Seiklused ratastel vol 2

Markus putitamas

Postitus number 200!

Neljapäeval, 29. mail läksime ja korjasime Markuse passi ära. See asus teisepool Sydney kesklinna, nii et saime oma autoga üle silla sõita. On ikka suur rauakolakas küll :D Passi saime kibekiirelt kätte ja ma näppasin samal ajal Eesti brošüüre, mis olid inglise keeles. Neid hea isegi lugeda või kellegile anda, kes meie riigist natukenegi huvi tunneb. Peale seda tegime Sydneyst kiirelt vehkat.

Meie auto sumps hakkas aina hullemini lärisema, auk oli suuremaks läinud. Saatsin meie vanale/uuele Capella bossule sõnumi ka, et nad teaksid kui kaugel me oleme ja uurisin, mis päeval siis täpselt peame tööl olema. Vastus oli siis järgmine: "Karilin alustab ilmselt esmaspäev või teisipäev. Markus arvatavasti natuke hiljem, aga ärge kiirustage, sest kiire veel ei ole." Ehk siis me ei saanud üldse mitte targemaks. Me oleme niigi skeptilised Graincorpi suhtes, sest nad üldiselt ajavad ainult suurt jahu, aga kuna me olime juba autoga teel, siis sõitsime edasi...

Esimene peatus oli ühes parkimiskohas, kus Markus üritas sumpsi natuke Macgyver´i teibiga parandada ja sellest oli kasu tervelt 2 kilomeetrit, siis tuli kogu lärin tagasi. Selge pilt. Asusime siis töökoda otsima ja esimeses linnas võeti meid üsna kohe vastu. Onu arvas, et see auk väga hea välja ei näinud, aga no see oli umbes 3 x 4 cm auk. Kokku läks maksma meile sumpsiparandus 187 dollarit, millest remondimehe töötasu oli 50 dollarit.

Teel Narrabri´sse

Teekond jätkus Narrabri suunas, kuhu plaanisime ööseks jõuda ehk läksime Katule külla. Tahtsime varem kohale jõuda, et ei peaks pimedas sõitma, sest liiklus oli tihe, aga sumpsiparandus lükkas sõitu edasi. Jõudsime pool 8 õhtul Katu juurde. Nad üürivad tuba ühes suures majas ja töötavad puuvilla farmis (cotton gin). Me polnud üksteist aastavahetusest saati näinud, nii et juttu jagus ikka kauemaks. Võtsime Põltsamaa Tõmmu ka kotist välja, mis on meiega kaasas käinud kogu meie Austraalia aja. Kunagi ei raatsinud seda lahti teha, aga nüüd mõtlesime, et tagasi Eestisse ka sellega ei tahaks minna ja kohalik ehk ei oleks osanud seda hinnata. Neli eestlast: Katu, Triin, Markus ja Karilin tegid sellele nüüd lõpu peale :) Tore oli olla seltskonnas, kus sai terve õhtu eesti keelt rääkida ja üldse nalja sai. Olime peaaegu poole 2ni üleval, mis oli meil vist selle aasta rekord :)

Hommikul taaskord autole hääled sisse ja Roma nimelise linna poole teele. Sisemaad mööda sõites on ikka kurb küll. Mitte midagi erilist teel ei ole. Ainult põllud (peamiselt puuvill, nisu) ja üksikud linnad. Põllud on aga meeletult suured, vahest sõidad ühte põldu mitu kilomeetrit ja lõppu lihtsalt ei näe. Linnade kaugused jäid aina suuremateks. Hea on aga see, et liiklus oli nii väike, et saime kiirelt edasi minna. Rannikut mööda võttis ikka palju rohkem aega.

Roma linna jõudsime viie paiku õhtul ja ööbisime karavanpargis, kust leidsime kõige soodsama toa 95 dollariga, mis tegelikult on väga kallis. Sellel polnud WC-d ega dušširuume, aga õnneks need olid 10 meetri kaugusel meie hütist. Linnas midagi vaadata ei olnud, kõik need sisemaa linnad on enam-vähem ühesugused, nii et olime toas ja läksime vara magama.

Täna, 31. mail oli viimane sõit jäänud Roma´st Capellani. Natuke peale lõunat jõudsime Emeraldi, tegime kiire šopingu ja tulime Capellasse, et näha, mis seis siin on. Natuke tundsime, et oleme allakäigu suunas, sest Capellast eelmine aasta lahkudes mõtlesime, et ei tule siia kordagi tagasi, aga siin me nüüd oleme :D Eks ikka tekkisid kõhklused töö osas, kas siin ikka korralikult tunde saame, sest Steve ütles meile, et Graincorp kavatseb see aasta sulgeda 100 saiti, sest eelmine aasta nende kasum kahanes jne. 

Kohale jõudes nägime, et nad olid isegi avatud! Sorgumi punker paistis ja täna oli neil 18 rekkat olnud, mis on esimese nädala kohta üsna ok. Järgmine nädal pidid veel mõned farmid alustama, nii et lootust on. Bossu naine oli tööl ja rääkis, et Capella võtab siin osariigis ilmselt kõige rohkem sorgumit vastu, mis on jälle hea uudis. Halb on see, et töölisi pidi seekord rohkem olema, ja töö hakkab käima kahes vahetuses, nii et ei tea veel, mis täpselt saab. Eks varsti selgub :)

Mõned mäed eksisid ka vahest maastikule

Selline on siis puuVILLA põld

Siit need vatitupsud tulevadki

Paljud teeääred olid vatitupse täis, mis rekkatelt maha olid lennanud.

Pallid gini juures

Seiklused ratastel vol 1

Blue Mountains

Esmaspäeval oligi viimane tööpäev meil. Tore oli see, et iga farmer tänas mind ja Markust abi ja hea töö eest. Naljakas oli see, kui mõni ütles, et ah tuled ju järgmine aasta tagasi. Siis vastasin, et ei saa enam tulla. Siis vastas: "Kas ma ei näegi sind siis enam kunagi?". Kõik võtsid meid nii omaks, et lausa kahju oli lahkuda. 

Õhtul läksime ülemuse ja tema naisega kohalikku hiina restorani õhtusöögile. Me pole ju mitu nädalat korralikult söönud, enamasti mingit külmutatud toitu soojaks teinud ja nüüd saime nii head sööki ja mugisime kenasti punud täis. Toit oli küll väga hea. Ülemus tänas ka meid, et nii head tööd oleme teinud ja soovis meile kõike paremat. Nii palju kiita saime ühe päeva jooksul :)

Teisipäeva hommikul pakkisime veel viimse kola kokku, mida oli ikka omajagu. Kuna osa kraamist panime katuseraamile, siis pidime katusele pandavad kotid veel ekstra hoolikalt ära pakkima. Hommikul 11.30 paiku hakkasime liikuma ja tegime töö juures veel väikse ringi ning võtsime suuna Cowra poole. Ilmaga väga ei vedanud, sadas palju vihma.

Õhtul 7 paiku jõudsime Cowra linna, kus elab meie eelmine ülemus Steve. Tal on ilus ja suur maja äärelinnas künka otsas. Nii ilusat maja pole meie veel Austraalias olles külastanud. See oli ka ainult 14 aastat vana ja väga suur. Meie tuba oli ka väga ilus. Steve tegi meile grillil steiki, kartulit ja valmistas salati ka veel juurde. Taaskord sai kõhu kenasti korralikku toitu täis. Siis rääkisime tööelust, Markus ja Steve jõid viskit, mulle anti Bailey´st. Steve oli lõpuk väga huvitatud Eesti elust ja eelkõige saunast. Rääkisime, et saunas peab olema ikka vähemalt 90, et mõnus oleks.

Steve selle peale: "Õhuniiskus, jah"

Mina: "Ei. Temperatuur"

Steve: "Aaa...Fahrenheit"

Mina: "Ei, ei. Celsius ikka"

Steve´i nägu hämmingus :D 

Teel Sydneysse

Hommikul läksime edasi Sydney suunas. Meie auto sumpsil oli väike auk sisse tulnud ja nüüd ta tegi kena ralliauto häält. Põikasime korra läbi Blue Mountainsi ühe vaatluskoha juurest, et taaskord suuri mägesid imetleda. Siis ruttu aga Sydneysse. Sõit sinna oli päris närvesööv, liiklus oli tihe ja 100 alas juba lootsin, et tuleb 60 märk. Aga isegi siis, oli jube. Hea, et meil ikka GPS on, muidu ei kujutaks ettegi, kuidas seal hakkama saaks. Ei jõua nii kiirelt teed jälgidagi, kui juba kusagile reastuma peab. Jalgsi ikka suurlinnas palju kergem...Meie öökoht oli YHA hostelis, sest seal pakuti 25 dollari eest parkimiskohta. Muidu kesklinnas oli parkimine ööpäevaks 100 dollari ringis! Täiesti jube. YHA hostelis muidu on kõrgemad toahinnad, aga kokkuvõttes ikkagi võitsime, sest parkimine oli palju soodsam. Tahtsime muidu Sydneys olla 2 ööd, aga jäime vaid üheks, sest muidu oleks liiga palju raha maksnud.

Sydneys läksime taaskord ooperimaja vaatama, mida oleme juba kaks korda näinud, aga nüüd tundub, et me enam Sydneysse ei tule ja tahtsime ikka viimast korda seda näha. Nii ilus arhitektuurne hoone ka ju. Kella 6 paiku läksime meie traditsioonilisse söögikohta Waterfront Grilli. Sõime seal väljas rahulikult õhtusööki ja järsku läks üks paugitamine lahti. Purskaevud hakkasid tantsima muusika taktis ja rakette lendas taevasse. Praegu on Sydneys Vivid festival, mille raames laseriga lastakse suurtele majadele igasugu pilte ja valgust ning selle raames oli ka siis ilutulestik ja veeshow. Päris tore üllatus, eks Sydnes toimub alati midagi üllatavat meie jaoks :) Kahju oli ainult sellest, et meil fotokat kaasas ei olnud. Telefon teeb viimasel ajal väga häguseid pilte.

Me arvasime, et Vivid on ainult nädalavahetusel, aga selgus, et ei ole. Teadsin, et nad lasevad ooperimajale ka igasugu kujundeid laserite abil ja tahtsime seda ka näha. Võtsime väikse paadikruiisi, mis maksid vaid 10 dollarit edasi ja tagasi. Saime paadiga Harbour Bridge alt läbi sõita ja ooperimaja kõrvalt, nii et nägime vägevaid valguslahendusi. Rohkem pilte SIIT 

Natuke pilte ka...

Aeg on lahkuda

Homme on meie viimane tööpäev Finley´s. Oleme siin olnud peaaegu 5 kuud ja täitsa kahju on ära minna. See on vaatamata eelmisele postitusele siiski üks parima tööõhkkonnaga kohti. Kordagi pole veel hommikuti mõelnud, et üldse ei taha tööle minna. Pigem on asi väsimuses, mitte töö pelgamises. Kahju on lahkuda ka majast, sest edaspidi hakkame elama ühes ruumis kogu oma kolaga. Kahju on ka see, et siin kandis on palju rohkem kohti, mida külastada. Linnade vahelised kaugused on väiksemad....

2172 kilomeetrit - terve ööpäeva jagu sõitmist.

Võrdluseks: Ehk umbes Kuressaarest Veneetsiasse :)

Pakkisime juba natuke asju kokku ka. Üsna palju varandust on ikka kogunenud meile, aga päris suure osa võtavad juba tööriided ja jalanõud. Meil on kahe peale kokku VIIS paari terasninaga saapaid! Ulme. Tundub vaikselt, et meile enam pakke saata ei tohi, pigem peaksime meie saatma Eestisse osa asju ära, sest enam need seljakotti küll ära ei mahu. Seekord panema osa asju katuseraamile, vaatame, kuidas on.

Edasine plaan on järgmine:

26. mai - viimane tööpäev 

27. mai - pakime viimase kola kokku ja asume teele Cowra suunas, et minna külla meie eelmisele bossule.

28. mai - sõit Sydneysse

29. mai - hommikul võtame Markuse passi ja ID-kaardi ning asume teele tundmatu sihtkoha suunas :D Sõidame ilmselt NSW ja QLD osariigi piiri lähedale ja ööbime kuskil....

30. mai - viimane sõidupäev ja õhtuks peaksime olema juba Capellas!

Kui eelmine nädal olin mina tõbine, siis nüüd olen Markust ka nakatanud. Aga tundub, et ongi selline külmetushooaeg käsil, sest enamikul hääled kähedad ja muidugi töötamine tolmuses keskkonnas ka väga olukorda ei paranda. Ja meil pole kodus mett!! Oleme teinud sidruniteed ja paar õhtut sõin isegi puhtalt küüslauku, mis oli väga tõhus.

NB! Tsut vähem kui VIIS kuud Eestini jäänud! :)

Kohalik laiskvorst ja narkotest

Jälle üks nädal läbi, ajee. Aeg ikka lendab. Uudiseid siis nii palju, et minu töökaaslane Travis enam siin ei tööta. Reedel väänas ta tööl oma jala välja ja nädalavahetusel oli seepärast kodus. Täna, esmaspäeval, andis siis teada, et ta enam üldse tööle ei tule. Talle tehti tegelikult üks uus tööpakkumine ka, nii et miks siis mitte, peab ju võimalustest haarama. 

Minu uueks abikäeks pandi taaskord kohalik Marcus ja üsna kiirelt läksin ma ikka närvi. Tüüp on nii uimane ja aeglane, mõtlemine organiseerimata. Küll unustab end talunikega juttu puhuma, samal ajal kui masinad töötavad ja mürisevad ning alustab asju väga kummalistes järjekordades. Ma siis töötasin natuke aega ja olin väga ärritunud ja siis viimaks ütlesin talle kuidagi kergelt ümbernurga, et nii asjad ei toimi ja siis näitasin, mismoodi me Travisega teeme. Ta siis proovis ja püüdis ka hästi kiire olla....Kuni tegime kaks rekkat ära ja siis läks kõik vanaviisi edasi...Mul siis jälle närvid pingul ja üritasin suurema töö ise ära teha, et rekkad kiiremini läbi saada. Siis ootasin ühe masina järgi, mis riisi läbi segab ja tema seisab selle ees, samal ajal telefon näpus ja saadab kellelegi sõnumit. Meil 15 rekkat järjekorras!!! Ahhhhh....

Paar nädalat tagasi läks ülemus varem ära ja jättis tema siis peremehetsema tööle. Kuna oli vaiksem päev, siis poisid võtsid kuurides viljaproove, et näha, kui kõrge kuivatatud riisi niiskus on. Tüüp siis tuli testmisputkasse ja käskis Travisel hakata vilja niiskust läbi masina saama. Iga tünni kohta on 10 proovi, mis tuleb eraldi masinast läbi lasta. Kokku oli umbes 20 tünni jagu proove. Minu kutsus ta siis kaalusillale, kus on teine niiskusemõõtmismasin. Nii pidi siis kiiremini saama, kui mina teen pooled ära ja Travis teise poole. Mis siis ülemuse parem käsi samal ajal tegi? Oli minuga samas ruumis, istus ja nokkis oma telefoni....Ma ei saa vahest aru, mida saab seal tundide kaupa teha olla? Veel parem oli see, et kaalusilla neiu istus samal ajal oma läpakas ja vaatas ebayst omale mingeid reisikotte.

Ma vahepeal suisa kutsusin teda naljaga "Mr. Phone", sest ta KOGUAEG on telefonis. Küsisin siis, et mis sa seal koguaeg teed. Vastas, et vaatab Youtube´ist videosid. Ma uurisin, et kas sa õhtul kodus istud ka telefonis. Vastas: "Ei, siis ma olen läpakas." Nii kaua kui siin töötanud oleme, vähemalt viimased 3 kuud oleme teda näinud saidil ainult telefonis istumas ja ülemuse nina all on nii asjalik järsku ja ütleb, et läheb kontrollib midagi ning siis me jalutame kuurist mööda ja näeme teda telefonis passimas. Ja vot siuke 25-aastane "mees" on siin ametlikult ülemuse teine käsi...Esimene päev, kui ta minuga tööle pandi, tuli ta alles siis kohale, kui mul hommikune rekkate rivi kõik tehtud oli. See juba näitab tema suhtumist ja austuse puudumist.

Ükskord kui tööl iga oli, panime mitu päeva seisnud rekka aknale müügikuulutuse.
Õnneks omanikul oli veel naljakam kui meil.

Eile ma tööl uurisin, et mis tema kohustused harvesti (vilja sissevõtu ajal) on. Vastas, et vaatab, et kõik kuurid töötaksid ja siis teistele pause anda. Siiamaani annab ta vaid Kuur nr 2 poistele pause. Vastas, et Kuur 3 käib tavaliselt ise pausil ära, ehk siis minu Markus ja Billy. Aga noh, mis nad siis tegema peavad, kui keegi nende juurde ei tule seda andma? Üks päev Billyl sai hing täis ja ta helistas ülemusele kell 11 hommikul, et noh, mis me paneme kuuri kinni või? Et keegi ei tule meile pause andma. Kas tunduks loogiline, et ülemuse teine käsi paneks mingid kellaajad paika, millal ta kellegile pause andma tuleb, et inimesed teaksid ja oskaksid arvestada? Jah, aga ilmselgelt vist liiga lihtne ja loogilne tunduks see....Eile, kui ta oli pandud minuga koos töötama, uurisin, et kas ta tahab siis minna ja teistele pause anda, sest meil niikuinii kiire polnud. Samal ajal, üllatus üllatus, oli ta taaskord telefonis. Siis kuidagi mühatas, et ju nad ise helistavad, kui tahavad. Ma ilmselgelt tegin mingit väga imelikku nägu, sest siis ta mõtles, et helistab ja uurib, kas nad tahavad pausi...

Tule taevas appi! Täna rääkisin natuke ülemusega ka. Ütlesin, et võin üksi ka testimisputkas töötada, sest praegu on juba rahulikum ja et see kohalik on aeglane ja uimane, et kui tal teda mujal vaja on, siis mul pole selle vastu midagi. Tööd on mul seetõttu tegelikult küll rohkem, aga sellisega koos töötades jääksin küll oma närvidest ilma. Kahjuks oli ka Capellas täpselt sama situatsioon ja lihtsalt kurb on näha, kuidas inimesed oma elu maha magavad nutitelefonides passides. 

Reedel oli meil muide teine narko- ja alkoholitest. Seekord siis valikuline ja mina olin nimekirjas esimene! Olin just hommikul läinud oma kontorisse ja vaatasin, et umbes 15 rekkat järjekorras. Esimese testimine jäi minu poolt pooleli, sest ülemus tuli mulle järgi ja ütles, et pean testima minema. Tundsin end kui mingi paharett, nagu filmis, et viiakse ära kõigi silme all. Teadsin küll, et mul midagi viga ei ole, aga kuidagi väga ebameeldiv oli ikka. 

Markuse kuur on varsti täis ehk umbes 32 000 tonni jagu

Hooaeg hakkab vaikselt kokku tõmbuma. Iga päevaga lõpetab aina rohkem farme, aga samas on ka neid, kes endiselt kinni jäävad, sest maapind on liiga pehme. Umbes 15 000 tonni tuleb veel sisse, nii et töö otsa veel ei saa :) Eile tegime 99 rekkat ja täna 106 rekkat. 

Kuumad uudised

Tulin töölt koju, tegin teleka lahti ja Aussi telekanalist tuli selline vaatepilt!

                                                        

Töömaastik on endiselt sama: ilmad on ilusad ja rekkate arv kasvab iga päevaga keskmiselt 150-ni ja siis hakkab TAAS sadama, pühapäeva saime taaskord vabaks, sest laupäeval sadas ja nüüd hakkab jälle rekkate arv üles võtma. Nii tüütu. Kõik eelmised harvestid oleme töötanud 2-4 nädalat jutti ja iga päev vähemalt 11 tundi päevas ning loomulikult kena varanduse kokku kraapinud. Nüüd vähemalt kaks päeva nädalas tööl enam-vähem lihtsalt istume, loen ajakirju, lahendad sudokusid jms. Nii igav on. Isegi lõunapausile ei viitsi minna, sest mis pausi ma ikka vajan, kui lillegi liigutanud ei ole ja kõht ka istumisest väga tühjemaks ei lähe. 

Eelmine nädal oli minu paarimees kodus, sest ta naine vigastas seljanärvi, nii et Travis pidi kodus naise eest hoolitsema. Ta ei saanud ise püsti tõusta jne. Minu uueks paariliseks pandi siis austraallasest Marcus. Temaga oli naljakas töötada, sest me Travisega oleme hästi kiired, aga Marcus on selline uimasema loomuga. Rekkamehed ka iga päev küsisid, et kas su vana töökaaslane ikka tuleb tagasi ja kui ta lõpuks tuli, siis oli kõigil sära silmis ja ütlesid, et see teine tüüp oli ikka täitsa lootusetu :D Vahepeal näiteks helistati Marcusele, et kuule mine Karilinile appi, tal pikk rivi rekkaid ootab seal ja siis Marcus ütles, et ma olen juba siin. Haahaaa.

Natuke teistmoodi rekka

                                      

Üldse oli eelmine nädal kuidagi pingeline, sest Marcus oli meil inimene, kes andis teistele pause ja oli nö lisakäsi. St et kuuri töölised ei saanud pause korralikult, sest polnud kedagi, kes annaks. Siis läks üks kuur meil korra katki ja igast manti juhtus ikka iga päev. Lausa nii palju, et bossust käisime kaarega ümber, noh lihtsalt, et endal tuju ära ei rikuks või nii :D

Uus kuum uudis on see, et meil on järgmine töökoht juba ootamas. Nimelt meie vana boss helistas ja uuris, kas tahaksime tulla tagasi Capellasse, et teha sorghum, nisu ja kikerherne hooaega. Töö algaks 2. juunil ja siin peaks paari nädalaga asi niikuinii ära vajuma. Riisi tuleb sisse ilmselt veel juuni kuus ka, aga kui palju vaiksemaks läheb, siis casuale hakatakse lahti laskma. Seega võtsime pakkumise vastu. Eile faksiti meile paberid ära, nii et põhimõtteliselt on asi ametlik. Mina hakkan jälle sample standis tööd tegema ja Markus ilmselt siloga töötama. Hea uudis on see, et siis on meil viisa lõpuni töökoht olemas!!! Ja me ei pea endale rohkem talveriideid varuma, sest 1600 km põhja pool on natsa soojem :) Jah. See tähendab, et tuleb üks päris pikk sõit ka ette võtta, aga no mis sa teed. 

Külm ja vihm

Aeg läheb ikka nii kiirelt kui 10-12 tundi päevas töötada. Juba mai kuu käes! Vahepeal on päris korralikult saanud tööd teha. Siiamaani maksimaalselt 169 rekkat (4500 tonni riisi), mis tähendab tavaliselt, et 10 tunnise päeva jooksul tekib kaks kümneminutilist pausi, kus ühtegi rekkat pole. Siis kiirelt vetsu, smokoruumi, et midagi hamba alla pista ja tagasi tööle. Päeva lõpus siis, kui enam rekkaid vastu ei võta, hakkame koristama. Kõige kiiremal päeval oli meil terve põrand ja riiulid riisi, riisikesti ja tolmu täis. 

See nädal kuulsime, et paljud rekkamehed on meid - testijaid - kiitnud. Ütlesid, et me oleme kõige efektiivsemad testijad üldse ja väga kiired. Eelmise aasta omad olid lihtsalt molutanud ja jutustanud meestega. Üks ütles, et see on nagu McDonaldsi Drive-In ja teine arvas, et nii häid testijaid vaevalt tulevikus näeb.

Eelmise nädala eest saime Austraalia aja kõige parema palga ja kena kopsaka summa maksime maksudeks ära. Nüüd hakkame taas lihtinimeste kombel tööle ja nädala sees topelttasu ei saa, va ületunnid.

Vaade meie testimisputkast

                             
Markusel on üpris põnev nädal olnud. Nende kuuris läks mingi asi katki, samal ajal kui 28 rekkat järjekorras olid. Siis tolmu ja sodi kogumistoru läheb umbe, sest väljas on nii niiske, siis ühel rekkamehel läks hüdraulika voolik katki, mis peaaegu pritsis õli hopperisse, ehk sinna kuhu vili kallutatakse. Jumal tänatud, et nii ei läinud, muidu oleks kuur ilmselt päevadeks kinni pandud. Siiski pidid nad Billyga selle kiirelt ära likvideerima, sest maapind oli kohe väga libe. Markus tõi siis viljasodihunnikust vana vilja, et siis õli sinna sisse imbuks. 

Markuse kuurikaaslnae (igas kuuris töötab 2 inimest) on Will Smith, sama nimi nagu kuulsal näitlejal, aga teda kutsutakse Billyks. Billy on umbes minu pikkune (170cm) kõhna meesterahvas, kes koguaeg teeb nalja ja tatsab ringi. Ta töötab siin hooaja lõpuni ja siis läheb edasi reisima. Ja muide, ta on 70-ne aastane!!!

See nädal ütles meil auto aku taas üles. Pidin õhtul koju minema ja auto tööle ei läinud. Sama asi juhtus ka kaks kuud tagasi. Õnneks Billy andis meile voolu. Paraku järgmine hommik auto ka ei käivitunud. Helistasime ülemusele ja ta korjas meid peale, õhtul tõi Billy meid koju ja aitas meil auto aku ära vahetada. Siiamaani kõik tipp-topp.

Eile hommikul pidas meid politseinik enne tööle minekut kinni. Küsis lube ja pani puhuma, aga ei öelnud, mis põhjusel meid kinni peeti. Olime niigi hiljaks jäämas....Markus oli kaine, aga juhilubade kohta ütles miilitsamees, et need siin ei sobi, et peab minema kohalikku ARK´i (siin RTA) ja seal ümber vahetama. Kuigi internetist uurides selgus, et tegelikult pole ikka vaja. Aga see politseinik pidi olema üks selline nokkija ja ma ei imesta, kui ta meid siin veel kinni peab. Siin linnas on meid vähemalt 5 korda kinni juba peetud :D

Kaks paari sokke ka jalas :) Ja see dressa on muide suurus S !

Ilmad on nii jahedad. Öösel paar kraadi ja praegu päeval 17, täna oli lausa 13 kraadi. Eile sadas taaskord vihma ning lausa nii palju, et täna töötasime vaid lõunani ja homme on kõigil vaba päev. Vabast päevast muidugi ära ei ütleks, saaks korralikult süüa teha ja riideid pesta ning pisut puhata ka. Riiete kuivatamisega on muidugi omaette ooper. Õues nad ära ei kuiva ja toas pole head kohta kuivatamiseks.