Great Ocean Road - ehk maailma suurim sõjamälestis nähtud!

Tere, koaala!

Pole 10 päeva blogi kirjutanud, uskumatu kui kiirelt aeg lippab. Eelmisel reedel saime teada, et me nädalavahetusel üldse ei tööta, sest kogu sait pandi kinni riigipühaks - Australia Day ehk Austraalia päev. Riigipüha iseenesest oli tegelikult pühapäeval, aga esmaspäev tehti kõigil punaseks, et inimesed saaksid pika nädalavahetuse! Heaoluühiskond, või mis? Kuna me teame, et viljahooaeg on umbes 6 nädala kaugusel ja praegugi on palju tööd veel teha jäänud, siis mõtlesime, et ega niipea vist enam kolme vaba päeva ei saa ja võtsime taaskord ühe pikema sõidu ette. Seekord siis lõuna suunas, võtsime sihiks Melbourne, aga enne linna sisse keeramist keerasime ära vasakule, et minna Great Ocean Road'ile.

Punase joonega märgitud tee on Great Ocean Road. Meie jõudsime kuni Port Campell'ini.

 Great Ocean Road kujutab endast maanteed Austraalia lõunaranniku ääres, mida saadavad ilusad vaated ookeanile, pankrannikule, kaunitele randadele, ilusatele linnakestele ja mäenõlvadele. Seda teed peetakse maailma üheks ilusaimaks. Great Ocean Road on maailma suurim sõjamälestis. Selle ehitasid umbes kolm tuhat sõdurit, kes naasesid Esimesest maailmasõjast, mälestuseks langenutele. Teed hakati ehitama 1918. aastal ja ametlikult avati tee 1932. aastal, seega kestis ehitus 14 aastat. Ühe kuuga jõuti valmis umbes 3 kilomeetrit. Nende meeste auks, kes selle tee ehitasid, on tehtud ka mälestusmärk.

Reedel peale tööd käisime kiirelt pesus ja sama kiirelt viskasime ka asjad autosse ja poole viie ajal asusime teele. Sheppartoni linnas käisime omale telki ostmas, sest praegu on turismi tipphooaeg ja majutushinnad on hirmkallid, motellis öö nt 150 dollarit öö kahele. Telk maksis meil aga 29 dollarit! Käisime pudelipoest ka läbi ja ostsin endale Rootsi firma Rekorderlig kuus eirnevat siidrit (sooduskampaania), kindlasti mu uued lemmikud ja Markus ostis Blue Moon õlut, mida ta viimati sai aastaid tagasi Ameerikas :)

WC sissepääsu juures hommikust söömas :D

Edasi põrutasime Melbourne'i suurlinna suunas, nägime taamal suuri pilvelõhkujaid ja unistasime, kuidas ükskord ka sinna jõuame, aga pöörasime hoopis lääne poole. Kuna suurt eelvalmistust me teha ei jõudnud, siis panime ühe suvalise sihtkoha GPS-i seadmesse ja pimedas õhtul tuule ja vihma saatel hakkasime otsima ööbimispaika. Läksime Barwon Headsi, täitsa ookeani lähedale ja leidsime eest ühe vaatluspunkti parkla ja parkisime auto võssa. Seal tundus väga vaikne ja rahulik olevat ning tegime autosse endale asemed, sest vihma tõttu ei tahtnud telki püsti panna. Kell oli pool 10 õhtul ja meil midagi teha ei olnudki, siis läksime ära magama, lasime istmed alla ja uinusime....SIIS AGA pool 12 kuulsin läbi une, et üks auto jäi meie auto lähedal seisma ja välja tulid kaks meest. Siis ma teadsin, et meid tullakse ära ajama (Aussis ei tohi suvalistes kohtades öösel parkida ja magada). Markus lasi akna alla ja esimene lause oli: "Te ei tohi siin parkida. Siit paari kilomeetri kaugusel on koht, kus saate parkida. Me lähme ise ka sinna poole, võime teile näidata". Unistena ajasime enda tooliistmed üles ja hakkasime autot jälitama. Parkimiskoht oli tõesti lähedal ja jätkasime seal eelnevalt poolelijäänuga.

Hommikul saime siis näha, kus me magasime. Ühes eraldatumas parkimiskohas, kus oli ka WC olemas. Ilm oli endiselt vihmane ja väga külm ning tuuline. Mõtlesime algul, et lähme kusagile kohvikusse ja sööme korralikult sooja midagi, aga meil on ju gaasipliit ja igast toidumoona kaasas, siis tegime avaliku toaleti varjus omale hommikusööki - salatit, praemuna ja sooja teed. Siis aga läksime järgmisse linna turismiinfokeskusesse, et paar head kaarti saada ja uurida, mis me kindlasti tegema peaksime, et kõige ilusamaid kohti näha. Tädi oli väga abivalmis, soovitas meile telmiskohti, vaatluspunkte, andis paar kaarti ja mõned brošüürid. Selge pilt. Taaskord autole hääled sisse ja esimene peatus oli Point Addis - populaarne rand peredele ja surfaritele.

Vaated autoaknast

Nii tore oli üle pika aja olla taas mere (ookeani) ääres, näha suuri laineid vastu kaljuseina peksmas, tunda värsket õhku, tuult. Nii mõnus. Külastasime paljusid vaatekohti, vahepeal jätsime auto niisama teepeenrale seisma, et ilusaid ookeanivaateid nautida. Keskmine kiirus kurvilisel teel oli 60-70 kandis. Korra põikasime taas sisemaale, et näha ühte suuremat koske Otway rahvusparkis, vaatasime majakat jne.

Õhtuks läksime taas öökoha retkele. Paar kohta olid juba välja vaadatud, aga kartsime, et need on juba kinni. Seega läksime ühte karavanparki, kuhu lootsime telgiplatsi saada. Teel sinna aga olime uudishimust sunnitud mitmel korral peatuma. Esimene kord jätsime auto seisma, et näha koaalasid puu otsas. Seejärel hakkasid osad liikuma. Nägime ära, kuidas koaala puu otsas ronis ja häälitses. Loomaaias oleme neid ainult magamas näinud. Koaalad "räägivad" muide nagu metssead. Liikusime siis edasi ja nägime, et suur hulk inimesi pildistab midagi rohu sees, mööda sõites nägime, et see on koaala. Kohe parkisime auto ära, et seda vaatama minna, sest me polnud enne maa peal mömmikut näinud. Teame, et metsloomi ei tohi katsuda ega neile lähemale minna, aga kui koaala hakkas jalutama, siis saime Markusega talle nii lähedale, et oleks olnud patt mitte tema karva puutuda, nagu lambavill. Õnneks oli too loom väga rahulik ja meil ei tekkinud mingeid probleeme. 

Karavanparki saime endale koha. Seega panime telgi püsti, tegime Melbourne'i kesklinnas elavate naabritega tutvust ja avastasime, et oleme koaalade territooriumil. Iga 10 meetri taga oli mõne puu otsas koaala. Imestasime, kuidas nii paksuke loom saab kõigest 2 cm läbimööduga oksal ronida, ilma et see pooleks läheks...Õhtul jalutasime lähedal hobusteaias ringi ja vaatasime päikeseloojangut. Siis tegime õhtusöögi, jõime siidrit ja veini ning läksime esimest ööd uude telki magama. Öösel 4 paiku tundsin, et tahaks vetsu minna, aga igasugused krabinad siit ja sealt, pluss koaalade häälisemine ajasid selle mõtte ära. Tuli hommikuni kannatada ja siis nägime, et meie telgi kohale puu otsa on üks koaala end magama sättinud.

Laupäeval käisime meie magamiskoha lähedal ookeani ääres üht majakat vaatamas ja siis suundusime randa suuri laineid vaatama, jääkülma vett katsuma, imestasime, kuidas mõned ujusid sellise külma ja tuulega ning liikusime edasi Otway Fly Tree Top Walk'i keskuse poole. See asus vihmametsas ja seal oli pisut teistmoodi metsarada - nimelt ühel hetkel tekkisid keset metsa metallist rajad, mis viisid sind 25 kuni 40 meetri kõrgusele, nii et alla vaadates sai imetleda rohelist loodust. Mind endiselt paeluvad need suured sõnajalad, väga ilusad. 

Õhtuks liikusime edasi Port Campelli linnakese suunas, kus asuvad ühed põhilised vaatamisväärsused - 12 apostlit. Leidsime ühe vaatekoha, aga paar tundi enne päikeseloojangut oli valgus meie kahjuks ja need paistsid vaid nagu uduvines kaljud. Lisaks oli igal pool meeletult turiste, mistõttu mõtlesime, et veedame öö siin kandis ja hommikul tuleme uuesti vaatama. Hakkas taaskodne öökoha otsimise saaga pihta. Linnas uurisime karavanpargist, kas neil kohti on, kuigi neil oli juba väljas silt, et kõik on täis. Tädi oli väga tusane ja ei tahtnud meile üldse alternatiivseid valikuid pakkuda. Keerasime seejärel vana sõbra turismiinfokeskuse parklasse sisse ja uurisime sealt kaarti ja nägime, et seal linnas on mingi vabaajakoht, kus oli telkimine reklaamitud. Kohale jõudes hakkasid meil silmad särama, sest nägime meie ees suurt telkimisala, kus oli veel piisavalt ruumi meie jaoks. Pidime lunastama 25 dollarit meie koha eest, mis tagas meile võimaluse kasutada ühisvälikööki, WC-d ja dušširuumi. 

Meie jäine supluskoht

Hommikul pakkisime asjad kokku ja liikusime 12 apostli suunas. Meil oli mitu vaateplatvorki ja 1-2 kilomeetriseid matkaradu, millest siis paremad välja valida püüdsime. Apostlid on kaljunukid ookeanis, mis on sinna vee ja tuule poolt pankrannikust välja uhutud. Kunagi oli neid 12, aga nüüdseks on alles jäänud vaid 6 või 7. Viimati "langes" apostel 2005 aastal. Koht ise on väga ilus, kindlasti üks mu uusi lemmikuid Austraalias. Ookeani vesi on helesinine, läbipaistev ja kohe kutsub ujuma. Kuigi vesi oli siiski väga külm, käisime ujumas ära, sest tundus lihtsalt patt niisugusesse vette mitte minna. Pärast oli väga hea karastav tunne!

Ligi kolm tundi müttasime apostlite juures ja siis oli kurb hetk - aeg hakata tagasi kodu poole liikuma. Olime end paari päeva jooksul päris kaugele sõidutanud ja kodutee oli aina pikem, kokku võttis 6 tundi tagasi sõita. Väga kahju oli ära tulla, sest see piirkond oli väga ilus ja seal oleks tahtnud palju rohkem aega veeta. Seepärast tegime ka palju pilte ja Markus tegi telefoniga paar videot ka.

Kokkuvõttes oli see meie soodsaim reisinädalavahetus, sest esimese öö magasime autos, teise öö telkimiskoha eest maksima 35 dollarit kahe peale ja viimane öö 25 dollarit. Hommikul ja õhtul tegime ise süüa, kahel lõunal käisime kohvikus. Seega põhiline kuluartikkel oli hoopiski bensiin - 1,5 paagitäit ehk kusagil 120 dollarit.

Esimene vaatluskoht, kus hakkasime juba aimu saama, mis meid edasi ootab. Ilm jahe ja tuuline. 

Ilm hakkas paranema

Majakas ja Markus 

See pole mingi Panga pank!

Erskine kosk keset rohelust

Koaala!!!...ja kaamerad välguvad

Koaala jalutas ning Markus ja Karilin käisid järel ja proovisid, kui pehme ta karv on.

Vahest unub nagu ära, et üldse Austraalias oled....

Laineid imetlemas

Üks hiinlane jalutas meie taga, jäi seisma ja hirmunult küsis, et ega see
ometi päris ei ole. Tegelikult esimesel silmapilgul oli mul sama küsimus.
Liba-uss

Metsajalutus 25 meetri kõrgusel

Vaade üles ja alla

Apostlid ja imekaunis vaatepilt

Silm puhkab

Veel alles jäänud apostlid

Üks koht ilusam kui teine

Fakte:

Great Ocean Road on 243 kilomeetrit pikk alustades Torquay linnast lõpetades Allansfordi linnaga. 

Suurematel matkahimulistel on võimalik teha 104 kilomeetri pikkune Great Ocean Walk.

40+ kuumalaine ja põnev nädalavahetus mägedes

Mount Buffalo rahvuspark

Eelmine nädal väga blogimisest midagi välja ei tulnud, sest meid tabas ligi 5 päeva kuumalaine. Olukord oli isegi nii hull, et kolisime oma madratsiga elutoa põrandale, sest meie magamistoas puudub konditsioneer. Kui Eestis on tavaliselt päeva tipptemperatuur 11-15.00 vahel, siis siin on maksimumtemperatuur tavaliselt 15.00 või 16.00 paiku. Hommikul olid kraadid juba 30 ringis ja seejärel hakkas aina rohkem tõusma küündides kuni 46 kraadini päeval, osadel andmetel ka 49 kraadi. Väljas ringi käies või ka meie köögis oli õhk kohati kõrvetav nagu saunalaval. Seetõttu saime ka eelmine nädal vähem tunde, 8 tundi päevas, sest lihtsalt ei saa korralikult tööd teha sellise kuumaga. Me tegime endal isegi helkurvestid ja kaelarätid ligemärjaks, et keha ülekuumenemist vältida, lisaks tarbisime hulga vett, tegime pikemaid pause külmas ruumis jne. Mitmel pool Austraalias oli ja on siiamaani väga palju tulekahjusid, osades kohtades on tulekahju suuruseks nt 12 000 hektarit. Meie lähedal oli kaks väiksemat tulekahju, mis saadi kiirelt kontrolli alla.

Reede pärastlõunal saime teada, et me ei pea ikkagi nädalavahetusel töötama, sest ka laupäeval oli kuum ilm. Meil juba idanesid peas ideed minna Melbourne'i või lõunarannikule Great Ocean Roadi tegema, sest need on veel meie nimekirjas, mida teha tahame. Pluss praegu on siin suvi ja ideaalne aeg minna sinna, ülejäänud aastaaegadel on seal juba päris jahe. Siis aga uurisime majutuskohti ning nägime, et hinnad olid üpris krõbedad igal pool. Praegu on Melbourne'is tennisemängud ja see lõigi hinna kõrgeks. Otsustasime siis kuhugi mujale minna, valisime ilusate piltide põhjal kiirelt sihtkohaks Bright'i nimelise linna, mis asus meist 207 km kaugusel ehk 2 ja pool tundi sõitu. Panime kibekiirelt oma kodinad kokku ja asusime teele.

Teel möödusime igasugu imelike kohanimedega linnadest nagu Yarrawonga, Wangaratta, Porepunkah jne. Mida lähemale sihtkohale jõudsime, seda mägisemaks maastik muutus. Bright'i linn on pisike, kõigest 2100 elanikuga linn mägede orus. Lähedal asus Mount Buffalo rahvuspark ning pisut kaugemal Alpine rahvuspark, mis koosneb veel mitmest rahvuspargist. Sõitsime kohe meie ööbismiskoha juurde ja nägime, et vastuvõtt on suletud. Helistasime uksel oleval telefoninumbril ja jätsime sõnumeid aga keegi ei suvatsenud vastata. Kuulsime kohviku pool kedagi askeldamas ja uurisime india päritolu neiu käest infot, aga tema ei teadnud midagi, õnneks otsis ta ühe töötaja, kes pidi asjadega rohkem kursis olema. Nimelt ühe prantsuse noormehe, kes uuris, millise toa me broneerisime ja andis meile lihtsalt toa võtme, ilma ühegi dokumendi, nime vms ettenäitamiseta!

Rahvuspargis 

Laupäeval läksime turismiinfokeskusesse ja rääkisime, et oleme siin ainult kaks päeva, tahame kusagil matkata, et mis te soovitate teha. Siis tädi andis Mt Buffalo kaardi kätte, tõmbas mõnedel punktidel ringid ümber, mida külastada ja oligi korras. Ei pidanud netis eeltööd tegema :)

Mt Buffalo rahvuspargis on autodel väga hea ligipääs. Tee viib mäe tippu ja vaatluspunktide ja jalutusretkede juures on teepeenrad, parkimiskohad, mõnes kohas ka WC-d, duššid ning külma joogi ja snäkkide ostmisvõimalus. Vaateplatvormidel on korralikud metallist piirded olemas. Esimesel päeval käisime ühes vaatluspunktis, kus nägi ilusat orgu ja hunnikutes mägesid; mäe otsas asuvat järve, kuhu otsustasime ka ujuma minna, et keha maha jahutada; suurte ümmarguste kivimürakate juures ronimas, kus pidi ka kivide alt ja vahelt läbi ronima; kõige kõrgemas tipus, kus avanes 360 kraadine vaade ümbruskonnale. Tol hetkel olime 1725 meetri kõrgusel merepinnast. Loodus oli mäe tipus väga õudusfilmilik, seal oli palju lumivalgeid puid ilma ühegi leheta, kõik oli hall ja kivine. Nägime uusi erksavärvilisi papagoisid, keda enne polnud kohanud, aga kahjuks pildile ei saanud.

Mägede orus asub Bright'i linnake

Pühapäeval käisime hommikul linnapeal poodides, nimelt oli seal palju väikseid poode, kust igasugu huvitavat kraami leida võis. Meie nõrkuseks oli aga šokolaadipood, kus leidis näiteks ingveri ja pipra šokolaadi Madagaskarilt, lagritsamaitselist Mentos't, imevärvilisi lutsukomme ja suures valikus jäätist, mida me ka proovisime. No nii hea oli ikka! Tagantjärele mõeldes hakkab suu vett jooksma. Peale kiireid šopinguid üritasime postkaarte teele saata, aga mida polnud, olid margid!! Kuskilt ei saanud rahvusvahelisi marke! Mis seal ikka. Läksime siis linna juures olevasse vaatluspunkti, mis oli muidugi mäe otsas ja pidime mööda käänulisi teid jälle oma autot piinama :) Vaade oli aga seda väärt. Nägime ka ekstreemsportlasi, kes harrastasid paraglidingut. Seejärel suundusime tagasi rahvusparki, kus tahtsime veel koske näha, sest seal sai ka ujuda. Parkimisplatsilt oli see vaid 400 meetri kaugusel ja meie üllatuseks oli seal väikse kose juures looduslik "bassein", mis oli vist kohalike jaoks hea viis pühapäeva veeta. Inimesed istusid kivide peal, lugesid, jutustasid, päevitasid...No miks mitte! Meie tegime ka oma sulistamised ära, vesi oli muidugi päris jahe, aga mönusalt karastav. Käisime ka üleval pool kose juures ringi luusimas ja leidsime veel ühe veeaugu, kus ujusime, ainult seal oli natuke sogane ja pime põhi.

Kella kolme ajal hakkasime tagasi Finley poole liikuma. Kahju oli muidugi ära tulla, sest selles piirkonnas oli veel palju kohti, kuhu oleks tahtnud minna. Austraalia on ikka nii suur. Seal mägede juures oli palju veinimõisaid, mida oleks tahtnud külastada, samuti teisi rahvusparke, kus asuvad ka suusakuurordid. Brighti linnas oli ka mitmeid suusamüügi ja rendi kohti ning mõnes poes nägime suusapükse ja pakse talvejopesid :) Praegu seal muidugi lund pole (vist), aga talveks tuleb ikka maha. 

Fakte:

* Mount Buffalo rahvuspark on 31 000 hektari suurune 

* Victoria osariigi kõrgeim mägi on Mount Bogong 1986 meetriga

* Austraalia mandri kõrgeim mägi asub New South Walesi osariigis - Kosciuszko 2228 meetrit

Matkarada! :D

Meie suplemisjärv!

Selle tipu tipus asub vaatetorn, kus oli 360 kraadine vaade.

Austraalia Alpid

Loodus mäe otsas

Sai palju ilusaid looduspilte

Markus basseinis

Kohalik "rand"

 

Yarrawonga järv - lademetes puid

Housekeeping viljakuuris ja koaalasafari

Noniii. Oleme juba üle nädala Finley's resideerunud. Eelmisest esmaspäevast hakkasime ka tööle. Kui eelmine kuu meile öeldi, et saame siia tööle, siis uurisin, mis tööd me täpsemalt tegema hakkame. Öeldi, et koristustöid ja et saame kuskil 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Mõtlesime, et noh jah natuke vähevõitu on tunde, aga samas oleme kolm viljahooaega enam-vähem järjest teinud, seega võib-olla ongi hea natuke hinge tõmmata. Siis aga...Esimesel tööpäeval juba uuriti, et kas meile sobib, kui me töötame 10 tundi päevas. Nimelt siin saidil töötad kas 10 või 12 tundi päevas, olenevalt töö ülesandest. Vastasime muidugi, et oleme nõus. Teisipäeval uuriti, kas oleme nõus see laupäev töötama. Vastasime, et jaaa. Kolmapäeval uuriti, et kas meile oleks see okey, kui me töötame 7 päeva nädalas? :D Vastasime, et muidugi ok. No tegelt pole ok, aga niisama ka ju raha ei saa :)

Finley sait on suurem kui üksi teine, kus varem töötanud oleme. Siin on kuus punkritplatsi (ehk vili läheb presendi alla) ning kolm suurt kuuri. Need kuurid on Graincorpi omadega võrreldes ikka teine sajand. Uued, kiired, puhtad, suured...Siin saidil on ainult riis!

Eelmine nädal tegime 52 tundi ja siin firmas saame iga nädal palka. Väga motiveeriv tööl käia ja palgapäeva oodata :) kuigi siin tunnipalk on pisut madalam kui Graincorpis, siis on siin mõned plussid. Peale 8ndat tundi saame ületunde, mis makstakse 1,5 kordselt. Pärast 10ndat töötundi saame topelttasu. Nädalavahetustega on nii, et laupäeval esimesed kaks tundi on 1,5 kordselt, ülejäänud topelt ja pühapäev on üleni kahekordse tasuga. Seepärast ei saa me ka ei öelda nädalavahetustel töötamisele ja tänu ületundidele teeb keskmise tunnihinde palju paremaks. Siin osad töölised ei taha töötada laupäeviti ja pühapäeviti, need kellel pered on. Mis veel teistmoodi on? Sain endale uued terasninaga töösaapad firma poolt, kuigi mul olid endal ka olemas, aga uued on ikka palju mugavamad. Lisaks ei pea siin kiivrit kandma, millega on ikka veel raske harjuda. Olen harjunud, et koguaeg on midagi peas. Veel üks suur pluss on see, et meil on kolm pausi päevas. Hommikune smoko ehk paus on 9.30 paiku, lõuna 12.30 ajal ja pärastlõunal 15.30 on ka smoko. Mis nii viga tööd teha? 10 tunnine tööpäev läheb libedalt, kui nüüd see kuumalaine välja arvata.

Uhked kuurid

Kirjutan natuke riisi tööprotsessidest ka. Nimelt siin saidil on ainult riisi. Nad rääkisid, et riisil pannakse kõik sordid eraldi, muidu riis rikneb. Ei tea miks. Seega lõikushooajal tuuakse riis siia saidile, testitakse ja laetakse sobivasse kuuri. Kuuris on ventilaatorid, mis riisi kuivatavad. Kui riis on piisavalt kuiv, siis see veetakse välja Deniliquini saidile, kus on jahvatustehas. Sealt eraldatakse riisi ümber olev kest ja siis saab alles meil poes nähtaval kujul riisi. Seal samal saidil on ka pakendamine ja alles siis saadetakse rekkad toodanguga sadamatesse. 

Umbes nii pikk ta ongi

Kõik puhtaks!

 Enne uue hooaja algust tulevad kõik kuurid tühjaks teha. Kõigepealt veetakse vili välja, kuna jahvatusvabrik ei jõua nii palju tööd ära teha, siis veetakse hetkel riisi ka punkriplatsile. Kui kuur saab tühjaks, siis aetakse luua ja labida abil suurem osa teri kokku ja viiakse bobcatiga minema. Siis võetakse põrandaluugid lahti, mille sees on "kruvid" ehk nagu tigu põranda sees, mis viib vilja edasi ja need kruvid ja selle ümbrus tuleb tolmuimejaga puhtaks imeda tolmust ja riisist, mis edasi ei liigu. Seda tööd oleme me Markusega teinud juba 7 päeva. Üks kruvi on 25 meetrit pikk ja selle tegemiseks läheb meil kahekesi umbes kolm tundi! Teeme kordamööda, istume üksteise vastus, tema teeb ühelt ja mina teiselt poolt. Sest nagu nad ütlevad, üksi tehes teed seljale liiga. Selline meie töö hetkel ongi :) Jube lihtne töö, aga kohati nüristav.

Nüüd targemad inimesed kindlasti mõtlevad, kuidas siin kuivas Austraalia sisemaal üldse riis kasvada saab? Riis kasvab ju vee sees. Nimelt on inimesed teinud siin oma põllulappidele mullavallid ümber ja kanalist lastakse vett põllule. See muidugi maksab neile. See aasta olevat vee hind kallim olnud, nii et osad farmid loobusid riisi kasvatamisest, sest see polnud neile majanduslikult kasulik.

---------

Nädalavahetusel käisime meie tuttavaid Leanne'i ja Gavinit vaatamas. Nimelt nad elavad hetkel oma karavaniga siit 20 km lõunas Tocumwal'i linna jõe kaldal. See on päris ilus koht ja ujumisplats on nende kodust 10 meetri kaugusel :) Veetsime terve pühapäeva seal, istusime pinkidega vees, varikatus peakohal, vaatasime kuidas Markus kala püüdis (ei näkanud üldse), inimesed sõitsid paatidega mööda, koer Elvis mängis vees ja õppis ujuma ja mis kõige põnevam...Käisime koaalavaatlust tegemas. Nimelt siin samade puude otsas elavad pehmed mömmikud. 300 meetrise pikkuse jalutusretke jooksul nägime kuute koaalat puu otsas. Nad magavad 20 tundi päevas muide, seega vahest tundus, et mingi pehme mängukaru on kõrgel puu otsas. Nad liiguvad ainult siis, kui on jahe (päiksetõusu või loojangu ajal) või nii tuuline, et peab kõrgelt madalamale liikuma. 

Nii siin kuuma ilmaga tehakse :) Ujuda oli ka päris mõnus üle pika aja

Markus kalaõnne proovimas

Koaalaga

Mömmik puu otsas. On ikka asend!

Veel üks

Kuidas käib auto registreerimine Austraalias?

10. jaanuaril 2014 aastal ehk homme saab meie neljarattalisel registreerimine ehk rego läbi. Kuigi oleme rändurid, siis ikkagi tasub see asi endal ära teha, sest selle puudumisel küsivad konstaablid siin umbes 1000 dollari suurust rahatrahvi (umbes 652 euri). Me ostsime auto eelmise aasta märtsis, kuid polnud seda siiani oma nimele registreerinud, sest eelmine rego veel kehtis. Austraalias tasub uurida enne rego tegemist, mis dokumente on vaja selle läbimiseks. Igal osariigil on need asjad ja ka hinnad erinevad. Lisainfot saab siit: http://www.rms.nsw.gov.au/registration/index.html 

Auto (ümber)registreerimine New South Walesi osariigis:

1. Vajalik teha auto ülevaatus, kus nagu ikka inspekteeritakse auto otsast lõpuni ära ja otsitakse puudujääke.  Enne seda soovitatakse auto pesta väljast ja koristada seest. Tunnihind oli 90 dollarit (58 eur). Meil avastati, et kaks esirehvi on vaja ära vahetada, õlifilter, numbrituli, esisilla reguleerimine.

2. Eelmisest osast tulenev auto hooldus ehk seal parandatakse kogu eelmise osa ettekirjutis ära.

3. Auto kindlustus
Kõige odavam oli NRMA. Tegime selle 12 kuuks, sest valida sai 6 kuu ja 12 kuu vahel. Meil aga 10 kuud veel järgi. Kindlustus maksis 479 dollarit (312 eur). Võib juhtuda, et nii ülevaatuse, paranduse kui ka kindlustuse saab kõik ühes kohas ära teha
Kui need kolm punkti on läbitud, saab edasi minna registreerimise juurde.

4. Auto registreerimine
Selleks on vaja igasugu paberimajandust:
1) Pass
2) Auto ostupaber või dokument. Tegime ise A4 paberil lepingu.3) Tõestus sinu elukoha aadressi kohta. Näiteks üürimakse kviitung
4) Ülevaatuse paberid ehk blue slip
5) Kindlustuse paberid ehk green slip
6) Kui viid auto teise osariiki üle, siis on vaja ka numbrimärke. Ostad uued ja vahetad ära. Meil oli auto enne registreeritud Victoria osariiki, aga tõime New South Walesi üle. Märk maksis 45 dollarit. Saab valida igasuguste erinevate variantide seast ja kruvikeerajaid saab ka laenata :)
7) Registreerimise avaldus. Selle saab näiteks netist alla laadida, ära täita või saad kontoris kohapeal täita.
Küsitakse sinu andmeid, auto mootori numbrit, kas manuaal või automaat, mitme istekohaga, tühimassi, kilovatte, silindrite arvu, mootorivõimsust, auto hinda või turuväärtust (kumb on kõrgem) ja mida kõike veel.
8) Pangakaarti, et maksta registreerimise ja sellega seonduva automaksu eest. Kui vaja, siis juurde ka numbrimärgid. Rego ise maksis 405 dollarit (264 eur). Kui kõik paberid on olemas ja täidetud, siis läheb sellega aega umbes 10 minutit. Teenindaja teeb koopiaid, toksib arvutisse igasugu andmeid, maksad ära ja ongi kõik korras!

Kokku läks umbes 1400 dollarit kogu selle krempli peale ära, aga tore teada, et nüüd on see läbi ja auto on sõidukõlbulik :)

Uue numbrimärgiga :)

Uuel aastal uued tuuled...

Rodeo plats

2. jaanuari hommikul hakkasime Sydneyst tagasi Temora'sse sõitma. Kohale jõudes vahetasime pilte jne, siis läks meie reisiseltskond aga lahku. Me Markusega saime töö Finley'sse, Grant jätkab samas vaimus ehk Temoras; Triinu ja Katu läksid paariks päevaks Melbourne'i uutele eestlastele vastu ja nüüd töötavad neljakesi Tumbarumba nimelises kohas mustikaid korjates, aga otsivad paralleelselt uut tööd. Vähemalt on seal ilus vaade ja saavad oma korjamiskogemuse ka kätte, mida meil kahel endiselt veel pole.

2. jaanuari õhtul jõudsime Finely'sse. Pidime ööbima tuttava rekkamehe majas. Naljakas oli aga see, et ta pidi meile võtme jätma kusagile ja me pole vahepeal temaga suhelnud. Juba kartsin ka, et äkki unustas ära või miskit. Siis helistasin talle, kui maja ees olime ja õnneks oli võti ikka olemas. Ta ise oli nimelt sõidus st tööl. Lubas meil kenasti tema majas olla ja kõike kasutada. Hohooo. Pole ammu nii luksuslikult elanud...

Tal on kolme magamistoaga maja, suur köök koos söögilauaga, elutuba, koridor, WC ja pesuruum, vannituba koos dušši ja vanniga, terrass maja ees ja taga ning suur tagahoov (linnamaja kohta). Pole paha. Saime üle 8 kuu magada normaalses voodis, kus selg ei vaju auku,vannituppa ei pidanud kotiga jalutama, süüa sai teha nii, et kedagi jalus ei olnud ja elutoas on tal kaks mugavat tugitooli, millel jalatoe saad üles lasta. Väga mõnus. Maja iseenesest euro muidugi ei ole, pisut vanem, aga siiski naudime siin väga. 

Reede õhtul käisime intervjuul Deniliquinis, mis kestis 20 minutit, aga õnneks midagi väga ei uuritud ka, kuna meil sarnane töökogemus juba seljataga. Saime selle tehtud ja kobisime tagasi koju. Hiljem helistati, et tööga võime alustada esmaspäeva hommikul kell 7:30. Õhtul läksime Finley rodeole, mis asub siit viie minuti jalutuskäigu kaugusel ja see oli meie neljas rodeo üldse ning natuke uhkem ja professionaalsem kui varasemad. Pilet ka natuke krõbedam, 25 dollarit (tavaliselt 15).

Kunstilaste käsitöö ühel vahetänaval

Esmaspäeval oli meie esimene tööpäev sel aastal. Rekkamees viis meid hommikul tööle ja hiljem viis meie auto teenindusse, sellest kirjutan natsa hiljem. Midagi ei juhtunud, peame lihtsalt auto ümberregistreerima, sest 10. jaanuaril lõppeb meil see ära. Tööl tuli ülemus meie juurde ja palus meil oodata pausiruumis. Olime seal pea pool tundi, enne kui ta naases. Siis ta palus meil hunniku pabereid ära täita meie andmete, pangakontode, maksunumbri jms. Seejärel rääkis ta natuke firmast ja meie tööst, töötundidest jne. Pidime lugema ka osa materjale läbi, mida oli ikka päris palju. Peale seda pidime arvutis tegema firma tutvustustesti. See kujutas endast online testi, kus alguses olid faktid firma ja erinevate tööga seotud asjade kohta ning hiljem tuli test küsimustega. Koosnes see test kuuest eri osast. Vahepeal aga arvutil tuli mingi viga ette ja siis alustasid uuesti selle osa algusest, kus pooleli jäid. Seega 45 minuti asemel võttis see mul aega 1 tund ja 45 minutit. Markusel teine sama palju. Aga tehtud me saime :)

Kuna meil oli ainult üks arvuti, siis kui üks arvutis teste lahendas, siis teisele tehti platsi tutvustus. Näidati, kus miski asub, kuidas asjad töötavad jne. Siin on kolm väga suurt kuuri ja kuus punkrit. Kuurid mahutavad ainuüksi 90 000 tonni (Bribbarees võtsime vastu 71 000 tonni). Kuurid võrreldes Graincorpi omadega on ikka totaalselt teine sajand, paremas mõttes ikka :) Tegu ka tunduvalt uuema firmaga. Peale kogu seda saime lõpuks ka tööle asuda. Pidime kuuris vilja pühkima. Homme alustame kell 7 ja töötame kella viieni. Algul arvasime, et saame healjuhul vaid 8 tundi päevas, nüüd aga 10, sest tööd pidi palju olema enne hooaja algust ja see on juba kahe kuu kaugusel. Lisaks pidid osad inimesed puhkustele ka minema. Natuke egotrippi ka, nimelt me oleme ainsad uued inimesed, kes siia platsile tulid, rohkem ei võeta ka. Tore, et me siis mitmete kandidaatide seast sõelale jäime :)