NZ: Reisijutt nr 5 – liustikud ja öine rännak kuumaveeallikaid otsides

Eile käisime vaatamas liustikke, mille nimed on Fox ja Franz Josef. Esimesena käisime vaatamas Fox liustikku. See liustik on 13 kilomeetri pikkune ja see on üks ainus liustik maailmas, mis ulatub nii lähedale meretasemele. Liustiku nägemiseks pidime jalutama kusagil 45 minutit ja päris ligidale ikkagi ei lasta minna, kui siis ainult giidiga (see maksab kuskil 150 dollarit). Kohapeal olid hoiatustahvlid, kus näitas artikkleid nendest, kes olid piirdeid ületanud ja surma saanud, sest suur lumetükk oli peale kukkunud.

Foxi nimeline liustik

Teine liustik oli Franz Josef, mille pikkus oli 10 kilomeetrit. Eks need liustikud ole enam-vähem ühtemoodi. Selle tippu näed kuskil mäe otsas ja alumist osa mäeorus, kuigi tegelikult võib see alumine osa olla veel mitukümmend meetrit allpool. Võrreldes Tasmani liustikuga, mida nägime mitu päeva tagasi, oli vahe selles, et need liustikud ei olnud üleni kaetud mäekruusa ja –tolmuga. Seega nägime valget lund ja sinakaid toone. Paaril korral nägime ka seda, kuidas lumetükid lendasid jõkke.

Franz Josef 

Niisiis, kui liustikke lähemalt näha soovite, tuleb võtta giidiga tuur, sealt saab vajalikud matkajalanõud, kepid jms. Meie nägime igas vanuses seiklejaid, muide pensionieas inimesi on siin väga palju näha ringi rändamas. Liustikke saab näha ka helikopteriga, kellel raha üle on.

Õhtul otsustasime sõita nii kaua kui saab, sest meil on ainult nädal veel jäänud ja siiski tahaks rohkem kohti külastada. Pimedas muidugi kõige parem sõita ei ole, eriti mäenõlvadel. Kusagil 10 paiku otsisime majutuskohta. Juhuslikult nägime tee ääres silti backpackers, seda kusagil kaardil ega brošüüris ei olnud. Läksime ukse taha ja küsisime majutust. Kontor oligi tegelikult ühe maapere elumaja. Nad pakkusid meile kõrvalmaja, hinnaga 30 dollarit öö. Kogu see talu kompleks oli kui suur vanaema kodu. Vana maja, kõnniteed igasugu kola ja vanarauda täis.

Biitlid mängivad taustaks

Sees olid kõik vanad asjad. Mitte ükski asi ei meenutanud tänapäeva tehnikasaavutusi, peale külmiku ja pesumasina. Nurgas oli vana grammofon, mis veel töötas, Markus pani vanad vinüülplaadid mängima. Majas oli kaks magamistuba, nende riidekapid olid vanu riideid täis. Kõik oligi täpselt nii nagu õks vanaema kodu välja näeb ja lõhnab. Meie ööbiskohad ja nende otsimised kujunevad järjest põnevamaks.

Perenaine soovitas meil minna kuumaveeallikate juurde. Me otsustasime minna pimedas, võtsime oma saunalinad kaasa ja perenaise poolt joonistatud kaardi. Pidime sõitma 5 minutit autoga üle silla ja sealt edasi 15 minutit jalutama. Kaart oli üpris täpne. Käisime läbi tiheda metsaraja ja lageda põllu, lõpuks jõudsime rannajooneni, kus otsisime taskulambiga kuumaveeallikaid. Tegelikult oli asi siis nii, et inimesed on sinna ise kaevanud augud ja oodanud, millal kuum vesi siseneb. Täpselt kõrval läheb läbi ka külmaveega jõgi, nii et seal saab endale sobiva temperatuuriga basseini teha.

Tee peale jäid sellised kohad

Meie olime kohale jõudmisega liiga agarad, sest tegelikult olid need augud üsna täis ja selleks, et sinna sisse mahtuda, oleks meil kõvasti kaevamist kulunud. Nende brošüüris oli kirjas, et saab neilt ka labidaid laenutada. Me läksime isegi õhtul hilja sinna, kusagil 11 paiku, seega katsusime seal niisama vett, mis oli tõesti kuum ja liikusime tagasi. Väga kihvt oli see, et meil oli täiskuu ja mõned tähed taevas.

Kui me majutuse eest maksime, olime pererahva suures avatud elutoas. Keegi meie käest nimesid ega mingeid täiendavaid andmeid ei küsinud. Maksime ära, peale seda andiski naine soovituse kuumaveeallikaid külastada ja väljaregistreerimise kohta ütles, et kiiret pole, võime rahulikult aega võtta ja et nemad lähevad hommikul ise poodi....

NZ: Reisijutt nr 4 – matk ja Wanaka linn

Kuna meie hubases hostelis järgmiseks ööks majutust ei olnud, mõtlesime, et mis seal ikka, liigume edasi. Päeval matkasime veel Queenstowni lähedal. Matk kestis kusagil 3 tundi, edasi ja tagasi, selle aja jooksul saime läbi metsa ja lagendike minna mäe tippu, kust avanes jällegi superilus vaade linnale. See oli meie esimene nii pikk matk Uus-Meremaal. Saime näha floorat ja faunat. Maastik muutus pea iga sammuga. Nägime metskitsesid ringi liikumas. Sellest jalutusretkest saime ilusaid looduspilte ja pärast sellist käiku olid meie lihased korralikult kanged. See oli meie reisi üks tipphetkesid.

Käisime matkamas

Vaated teisel pool linna

Tiik mäe otsas

Edasi suundusime Wanaka linna poole, selleks pidime jälle sõitma kusgail 2 tundi. Seekord sõitsime jälle mööda mäge ülesse, teed olid totaalselt sik-sak, sik-sak. Mõned kurvid olid 360-kraadi ja sealkohal oli soovituslik 15-ga sõita. Mäe tipus oli mitmeid vaateplatvorme, kust sai Queenstowni lina näha uue nurga alt.

Wanaka linnas saime majutuse järjekordses backpackeris, nime ei mäleta. Seal pakuti meile oma tuba koos vannitoaga, sest see oli kokkuvõttes soodsam kui minna ühikatüüpi tubadesse. Me ei saa aru, kuidas siin sellised suured ja ilusad toad nii hea hinna eest on ja toad näevad väga korralikud välja ka. Uskumatu. Kokku maksime toa eest 110 dollarit.

Käisime „Puzzling Worldis“, seal oli väga palju illusioonitube. See oli ehk midagi AHAA keskuse sarnast, ainult pisem. Sai käia viltuse põranda peal, mis tundus sirge olevat, näha kujusid, kes sind koguaeg vaatasid, kui liikusid edasi-tagasi jne. Õues oli üks torn, mis seisis ainult ühe nurga peal. Teine osa oli laburünt, kus pidi leidma üles neli torni ja pärast ka veel väljapääsu. Käisime lõpus korralikult edasi-tagasi, sest ei leidnud tagasiteed ülesse.

Esimene ujumine külmas järves

Wanakasse tagasi jõues läksime meie Katuga ujuma. Mina muidugi ei tahtnud, sest teadsin kui külm vesi järves on. Siiski need kaks utsitasid mind takka, nii et lõpuks käisime ikka ära. Meie olime õhtul ainsad hullud, kes seal käisid. Pärast oli hea karastatud tunne. Markus on muidu kaks korda juba järves sulpsamas käinud. 

NZ: Reisijutt nr 3 - Queenstown

Sõitsime Te Anaust Queenstowni, mis on selle riigi üks kui mitte kõige ilusamaid linnu. Seda linna ümbritsevad kõigist küljest mäed ja ilus järv.  Jõudes linna, otsisime endale majutuse, saime jälle seljakotiränduri hostelisse nimega Flaming Kiwi. Muide uusmeremaalasi kutsutakse kiwi’deks ja nende rahvuslind on ka kiwi. Neil oli pakkuda ainult kahene tuba suure voodiga ja ühele siis voodikoht neljakohalises toas. Minu ja Markuse tuba maksis midagi 70 dollariga. Meil oli lisaks ka rõdu, kuhu me oma viimased märjad asjad kuivama panime ning tasuta internet.

Kuna me pole ammu Internetis käinud, siis kasutasime juhust ja tegime kõik asjad ära, mida tahtsime. Tõmbasime muusikat, kirjutasin blogi, vaatasime Facebooki uudised üle, laadisime pilte üles jne. Peale seda läksime gondolaga sõitma, sellega saime mäest ülesse. Gondola hind oli muidu 26 dollarit, aga võtsime endale ühe sõidu mäe peal ka juurde. Selle masina ingliskeelne nimi on luge, see on peaaegu kardi lihtsustatud versioon. Sellega rallisime mäe tipus ringi, päris vahva oli. 

Gondola sõit

Vaatetornis avanes uskumatult kaunis vaade linnale, või tegelikult loodusele, sest ilmselt see ongi põhjus, miks too linn nii ilus on. Imetlesime mägesid ja tegime pilte. Pärast saime gondolaga mäest alla ka tulla. Seejärel liikusime meie majutuskoha administraatori soovitusel burgeriputkasse nimega Fergburger. See pidi olema väga populaarne koht. Põhimõtteliselt oli see hubane putka, kust sai tellida väga erineva maitsega burgereid ja need olid ikka korralikult suured. Maitse oli ka hea. Lisade seas oli näiteks punapeet, sinihallitusjuust.

Maaliline Queenstown

Õhtul käisime linnas jalutamas. Tundub et see on rohkem noortelinn, meenutas Tartut. Rannas noored istusid ringis, jõid ja suitsetasid ja enamus nägid välja boheemlased, rastapatsid, hipilikud riided jne. Seal linnas on muide jääbaar, kus raha eest saad siseneda baari, kus kõik on jääst. Meie jaoks oli sissepääsu eest mõttetu maksta, aga need, kes sealt välja tulid, olid küll päris õnnelikud. 

NZ: reisijutt nr 2

Peale ööd autos magamist liikusime jälle edasi. Paaritunnised autosõidud on meil igapäevanähtused. Sõidu sihtmärk oli seekord linn nimega Te Anau, sest suurkontserdi tõttu poleks lähiasulatesse meil öömaja olnud. Kõik olid ju välja müüdud. Tee peal peatusime linnas nimega Arrowtown, see on omapärane maja ehituste tõttu. Kõik linna majad on pisikesed, madalad ja väga armsa olemisega. Sellised linnad on ikka palju kodusemad kui suurte tornidega linnad. 

Postkontor Arrowtownis

Teine peatus oli kohas, kus sai näha, kuidas inimesed benji-hüppeid teevad. Seda sai teha sillalt, mis oli kahe mäe vahel, seega laskumine oli otse vee kohale. Saime vaadata otse-eetris videot või mäenõlvalt jälgida. Hind oli 180 dollarit, aga see tundus liiga kallis. Markus isegi mõtles seda teha, aga arvas, et see on mõttetult kallis. Vaatasime kiirelt paari inimese hüpped ära ja liikusime edasi. Kes tahab Uus-Meremaal midagi ekstreemset harrastada, siis siin saab igal aastajal harrastada paljusid spordialasid. Ka talvel tehakse paraglidingut (199 NZ dollarit), skydivingut (langevarjuhüppeid, 300 dollari ringis oli kusagil) ja kõiki alasid saab pea igas linnas teha. 

Keegi tegemas benji-hüpet

Sõitsime läbi Queenstowni linna Te Anausse, kus saime kaheks ööks majutuse. Jõudsime linna muidugi üsna hilja, saime seal õhtust süüa ja siis juba backpackerite hostelisse magama. Saime seal ilusa nelja voodiga toa, meil oli isegi kööginurk ja oma vannituba ja WC olemas. Hind oli ka kusagil 30 dollari kanti, selle raha eest ikka odav, sest meil oli nii palju lisasid olemas. 

Markus kruiisil

Milford Sound

Järgmine päev läksime riigi ühte kuulsaimat vaatamisväärsust imetlema, selleks oli Milford Sound - 16 kilomeetri pikkune fjord. Sügavaim koht on kusagil 400 meetrit. Sõitsime sinna kusagil 2, 5 tundi. Teed olid ikka läbi mägede ja orgude. Mis mind ikka hirmutas, oli see, et kuristike ääres ei olnud teepiirdeid ja teed olid ka kitsamad. Siiski ei olnud imeks pandavad 100 märgid igal pool. Kurvides olid vaid soovituslikud sõidukiirused. Meie autoga mäkke saada oli ka paras töö, hea et automaatkast, ei pidanud Markus vähemalt siduri ja käikudega jupsima. Saime läbi tunneli sõita, mille pikkus oli poolteist kilomeetrit. Tee peal tegime mitu peatust. 

Vikerkaar kose juures, Markus poseerimas.

Ühes brošüüris oli välja toodud kõige paremad kohad, mida külastada. Näiteks järved, mille vesi oli nii puhas, et see peegeldas mägesid. Siis mõned kosed ja muud ilusa maastikuga kohad. Neis kohtades võis näha hiinlasi puulehti pildistamas. Fjordi juurde jõudes broneerisime omale 1 tunni ja 45 minuti pikkuse kruiisi. Saime praamiga sõita peaaegu avamerele välja. Möödusime mägedest, koskedest, nägime vikerkaart vee peal. Kui sõitsime avamere poole, oli ilm väga tuuline, siis ma riietusin end kubujussiks, tagasiteel enam tuult polnud õnneks. Soovitaks ikka jope kaasa võtta. Vaated olid meeletult ilusad. Kapten viis meid kosele väga lähedale, nii et peatekil said kõik uduvihma tunda. Neid fjorde saab kaeda ka lennuki (kusagil 300 dollari ringis) või helikopteriga (midagi 600-ga). Pakutakse ka ööpäevaseid kruiise. Meie saime oma laevareisi 56 dollariga, tee ja kohvi ka veel hinna sees. Kogu selle ilu eest tundus vägagi soodne hind. 

Katu läpakas ehk uudne lähenemine sokkide kuivatamisele

Õhtul hostelisse jõudes hakkasime oma pesu pesema. Kõigi kolme riideid ühes masinas, panime 2 dollarit masinasse ja saime pesema hakata. Mingil põhjusel ei raatsinud me aga kuivati peale kolme dollarit magama panna, kas asi oli kokkuhoius või niisama nalja tegemises, ei tea. Meie pesumasin oli riideid ääreni täis, nii et peale pesemist olid riided veel pulbriga koos. Pole hullu, mida sai kloppida puhtaks ja osad lasime käsitsi üle loputada. Kõik riided panime iga võimaliku konksu, nagi või neid meenutava asja otsa, see oli meie uus kuivatussüsteem. Ka sahtli käepidemed, peegli äär, seinalambi vars, akna lahtihoidmiskonks, sülearvutikaas jne. Käitusime loominguliselt ja küll me alles naersime südamest. Hommikuks kahjuks kõik asjad kuivad ei olnud, need laotasime siis hommikul autos laiali. Sellised on meie seiklused...

NZ: Sõit ja esimesed päevad

Kuigi blogi käib ju Austraalia kohta, ei teeks paha ka rääkida meie Uus-Meremaa reisist :) 

Lendasime 21. veebruaril Sydneyst Christchurchi, sealt läksime tasuta bussiga Jucy Rentalsisse (populaarne autorendifirma backpackerite seas), kus meil oli rendiauto broneeritud. Saime omale valge Nissan Sunny (lisainfo saamiseks pöörduge Markuse poole), automaatkastiga. Sõitsime siis Christchurci linna sisse, et otsida tasuta netti, kust laadida Markuse telefoni GPS-i jaoks Uus-Meremaa kaart. Meie imestuseks oli kesklinnas nn "punane-tsoon", kus käis suur ehitus ja muidugi kõik liiklus oli piiratud. Siis nägime ka maju, millel oleks justkui seinad ära varisenud jne. Tundus kui kummituslinn olevat. Siis kusagilt mälusopist panime kolme pea peale kokku, et äkki siin oli maavärin. Selgus, et aastast 2010-2011 oli sel linnal neli maavärinat juhtunud (enne neid oli viimane maavärin 1869 aastal). Selle sajandi üks maavärin oli Uus-Meremaa looduskatastroofide hukkunute arvu poolest suuruselt teine. Hukkunuid oli 185 ja magnituud 7.1 (maksimum maavärinate puhul on 10). Ja nähes linna kaks aastat peale maavärinaid oli see siiski päris jube, eriti kesklinnas. Kui huvi, googeldage Christchurch Earthquake ja vaadake pilte.

Rendiauto ja autojuht

Nägime, et selles linnas ilmselt midagi ei toimi. No kui McDonaldsis ka tasuta Wi-fit polnud, siis on midagi ikka väga mäda. Liiklusime edasi Timaru linna poole, kuhu lootsime öömaja leida. Tee peal nägime aga silti Farmstay Holiday Park, kuhu suundusime majutust otsima. Neil oli õnneks pakkuda tuba kolmele hinnaga 70 Uus-Meremaa dollarit. Tuppa jõudes avastasime, et meil on kaks tuba, ühes toas Queen voodi ja teises neli nari ja kõik meie päralt. Ühisköök, -pesuruumid ja -tualetid olid meist paarikümne meetri kaugusel. Hommikul saime vaadata farmiloomi. Tol hetkel tundus see nagu Eesti olevat, kana tuli oma tibudega vastu, lammas määgis ja haned-pardid paterdasid ringi. Isegi kummel ja teeleht vaatas vastu maha vaadates ning ilm oli jahe (8 kraadi) ja pilves. Kui me aga nägime känguruid aia taga, siis tuli meelde, et me oleme ikka Uus-Meremaal. 

Järv Tekapo 

Päeva plaan oli minna Lake Tekapo ja Mount Cooki juurde. Järv nimega Tekapo on üks helesinise veega järv, mida ääritsevad mäed ja üldiselt on nagu väga-väga ilus. Mis ma ikka oskan kirjutada selle kohta, peab ise nägema. Mount Cook on Uus-Meremaa kõige kõrgem mägi (3754 meetrit), selle lähedal oli ka riigi kõige suurim liustik nimega Tasmani liustik, mille pikkuseks on 27 kilomeetrit, paksus kuni 600 meetrit!!! Kuna siin on hetkel suve lõpp, siis osa liustikust oli ära sulanud ja moodustas järve, siiski sulanud osa on kogu massist väga väike osa. Liustiku pealne oli selleks hetkeks kaetud kõrval mägede kruusa ja tolmuga, seega nägi kõik väga hall välja. Mulle see väga meeldis, kogu liustik oma mägedega tekitas piltilusa koosluse. 

Tasmani liustik

Teisel päeval midagi muud me ei teinudki, sest sõit sinna ja tagasi võtab siin kuskil 2-3 tundi (üks ots) aega. Õhtul hakkasime taas öömaja otsima Wanaka linnast, kuid me ei suutnud leida ühtki vaba tuba. Igal pool oli No vacancy. Teine probleem oli ka selles, et vastuvõtt pannakse pea kõigis kohtades kaheksast õhtul kinni. Püüdsime kasutada eelneva öökoha loogikat, valida kämpingpark. Sõitsime sinna ja neil olid ka kõik kohad täis, siis me ütlesime, et ok, mis seal ikka, magame siis autos. Sellel vanapaaril hakkas meist aga kahju ja nad aitasid meid igati, andsid meile tekid-padjad ja lubasid kasutada meil ühiskööki ja pesuruume. Tekid olid õnneks väga soojad, külm meil ei hakanud. Päris lõbus oli ikka oma pesa ehitada, nalja sai meil. Katul oli hommikuks jalg krampis ja Markusel selg haige. Mina olin ju kõige lühem ja magasin juhiistme kõrval, seega oli päris hea auto-öö kohta. Hommikul avastasime, et me ööbisime imeilusa maastiku juures, järv ja mäed...

Huvitavaid fakte:

* Kui päike on väljas, siis on väga soe, isegi hommikul kell 8. Kui päike ära kaob, ükskõik, mis kell, siis mina panin dressipluusi, jope, salli, kindad ja kapuuts ka veel pähe ehk totaalne kubujuss, aga ma olen ka külmavares. Markusega nii hull pole, tema on jope ainult korra vist selga saanud. Seega õhtud-ööd on jahedad.

* Päike tõuseb kusagil 6 paiku ja loojub 8-9 vahel õhtul ehk siin on valgust rohkem kui Austraalias hetkel.

* Liiklus on kohati karm, igal pool on 100 märgid, neid pannakse nt 20 meetrit enne S-kurvi või enne anna-teed märki. Muidugi ega keegi enne anna-teed märki siis 100 sisse ei pane. Mägede-kuristike ääres ei ole väga teepiirdeid, lisaks on teed kitsamad mäestike piirkonnas. Kohalikud on siin sõitmises päris osavad.

* Hinnad on soodsamad kui Aussis. Ütleme nii, et majutus on sama hinnaga, mis Austraalias, aga sa saad kordades rohkem lisaväärtusi. Poes on joogid-söögid odavamad, bensiin samuti, söögikohad ka odavamad natuke. 

* Imelik on siin et mitte üheski majutuskohas ei ole meilt küsitud dokumente sisseregistreerimisel (blogi kirjutamise ajaks on see meil neljas öömaja).

Sydney vol 2

Jõudsime Sydneysse 17 veebruar ja lahkusime 21. veebruaril. Esimesel päeval palju teha ei jõudnudki, sest saabusime linna pool 8 õhtul, siis ootasime bussi, läksime backpackersisse ja peale seda esimene õhtusöök McDonaldsis. Hiljem jalutasime kesklinna, õnneks oli ainult 15 min jalutada. Vaatasime Darling Harbouri üle, jalutasime üle silla ja mõlemal pool silda oli meeletult kohvikuid, restorane, taustaks suurlinna tuled ja pilvelõhkujad. Väga ilus koht.

Teise päeva hommikul saabus meie tuppa Jaana. Tema tuli Uus-Meremaalt.  Kuna ta oli pool ööd magamata, siis meie Markuse ja Katrinaga tegime oma tuure. Käisime kesklinnas shoppamas. Ostsin endale uued tossud – ülimugavad Sketchersid, botase tüüpi jalanõud, mis kaaluvad kui udusuled ja on mingi spets tallaga, väga mugavad igatahes, ei tea, mis materjalist need tehtud on. Kui ostud tehtud, ajasime Jaana üles ja siirdusime kuulsa oopermaja poole. Ma arvan, et see on üks Austraalia põhilisi vaatamisväärsusi. Kõndsime läbi pargi, et näha suurehitist kaugemalt. Juba sealt paistis ta paras pirakas olevat. Lähedalt seega veelgi suurem. Tegime ohtrasti pilte, ega siis iga päev ei satu sellisesse kohta. Ooperimaja trepil nägime ka ilusat linnavaadet ja kuulsat Harbour Bridge’i ehk massiivset silda. Oli mida imetleda.

Peale ooperimaja suundusime Sealife’i ehk kohta, kus saab näha palju mereloomi, sinna olid sisse ehitatud suured akvaariumid. Kirjade järgi oli kogu keskuses üle viie miljoni liitri vett! Nägime igasuguseid väikseid kalu, kes meenutasid ogalikke, siis värvilisi troopikakalu, koralle, katsusime meritähti. Kõige põnevam oli jalutada läbi tunneli, kus ujusid haid. Neid oli nii suuri kui ka väiksemaid. Tänu tunnelile sai neid näha nii külje pealt kui ka altpoolt. Nägime ka looma nimega Dugong – see on see loom, kelle järgi meie vana tööökoha nimi oli pandud. Too meenutas näo poolest hüljest.

Kui tihe päevaprogramm sai mööda, läksime Darling Harbouri lähedale kohvik-restorani ja tegime puhkuse puhul ühe korraliku söömaaja. See kujutas endast kolmekäigulist sööki, majaveini, ilusaid vaateid linna pilvelõhkujatele ja öiseid linnatulesid. Kissu liitus meiega õhtul hilja.

Sydneys käisime ka Wildlife’is, kus nägime Austraaliale omaseid loomi. Kõige rohkem tahtsime näha wallabisid (väiksed kängurud), känguruid, koaalasid, krokodilli. Meie õnneks oli meile sobival hetkel krokodilli söötmisaeg, mao söömisaeg ja koaala talk. Iga looma elust räägiti umbes 20 minutit. Koaalad näiteks magavad ööpäevas keskmiselt 20 tundi! Ühe koaala jaoks läheb keskmiselt 200 puud aastas, seetõttu on koaalad selle loomaaia kõige kulukamad olendid söögiraha poolest.

Kroko Rex

Loomaaias oli ainult üks krokodill, tema nimi on Rex ja ta on 40 aastates, kaaludes 700 kilo. Tädi rääkis seal, et krokod saavad elada söömata 6 kuni 12 kuud, aga see tundus küll väga utoopiline. Meie saime näha ka, kuidas krokole sööki anti. Ütleme nii, et reageerimisvõime on neil päris kiire.

Teisel päeval Sydneys külastasime Summer Bay’d ehk Palm Beachi, seal kus „Kodus ja võõrsil“ sarja filmitakse. Tegelikkuses Summer Bay nime polegi reaalselt olemas. Sõitsime sinna poolteist tundi linnaliini bussiga, üks ots oli 3.70 AUD. Kohapeal avastasime, et käivad ka filmivõtted. Meie kedagi näitlejatest ei teadnud, sest polnud mitu aastat vaadanud seda seepi. Siiski oli huvitav jälgida, mismoodi asjad käivad seal. Vaatasime pealt, kuidas võtted käisid, jalutasime ringi, päevitasime ja ujusime. Lained olid päris tugevad seal, võitlesime tükk aega, et üldse sisse minna, laine peksis koguaeg vastu ja tõmbas meid veega kaasa. Sain paar korda lainega tugevalt vastu pead, neelasin soolast vett sisse, ei olnud kõige toredam tunne, küll aga sai seal palju nalja. Surfiklubi muide ehitatakse ümber, seda me külastada ei saanud.

Peale Palm Beachi kiirustasime tagasi kesklinna, meil oli plaan enne päikeseloojangut minna linna vaatetorni, Sydney Tower Eye, see on üle 300 meetri kõrge, täpset arvu ei mäletagi. Esmalt vaatasime 4D filmi, mis tutvustas Sydney linna ja näitas vaatetorni eemalt. See kõik oli hinna sees. Kuna ta oli 4D, siis ka tuul puhus ja vesi pritsis. Järgmine samm oligi vaatetorn, kust avanes 360 kraadine vaade linnale. Miks me tahtsime minna enne päikeseloojangut, sest siis saame näha linna valges ja tunni aja pärast juba pimedas. Kõige ilusam on ikkagi pimedas, siis kui kõik linnatuled põlevad. Valges oli huvitav vaadata pilvelõhkujate katuseid. Kellel olid basseinid, mullivannid, tenniseväljakud jms. Saime Combo pileti ehk kombinatsioon kolmest vaatamisväärsusest: vaatetorn, Sealife ja Wildlife. Kokku maksis 63 dollarit näkku, eraldi oleks iga asi olnud 36 dollarit.

Lisaks eelnevale käisime niisama linnas ringi, külastasime Chinatowni, erinevaid parke, poode. Kokkuvõttes jättis Sydney mulle väga hea mulje. Kuigi tegemist on suurlinnaga, ei olnud seal meeletult pilvelõhkujaid, suuri rahvamasse, hullult saastunud õhku. Kogu kesklinn oli väga puhas, pargid hoolitsetud, majad korras, infrastruktuur hea ja turistiinfo igal pool olemas. Muidugi ei saa mainimata jätta, et seltskond oli meil tasemel, eks see andis ka suure osa positiivsele tagasisidele linna kohta ja nüüd me ei olnud enam nii vaesed kui Brisbane’is olles. Siiski, iga eelarvega saab hakkama, kui mõistlikult majandada.

Sydney

Kasutan ära Sydney lennujaama tasuta netti, et tasuta pilte üles laadida. Teiseks meie lend Uus-Meremaale hilineb, hea aega sisustada :) Kokkuvõttes läks kogu Sydney reis hästi ja tegusalt, detailsemalt kirjutan siis, kui meil aega on. Ei tea, kuidas Uus-Meremaal netiga lood on.

Sydney Waterfront

Summer Bays ehk Palm Beach

Vaade Eye towerist

Darwin ehk puhkuse esimene päev

Darwinisse jõudsime kell 11 hommikul. Lennujaamast võtsime Airport Shuttle (väike buss koos pagasikäruga), mis viib täpselt majutuskohtade juurde. Väga mugav ja odav lahendus. Me ööbisime hostelis nimega Melauca on Mitchell backpackers, mis asub täpselt kesklinnas, kuid vaatamata sellele oli väga hea hinnaga, 25 AUD öö kuueses toas, me saime jälle upgrade neljasesse tuppa. Hostel on päris suur, seal oli 3 korrust ja igal korrusel ikka üle kümne toa, teisel korrusel oli veel terrass koos basseini ja mullivanniga. WC-d ja dušširuumid olid ka ilusad ja suured. Sinna me kahjuks ei jõudnud, olime ainult ühe öö Darwinis.

Viskasime oma kotid hostelisse ära ja hakkasime turisti mängima. Jalutasime linna ääres ringi, siis peatänaval, käisime kaubanduskeskustes, mis on väga-väga väiksed. Hinnad olid see-eest päris head, kuna allahindluste aeg oli, sain omale päikseprillid 10 dollariga. Edasi läksime Mindil Beachile, mis oli samuti päris väike. Ujuda seal ei saanud, ikka meduuside pärast. Selle lähedal asus vaateplatvorm, kust samuti erilist vaadet ei olnud. Järgmine sihtkoht oli botaanikaaed, seal oli vihmamets, amfiteater, juga, järv jms. Väga ilusasti korda tehtud. Kui päike hakkas loojuma, läksime Darwin Waterfrontile, mis kujutab endast linna äärde ehitatud basseini, parki. See oli nagu hoopis teine linnaosa, kortermajad olid uhkemad, park ilusti korras, vaade ja kõik oli super, eriti tänu päikeseloojangule. Kell 20 läksime kinno (esimene kord Aussis), vaatasime Django Unchained, mis oli väga hea film!!! See kestis küll kaks ja pool tundi, aga üldse ei saanud arugi. Soovitan vaadata!

Darwin on väga väike linnake. Turistina minu meelest ei ole seal väga midagi teha. Vaatamisväärsusi tundus väga vähe olevat linna sees. Samas Darwini lähedale pakutakse väga palju reise, seal lähedal asub näiteks Kakadu Rahvuspark, mida on soovitatud vaatama minna. Ikkagi praegu keskendume Sydneyle ja Uus-Meremaale. Üks negatiivne asi veel, üle pika aja sai näha jubedaid aborigeene. Mõned magasid lihtsalt keset tänavat või pingi peal, mõned jõid ja lärmasid ning kui nad sust möödusid, siis tundsid higi-kuse haisu. Kui ma Austraaliasse tulin, siis minust sai vist rassist. Abod on ikka nii jubedad, koledad, hirmuäratavad. Ööhhh....

Nüüd istun lennukis, oleme teel Sydneysse. Jõuame kusagil 19:30 kohale, aga arvan, et sealt meie ööbiskohta jõudmiseks kulub ikka rohkesti aega. Tegemist on suurlinnaga ju! Ööbime Original Backpackersis, Kings Crossi tänaval, see on muide tuntud ka kui punaste laternate tänav...Homme hommikul loodame seal kohata Jaanat ja õhtul Kissut!!!

Dugongi tööaeg sai läbi

Meie tööpäevad Dugongis on lõpuks läbi ja puhkus on juba alanud. Reedel käisime Katrina ja Markusega Dugongi restoranis söömas ja tähistamas. Tellisime omale eelroaks wedgeseid, friikartuleid erinevate kastmetega ja Turkish Bread with Garlic. See viimane on nüüd mu uus lemmik.  Põhiroaks kana ja steik. Seekord võtsime ka kokteile, ikkagi viimane õhtu ju. Peale õhtusööki läksime tagasi Staff Villagesse, kus hakkas pidu meie vanade töökaaslastega.

Istusime kõik suure laua taha ja jõime, sõime, tantsisime, jagasime oma varandust natuke laiali (pooltühjad šampoonid, duššigeelid jms kraami). Üks tüüp Nathan oli meie peolt puudu, siis kuulsime, et ta oli magama läinud. Me läksime poole seltskonnaga tema tuppa ja hakkasime teda üles ajama. Ta oli muidugi päris väsinud ja tige. Me Markusega laulsime natuke Kanada hümni, nii palju muidugi, kui teadsime. Ma veel lülitasin ta konditsioneeri ka välja. Haahaaa. Põhimõtteliselt saime ikka kõikidega veel koos juua ja hüvasti jätta. Kõigil oli ikka kurb, et me ära lähme. Meil osaliselt ka, sinna jäi väga toredaid inimesi maha.

Mõnes mõttes oli kahju lahkuda ka. Ikkagi 3 kuud seal olnud, nende inimestega saime lõpuks ikka väga lähedasteks ja on toredaid aegu, mida meenutada. Kui ülemused ei oleks sellised nagu nad on, oleks seal väga tore töötada. Laupäeva hommikul kell 9 tulid inimesed veel meiega hüvasti jätma, siis hakkasime lennujaama poole sõitma ja korraga märkasime, et bussi taga sõidab Andrew (elektrik). Tema oli ainuke, kes eelmine õhtu peole ei tulnud, kuna ta oli haige. Nüüd ta tuli siis hommikul meid ära saatma. Väga armas.

Närvid puhkavad ja inimesed vahetuvad

Pole ammu postitanud. No mis nüüd siis juhtus minuga?? Olen nüüd tagasi housekeepingus ja Markus ka. Ütleme nii, et päris suur pingelangus on hetkel, ei ole probleeme, ülemusi peaaegu ei näegi, sest ma enam kontoris ei ole. Nii vabastav tunne on! Muidugi olen igati tänulik oma kogemuse üle, mis sain supervisorina olles, aga hea on enne äraminekut olla nädal lihtsa töö peal, saab enne reisi närve puhata jne. Ma ei räägi enam nii palju tööst ka kui varem. Täna käisime ka kahekesi tööl, peale tööd magasime ja lõpuks tundus nagu oleks meil vaba päev olnud. 

Eelmine nädal oli veel tihe. Üks tore eesti tüdruk lahkus 8. veebruaril, siis ta teise aasta viisa sai läbi. Muidugi ta kohe üldse ei tahtnud ära minna. Ma ise mõtlesin ka, et huvitav, mis saab siis, kui mina peaks aussist lõplikult ära minema. Seega nädal enne me istusime peaaegu iga päev kahekesi peale tööd õues ja jõime rummi või siidrit. Hiljem, kui teistel tööpäev hakkas läbi saama, liitusid nemad ka. Sai palju nalja ja oli veel hea pingeid maandada, kuna ülemused on siin hiljuti eriti jõhkraks läinud.

Selline elukas oli meie ukse ees ühel õhtul. Inglane Geoff nägi ja tegi pilti. Päris jube!!!

Lähemalt...Üleeile vallandati köögist üks tüüp, aga samas oli põhjust ka, tema oli pidevalt konfliktis teistega. Õhtul jõi Ananta (pärit Nepaalist) end purju ja kella 9-ks oli omadega korralikult purjus. Siis ta läks meie vana resto supervisori juurde (Cindy, see aborigeen) ja ütles, et tahab temaga magada (kasutas muidugi seda f tähega ingliskeelset sõna), ühele tüdrukule housekeepingust ütles, et tahab ta nibusid lakkuda jne. Siis ta jäi siis õue suure laua taha magama ja õhtul ameeriklane Adam tassis ta tuppa ära ja Ananta rääkis ka, et oo ma annan sulle nuga jne. Ta lubas siin ülemuste ja kokkadega ka üht-teist teha. No päris creepy vend oli, hea et teda enam siin pole.

Tunde hakatakse siin veelgi kokku võtma. Housekeepingus öeldi, et 7,5 tunnised päevad tuleb teha, nädalavahetustel veel vähem, oleneb palju tööd on. Vastuvõtt hakkab saama 34 tundi nädalas!!! Restoranis on nüüdsest igal inimesel kaks vaba päeva, enne oli üks, aga kui Cindy juhtus haige olevat tol päeval, siis võis  ka vaba päev mitte tulla. Kokkuvõtteks, lahkume vägal heal ajal. Muide 6. veebruaril tuli meile kaks uut eestlast ja täna kaks iirlast. Ülemustele meeldivad eestlased, sakslased ja iirlased, sest me oleme hard-working, mis on ka väga tõsi.

Farmitööd oleme ka pisut uurinud. Plaan on ju peale reisimist farm ära teha. Siin paar inimest on ka lubanud uurida eelmistest kohtades, kuhu minna. Mis oleks väga tore. Palju kergem on ju tutvuste kaudu tööle saada, kui hakata farme läbi sõitma, tööportaalides surfama jne. Igatahes põnev saab kõik järgnev olema, kõik on ju uus ja huvitav jälle!

Louise - meie personalijuht

Louise on Dennise naine. Nad elavad samuti resordis, peamajast kuskil 50 meetri kaugusel. Pakun et ta on kuskil 50. ndate lõpus või 60. ndate alguses. Louise ametlik nimi on Human Resources Manager. 

Põhiline töö on uute inimeste värbamise puhul kogu paberimajandus korda ajada ja lahkudes samamoodi. Lisaks annab ta siis tööriideid, aga põhiline, mis ta tööl teeb on: memode kirjutamine, printimine ja lamineerimine, töökirjelduste ja manuaalide kirjutamine. Esimene nädal küsis ta minult iga päev, kas olen toa number 17 võtit näinud. Vastasin, et kuigi otsisin, siis ikka ei ole. Iga kord küsis samamoodi. 

Kõige hullem on see, et mäluga ei ole tal lood kõige paremad. Minuga seotud näited on järgnevad: "Karilin, lähme vaatame kardinaid toas number 9 ja 10". OK. Lähme koos vaatama, valime välja valged kardinad ühes toas ja teises on üks õhuke valge ja üks õhuke hallikas kardin. Nii, need olid siis kuskil 5 cm pikemad, kui oleksid pidanud olema. Louise läks koju ja õmbles need paraja pikkusega. Järgmine päev ta tuli mu juurde sama jutuga, et lähme vaatame kardinaid. Mul kulm kohe tõusis, aru saamata, mis seal siis enam vaadata on. No nüüd need olid ju paraja pikkusega ja see ilmselt muutis ju kogu ilmet. Ahah. Ok, vaadatud.

Kolm nädalat hiljem sama teema, lähme vaatame kardinaid. Mul jälle kulm kortsus, aga läksime jälle. Nüüd ta võttis toast number 9 paksud valged kardinad ära ja viis need tuppa number 10, et näha kuidas need sobiksid koos õhukeste kardinatega. Sama protseduur sai tegelikult läbitud kolm nädalat tagasi. Ma siis lihtsalt olin seal ja noogutasin ning ütlesin sobival momendil: jaa, nii on ilus jne. 

Kui tal oli nendesse tubadesse võtit vaja, sai ta need minu käest. Järgmisel päeval oli siis 50-50 võimalus, kas need olid sahtlis või ei. Kui läksin küsima, siis rääkis, et need on minu sahtlis, mis oli muidugi vale. Mõnel korral oli ka, aga just eelmine nädal helistati mulle peale tööd, et küsida, kus need võtmed on, sest Louisel oli uuesti vaja sinna tuppa pääseda. Tema muidugi alati ütleb tõsise näoga, et ei, need pole tema käes.....Pärast selgus, et need oli tema sahtlis.

Näide Scotti, meie maintenance tüübi käest. Louise helistab ja ütleb: "Corey, palun tule paranda see ja too ära!". Ehk siis kutsub vale nimega. Siis Scott pidi minema ühele üritusele kõne pidama, aga lõpuks selgus, et ta ikka ei pea seda tegema. Louise tuli ja küsis, et kas ta soovib varem töölt ära minna, et kõneks valmistuda. Scott: Ei ma ikkagi ei pea kõne tegema...Louise ajas siis suvalist juttu, paar lauset hiljem küsis uuesti kõne kohta. Scott rääkis uuesti, et ta ei pea kõnet tegema. Louise rääkis edasi ja enne kui Scott lahkus, ütles: "Good luck with the speech!".

Siis Louise läks ükskord vastuvõttu, nägin et Fishing Village 12 on saabuja tuba ja vahetas selle võtmed ära, sest ta ajab koguaeg sassi, millised majad on seal külas valmis ja mis mitte. Tuba 12 on tegelikult kuus kuud vähemalt valmis olnud. Kui too tüüp sisse registreeris, oli vastuvõtt juba lõpetanud ja restoran pidi seda jama korda ajama. Samal ajal oli väljas päris korralik paduvihm....Nii et tüüp sai siin kenasti edasi-tagasi käia, et õigeid võtmeid saada. Muide väga juhuslikult jäi Markusele selle õige võtme kood pähe ja sai Katule telefoni teel juhendada, kus on õige võti. 

Eelmine nädal helistas Louise mulle ja ütles, et tema varuvõti ei tööta Fishing Village 8 toa puhul. Mina ütlesin, et seal töötab masterkey, aga tema pani, et ei tööta. Siis ma hakkasin uurima, et kas see on viimane maja paremat kätt. Siis ta jahus seal midagi ühte ja teistpidi lugemisest (kuulamisega ei ole ka kõik kõige paremas korras) ja ütlesin, et ok, ma tulen sinna. Siis selgus jällegi, et ta oli toa number 12 juures.

Kurb on muidugi küll, kui mäluga sellised lood. Ilmselt on tal dementsus, kuna ta isal oli ka sama teema. Aga kõigi kaastöötajate töö on ta raskemaks teinud, kuna kordab pidevalt samu küsimusi, ajab nimesid sassi, vahetab ja kaotab võtmeid jne. Kõige hullem ongi see, et ta süüdistab mind, et mina võtmeid ära kaotan....Muide tema ei julge ka midagi otse ja konkreetselt oma alluvatele öelda. Näiteks Staff Villages on meil üks tuba, mida me ei tohi välja müüa praegu, kuigi Louise ei tea millal sinna aborigeenid elama tulevad. Nad pidid tulema juba paar nädalat tagasi, aga siiamaani pole kedagi kohal olnud. Kui küsisin, millal nad tulevad, naeratas ja kehitas õlgu.

Oeh, vot sellised ülemused meil siis on....

Dennis - meie meesülemus

Meie ülemus on nüüd väga tüütavaks muutunud. Esiteks muidugi see, et me kõik oleme ühes kontoris: ülemused, mina ja siis üks vastuvõtu inimene. Siis kui Dennis midagi printimas käib, siis ta kogu aeg vaatab mu arvutisse, et mis ma seal teen. Kui ta läheb uksest välja, siis vaatab graafikuid paar sekundit enne uksest välja minemist ja muidugi uuesti pilk minu ja vastuvõtu arvutile. Nüüd tean ka põhjust, miks see nii on.

Neljapäeval ütles ta mulle, et kuna meil on nii palju inimesi housekeepingus (hetkel kokku kuus, homsest neli) ja palju vähem tööd (endiselt on kliente vähe), siis peaksid nad lühemaid päevi tegema. Ta ütles, et 7,5 tunniseid tööpäevi ja lisapõhjenduseks pani, et raske on ju töötada ka, kui õues nii palav on! Suve tipphetk on muide detsember-jaanuar ja praegu ei ole enam NII palav kui enne. Nüüd aga küsimus, miks sa palkad siia nii palju inimesi, kui sa näed, et sul neile tööd pole pakkuda?? 

Kui pinge on laes, aitab hädast välja klaasike (või 8) rumm-koolat. (jah, reedel läks natuke paljuks)

Kui detsembri alguses-keskel oli maja täituvus 100 %, siis nüüd keskmine on 60-70% ja seda näitab ka järgmise viie nädala prognoos. Tema ütles mulle täiesti ootamatult, et näe homme või ülehomme tuleb sul kaks uut inimesi juurde. Mina saan siis aru, et pean ju kõigile tööd otsima ja seda ma tegingi. Oleme igasugu suurpuhastusi teinud siin ja nüüd hoopis saan aru, et pean tunde vähendama. Kõige hullem ongi see, et kõik tahavad siin ju rohkem tunde saada, lisaks on housekeeperitelt lisavahetusi mujalt ka vähemaks võetud, seega see nädal pakun, et inimesed saavad kuskil 40 tundi heal juhul.

Reedel tuli Dennis minu juurde küsima, et kas meil tõesti on homme (laupäeval) nii palju inimesi tööle vaja? Seletasin siis ära, et laupäeval on meil ALATI olnud üks inimene laundrys, kaks inimest housekeepingus ja homme hakkan enda asemikku treenima (ehk siis oli üks inimene rohkem, kui tavaliselt). Siis tal oli kohe mök-mök. Muide mul oli kõik välja kirjutatud ka graafikusse, kes teeb laundryt, housekeepingut, training jne. Mulle enam üldse ei meeldi kontoris töötada, sest koguaeg sa oled valve all. Väga raske on keskenduda oma tööle, kui keegi silmanurgast sind jälgib.

Selline kontroll ei ole ainult minuga. Meil on ju peaaegu igal pool kaamerad. Ükspäev Dennis istus teleka ees ja vaatas tund aega baari kaamerat, siis meil on veel töötajate köögis kaks kaamerat ja meie tubade juures ka. Seega igal jumala sammul tunnen, et jälgitakse. Kui hommikul Dennis tööle tuleb, siis küsib paari inimese kohta, kas olen neid täna tööl näinud....Katu rääkis, et restoranis oli Katu valanud kellegile natuke rohkem veini kui lubatud ja siis Dennis oli kohe juurde tulnud, öelnud, et nii ikka ei tohi teha, et nüüd me jääme küll kahjumisse.

Dennis on iseloomult selline ülemus, kes ei julge sulle kunagi midagi otse ja konkreetselt öelda. Siis ta räägibki ümbernurga juttu, lõpuks aru saamata, mida ta siis öelda tahtis. Ta ei taha ilmselt kedagi solvata, aga mul oleks kordades lihtsam aru saada, mis ma siis tegema pean. Mulle ei meeldi arvata, mida ta tahab. Minu meelest täiesti paranoiline ülemus, kes kujutab koguaeg ette et kõik teevad pikemaid pause, töö ajal ei tee tööd (no paar sellist on ka) ja siis ta käibki koguaeg jälgimas, mis toimub. Mina olen koguaeg korralikult tööd teinud, palju lisaasju välja töötanud (uksenumbrid ustele, mida Staff Villages enne näiteks ei olnud), suurpuhastusplaanid, ise kiiretel aegadel ja vähese tööjõu puhul tube koristanud jne, aga kui sind ikka ei usaldata, siis kaob ikka trots ära küll. Õnneks hakkan nüüd Victoriat välja õpetama ja tulevast reedest lähen tagasi housekeepingusse, siis saavad närvid jälle puhata.

Ning muide 11. veebruar tuleb meile kaks või kolm uut inimest!!!