Carra Aussis: Puhkus - maailma üks ilusamaid randu nähtud!

Laupäeval oli meil natuke pikem tuur broneeritud. Hommikul 7st korjati meid peale ja viidi sadamasse, sealt läksime paadiga edasi kurikuulsale Whitehaven Beachile, mis on maailma kümne parima ranna hulgas. Teel saarele nägime ka ühte vaalapoissi saba liputamas. Kui meid sinna saarele viidi, saime kõigepealt mäe otsa matkata ja seejärel nautida vaadet sellele imelisele rannale. Whitehaven’i rand asub kahe saare vahel, seal on helesinine läbipaistev vesi ja maailma kõige puhtaim valge liiv. Veelgi ilusamaks teeb selle ranna aga tõusude-mõõnade vaheldumine. Kui meie sinna vaatepunkti otsa saime, oli vee tase natuke liiga kõrge, vähe oli näha liiva ja vee vaheldumist, aga siiski oli see väga kaunis koht.

Pärast oli meil poolteist tundi aega all rannas olla. Saime oma jalad panna lumivalgele liivale, jalutada külmas ilusas helesinises vees, päevitada ja pilte teha. See valge liiv peaks olema 98 või 99% puhas ja mujal maailmas nii puhast liiva pole. Liiva kaasa meil ei lubatud võtta, aga kuna tuul oli üsna tugev, olid meie rätikud ja jalanõud ikka liivaga natuke koos ning nüüdseks on see jõudnud meie korteris igale poole. Tore teada, et enne ma pühkisin laua pealt maailma puhtaimat liiva põrandale ja see lõpetab oma teekonna kuskil prügimäel. Kurb. Tagasi teema juurde...Me päevitasime veest 3 meetri kaugusel ja ühel hetkel nägin, et vee piir on meist vaid kümne sentimeetri kaugusel. Küll alles vesi tõusis kiirelt. Pakkisime oma asjad kokku ja kolisime ohutumasse piirkonda. See koht oli küll nagu postkaardil, oleks tahtnud sinna pikemaks ajaks jääda.

Peale rannas peesitamist oli aeg lõunasöögiks, selleks viidi meid kummipaadiga tagasi suuremale paadile, kus süüa saime. Samal ajal paat liikus edasi Hayman’i saare suunas, kus sai snorgeldama ja/või sukelduma minna. Ilm oli kahjuks jälle väga tuuline, seega kapten otsis meile tuulevaiksema koha veeelu nautimiseks. Saime kõik endale sooja veeülikonna selga, snorgeldama minnes aga sain aru, et S suurus oli ikkagi natuke suur mulle. Pead vee alla pistes tuli vesi kukla tagant ülikonda sisse ja nii ma lõdisesin seal. Püüdsin ikka kogu aeg ringi liikuda, et sooja saaks, aga ei läinud paremaks. See oli muide mu esimene snorgeldamine, päris mõnus oli vee all kalu liikumas näha, üks värvilisem kui teine. Enamus kalad oli erksinised, kollased, rohekad. Naljakas oli see, et vee all tunduvad kalad nii lähedal olevat, aga kui käega neid katsuda tahad, siis näed, et nad on ikka sügavamal. Me snorgeldasime kusagil 25 minutit, siis läksin tagasi paati soojenema. Siis mõtlesin küll, et kui uuesti minna, peaks ilm ja vesi soojemad olema ja parajat ülikonda ma ka endale ei leidnud.

Samal ajal läksid osad sukelduma. Ma pidin ka alguses minema, aga mõtlesin ümber. Millegipärast vee alla minema tundub minu jaoks väga hirmus asi olevat, pluss külm oli ka. Markus käis ära instruktoriga kahekesi ja pärast ta ütles, et see oli veel lihtsam kui snorgeldamine. Nad käisid 11 meetri sügavusel ära ja nad nägid diivani suurust kala seal, kellele Markus pai ka tegi. Markusele sukeldumine väga meeldis. Ta rääkis pärast asja mu jaoks nii lihtsaks, et ma hakkasin kohe kahetsema, et ka ei läinud. Ta ütles, et vee all ei saa isegi sügavusest hästi aru, sest ülesse sa ei vaatagi. Lisaks see instruktor oli ka koguaeg tema kõrval olnud. Ega siis midagi, tuleb teisele katsele minna :) Muide Markus sai sukeldumise sertifikaadi ka, kui ta nüüd veel sukeldumas käib teatud arv kordi, saab ta omale ka instruktori paberid. Õhtul koju jõudes saime taas vanni minna, see on küll kuldaväärt asi. Eriti peale tuulist ilma ookeanil. Saab kondid ja lihased taas soojaks.

Pühapäev on puhkepäev, selle me veetsime Airlie Beachi lähedal jalutades. Käisime ühel jalutusretkel, mis viis ühte ilusasse randa (ma pakun, et siin kandis ühtegi koledat ei olegi). Seal küll liiva ei olnud, oli palju eirneva kujuga pisikesi kive ja enamustel olid augud ka sees. Nautsime taaskord helesinise ookeani vaadet ja kuulasime lainete loksumist. Ühe puu otsas nägime helekollast pisikest linnukest ka nokitsemas. Ma tahtsin sinna isegi ujuma minna, nii mõnus soe oli seal, aga kuna krokodille on seal nähtud, ei julgenud minna. Edasi kõndsime poolsaare tippu, kus avanes vaade Whitsunday rahvuspargi alla kuuluvatele saartele ja ookeanile, kus tiirutasid purjekad ja paadid.

Siiamaani on puhkus olnud eeldatust palju mõnusam, mis siis, et ilmaga nii väga vedanud ei ole, aga vähemalt vihma on vähe ja enamuse aja on päike väljas. See koht siin tundub küll see, mida ainult postkaartidel või filmides näed. Nüüd on raske uskuda, et ise sellisesse kohta jõudnud oleme. Eile õhtul vaatasime arvutist pilte ja ise ka imestame, et isegi meie pildid on kui postkaardid, siinsed fotograafid ei pea küll fototöötlusega vaeva nägema.