Dugongi tööaeg sai läbi

Meie tööpäevad Dugongis on lõpuks läbi ja puhkus on juba alanud. Reedel käisime Katrina ja Markusega Dugongi restoranis söömas ja tähistamas. Tellisime omale eelroaks wedgeseid, friikartuleid erinevate kastmetega ja Turkish Bread with Garlic. See viimane on nüüd mu uus lemmik.  Põhiroaks kana ja steik. Seekord võtsime ka kokteile, ikkagi viimane õhtu ju. Peale õhtusööki läksime tagasi Staff Villagesse, kus hakkas pidu meie vanade töökaaslastega.

Istusime kõik suure laua taha ja jõime, sõime, tantsisime, jagasime oma varandust natuke laiali (pooltühjad šampoonid, duššigeelid jms kraami). Üks tüüp Nathan oli meie peolt puudu, siis kuulsime, et ta oli magama läinud. Me läksime poole seltskonnaga tema tuppa ja hakkasime teda üles ajama. Ta oli muidugi päris väsinud ja tige. Me Markusega laulsime natuke Kanada hümni, nii palju muidugi, kui teadsime. Ma veel lülitasin ta konditsioneeri ka välja. Haahaaa. Põhimõtteliselt saime ikka kõikidega veel koos juua ja hüvasti jätta. Kõigil oli ikka kurb, et me ära lähme. Meil osaliselt ka, sinna jäi väga toredaid inimesi maha.

Mõnes mõttes oli kahju lahkuda ka. Ikkagi 3 kuud seal olnud, nende inimestega saime lõpuks ikka väga lähedasteks ja on toredaid aegu, mida meenutada. Kui ülemused ei oleks sellised nagu nad on, oleks seal väga tore töötada. Laupäeva hommikul kell 9 tulid inimesed veel meiega hüvasti jätma, siis hakkasime lennujaama poole sõitma ja korraga märkasime, et bussi taga sõidab Andrew (elektrik). Tema oli ainuke, kes eelmine õhtu peole ei tulnud, kuna ta oli haige. Nüüd ta tuli siis hommikul meid ära saatma. Väga armas.