttes teeb vist sama välja, kui seal nett osta. Ühe pildi laadimine võtab siin mingi 5 min aega :D