Sydney

Sydney

29 September 2013

17 tööl, 1 vaba


Lõppude lõpuks saime oma vaba päeva kätte! Oleme töötanud 17 täispikka päeva ja nüüd saime ühe päeva vabaks. Me ise ka ei saa aru, kuidas nii jaksanud oleme. Pole väga suurt väsimustki tundnud, eks sellega harjub ära vist. Eile oli meil ka rekordkogus rekkaid selle viljahooaja jooksul - 53 rekkat ja need on enamasti kahe või kolme treileriga. Praegu tuuakse sisse nii nisu kui ka kikerhernest. Eile hommikul tööle minnes vaatasin seda rekkate järjekorda, see oli kahes rivis ja saime selle rivi lõpetatud alles lõuna paiku, muidugi siis olid juba uued järjekorras.

Ikka päris hull töö on, kui nii palju rekkaid on, ma olin eile enamuse ajast jälle üksinda tööl, kuigi teistel saitidel töötab kaks inimest sample standis. Üksi on ikka paras tõmblemine, kui koguaeg masinad järjekorras. Samas on mul juba süsteem tekkinud, kuidas midagi teha. Eile pidin tegelikult Mollyga koos töötama, aga ta ei tulnud tööle. Pause ka seetõttu korralikult ei saa ja vaatan, et olen selle tööga paar kilo alla ka võtnud. Õhtul, kui kerkis uus kahekordne rivi, siis tuli üks naine mulle appi. Keskmiselt läheb 8 minutit ühe auto peale.

Eile õhtul tulid siia saidile kaks uut töötajat - eestlased! Nüüd on meil 7 uut töötajat kokku. Nad kolisid meie kõrvaltuppa, nii et meil on nüüd eestlaste maja :) Õhtul tegime väikse grillika, sest meil oli liha marinaad valmistatud (5 päeva tagasi) ja ootasime, millal ükskord vaba hetk tekib. Kutsusime siis meie tuttavad eestlased Ville, Reelika ja Johanna ka siia ning tegime tutvust meie uute eestlastega. Uskumatu, et siin väikses Capellas on nüüd seitse eestlast!

Tänane päev on ainult puhkamise jaoks. Me oleme pool päeva voodis vedelenud ja eriti ei tahagi kaugemale liikuda. Peab ju oma jõuvarusid täiendama. Hommikul ärkasin muidugi 6st ülesse, harjumus on ju sees. Küsisin Leann'i käest, et äkki me võime tema koera enda kätte võtta, kui ta tööl on. Väike Elvis on ju nii armas ja tore. Praegu magab Markuse voodis :) Homsest alustame tööd kell 6:30 hommikul ja sample stand suletakse 5:30 õhtul, tundub et hooaeg on täie hooga käima läinud. 

Kikerherne punkri algus

Kutsa on unine

26 September 2013

Töö sample standis


Oleme Markusega 15 päeva järjest tööl olnud ja hetkel ei tea ka, millal vaba päeva saame. Ehk saame nädalavahetusel, aga ei pruugi koos saada. Meil kaks põhitöötajat läksid täna puhkusele, mis on väga halb ajastus. Praegu on kolm uut inimest ka siia tulnud, üks kohalik noorem naine, üks noor poisike, kes näeb välja 14-aastane ja siis üks vanem mees. 

Ma olen nüüd üle nädala sample standis töötanud ja enamuse ajast üksinda. Eile oli 36 sissetoovat autot ja 15 väljaviivat autot. Pean siis hommikul masinad üle vaatama, kontrollima, kas need ikka toimivad, selleks teen üle kontrollitud viljaga niiskuse ja proteiinitesti, vaatan, kas saan sama tulemuse. Seejärel panen tolmuimeja välja hakkama ja siis hakkan rekkatest viljaproove võtma. Igast treileris 3-6 tükki, kui on sissetoov auto, siis ikka võtan rohkem, sest nad peidavad igasugust jama meie eest. Ma ei tea küll mismoodi, aga põhjas on neil tihtipeale seemneid või mulda vms jama, mida me vastu ei saa võtta. 

Peale proovi võtmist tühjendan oma kasti, lasen vilja ämbrisse ja siis segan läbi. Nisu puhul segan käsitsi läbi, kikerherne puhul lasen läbi masina, see segab ise ära. Peale segamist võtan väikse anumaga vilja ja panen selle niiskusemasina sisse, siis ta laseb selle läbi ja ütleb nii niiskuse kui proteiinitaseme. Seejärel võtan anuma ja hakkan lisaproove võtma. Nisu puhul tuleb näiteks saada veel test weight ehk kui mitu kilogrammi vilja on poole liitri sees ja siis panen vilja läbi sõela, nii et sõela peale jääb terve vili ja tavaliselt mingid suuremad sodid ja selle alla tuleb kõik praak, mille nimi siin on screenings ehk palju siis defekte on. Sinna kukuvad tavaliselt ka kõiksugu seemned, muld jne. Seemneid on ikka nii palju erinevaid ja nad on nii pisikesed, et raske on ikka aru saada, millega tegu on. Seina peal on meil tabelid, mis näitavad ära, palju seemneid lubatud on teatud kaalu kohta. Täna näiteks leidsin uued seemned, mis on 2 mm suurused ja raamatust leidsin vähemalt 3 varianti, mis nad olla võivad.

Peale tulemuste saamist saab näha, kas siis saab rekka platsile saata või tagasi koju. Kui ta saab jaatava vastuse, täidan veel paberid ära farmeri registri numbriga, farmi nime, viljasordi jms. Kui ta saab eitava vastuse, siis pean ka paberi täitma ja lisama põhjenduse, miks ei sobinud. Näiteks täna oli ühel mehel liiga palju Mexican Poppy seemneid ja ühel oli liiga palju defektiga vilja. Lisaks sellele pean igast viljasordist tegema päeva jooksul kaks viljaproovi, tulemused kirja panema ja see saadetakse laborisse, kus nad uurivad, kas ma ikka õigesti tööd teen. St märkan defekte, tunnen seemneid jne. Vilja väljaviivate rekkate juures pean samamoodi proove tegema, aga lisaks ka säilitame väikse koguse proovist, juhul kui sadamas tekib mingi küsimus, et kas leiti sealt midagi vms. Vahepeal käivad veel farmerid oma vilja testimas väikeste ämbritega, et näha, kas tasub vilja sisse tooma hakata. Eile oli üks naine kahe 7-aastase pojaga ja nad olid ehtsad farmerid: teksad, ruuduline särk ja kauboimütsid. Nii vahva :)

Vot. Väike Elvis (kutsa) on ka viimased päevad minuga olnud, sest ta ei taha väga üksi olla. Nii on mul ka lõbusam. Täna töötasime 11,5 tundi ja järgmine nädal oleme juba kauem lahti ka, üritan ikka blogi kirjutada, aga kui ei jõua, siis teate miks :)

Paremal niiskuse ja proteiinimasin

Siit saan test weigh ja defektid kätte

Väike Elvis

Tabelid nisu, kikerherne ja sorgumi jaoks. Näitab palju võib niiskus, proteiin olla, kui
palju seemneid on lubatud, palju mulda, putukaid jne.



23 September 2013

Sünnipäev!!


20. september oli minu ja ka mu ema sünnipäev. Kuidas see päev siis möödus? Hommikul võlus Markus mulle lilled välja :) Muidu aga möödus päev ikka töölainel, töötasin ikka sample standis, kus ma olen juba päris pikalt olnud. tahaks vahepeal ikka platsi peale ka saada, seal natuke lihtsam töö. Ühel ajal tahtis ülemuse naine mulle mingit nõmedat töö ülesannet anda, siis ma ütlesin, et aga mul on ju sünnipäev. Siis nad õnnitlesid mind ja ülemus pani kohe, et "Kas lähme õhtul pubisse?!" Vastasin, et ikka. 

Läksime õhtul tavapäraselt oma lemmik- (tegelikult ainuke pubi, mida me oleme külastanud) pubisse, koosseisus mina, Markus, Brad, Guy, Bruce ja Ann (boss naisega), Leann ja Gavin (uued töötajad). Kutsusin eestlased Ville ja Reelika ka siia ja nemad liitusid natuke hiljem. Kui me sööki tellisime, siis avastasime, et Molly ja Ryan on ka pubis, Molly on see neiu, kellele võin pühendada eelmise postituse. Nad ilmselt tundsid end väljajäetuna, sest nemad olid ainsad, keda polnud kutsutud.

Sõime kõik oma toidud ära ja jõime niisama ning rääkisme juttu kui ühel hetkel nägin ettekandjat, kook põlevate küünaldega käes, minu poole liikumas. Siis kõik laulsid "Happy birthday to You....". Awww. See kook oli ülemuse poolt tellitud, nii armas. Pärast tõi Ann mulle kaardi ka, mis oli tegelikult nagu pisike asi, aga ideaalne näide sellest, et lihtsad asjad on kõige armsamad (vaata pilti). Nii me siis sõime, jõime ja jutustasime, kuni vaikselt ära vajusime. Me olime vist kell 11 kodus, pidime laupäeval tööle ka minema, aga tore, et sel päeval tähistada sai :)


Parim koht on paremal all nurgas: kutsa Elvis teeb Woof! :)
Laupäeva hommikul oli kena üllatus pangaarvel, saime Markusega oma taxid ehk maksud tagasi, mille me nädal tagasi taotlesime. Ütleme nii, et sain Austraalia maksudega sama raha tagasi, mida ma Eestis aasta aega kolmveerand kohaga teenisin! Meil on 11 kuud esimese aasta viisast täis ja tundub, et on aeg ja tahtmine ka teise aasta viisa saada :) Farmipäevad peaksid ka nüüd kohe-kohe tehtud saama :)

19 September 2013

Klats ja kõmu


See nädal olen enamuse ajast olnud sample standis ja kaalusillal. Teisipäeval tulid meile kaks uut töötajat, üks vanem austraalia paarike, kes eelmine aasta töötas Graincorpi jaoks. Naine töötab ka meiega koos hetkel, mees on platsi peal. Kokku on sample standi ja kaalusilla peale neli inimest hetkel. Ülemus siis mõtles, et hooajal on kaks inimest sample standis ja üks kaalusillal. Siis neljas inimene saab anda pause ja lõunat ning järgmine päev vahetame kohti. Seega üks inimene on platsil tööl ja teised kontoris.

Peale minu on meie neljases pundis kaks vanemat naist, üks neist ülemuse naine ja siis üks noor minuvanune tüdruk, kes on rase. Temaga on siin saidil kõigil probleeme olnud, just tema suhtumise pärast. Ta enne töötas koguaeg kaalusillal ja kui ta mõnel päeval läks sample standi teist tüdrukut asendama, siis ta viskas tema märkmeid ära jne. Olen päris jubedaid jutte tema kohta kuulnud, aga siiamaani polnud ta minu ega Markusega halvasti käitunud. Kuni siis tänaseni...

Hommikul pidime koos sample standis töötama. Tema oli juba hommikul sellise vihase näoga, ma ei öelnud ka sõnagi. Kui kontorisse jõudsime, siis ta võttis ühe ämbri ja pani selle pauguga teise koha peale ja nii iga asjaga, mis tema meelest vales kohas oli. Siis ta laamendas seal natuke, nii et lõpuks ma läksin kontorist välja, arvasin, et loobib mind ka veel millegiga. Ma ei saanudki aru, et kas ma tegin midagi valesti või milles asi on.  Siis ta tuli kontorist välja ühe ämbriga, kus oli vili sees ja lasi selle meetri kõrguselt lahti, nii et natuke vilja välja lendas. Autojuhid oli ka samas lähedal. Siis sain mina juba vihaseks, et mis värk on. Küsisin siis temalt valjult, et mis lahti on. Siis ta hakkas rääkima, et mitte keegi (järelikult mina ja kaks vanemat naist) ei tee oma tööd korralikult, kõik asjad on "laiali" (loe: tema jaoks vales kohas) ja et asju ei tehta nii nagu peab. Siis käis jutt konkreetsest situatsioonist, aga ütlesin, et koolitusel öeldi meile, et nii tuleb teha. Siis ta rääkis, et "Ma ei tea, mis mul viga on. Mul on paha päev ja ma olen rase. Mul on kahju, et sa seda nägema pead...." Ja siis tuli ülemus sinna ja ütles, et tal on kedagi punkri peale appi vaja.

Pärast kui Ann ja Leann läksid kontorisse olid nad ehmunud, et kõik oli ringi korraldatud. Mina leidsin pärast prügikastist veel asju, mis minu jaoks vajalikud olid. See vihastas küll. Tundub, et üks inimene arvab, et tema võib teha kõike, mis ta tahab, teistega arutada ei taha, viskab asju ära jne. Kusjuures väga paljud töötajad on ülemusega sellest rääkinud ja ülemus on uskunud väga pikalt, et ta on siiski hea inimene, aga täna kui mina ülemusega rääkisin, tundus, et ta on ka asju märganud. Nendel olevat eile just jutuajamine olnud ja homme tuleb meil ka temaga jutuajamine, mida ma üldse ei oota. Ta lihtsalt arvab, et ta on teistest parem, ta on korduvalt keeldunud osadest oma tööülesannetest ja temaga ei tehta mitte midagi, samas kui teistega ollakse palju rangemad.

Asja suur miinus on ka selles, et see tsikk on rase ning tema kutt on ülemuse parem käsi. Kohe alguses, kui me siia tulime, räägiti temast väga palju halba. Näiteks ta peitis ühe tüdruku ise ostetud pastakaid ära. Siis ta pidi olema mõnel päeval väga heas tujus, teisel päeval kohtleb sind kui kõntsa, kamandab, käsutab ja siis järgmine päev räägib samamoodi, nagu midagi poleks juhtunud. Või kui tema käest midagi tööalast küsida, siis ta lihtsalt jalutab minema. Või kui ta lõunat tahab, siis jalutab ka lihtsalt kontorist ära, ilma et kellegile ütleks. Tahaks lihtsalt lõpuks töötada ühes normaalses kollektiivis, kus inimesed üksteist austavad või siis minna tagasi Stackeri peale tööle :)

16 September 2013

Nädalavahetus tööl

Alles oli puhkus ja nüüd oleme juba neli päeva tööl olnud, nii laupäeval kui ka pühapäeval. Laupäeval alustasime 6:30 hommikul Markusega, et oleks natuke rohkem seda jahedamat aega. Kusagil 9 paiku on päike juba kõrgel ja kraadid tõusevad ülikiirelt. Keskpäevaks on tavaliselt vähemalt 33 kraadi juba ja nii päikse loojumiseni. Eks me hakkame varsti juba lund igatsema :) 

Täna, pühapäeval, alustasime 8:30 ja töötasime poole neljani. Olime päev otsa kuuris tööl ja koristasime seda, sest homme hakatakse sinna kikerhernest sisse tooma. Meie vanasse töökohta Gindiesse toodi reedel juba 2000 tonni kikerhernest sisse. Me pühkisime Markusega veel kuuri seina seestpoolt üle ja põrandat ning tolmuimejaga imesime veel hopperi pealt vilja ära. Siis hakkasime õuest kuuri ukse juurest mahajäänud vilja koristama. Saime õnneks õigeks ajaks asjad valmis, aga enne hooaja algust on veel väga palju teha.

Oleme Markusega mõlemad natuke tõbised praegu. Mõlemad tundsime eile nohu, köha ja eile öösel ei saanud eriti hästi magada, pea lõhkus koguaeg. Kuna meil toas puhurid töötavad täisvõimsusel, siis ehk sellest. Samas võib olla ka kuumast, sest kuna meil kondistioneeri ei ole, siis ei saagi keha maha jahtuda ja raske on end välja puhata. Tõesti loodaks tuleva nädala jooksul selle masina korda saada. 

Veel üks hea uudis, meie tuttavad Capella eestlased tõid meile leiba! Nämm-nämm. Täitsa unustasin ära juba, kui hästi see maitseb :)

Samal ajal kui ma blogi kirjutasin, siis läks meil vool ära. Markus läks kohe peakilpi vaatama ja seal oli kõik korras. Siis avastasime, et tervel linnal oli vool ära. Me võtsime siis auto ja mõtlesime, et sõidame linnas ringi. Läksime eestlaste juurde külla, nemad mängisid kaarte parasjagu. Siis toodi toole juurde, pakuti siidrit ja mängisime meie ka kaarte, meie Markusega, Reelika, Ville, nende töökaaslane Darren, tema koer Charlie ja hiljem liitus üks Capella eestlane Joanna ka meiega. Mängisime turakat ja valetamist, mõlemaga sai nii palju nalja. Vot siuke tore planeerimata üritus :)


Puhastasime Markusega kuivati konveiereid

Koristustööd

Kuuris luuatamas

Jälle kuuris koristamas

13 September 2013

13 ja reede


Tagasi paradiisist reaalsusesse. Capellas on palavam kui varem, päeval tuleb 37 kraadi ära, tuul on tugev, aga soe. Eile olime Markusega kahekesi tööl koristusbrigaadina. Põhimõtteliselt päev otsa luuatasime presendi pealt vilja kokku. See oli üsna jube töö, sest peale kaheksat hommikul läks juba palavaks ära. Pärast koristasime kuivatit viljast puhtaks, sest seda niipea enam tööle ei panda. Kreemitasin end neli korda tööpäeva jooksul päikesekaitsekreemiga, jõime palju vett ja tegime päiksevarjupausi. Ja see on siin alles KEVAD!!!

Veel parem on see, et meie toas endiselt konditsioneer ei tööta. Me vist mainisime pea 2 kuud tagasi ülemusele, et meie kondikas ei tööta. Kui tööle panna, siis viskab kohe korgid välja. Siin firmas aga võtavad sellised asjaajamised meeletult kaua aega. Me nüüd loodame lähiajal ikka asja töökorda saada. Muidu peale tööpäeva lõppu teeme nii, et avame ukse ja akna, lisaks kaks puhurit töötavad meie pisikeses toas. Ka siis on siin palav, sest päike on meie kuudi nii kuumaks kütnud. 

Täna sai Markus kuivati kallal töötada ja mind pandi kaalusillale ja viljaproovi kontorisse tööle. Tegin ühe teise tüdrukuga koos, kes on seda enne teinud. Nad tahavad, et ma peale koolitust saaksin veel asju läbi teha, et siis ühel ajal saaksin neid asendada või ma ei teagi. Vahepeal oli jutt, et tipphooajal lähen viljaproovi kontorisse tööle...Kuna siin asjad muutuvad nii kiirelt, siis ma väga ei mõtlegi tuleviku peale.

Mis on uut? Meid on hetkel siin saidil 4 ja 4 elavad saidilt väljas. Räägiti, et esmaspäeval tuleb siia kümme uut inimest tööle! Pooled olevat enne sama firma heaks töötanud, osad ei tea aga midagi. Meil siin saidil on hetkel muide ainult 4 vaba tuba, nii et ma ei tea, kuhu nad majutatakse. Lisaks räägitakse, et uuel nädalal hakkab hooaeg pihta, hakatakse kikerhernest ja nisu sisse tooma. Nisuga see aasta on läinud natuke kehvasti, sest vihma pole väga olnud ja vilja proteiinitase on nii madal, et väidetavalt suur osa läheb otse loomasöödaks. Eks me näe, mis siin saama hakkab...Vähemalt on midagi toimumas :)

Homme läheme Markusega tööle, saame üle pika aja nädalavahetusel tööl olla. Jehuu! 

Teen (ja tehti) blogi jaoks pilte :)

12 September 2013

Puhkuse lõpp


Teisipäeval tutvusime Airlie Beachiga, tegime mööda rannikuäärt pikema jalutuskäigu ja imetlesime linna sadamaid, randa, karile viidud laevu ja purjekaid, vaatasime ilusaid maju. Pärast jalutuskäiku mõtlesime minna laguuni juurde ujuma. Õnneks olin endale ujukad alla pannud. Vesi oli muidugi jahe, aga nii oligi hea, sest muidu poleks keha maha jahtunudki. 

Peale lõunat pakkisime natuke asju ja siis suundusime õhtusöögile Fish D'vine'i, mida meie töökaaslased meile soovitasid. Seal oli kohvik, restoran ja baari osa. Söök meile väga muljet ei avaldanud, tellisime mõlemad kalapraed ja kala oli fritüüritud. Mis meile aga seal väga väga meelis? Baar! Baaris oli üle saja erineva rummi ja kokteilivalik oli väga suur. Üle pika aja jõime Markusega väga hästi tehtud mojito't. Seejärel proovisime uusi rummikokse. Markus proovis näiteks sellist, kus oli viis erinevat rummi. See oli väga kange, aga jätkus kauemaks. Lõpetuseks proovisime koksi, kus oli ingveriõlut sisse pandud. Väga head koksid olid!

Kolmapäeval hakkasime tagasi koju sõitma. Teepeal käisime ühe kose juurest läbi, mis kahjuks oli kuiv. Paraku nägime seal ühte väga huvitavad sisaliku laadset olendit. Järgmisena peatusime Mackay linnas, kus tegime väikse etteplaneerimata šopingu, sest avastasime enesele üllatuseks väga suure kaubanduskeskuse. Peale seda läksime üle tee laguuni ujuma ja päevitama. See oli ka meie viimane turistipunkt, peale mida ootas pikk sõit koju.




Noored lähevad välja

Rummikokse proovimas

Päris palju erinevaid maitseid

Meile öeldi, et kui see loom sinu suunas jookseb, siis lehvita käsi,
muidu ta arvab, et sa oled puu ja ta ronib su otsa :D



11 September 2013

Puhkus - krokodilli safari


Esmaspäeval käisime Airlie Beachi lähedal Proserpine jõel krokodilli safaril. Kell 8:25 korjati meid hotelli eest peale ja viidi toimumiskohta. Bussiga jõudsime täitsa metsa sisse, kus oli suur telk püsti. Seal räägiti mis meid päeva jooksul ees ootab, kaua miski kestab, millal saab süüa ja millal saab järgmine kord vetsu. Esimesena viidi meid paadiga jõele, kus elavad krokodillid. Krokod elavad meelsasti kuskil mudases vees nagu näha. Esialgsel pilgul ei leidnud me ühtegi krokot, aga siis hakkas giid meile neid näitama. Kohe alguses nägime pisi-pisikesi krokodilli poegi, kes olid ehk 20 cm pikkused. Neid pisemaid oli nii kihvt vaadata, päris armsad olid ka. Hiljem nägime ka suuremaid 2-4 meetriseid krokodille, kes peesitasid muda peal. Nad sulanduvad loodusega nii ühte, et kaugelt on raske aimatagi, et nad seal on, eriti pisematega.

Giid teadis kõiki suuremaid krokosid ja nendel olid muidugi nimed ka olemas. Kuna nad on seda tuuri teinud juba 13 aastat, siis enamus krokod olid paadiga juba harjunud ja ei läinudki vette tagasi. Mõni läks ka, aga oligi äge, sai nende liikumist näha. Praegu on ju Austraalias talv ja krokod üritavad maksimaalselt päikest saada, nii enamus peesitasidki kusagil muda sees. Paadiga saime kusagil 2 meetri kaugusel krokodest. Huvitav oli teada saada näiteks seda, et kuna jahedate ilmade tõttu krokod ei saa toitu seedida, siis nad lihtsalt ei söögi mingi viis kuud. Ideaalne temperatuur pidi olema 33 kraadi, hetkel kusagil 24 kraadi päeval.

Pärast paadituuri oli meil lõuna telgi all. Üks kalkun jalutas platsil ringi ja tahtis süüa saada. Me imestasime, et nii hea söök seal oli. Pakuti vorsti, steiki, grillkana, grill kala (Barramundi), grillitud sibulat, kartulisalatit, pastasalatit, rohelist salatit, kurki, tomatit ja kooki. Lisaks kuute erinevat kastet. Sõime kõhud kenasti täis. Muide siiamaani kõik päevatripid on sisaldanud lõunasööki ja snäkki, tänu millele oleme Markusega raha kokku hoidnud. Mõni õhtu polegi söönud, sest kõht on eelnevalt täis. 

Edasi viidi meid metsa sisse traktoriga, mille taga oli neli käru. Igas kärus olid istmed, katus ja kõlarid. Nii et kui giid rääkis, kuulsime kõike. Mõnes kohas tegi ta peatuse ja rääkis loodusest, lindudest, puudest jne. Ta tahtis meile wallabi-sid (väiksemad kängurud) ka näidata ja neid ka nägime, sest nad peidavad päeval end kuskile puude-põõsaste varju. Seal samal tasandikul, mis on jõest paarisaja meetri kaugusel, oli ükskord suur üleujutus. Siis mõned krokodillid tulid veega kaasa sinna tasandikule ja vee taandudes leiti seal 3 meetrine krokodill, kes oli liiga kaua olnud ilma veeta. Kuumade ilmadega ei jõudnud ta oma keha maha jahutada ja nii lõpetati tema elupäevad.

Tuuri lõpus pakuti meile veel teed ja kooki, vaatasime fotoalbumeid, mis koosnes giidide tehtud piltidest. Huvitav oli see, et kõik tuuri osalejad olid väga sõbralikud meiega, kui kuulsid, et me pole kohalikud. Üks naine tuli mu juurde pildialbumiga ja küsis, kas ma ikka neid pilte nägin. Siis nad üritasid meile rääkida asju, seletada, et olla kindlad et me kõigest aru saime. See ülihoolivus ja sõbralikkus saadab meid igal pool Austraalias. Nii tore :)


Krokod deidil

Kroko muna

Kõikse pisemad






08 September 2013

Puhkus - maailma üks ilusamaid randu nähtud!

Laupäeval oli meil natuke pikem tuur broneeritud. Hommikul 7st korjati meid peale ja viidi sadamasse, sealt läksime paadiga edasi kurikuulsale Whitehaven Beachile, mis on maailma kümne parima ranna hulgas. Teel saarele nägime ka ühte vaalapoissi saba liputamas. Kui meid sinna saarele viidi, saime kõigepealt mäe otsa matkata ja seejärel nautida vaadet sellele imelisele rannale. Whitehaven’i rand asub kahe saare vahel, seal on helesinine läbipaistev vesi ja maailma kõige puhtaim valge liiv. Veelgi ilusamaks teeb selle ranna aga tõusude-mõõnade vaheldumine. Kui meie sinna vaatepunkti otsa saime, oli vee tase natuke liiga kõrge, vähe oli näha liiva ja vee vaheldumist, aga siiski oli see väga kaunis koht.

Pärast oli meil poolteist tundi aega all rannas olla. Saime oma jalad panna lumivalgele liivale, jalutada külmas ilusas helesinises vees, päevitada ja pilte teha. See valge liiv peaks olema 98 või 99% puhas ja mujal maailmas nii puhast liiva pole. Liiva kaasa meil ei lubatud võtta, aga kuna tuul oli üsna tugev, olid meie rätikud ja jalanõud ikka liivaga natuke koos ning nüüdseks on see jõudnud meie korteris igale poole. Tore teada, et enne ma pühkisin laua pealt maailma puhtaimat liiva põrandale ja see lõpetab oma teekonna kuskil prügimäel. Kurb. Tagasi teema juurde...Me päevitasime veest 3 meetri kaugusel ja ühel hetkel nägin, et vee piir on meist vaid kümne sentimeetri kaugusel. Küll alles vesi tõusis kiirelt. Pakkisime oma asjad kokku ja kolisime ohutumasse piirkonda. See koht oli küll nagu postkaardil, oleks tahtnud sinna pikemaks ajaks jääda.

Peale rannas peesitamist oli aeg lõunasöögiks, selleks viidi meid kummipaadiga tagasi suuremale paadile, kus süüa saime. Samal ajal paat liikus edasi Hayman’i saare suunas, kus sai snorgeldama ja/või sukelduma minna. Ilm oli kahjuks jälle väga tuuline, seega kapten otsis meile tuulevaiksema koha veeelu nautimiseks. Saime kõik endale sooja veeülikonna selga, snorgeldama minnes aga sain aru, et S suurus oli ikkagi natuke suur mulle. Pead vee alla pistes tuli vesi kukla tagant ülikonda sisse ja nii ma lõdisesin seal. Püüdsin ikka kogu aeg ringi liikuda, et sooja saaks, aga ei läinud paremaks. See oli muide mu esimene snorgeldamine, päris mõnus oli vee all kalu liikumas näha, üks värvilisem kui teine. Enamus kalad oli erksinised, kollased, rohekad. Naljakas oli see, et vee all tunduvad kalad nii lähedal olevat, aga kui käega neid katsuda tahad, siis näed, et nad on ikka sügavamal. Me snorgeldasime kusagil 25 minutit, siis läksin tagasi paati soojenema. Siis mõtlesin küll, et kui uuesti minna, peaks ilm ja vesi soojemad olema ja parajat ülikonda ma ka endale ei leidnud.

Samal ajal läksid osad sukelduma. Ma pidin ka alguses minema, aga mõtlesin ümber. Millegipärast vee alla minema tundub minu jaoks väga hirmus asi olevat, pluss külm oli ka. Markus käis ära instruktoriga kahekesi ja pärast ta ütles, et see oli veel lihtsam kui snorgeldamine. Nad käisid 11 meetri sügavusel ära ja nad nägid diivani suurust kala seal, kellele Markus pai ka tegi. Markusele sukeldumine väga meeldis. Ta rääkis pärast asja mu jaoks nii lihtsaks, et ma hakkasin kohe kahetsema, et ka ei läinud. Ta ütles, et vee all ei saa isegi sügavusest hästi aru, sest ülesse sa ei vaatagi. Lisaks see instruktor oli ka koguaeg tema kõrval olnud. Ega siis midagi, tuleb teisele katsele minna :) Muide Markus sai sukeldumise sertifikaadi ka, kui ta nüüd veel sukeldumas käib teatud arv kordi, saab ta omale ka instruktori paberid. Õhtul koju jõudes saime taas vanni minna, see on küll kuldaväärt asi. Eriti peale tuulist ilma ookeanil. Saab kondid ja lihased taas soojaks.

Pühapäev on puhkepäev, selle me veetsime Airlie Beachi lähedal jalutades. Käisime ühel jalutusretkel, mis viis ühte ilusasse randa (ma pakun, et siin kandis ühtegi koledat ei olegi). Seal küll liiva ei olnud, oli palju eirneva kujuga pisikesi kive ja enamustel olid augud ka sees. Nautsime taaskord helesinise ookeani vaadet ja kuulasime lainete loksumist. Ühe puu otsas nägime helekollast pisikest linnukest ka nokitsemas. Ma tahtsin sinna isegi ujuma minna, nii mõnus soe oli seal, aga kuna krokodille on seal nähtud, ei julgenud minna. Edasi kõndsime poolsaare tippu, kus avanes vaade Whitsunday rahvuspargi alla kuuluvatele saartele ja ookeanile, kus tiirutasid purjekad ja paadid.

Siiamaani on puhkus olnud eeldatust palju mõnusam, mis siis, et ilmaga nii väga vedanud ei ole, aga vähemalt vihma on vähe ja enamuse aja on päike väljas. See koht siin tundub küll see, mida ainult postkaartidel või filmides näed. Nüüd on raske uskuda, et ise sellisesse kohta jõudnud oleme. Eile õhtul vaatasime arvutist pilte ja ise ka imestame, et isegi meie pildid on kui postkaardid, siinsed fotograafid ei pea küll fototöötlusega vaeva nägema.


Whitehaven'i rand, ideaalhetkel on rohkem valgeid liiva luiteid näha



Liiv nagu lumi



Pildid meie jalutusretkest:









Airlie Beach - puhkus paradiisis

Neljapäeva hommikul alustasime oma puhkusega. Sõitsime Capellast Airlie Beachile, korra sõitsin mina, seejärel Markus. Kusagil 200 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist avastasime, et siin kandis on nii roheline. Meil Capellas ja Emeraldi kandis on kõik kuiv ja kollane. Siin aga rohi roheline, kõik kasvab ja on värviline. Lisaks avastasime ka, et ilm ei olnud selline nagu lootsime, tuul oli väga tugev, pilvi oli palju. Aga mis seal ikka teha, ega polnud ju vihma ka kuu aega näinud, siis ei kurvastanudki J

Airlie Beach on tuntud koht, sest siit algab pääsetee Austraalia ühele enimkülastatud rahvuspargile – Whitsunday’ile. Siin on väga palju saari, nii suuremaid kui ka väiksemaid. Mõnel üksikul saarel on majutuskohad olemas, aga nende hinnad on röögatult kallid, seetõttu on Airlie Beachil meeletult kohti, kus ööbida. Siin on väga palju erinevaid tegevusi, millega on puhkust sisustada. Näiteks: külastada erinevaid saari, sukelduda, snorgeldada, langevarjuhüpet teha, purjetada, sisemaal erinevaid jalutusretki teha, spaa-s lõõgastuda jne.

Airlie Beachil oli meil broneeritud viieks ööks sviit või pigem ühetoaline korter. Meie sviit asub maja eelviimasel korrusel ja on vaatega ookeanile. Korteris on väike esik, vannituba koos mullivanniga, elutuba-kööginurk, rõdu ja magamistuba. Meile väga meeldib diivan ja peeglid, täispikkuses peeglit meil ju pole ja diivanil on ka nii mõnus lebotada. Mis on aga naljakas? Tegemist on nelja tärni hotelliga, aga siin koristatakse tube ainult kord nädalas! Lisaks on kööginurgal pisike kiri, et palun jätke lahkudes kööginurk korda, muidu võidakse sult selle eest raha maha võtta. Mitte et me plaanisime siia mingit laga maha jätta, aga ikkagi nii palju kui me oleme hotellinduses töötanud on naljakas selliseid kirju lugeda.

Esimesel päeval pakkisime natuke oma asju lahti ja seejärel suundusime linna – Airlie Beachile. Tegemist on pisi-pisikese kuurortlinnaga, mis asub ookeani kaldal ning on maismaast ümbritsetud mägedega. Linnas on üks suur peatänav, kus on arvukalt kohvikuid-restorane, suveniiripoode (need on siin ägedamad kui Sydney kesklinnas), reisibüroosid, hotelle-motelle, riietepoode jne. Me püüdsime leida söögikohta kell 5 õhtul ja oh imet, süüa sellel kellaajal ei saa eriti kusagil, sest üks koht just sulges ja teine pole oma uksi veel lahti teinud. Olime natuke imestanud, et selline seis oli, aga siis ootasime natuke ja söönuks me ka saime. Pärast jalutasime natuke ookeani ääres ringi ja imetlesime helesininst merd, purjekaid-jahte, mägesid ja rohelisust meie ümber.

Järgmisel päeval, reedeks, oli meil broneeritud Jetski Tour ehk sõit skuutritega. Meie tuuri nimi oli Daydream Extreme (Daydream on saare nimi). See sisaldas 50 kilomeetrit sõitu skuutril, 2 tundi ilusal Daydreami saarel (kuulub Whitsunday rahvuspargi alla), lõunasööki saarel, sõidukit ja varustust ning ühte vabalt valitud tegevusala (snorgeldamine, kalade toitmine, mini-golfi). Me rentisime Markusega kahe peale ühe skuutri, siis oli kogu tripi hind poole odavam. Meie tuuril oli aga üks suur aga, nimelt kuna ilm oli väga tuuline, siis juba eelnevalt hoiatati meid et see eksteemsõit tuleb veelgi ekstreemsem ja see oli ka kõige „hullem“ ilm, millega nad oleks veel ookeanile läinud. Mees, kes meid sõiduks ette valmistas, ütles, et lained on kuskil meetri kõrgused, aga meie meelest olid need kohati veel kõrgemad.

Markus sõitis esimesena, mina siis olin tagaistmel. Juba päris alguses oli suhteliselt hirmus tagaistmel olla, lained olid suured, vett pritsis ikka korralikult näkku, tuul oli tugev jne. Aga see polnud veel midagi, alles siis öeldi, et järgmise nurga (poolsaare) taga tuleb kõige ekstreemsem koht. Panin närvi valmis. See oli kindlasti kõige hirmsam koht kogu reisi juures, kuna me olime kolmandad (sõitsime kõik hanereas, 60 meetrit iga skuutri vahel, kokku 9 skuutrit), siis liikusime sama kiirelt kui meie ees olev noormees. Sõidukiirus jäi 30-60 km/h vahele ja kuigi see tundub aeglane, siis võin väita, et tormisel merel tundub see väga väga kiire. Meie juhendajad muidugi ei olnud ilmast heidutatud, nemad ütlesidki, et viimased nädalad oli vesi sile olnud ja neil oli igav, seega nendel oli nüüd lõbu laialt. Suurte lainetega ookeanil tegid nemad s-kurve piisavalt, et mina kramplikult hästi tugevasti Markusest kinni hoidsin. Paar korda sai jalad ka skuutri pealt lahti.

Lõpuks jõudsime saarele Daydream, kus me oma sooja ülikonna maha võtsime ja liikusime lõunasöögi kohviku poole. Seejärel läksime kogu grupiga kalu toitma. Me alguses tahtsime snorgeldama minna, aga juhendaja ei soovitanud seda teha, sest ilm oli väga tuuline ja nähtavus oleks väga väike olnud. Ühest hotellist tuli meile üks noormees, kes jõgedest ja tiikidest erinevaid kalu või mereelukaid välja võttis, meile näitas ja rääkis nende elust. Nägime nemo-t, saime hai poega katsuda ja pilte teha ning suuri kalu toita. Mõned mereelukad olid väga sõbralikud, tegime ühele pai ja siis järgmised tulid kohe kõrvale ja nurusid ka pai.

Kui pidime tagasi minema, siis pidin mina sõitma. Siis ütles üks noormeestest, et tagasiteel on lained hoopis suuremad. Ma juba peaaegu pidin Markuse taas rooli laskma, aga ei. Alati saab ju vahetada kohad tagasi, kui ei sobi. Kusjuures see oli hea otsus, sest ise juhtides ei kartnud ma absoluutselt mitte midagi. Lained olid küll suured jne, aga ise juhtides teadsid, mida järgmisena teed. Kui vesi oli vaiksem, oli ikka väga mõnus sõita, sain ka 60 km/h kätte ja hästi äge oli. Kui aga sinna kõige hullema koha peale saime, sõitsime lainetega risti, siis polnud vahet kas sõidad aegalasti või kiiresti, ikka viskas nina vee sisse korraks ja seejärel pritsis väga palju vett väga suure survega meile peale. Nii et prillid olid märjad, suu soolast vett täis. Kogu sõidu ajal oli keha suhteliselt krampis, pidid hoidma end tugevalt paigal. Nii et tagasi sadamas käia oli esialgu väga keeruline, asjad kukkusid maha, sest käed olid pikalt olnud juhtimispoosis :D

Siiamaani on see meie üks eredamaid mälestusi, sest skuutriga sõita on väga äge, selline mõnus adrenaliinilaks. Teadmine, et see oli üks hullematest kordadest, kui nemad merele läksid, andis ka kindlust juurde, et me hästi hakkame saime. Muide mina olin ainuke naine roolis. Üks naine võttis lausa saarelt paadi tagasi, sest ta väga kartis.

Meie kodu

Airlie Beach


Tahame pai!!!


Markus niisama

Vaade pole ka paha :D



04 September 2013

Kahekordselt koolitatud


Kolm päeva koolitustel on möödas. Esmaspäeval tegime kaalusilla assistendi koolituse, mis kestis umbes 4 tundi. See oli natuke mõttetu minu jaoks, sest pooled asjad arvutiprogrammis ei töötanud. Mina olen ennem õnneks kaalusillal natuke töötada ka saanud, seega põhilisi asju juba teadsin. Siiski tuli koolitus ära teha. Kaalusilla assistendi põhilised ülesanded on siis mõningate raportite välja printimine, enamjaolt aga rekkameeste käest saadud ja eelnevalt viljaproovidevõtja poolt täidetud dokumendi arvutisse sisestamine, rekka kaalude võtmine (kaal koos viljaga ja kaal ilma viljata), paberite välja printimine. Tegelikult üsna lihtne töö, saab päev läbi konditsioneerida kontoris olla. Muidugi peaks tundma ära erinevaid rekkatüüpe, siin ju ühe-, kahe- ja kolme treileriga rekkaid ja erinevaid variante on kokku kusagil 100 kandis.

Teisipäeval ja kolmapäeval oli meil sample standi ehk viljaproovide võtja koolitus. Eile kestis see viieni ja täna neljani. Õppisime tundma kolme viljasorte: nisu, oder ja kikerhernes. Kõigepealt oli üldine teoreetiline osa, kus tutvustas vilja, mis sellega tehakse, mida tuleb tähele panna jne. Siis oli praktiline osa, kus meile anti väike kogus vilja ja pidime aru saama, kas vili oli kõlbulik või defektiga. Defekte on päris erinevaid, võib olla näiteks putukaaukudega, roosat värvi, hallitanud, plekkidega, külmakahjustusega, ülekuumenenud vilja jne. Näidati ka tüüpilisemaid seemneid, mida võib leida viljatesti seest.

Peale selle saime teada, mis asju peab lisaks proovide võtmisele tegema. Mõned paberid ära täitma, mõned viljatestid saatma tehnilisse teenindusse, testima sisse- ja väljaviidavat vilja, testima vilja niiskuse masina täpsust, puhastama masinaid ja ongi korras. Päeva lõpus tegime testi, kus oli parajalt küsimusi, pidi määrama ära viljasorte ja lõpuks tegema praktilise harjutuse, kasutades masinaid ja määrama vilja niiskuse, proteiini taseme ja sõelumisel saadud jääkmaterjali saamise. Muidugi peab jälgima, et vili oleks kõlbulik, vilja sees ei oleks putukaid ja keelatuid seemneid. Mõnel viljasordil on aga teatud arv seemneid lubatud. Iga vilja kohta on eraldi A3 suuruses tabel, kus on kõik kirjas, mis on lubatud ja mis mitte. See vajab veel pisut õppimist, ega mina neid putukaid ja seemneid ei tunne nii väga, lisaks peab ära tõlkima need eesti keelde :)

Võiks öelda, et koolitus on VÄGA asjalik. Sain palju rohkem asju teada, praktilised näited tekitasid kindlustunnet ja nii jäid asjad ka paremini meelde. Meil oli päeva jooksul mitu testi, kus igaüks pidi vastama või saime puldiga õige vastusevariandi panna. Vahepeal näidati ka videosid, ühesõnaga väga mitmekülgne koolitus. Pausid ja lõuna olid ka korralikult mitmekülgse söögiga varustatud, lisaks tee ja kohvi. Koolitus toimus muide Emeraldi põllumajandusülikooli konverentsiruumis. Lõunapausi ajal sööklas nägime neid tudengeid ja enamus nägid välja nagu kantristaarid: saapad, teksad, ruuduline särk.

Homme sõidame Markusega Airlie Beachile, sest meil on nädal aega puhkus! :)

02 September 2013

Pubiõhtu, grillimine eestlastega ja lõõgastumine basseinide ääres


Nädalavahetus oli tavapärasest rahulikum. Reede õhtul käisime pubis koos ülemuse, tema naise ning ühe paariga, kes siit saidilt lahkub. Nemad kolivad ära siit umbes 150 km kaugusele ja hakkavad seal oma viljaplatsi juhtima. Reede hommikul lepiti kokku, et läheme pubisse õhtusöögile. Mina siis mõtlesin, et kuna õhtusöök, peaks vist viisakamad riided selga panema. Muidugi põdesin ilmaasjata, elame ju põhimõtteliselt maal. Kui pubisse jõudsime, oli ülemuse esimene jutt, et teeme enne mõned joogid, kui õhtusöögile asume. Ilmselgelt käivad Austraalias siis asjad natuke teistmoodi. Mina olin eelnevalt omale juba klaasi veini ära tellinud, samal ajal kui meie teine töökaaslane võttis ämbri jääga, kus oli viis 0,3 liitrist õlut. 

Pärast umbes kolme jooki liikusime lõpuks õhtusöögi laua suunas. Ega selles pubis mingist peenest teenindusest küll rääkida ei saa. Selleks ajaks, kui ülemus ja tema naine söögiga lõpetasid, olin mina just alustamas ja Markus ootas ikka oma praadi. Saime kenasti kõhud täis, praed olid päris suured. Edasi jätkasime dringitamist ja jutustamist. Hiljem liitusid meie tuttavad eestlased ka meiega, tegime eestlastega ühe piljardimängu ja enne südaööd olime neljakesi kodus tagasi (meie Markusega ja austraalia paar). Siin tegime taaskord lõkke ülesse ja tiksusime kusagil poole kolmeni! 

Laupäeval lahkusid Andrew ja Cat meie saidilt. Meie planeerisime oma päeva siinsamas koos eestlastega. Tegime grilli, rääkisime maast ja ilmast, kuulasime eesti muusikat jne. Selline mõnus rahulikum ajaveetmine. Polnud purjus ja tuigerdavaid inimesi nagu eelmine kord. Pühapäeval käisime nendega koos veekeskuses. Läksime 12 ajal, siis oli ikka päris mõnus seal olla. Ilm oli parajalt kuum, vesi jahutas mõnusasti. Me Markusega veetsime seal pisut rohkem kui 3 tundi, oleks veelgi kauemaks jäänud, aga tahtsime ise pizzat teha. Praegu oleme ainult kahekesi siin saidil, seega oli mõnus köögis küpsetada. Ma aga sattusin kuidagi koristamisega nii hoogu, et lisaks algselt plaanitud köögi koristamisega lõpetasin koguni naiste ja meeste WC-s. Pizza tuli muide väga väga hea! :)


Enne õhtusööki
Markus katsetas oma telefoni vee all. Töötab!
Soojavee basseinis mõnulemas
Vasakul Markuse, paremal minu jagu :)