Vana aasta viimased päevad

Tere taas!

Pole väga palju uudiseid seekord, aga siiski. Markus käib siin usinasti tööl. Eile oli rong, millel 40 vagunit, mis tähendas Markusele 12-tunnist tööpäeva ja täna on 28 vagunit, aga kuna nad alustasid seitsmest hommikul ja siis selgus, et rong tuleb alles 10-ks siia, siis tuleb tänagi korralik tööpäev. Ma olen siin nagu perenaine, pesen pesu, koristan, teen süüa ja vaikselt sorteerin asju, mida võtta, mida jätta. Üritame viimastest jäänustest süüa ka teha, midagi uut pole ju mõtet osta ja pood ka liiga kaugel. Nii oligi üleeile meil õhtusöögiks nuudlid praevorsti ja praetud sibulaga, eile aga praekartul vorsti ja sibulaga :)

Viljapõllud

Kui eile läks pesu kuivatamine hõlpsasti, siis täna kuivatan kõiki riideid toas. Nimelt täna lõuna paiku toast välja astudes kuulsin rohu sees sahinat ja minust meetri kaugusel vingerdas umbes meetripikkune pruunmadu. Ta ronis meie maja alla, nii et pärast pidin hoogu võtma, et üldse julgeks tuppa tulla. Meie maja ümber on mõned kohad üsna rohtu kasvanud, kohati 30-40 cm pikkune rohi ja sinna ussipoisid armastavad ronida. Pesunöör on ka võsa kohal, nii et sinna ma enam oma jalga ei astu!

Eile otsisin pool päeva transporti Sydneysse, sest me autoga ei tahtnud minna ja teistel oli juba transport olemas. Meile sobilikud rongid olid juba kõik välja müüdud, uurisin siis erinevaid busse ja üritasin kokku panna sobiva marsruudi, aga üksi neist ei sobinud meie plaanidega, sest tagasitulek oleks jäänud liiga hiliseks või oli siis taaskord osa broneeritud. Siis aga helistas Katu, et saame minna Grantiga. Algul pidi ta sõber ka tulema, aga nüüd ei tule, seega mahume kõik viiekesi ära: Grant, Triinu, Katu, mina ja Markus. Siis saame oma auto tema juurde ka jätta, seega on turvalises kohas. 2. jaanuaril peame aga meie Markusega Temorast sõitma Finley'sse, sest 3. jaanuari hommikul on vaja teha intervjuu.

Päike hakkas loojuma

Sydney aastavahetusest on telekas päris palju juttu ja reklaami. Kuulsime, et sel õhtul lastakse taevasse 7 tonni rakette. Kell 9 oli vist esimene ilutulestik lastele, siis kell 10.30 on uus ilutulestik, sest muidu jääb "nii suur vahe sisse" ja südaööl siis kõikse vägevam tulevärk. Kogu selle krempli maksumus on 6,8 miljonit dollarit!!! Aga linn pidi selle õhtuga tulu saama üle 150 miljoni, nii et pole hullu! Kuuldavasti tuleb see aasta Sydney suurim ilutulestik, tore, et me siis seda vaatama läheme. Ainuke probleem on, et ei tea, kuhu seda peaks vaatama minema. 

Oleme esialgse majutuskoha saanud ka Finley'sse. Nimelt üks rekkamees, kes siin sõitis, tema on oma abikäe ulatanud. Kõigepealt üritas ta meile sebida tööd Victoria osariiki,vahepeal ikka helistas, et kas oleme ikka tööd saanud jne. Nüüd saime aga Sunrice'i alla tööle ja asi korras. Siis tuli välja, et tal on maja Finley's ja me siis uurisime, et äkki saaks esialgu sinna. Ta oli muidugi sellega nõus ja ütles, et oleme nädala seal ära ja siis vaatame, äkki tahame sinna jäädagi. See oli ääretult meeldiv uudis. Jälle üks mure vähem.

Head vana aasta lõppu kõigile!

Jõulud Austraalias Eesti moodi

Jõululaud

23. detsembril läksime meie töökaaslase Grant'i juurde, et seal teha jõuluõhtusöök Eesti moodi. Me Markusega olime siin teinud kartulisalatit, võtsime selle ka kaasa. Kohapeal tegi Markus liha ahjus, küpsetasime kartuleid (teeme neid mikrouunis!!!), Triinu tegi kapsahautist ja kõrvale ostsime veel Poola hapukurki, rollmopsi, herneid, maisi jne. Puudu oli vaid must leib, särisev verivorst, kõrvitsasalat, sült ja lumi :) Proovisime ise glögi ka teha. Ostsime tavalist punast veini 5 liitrit ja panime sisse mandleid, rosinaid, kaneeli, suhkurt ja igast muud manti ja maitse sai üsna õige. Õnneks meil vedas ilmaga selles suhtes, et kui eelmine nädal oli siin 40 kraadi kandis ilm, siis 23 kuni 25. detsemver oli taevas pilves ja õhk Austraalia mõistes jahe. Väga mõnus ilm! 

Meie jõuluõhtusöögil olid kuus inimest: Markus, mina, Katu, Triinu ning austraallased Grant ja Matt. Nemad siis pidid leppima meie söögiga, aga neile meeldis kõik. Isegi rollmops oli ok. Nad ikka imestasid ka natuke, et meil nii ilus jõululaud oli, et oleks nagu restoranis. No eesti jõululaud on tavaliselt veel poole suurem...Õhtul tekkis isegi jõulutunne, sest kuusk oli toas, jõulutuled põlesid ja kõlarist tuli jõulumuusikat. Muide Grant tegi endale jõulukingituse, ostis endale uue auto Ford Falconi. Mees on 31-aastane, tal on laenuga maja (juba 6-7 aastat) ja tuttuus auto, pluss vana auto, mille ta maha müüb. On ikka vahe sees küll elukvaliteedis.


Muide siin 25 ja 26. detsember on nii suured pühad, et toidupoed ja kõik muud asutused on kinni! Bensiinijaamad on vaid lahti ja need on ka lühendatud lahtiolekuajaga!

24. ndal olime ikka veel Granti juures, sest talle tulid siis sõbrad külla (umbes 10 inimest) ja ega meil ju paremat ka teha polnud. Tema sõbrad istusid väljas ja oleks nagu tavaline pidu olnud, õhtul läksime kõik kohalikku "vägevasse" pubisse, mis oli stiililt küll oma 20 aastat maha jäänud, bänd mängis ja maksta sai vaid sularahas! Kohalike sõnul pidi ees olema aasta suurim pidu. Tundub, et siis jõulude ajal 24.ndal on siin tavaks sõpradega suur kokkusaamine teha ja õhtul välja minna. Nägime paari töökaaslast veel pubis, kellega oli huvitav vestelda, sest üks neist oli nii purjus ja rääkis väga avameelselt. Ta küsis nimelt: "Karilin, mul on sulle üks küsimus. Ma vaatan sind ja vaatan Triinut, et kas kõik naised on Eestis nii ilusad?". No mis seal salata, eks nad ole jah. Siis ta arvas, et peab ikka Eestisse minema. Siin naised on valdavalt ülekaalus, paljudel meievanustel tüdrukutel on korralik tselluliit kintsudel, aga sellegipoolest kantakse miniseelikuid ja liibuvaid pluuse. Üleüldse nii palju enda eest ei hoolitseta siin kui Eestis tavaks on. Kantakse väga palju mehelikke riideid: lühikesed dressipüksid ja spordi T-särk (nagu jalgpalluritel on), ehteid väga ei armastata jne. Igal pool on "No worries". Eks muidugi erandeid ole ka. Usun, et austraallastel oleks Eestisse tulles küll šokk, sest nende mõistes me lööme end üles isegi toidupoodi minnes...

Jõulupilt

Pubis me väga kaua ei olnudki, sest tol ööl pandi see varem kinni, kell 12. Tavaliselt on see pubi olnud lahti 2-3ni, aga omaniku pojal oli südamerabandus, selle tõttu pandi siis varem kinni. Mujale ka enam minna polnud ja nii me läksime tagasi Granti juurde. Mõned hakkasid tequilat ja sambuccat jooma. Kuna sambucca on lagritsamaitseline, siis suutsin vaevu pool pitsi ära juua. Jube rõve jook! See pannnakse eelnevalt põlema ja siis peab kiirelt ära jooma. Huuh. 

25. nda päeva olime ka veel Granti juures. Ta ise läks oma vanemate juurde päeval jõululõunale, me eestlased jäime siis majavalvesse :). Markus mängis X-boxi ja naised hakkasid siis Grey anatoomiat netist vaatama. Õhtu poole mõtlesime Markusega, et peaks vist ära "koju" minema. Nüüd oleme siis tagasi Bribbaree's. Markus peab homme ja ülehomme tööle minema, rongi laadima. Mõnes mõttes hea uudis, sest siis saab ju raha veel, mina saan samal ajal meie riideid ja asju pesta, sest varsti peab jälle pakkima hakkama. Paar päeva tagasi helistati meile Sunrice'ist ka ja paluti meil 3. jaanuaril kell 9.00 olla taas Deniliquinis, et teha tööintervjuu ja seejärel saame täita ära paberid ja ilmselt 6. jaanuarist saame tööle hakata. Jehuu!

Lahkumispidu ja kauaoodatud puhkus

Neljapäeval oli meil taaskord viimane tööpäev. Pidime punkrite ümber allesjäänud viljasodihunnikud ära koristama ja see oligi kõik. Lõpetasime lõuna paiku ja seejärel läksime naaberkülla Quandiallasse lõunat sööma. Nimelt meie inglise kutid Alex ja Sam lahkusid järgmisel päeval ja neil polnud enam kapis süüa. Pärast tulime tagasi, tegime kõik ühe lõunauinaku ja viie paiku alustasime nende lahkumispeoga. Mängisime kaarte, jõime rummi, tegime popkorni, vaatasime vanu pilte, kuulasime muusikat ja tegime pilte. Mõnus õhtu oli ja väga kahju, et nad meid üksi jätavad. Õnneks Melbourne pole ka väga kaugel, saame neile külla ka minna.

Reedel sai Markus siiski veel tööle minna, sest siis oli rong ja noh ta ikka oskab seda suhteliselt täpselt laadida. Markus sai kenasti 7,5 tundi kirja, päris hea ikkagi. Reede lõuna paiku Alex ja Sam lahkusid, aga natukese aja pärast tulid tagasi, sest auto kuumenes üle. Midagi jahutusvedelikuga seoses. Samal ajal ei suvatsenud meie laadur ka korralikult töötada, sama probleem - ülekuumenemine. Pole ju ime ka, kui väljas 40 kraadi oli. Poisid läksid kohaliku mehaaniku juurde ja ilmselt probleem lahenes, sest tagasi nad ei tulnud. 

Sam ja Markus

Pubi jõulupuuga

Quandialla pubis ootame lõunasööki

Reede õhtul läksime meie töökaaslase Granti juurde Temora linna küll. Tegime neljakesi: mina, Markus, Grant ja Triinu, tequila-õhtu. Pole ikka mitu aastat nii palju tekiilat joonud. Proovisime seekord juua apelsini ja kaneeliga, mis oli tegelikult päris hea. Ainult, et kuidagi paljuks läks seda jooki. Järgmine päev vegeteerisime pool päeva pikali...Oeh. Raske elu on noortel ikka, üks pidu teise otsa ja aastavahetus pole ka ju kaugel!

Nüüd oleme tagasi Bribbaree's ja hetkel oleme Markusega siin täitsa üksi! Nii imelik ja tühi tundub kõik. Nüüd ongi kätte jõudnud meie kauaoodatud puhkus. Me ei kavatse teha absoluutselt mitte midagi. Istume voodis, vaatame filme/seriaale, sööme ja nii kavatseme paar päeva siin mööda saata. Ausalt öeldes me pole saanud korralikult puhata viimased kuus kuud. Isegi puhkus Eestis ei olnud puhkus, sest seal oli nii palju koguaeg teha. Tunneme ka, et energiavarud on otsas. Sellist tunnet pole ammu enam olnud, et oh igav on, lähme teeme midagi. Pigem on nii, et sunnime ennast kuskile minema, sest ega me siin enam ju kaua ei ole...Igatahes loodame nüüd selle vaba nädalaga siin oma jõuvarusid täiendada, sest uuest aastast lähme ju taas tööle. Ega praegu väga õue ei kipugi, sest hetkel on lähipäevade temperatuur 40-ne ringis. 

Tequila

Jõulud veedame ilmselt Granti juures kuuekesi: mina, Markus, Katu ja tema sõber, Triinu ning Grant. Ning järgmise nädala lõpus hakkame taas asju pakkima ja siis tuleb Sydneysse minna. Hetkel uudistega kõik! :)

Pruunmao hakkimine ja ülipõnev tervisekontroll

Roheline muru!!! Justkui ime

Suksud Cootamundras

Alustame siis eelmisest pühapäevast. Kuulsime, et meie sõbrad Leann ja Gavin lahkuvad kolmapäeval Cootamundrast ja nii otsustasime neile pühapäeval külla minna. See oli siit kahe autosõidu tunni kaugusel. Tundub küll nii, et kui Austraalias midagi või kedagi näha tahad, siis lihtsalt ei pääse nendest pikkadest autosõitudest. Nad töötasid meiega koos Capellas ja liikusid edasi Cootamundrasse, kus nad ka Graincorpi jaoks töötasid. Nemad said seal aga 20-30 tundi iga nädal, mis on suht halb seis viljahooaja kohta. Seetõttu otsustasidki nad lahkuda. Tore oli neid ja nende koera Elvist näha ning kuulsime pisut ka Sunrice firma kohta, kus nemad eelmine aasta tööl olid. 

Reidikas ussiga

Esmaspäeval olin platsil tööl, põhiliselt värvisime päev läbi punkrite õmbluskohti, panime võrguriide peale, värvisime üle, nii muutub see õmbluskoht veekindlaks. Muidugi siin sööb päike väga kiirelt värvi ära, seetõttu tuleb iga kuu või kahe tagant taaskord pintsliga üle vööbata. Teisipäeval pidin koos inglise kuti Alexiga igalt poolt vilja kokku riisuma ja seda me tegime siis 10 tundi. Hommikul esimesed kolm tundi polnud midagi viga, aga peale seda hakkas kuumus tempot maha võtma. Eile tuli ikka 38 kraadi ära, aga pole hullu lubab üle 40-ne minna see nädalalõpp. Ühe punkri seina alt tuli välja väike pruunmadu. Esimesed 5 sekundit lihtsalt vaatasime, kuidas ta vingerdas seal, siis tuli meelde, et ah see on ju maailma üks mürgisemaid madusid üldse, siis võtsin labida ja lõin mao keskele, et ta edasi ei liiguks. Siis Alex hakkas teda hakkima. Saime lõpuks tast jagu küll. Huuh.Võttis korra ikka kõhedaks küll, aga selline see elu siin on....

Markus sai nii esmaspäev kui teisipäev rongi laadida. Kuigi meil pidi täna olema viimane tööpäev, siis saame ikka neljapäeval ehk homme ka töötada. Tuleb küll lühem päev, aga abiks ikka. Tean, et reedel on meil ka rong, loodan, et Markus saab jälle rongi laadida, sest ta on siiamaani seda kõige täpsemini laadinud. Eelmine kord 99,4%!

Nüüd aga kõige põnevama uudise juurde ehk mis meist edasi saama hakkab...Uurisime meie ülemuselt Stevelt kauaks me siia jääda võime. Siis ta ütles, et põhimõtteliselt nii kauaks kui tahame, aga me jääme kuni 30.nda detsembrini siia vegeteerima, sest nii on kõige säästlikum. 30. detsembril läheme siit Sydneysse, võtame aastavahetuse seal vastu ja 2. jaanuaril tuleme tagasi. Mõtlesime ikka mitu päeva, mis sellega teha, aga ega sellist võimalust ilmselt elus enam ei tule, siis tahame ikka selle suurlinna paugu ära näha. Õnneks siit pole Sydney väga kaugel ka. Kuuldu järgi lähevad Sydneys enamus juba lõuna paiku endale aastavahetuseks kohti sisse võtma...Peale Sydneyt peame Markusega hakkama sõitma lõuna poole, et uueks tööks valmis olla.

Sunrice

Täna, kolmapäeval läksime Markusega Deniliquini, et teha tervisekontroll ära uue töökoha jaoks. Hakkasime hommikul 7st startima ja 12st jõudsime kohale, 400 km sõitu edasi ja tagasi ka veel. Läksime Sunrice tehase juurde, mis koosnes erinevatest "väravatest", nagu lennujaamas on "Gate 1" jne. See oli ikka päris suur sait ka, tundub, et seal on nii vilja kokkuost, ladustamine, kui ka jahvatus ja pakkimine. Inimesed kõndisid seal valgete kitlitega ringi, siis tundus nagu oleks tagasi Saaremaa Piimatööstuses. Kell 12:15 hakkas Markuse tervisekontroll ja kell 1 hakkas minul. Enne sellist kontrolli pole ma kusagil saanud.

Kõigepealt pead ära täitma paberilehe, kust uuritakse sinu tervise ajaloo kohta. Siis naine hakkab sinu nägemist testima, seejärel kuulmist, teeb alkoholi ja narkotesti. Ma pole elusees narkotesti enne teinud. Pidin keelega põse seest sülge võtma ja selle määrima mingi pulga peale...Edasi läksime trepi juurde, kust kontrolliti südant. Rinna ümber südame kohale pandi mingi asi ja siis tegin kolm minutit astmeid muusika rütmis. Pärast seda vaadati, kui kiiresti südamelöögid rahulikumaks muutuvad. Siis möödeti vererõhku, mis oli normis. Pidin tõstma kasti, kus oli sees 18 kg, tõstma selle laua peale ja tagasi maha, nii kolm korda. Siis jalutama kastiga terve minuti. Siis painutama oma kaela, käsi. Selili olles pidin tegema istesse tõusu. Siis naine pani oma käed minu käe vastu ja pidin oma käsi vastu suruma iga nurga alt. Siis oli tal mingi riist, mille pidin kätte võtma ja seda kõigest väest suruma. Siis pidin kusagile torusse kõigest väest puhuma. Iga sellise harjutuse juures kirjutas ta mingeid numbreid paberile ja lõpuks ütles, et minu tase on "üle keskmise" nagu ka Markusel.

Pärast kontrolli läksime kontorisse meie firma ülemusega kohtuma. See oli kiire visiit. Põhiliselt ta ütles, et nüüd need tervisekontrolli paberid saadetakse ära ja kui sealt saadakse jaatav vastus, siis ta peab tegema meiega intervjuu ja kui endiselt sobime, siis peame ära täitma paberid, allkirjastama lepingu ja loodetavasti saame 4. ndal või 6. ndal jaanuaril tööle hakata Finley's. Ainuke asi on selles, et intervjuu ja paberite täitmine peab olema vähemalt 2. või 3. jaanuariks tehtud olema. Mis tähendab, et peame kas enne Sydneyt või kohe peale Sydneyt tagasi minema oma asjad korda ajama. Seega võib-olla tuleb veel üks 800 km sõit ette võtta...Oeh. Aga noh, kui tööle saab, siis pole ju hullu midagi. 

Bribbaree bensiinijaam. Luks värk

Kui enne tundus, et meil jääb 2 nädalat vabaks kahe töökoha vahel, siis nüüd tundub, et pole siin aega puhata midagi. Aga vähemalt me teame, kus me jõulud veedame - imelises Bribbaree's!

Töö otsas!

Oleme 26 päeva järjest tööl olnud ja nüüd saime nädalavahetuse vabaks! Küll on tore! Nädal on jällegi kiirelt möödunud. Seekord on tööpäevad olnud päris lühikesed, lühike päev meie mõistes on 8 tundi, oleme ju harjunud 10-12 tunniseid päevi tegema. Ma olen alustanud 8st hommikul ja lõpetanud 4st. Rekkaid tuleb nüüd väga vähe sisse, sest enam-vähem kõik farmid on lõpetanud vilja lõikamise. Eile oli näiteks ainult 14 rekkat 8 tunni jooksul. Ühe rekka testide tegemine võtab kuskil 5-6 minutit aega. Seega enamuse ajast ma olen niisama lugenud, sudokusid lahendanud, koristanud. Mõnes mõttes teeb see kõik tasa selle ajaga kui töötasime 12 või rohkem tundi päevas ja ei saanud korralikult pausegi tehtud, siis nüüd olen saanud kenasti puhata.

Unine Markus soojendab end hommikul üles. 26 päeva järjest tööl!

Neljapäeval toimus meie saidi jõulupidu kohalikus Bowls Club'is ehk otsetõlkes pallide klubis. See asub täpselt üle raudtee. Seal on baar, saal, piljardilaud ning õues suur muruplats, kus saab erinevaid pallimänge mängida. Me mängisime petangi ja hiljem piljardit. Kohale võisid tulla loomulikult kõik töötajad, farmerid, rekkamehed. Paraku rekkameestest olid kohal mõni üksik, sest enamus on läinud juba uutele töökohtadele. Istusime siis seal teistega, sõime ja jõime. Saime peaaegu tasuta alkoholi ka, iga joogi jaoks oli arvestatud 5 dollarit, kui tellitav jook läks üle selle, pidid ise juurde maksma. Seega õlled olid tasuta, kokteilile pidi vaid 2 dollarit juurde maksma. Pidu oli tore, vaheldusrikas ja kell 12 suundusime Markusega koju. Teised tulid alles 3 paiku öösel tagasi.

Reedel toimus Temora linnas Milvale'i saidi jõulupidu, kuhu olime ka oodatud, aga me Markusega ei jaksanud sinna minna. Kuna eelmine õhtu sai hilja magama mindud ja natuke väsimuse all kannatatud, mõtlesime, et ei lähe. Sinna oleks 60 km sõitma ka pidanud...Kuna meil oli vaba nädalavahetus esmakordselt siin töötatud aja jooksul, mõtles inglise poiss Alex pubisse sööma minna. Läksimegi neljakesi, mina ja Markus, Alex ja Sam. Muidugi seal olid ka suured jõululauad, õues küll üle 20 kraadi sooja, aga igal pool on jõulukaunistused ja kõik räägivad jõuludest. Meil ei ole ikka veel jõulutunnet...

Laupäeval saime lõpuks ometi pikalt magada, riideid pesta ja siis suundusime lähedal asuvasse rahvusparki uudistama, võtsime inglise tüübid ka kaasa. Käisime kahel matkarajal, üks viis koopa juurde ja teine kahe mäe ristumiskoha juurde. Midagi väga erilist ei olnud, sest siiamaani teised rahvuspargid on palju sügavama mulje jätnud, aga enne ju ei tea, kui ise ei näe :) Äge oli see, et nägime palju känguruid ja wallabi'sid magamas, söömas või niisama ringi hüppamas. Tegime paar lähenemiskatset ka, aga jooksid kõik minema. Nii imelik on ikka vaadata, kuidas nad minema "hüppavad". Ise nad ju nii suured ja panevad pots-pots-pots ajama...Ühte rada mööda minnes tuli põõsa seest väga imelik hääl ja siis mingi loom paaniliselt jooksis minema. Arvan, et see oli magav wallabi, kes kuulis meid ja hirmust jooksu pani. Mul jättis süda küll paar lööki vahele...Pärast rahvusparki tegime mõned toiduostud, ostsin taaskord kaks kilo kirsse ja olemegi tagasi. Homme on veel vaba päev, lähme külla Leann'ile ja Gavin'ile ning väiksele kutsale Elvisele :)

Järgmise nädala kolmapäeval on meie viimane tööpäev! Esmaspäeval kell 2 lõpetatakse rekkate sissevõtmine, pannakse kõik punkrid kinni ja paar päeva hiljem pannakse kõik fumigatsiooni alla. Õnneks helistasin reedel ühte firmasse, kus meile Markusega pakuti tööd ja nemad soovivad sel kolmapäeval, et läheksime ja teeksime tervisekontrolli ära. Kui me sobime tööks, siis töö hakkaks pihta jaanuari algusest. Selleks on Graincorpi laadne firma, ainult nemad tegelevad riisiga ja töökoht oleks lõuna pool New South Walesi ja Victoria osariigi piiril. Loodetavasti oleme sobivad kandidaadid, siis oleks tööd healjuhul 4-5 kuuks olemas. Usun, et oleme ka, sest töö on samalaadne ja meil nüüd kogemust 7 ja poole kuu jagu, pluss ka koolitused. Pöidlad pihku! :)

Mis saab siis aga jõuludest?? Me ju broneerisime 23.dets kuni 2. jaanuar Sydneysse majutuse pool aastat tagasi. Tahtsime ja siiamaani tahan hirmsasti seda tulevärki näha, AGA kalkuleerisime siin oma rahaasju ja vaatasime, et meil vaid 10 kuud veel Austraalias jäänud ja eesmärgid on päris suured, siis mõtlesime, et vist peame selle vahele jätma ja kusagil odavamas kohas jõulud-aastavahetuse olema. Nimelt Sydney on ikkagi suurlinn ja seal läheks meil ilmselt üle 1000 dollari näkku ära, lisaks pikk autosõit edasi-tagasi jne. Ainuke jama on selles, et see hostel siiski tahab meilt täit raha saada...Oeh. Peab siin kalkuleerima ja mõtlema, mis järgmisest kolmapäevast üldse edasi saab...Kui lähmegi kolmapäeval kusagile ära ja oletame, et saame töö ja see algab jaanuari esimesel nädalal, siis peame kusagil 2 nädalat olema...Oh jeerum. Pikk aeg kusagil niisama jalad seinale lüüa....Me oleks nagu mingid kodutud, jõuludel peaks ju ikka olema koht, kuhu minna, aga eks näeme, kuidas siin asjad laabuvad :)

.

Kui meil tormid olid

Paar nädalat tagasi, kui vilja koristasime. Kuur ajas üle...

Kirsifestival ja metsatulekahju

Eelmine nädal saime vaid 54,5 tundi. Halbade ilmade tõttu oli paar lühemat päeva meil. Laupäeval töötasime vaid 4 tundi ja seejärel suundusime 51 kilomeetri kaugusele Youngi linna, mis on Austraalia kirsipealinn. See nädalavahetus toimus seal kirsifestival. Seal oli laat, autoshow, paraad, mitmed esinejad, filmid, kirsikorjamisvõimalused, veinidegusteerimine jne. Meie saime osa laadast, autoshowst ja paraadist. Muidugi ostsin endale ka kilo kirsse, meie mõistes on need rohkem murelid. Nii suured, magusad ja maitsvad. Eelmine nädal sõin kahe päevaga kaks kilo kirsse, küll siis peavad head olema :) Paraad oli ka päris põnev, sai näha tantsijaid, puhkpilliorkestreid, vanu traktoreid ja autosid liikumas jne. Inimesi oli üsna palju vaatama tulnud. Nägime meie vanu töökaaslaseid Leanne'i ja Gavinit ning nende imearmast koera Elvist :)

Õhtul sõitsime tagasi Bribbaree'sse ja istusime niisama meie köögis. Meile tulid külla ka Katu ja Matthew, Katu töötab siit umbes 2 tunni autosõidu kaugusel Parkes'i linnas. Kuna Markuse sünnipäevast oli meil veel rummi järel, siis tegime mõned rummikoksid. Järgmine päev aga taas tööle. Mina ikka viljaproove võtmas, Markus sai rongi laadida. Ülemus ütles ka, et eelmine kord laadis Markus peaaegu 100%liselt rongi täis ja kuna tal see nii hästi läks tahavad nüüd ka teda rongi laadima panna :). Rongi laadimisega on siin nii, et täidetakse vagunid ära (seekord oli neid 28) ja meie saidi arvutisse sisestatakse arvatav kogus, mis vagunitesse läheb. Tegelik viljakogus saadakse aga alles sadamas, loogiline, sest meil ei saa ju rongi kaaluda...Homme on meil 48 vagunit, huvitav kaua selle laadimine aega võtab. 

Udune mitte vihmast, vaid suitsust

Eelmine nädal oli meie piirkonnas, täpsemalt siis 80 km lõuna pool metsatulekahju. Kui me sõitsime Youngi linna toitu ostma, siis tagasiteel sõitsime läbi hajunud suitsupilve. Lõuna poole vaadates nägime suuri suitsupilvi. Õhtul siis netist uurisin, mis värk täpsemalt on. Tulekahju ulatuseks oli 3600 hektarit, mõned teed olid kinni pandud, 200 tuletõrjeautot päästetõid tegemas, lisaks ka õhuväed abiks. Paar päeva hiljem nägime ühe tuttava telefonist pilti, mis ta silo otsast oli teinud. Jube vaadata küll. Õnneks samal õhtul oli torm igal pool ja ilmselt vihm aitas ka kustutustöödele kaasa. Kohalikud siin murelikud ei olnud, sest see on nende jaoks tavaline nähtus.

Täna töötasin kella viieni, sest kaks suurt farmi lõpetasid täna viljaga ning edaspidi jääb ka aina vähemaks. Seega tundub, et meil siin kauaks tööd ei ole ja tuleb hakata järgmisi pakkumisi uurima. 

Paraad

Markus sai 25!!!

Kõigepealt väike töökokkuvõte sellest nädalast ja siis räägime Markuse sünnipäevast. See nädal saime enamasti kaheksani õhtul tööl olla, saime korralikult tunde seega ja nüüd juba tundub, et nädala jagu on meil siin tööd veel, mis on väga hea uudis. Uut tööd meil veel silmapiiril ei ole ja kuuldavasti enne jõule väga uusi töötajaid ei otsita ka, sest paljud asutused sulgevad oma uksed jõuluks. Seega töötame nii kaua kui saame. Oleme 19 päeva järjest tööl olnud ja vaba päeva ei julge küsida ka, sest ei tea, kunas uue töö saame. 

Üleeile oli siin väga tugev tuul, puhanguti 38 km/h, hiljem möödetuna juba 44 km/h. Samal päeva ennustati vihma ja äikesetormi. Meil oli ikka sait lahti ja rekkad tõid vilja sisse. Ühel hetkel siis tuul tõusiski väga palju ja just sel hetkel pidime presente õmblema, mis oli täielik jaburdus. Üks poiss libises meil presendi peal, sest tuul tõmbas presendi laiali, mul puhus tuul isegi kiivri peast ära. Noh väga siuke ohtlik tunne oli tööl olla. Siis nad tahtsid punkrid kinni panna, sest tuul oli väga tugev ja kurjad vihmapilved ka paistsid. Punkrit nad aga kinni ei saanud, sest tuul oli nii tugev, et hakkas presenti lõhkuma, tuul saigi ühe riba presendi küljest ära tõmmatud ja nii jäigi punker ööseks pooleldi avatuks (pool oli juba eelnevalt suletud). Kesköö paiku hakkas meil aga vihma sadama ja nii sai meie viljahunnik ka osa sellest. Kusagil tund aega sadas, aga öeldi, et väga suurt kahju ei tohiks see teha...

Tööga seoses on hea uudis see, et eile oli meil palgapäev ja olen ametikohal pisut tõusnud. Kahe nädalaga tegin 140 tundi. Kui enne sain palka leveli järgi 1.1, siis nüüd olen levelil 2.1. See on tänu sellele, et sain kaalusilla ja sample standi koolituse ja et mõlemas ka töötan. See oli väga positiivne uudis. Ja mis veel parem, sain ka tagasimakse, sest Capellas töötasin samamoodi nagu siin. Markus sai ka ühe astme võrra ametikõrgendust, sest tema töötab siin masinatega, sõidab laaduriga enamasti ringi, laeb rongi jne. Samas teeb ka füüsilist tööd, sest keha on rohkem musklis :)

Markus presenti tõmbamas

Nüüd siis sünnipäevast. Olime natuke kurvad, et peame Markuse sünnipäeva tähisatama kusagil pommiaugus ja samal päeval töötama. Kokkuvõttes polnud asi aga üldse nii hull...Hommikul töötasime vaid paar tundi, peale seda sadasime kööki Markuse juurde üllatustordi ja põlevate küünaldega. Ma samal ajal laulsin ja köhisin ning puhusin kogemata kaks küünalt niimoodi ära, aga saime nad uuesti põlema :) Siis tegime väikese koogisöömise-teejoomise meie platsi töötajatega. Peale seda läksime naaber"linna" ehk külla pubisse lõunasöögile. Söök oli väga hea sellise koha kohta. Samal ajal vihma sadas ja õues oli päris jahe. Mõni päev on siin 35 kraadi tapvat kuumust, teine päev võib maksimaalselt 20 kraadi olla ja tugev jäine lõunatuul...

Peale pubis söömist tulime tagasi meie hütti ja hakkasime sünnipäeva tähistama. Koosseis järgmine: Markus, mina, Triinu, Grant, inglased Sam ja Alex, naabersaidi töötajad Luke ja Jeff. Markus tõi pudeli viina ja marineeritud kurgid lauale. Austraallased vaatasid juba viltu...Markus sundis kõiki (peale minu) temaga pitsist viina jooma ja pealesöögiks kurki või rollmopsi sööma (leidsime siinsest toidupoest Eestis valmistatud rollmopsi!!!!). Nii kõik ka tegid. Grantil oli peale esimest, teist ja kolmandat pitsi nägu ikka kripsus. Samal ajal Markus ei kortsutanud kulmugi ega ka inglise poisid. Siis oli järjekord Luke'i käes, tema jõi pitsi ära ja kui proovis kurki peale süüa, pidi peaaegu ooksele hakkama. Ütles, et kurk rikub asja ära...Jeffile viin meeldis, ühest pitsist sai 6 ja nii viin otsa saigi. Läksime rummile-õllele üle.

Kuue paiku õhtul läksime kohalikku pubisse, sest samal õhtul oli piljardivõistlus,millest osa meie seltskonnast osa võttis. Nägime seal tuttavaid rekkamehi ka, kellega sai juttu puhuda ja imekiirelt liikus ka kell. Õhtul 8 paiku tulime tagasi koju ja jätkasime peoga siin edasi. Oli üsna tore ja lõbus õhtu, alustasime vara ja lõpetasime ka vara. Kell kümme olime juba voodis ja ilmselt seetõttu oli ka täna hommikul kergem ärgata. Markus jäi ka rahule sünnipäevaga :)

Sihuke imelik loom on siin vahest liikvel.
Me kutsume teda sticky'iks ehk pulgaks.

15 päeva järjest tööl

Käes on detsembrikuu! Sain oma jala ka lõpuks korda. Reedel käisime veel arsti juures, et ta vaataks üle, kas jalg on paremaks läinud ning kas saan uuesti täiskoormusega töötada. Õnneks selleks ajaks oli jalg juba päris hea, kergelt tundlik küll veel. Saime siis paberid kätte ja võisime tagasi Bribbaree poole liikuda. Laupäeval olime avatud kaheksani õhtul, oh imet. Ma vist juba rääkisin, et siin viljahooaeg hakkab läbi saama, aga nüüd on meil tööd hoopis rohkem kui viimasel nädalal. Nimelt naabersaitidel on osad viljapunkrid täis saanud ja kuna meil veel ruumi on, siis saadetakse nad siia. Eile olime avatud seitsmeni ja täna taaskordselt kaheksani. Viimased kaks päeva on toss suht väljas olnud, sest oleme nüüd 15 päeva järjest tööl olnud, iga päev 10-14 tundi, eks see teeb juba oma töö...Samas me ka teame, et tööd meil siin enam kauaks ei ole ning midagi uut silmapiiril ka mitte, seega üritame vastu pidada.

Laupäeva õhtul peale tööd läksime kõik kohalikku pubisse, et tähitsada meie ülemuse Steve'i sünnipäeva. Kõik töötajad olid kohal, mis oli väga tore. Pubis toimus samal õhtul ka karaoke ja sai mehaanilisel pullil jõudu proovida. Rahvast oli meeletult. Enne pole siin pubis nii palju inimesi näinud. Enamus olid muidugi nooremad inimesed, lisaks palju tuttavaid rekkajuhte. Me Markusega lahkusime pisut enne südaööd, sest pidime järgmisel päeval kell 9 alustama. Õnneks sai natuke kauem magada.

Meie saidi ülemus Steve, Elle (sample standi töötaja), Triinu ja mina

Mehed sinised - ehk Markus inglise poistega

Rapsi väljavedu. Rongivagunis kaks erinevat rapsisorti

Tavatööpostil ehk rekkast viljaproove võtmas

Kuigi meile öeldi, et tööd on siin meile selle nädala keskpaigani või lõpuni, siis nüüd tundub, et ehk on tööd pisut kauemaks tänu sellele, et teistelt saitidelt siia rekkaid saadetakse. Samas meie punkrid ja kuurid hakkavad ka siin varsti täis saama, eks näis. Ega siin ei oska midagi ennnustada, tuleb lihtsalt elada ja näha :)

Kui ma jala välja väänasin

Õhtul tööl

Täna on kolmapäev ja uus nädal algas juba palju vaiksemalt. Praegu tundub, et siinne viljahooaeg on nüüd läbi saamas. Rekkaid tuleb iga päevaga juba vähem sisse ja seoses sellega on meie sait avatud 8st 20ni. Ei imesta, kui nad veel kokkupoole hakkavad tõmbama. Küsisin täna ülemuse käest ka, et kauaks ta meile saab veel tööd pakkuda. Ta arvas, et meie jaoks saab töö otsa järgmise nädala keskel või lõpus.  Eks me ise arvestasime umbes sama ajaga, sest paljud farmerid on oma saagiga juba ühele poole saanud.

Täna alustasin kell 7:30 sample standis ja töötasin seal kuni 11ni, sest siis palju rekkaid enam polnud. Siis tegin pausi ja läksin peale seda teistele platsi peale appi punkrit kinni panema. Sain seal umbes pool tundi olla kui juhtus väike õnnetus. Nimelt tõmbasime pealmist presenti tagasi üles ja kui see tõmmatud sai, siis hüppasin punkri seina pealt maha, see on umbes 90 cm kõrgune. Kui ma maha hüppasin, siis midagi oli mu parema jala saapa all ja väänasin jala välja. Seda pole mul enne juhtunud. Nii valus oli ikka!!! Seisin tükk aega seal ühe jala peal ja ägisesin valust, siis istusin maha ja proovisin jalga liigutada. Selleks ajaks tulid teised ka uurima, mis värk on. Tundub, et hüpates oli jala lihas pingul ja vääneldes sattus ekstra pinge alla ja venitasin midagi paigast ära.

Lonkisime Markusega koos kööki ja panime jääd peale. Siis vaatasime, et jalalaba on sinakat tooni. Panime valuvaigistavat geeli ka peale ja siis umbes 10 minuti pärast proovisin uuesti käia, siis oli palju valusam. Ilmselt hakkas paistetus üles lööma. Võtsin siis tööriided seljast, tõmbasin märja kaltsuga tolmu naha pealt ära ja panin voodisse pikali ja külma friikartulipaki jala peale. Natuke aega hiljem tuli ülemus ukse taha, uuris mis täpselt juhtus, kuidas end tunnen jne. Ta tõi mulle korraliku jääkoti ja küsis, kas tahan arsti juurde ka minna. Vastasin, et ei. Tundub, et midagi tõsist ikka pole. Siis ta läks incident reporti kirjutama ehk aruannet, mida peab alati tegema, kui kellegiga tööl olles midagi juhtub. 

Nüüd ma siis passin voodis, vaatan kui jubedalt must meie tuba on, asjad maas laiali, tolm põrandal. Tööl ma pole, aga koristada ka ei saa, sest paremale jalale toetudes käib koguaeg valu läbi. Teised on väljas punkrit kinni panemas ja presente õmblemas ning väljas on üle 35 kraadi! Homme peaks meil olema rekordiliselt kuum ja tuuline ilm, mistõttu ülemus tahab, et me alustame 6.30 hommikul viimaste presentide õmblemisega, katame ülejäänud punkrid ka kinni, nii et vili läheb ainult kuuri ja silosse. Tavaliselt kui on kuum ja tuuline, siis ei saa viljakombainid töötada, sest on liiga suur tuleoht, aga eks me näe. Homme ja reedel lubab taaskord vihma, nii et tööga on vast mõneks ajaks jälle nirud lood. Paar korda oli meil öökülm ja see on juba paljude nisu viljaastet madalamaks viinud...

.....Paar tundi hiljem.....

Ülemused Steve ja Crowe tulid mu ukse taha ja tuli välja, et mul on ikka vaja arsti juurde minna. Ma küll väitsin, et pole midagi hullu, aga siis Crowe ütles, et ok, pane saabas jalga ja katsu käia. Ütlesin, et valus on käia. Nojah. Asi lõppes siis sellega, et Crowe viis mu Temorasse arsti juurde, kus üks hindu naine mu läbi vaatas. Ilmselt on see rohkem formaalsusest arsti juurde viimine, juhuks, kui ongi midagi tõsist, siis tema on vähemalt oma töö ära teinud. Arst arvas ka, et on lihtsalt lihast venitanud, aga tahab igaks juhuks reedel ka röntgenit teha. Täna pean siis lihtsalt puhkama, jääd peale panema ning homme on light-duty tööl ehk kergendatud töörežiim ja pean iga kahe tunni tagant istuma ja puhkama. Nad olid isegi tooli mulle sample standi viinud. Tekib invaliidi tunne niimoodi :D Samas pole ju harjunud, et Eestis tööandja nii palju su eest hoolitsenud oleks. Kas sinu ülemus on sinu ukse taha tulnud, tuppa astunud, sulle jääd toonud, tunni pärast sind kontrollima tulnud uue jääkotiga??? Vaevalt küll...

Kui me arstile sõitsime ja seal ära käisime, näitas Crowe mulle Temora linna kolme viljaplatsi, kaks neist kuuluvad Graincorpile, viimane aga rivaalfirmale ja oh imet. Seal oli umbes 15 punkrit ja mõned neist olid kuskil 300-400 meetri pikkused. Täitsa lõpp. Masinaid oli ka seal ikka omajagu. On ikka näha, et asume Austraalia viljakeskpunktis, igal pool on põllud, viljalaod, kombainid, viljahunnikud jne. Uurisin temalt, palju näiteks stacker (see, millega Capellas sorghumi ajal töötasin), siis ta ütles, et kuskil 600 000 dollarit!! Üks masin! Sellel punkriplatsil oli neid üle kümne. Mul on kahju, et ma oma telefoni maha unustasin, oleks tahtnud teile pilte teha, aga mulle tundub, et lähen sinna uuesti :)

Tolmuimeja proovide võtmiseks ei töötanud väga hästi enam.
Filter oli tolmust sametine

Keegi peab ju tööd ka tegema, kui üks ainult pilte teeb

Viljalõikushooaeg täies hoos!

See nädal on lõpule jõudmas ja olen saanud iga päev umbes 10 tundi, mis on päris hea arvestades eelmisi nädalaid. Oleme alustanud 11-12 ajal päeval ja töötanud õhtul kümneni. Ühe korra töötasime ka kaheksani, sest eelnevalt oli osades kohtades vihma sadanud ja rekkaid ei tulnud piisavalt sisse. Päeval olen kas koos teistega platsi peale läinud, õmbleme punkritele presente juurde, paneme rapsi punkrit kinni (seal on 20 000 tonni vilja), koristame, anname teistele lõunat/pause ja siis õhtul olen enamasti läinud sample standi, siis üks tüdrukutest läheb koju ja teine jääb minuga paariks tunniks ja siis olen õhtuti üksinda, mis on täielik jama, sest rekkaid on nii palju praegu.

Me oleme natuke pahased, et me oleme õhtuses vahetuses, sest teine vahetus saab alati vähem tunde, me ei saa näiteks üldse ületunde, enne on sait alati kinni. Siis kui tööle lähme, antakse meile kõige sitemad tööd. See nädal näiteks presentide õmblemine, mille lahti voltides oleme avastanud mädanenud haisvat märga vilja....Siis oleme teiste poolt tehtud viljahunnikuid koristanud, ühed poisid lasid kuuris vilja üle ääre...Siis pidime õmblema presenti punkri peal, sest seda oli liiga tugevalt tõmmatud laaduri poolt, ilm oli megatuuline ja inimene, kes selle põhjustas, istub enamasti ainult laaduris. Mujal saitidel jäetakse presentide õmblemised jms üldse hommikuks või õhtuks, mil väljas on jahe, aga siin teeme selliseid töid kõige kuumemal ajal. 

Õhtul kell kuus läheb esimene vahetus tavaliselt koju, siis me võtame n-ö saidi üle. Rekkaid on sama palju kui päeval, aga õhtuses vahetuses on inimesi vähem...Sample standis olen ka tihti õhtuti üksinda, sest teine tüdruk peab mingit paberitööd ka tegema. Aga mis seal ikka, nii kaua kui raha teenime ja tunde saame, ei tohiks ju nuriseda. Arvatakse, et siin nädala või kahega saab hooaeg üldse läbi ka. Me oleme siinse kõrgema ülemusega ka rääkinud ja uurinud töö võimaluste kohta Victorias, ta koguaeg lubab uurida, aga midagi pole veel juhtunud. Hmmm...

Mis veel põnevat? Uurisin oma ülemuse käest, kui suur võib tema arvates olla Austraalia suurim viljafarm. Ta arvas, et peaks olema üle 12 000 hektari olema. Ja siinne kõige suurem viljafarm, nendel on hetkel 8 viljakombaini tööl ja 10 rekkat toovad vilja sisse. Üheksa neist on kahe treileriga, need kannavad umbes 45 tonni vilja, ühesed 23 tonni. Enamasti tulevad nad suht ühel ajal sisse ka, siis on kohe hull rivi igal pool.

Täna lõpetasin kell 22.00, Markus 22.30. Nüüd teeme keedukartulit ja steiki kell 23:14, mitte, et väga tahaks sellist rasket toitu nii hilja õhtul, aga muul ajal ei jõuagi sellist rooga teha. Head ööd!

Uue hooga

Presendi õmblemine

Vihmapühad on seniks läbi saanud ja oleme jälle hetkeseisuga normaalsemalt tööle hakanud. Praegu töötab sait kahes vahetuses. Ühed alustavad hommikul ja lõpetavad 6 paiku, teised alustavad lõuna ajal ja töötavad lõpuni välja. Täna alustasin kell 12 ja töötasin õhtul 10ni. Rapsi vastuvõtt peaks meil lähipäeval ära lõppema. Kui meie punker saab täis, siis nad enam siia vastu ei võta. Kui veel mõnel farmeril rapsi on, peab ta teisele saidile minema.

Eile tulid meil esimesed nisu rekkad ja täna oli neid juba mitu korda rohkem. Praegu need, kes on rapsiga lõpetanud, lähevad üle nisule või odra peale. Sample standis on nüüd natuke keerulisem ka, sest ei saa nii palju dokumente ette täita, sest ei tea, mis rekka mis viljaga tuleb. Lisaks peab masinates asju vahetama jne. Õnneks varsti saab raps läbi ja siis oleme ainult nisu peal.

Nisu on aga natuke keerulisem testida kui rapsi, sest nisul on vastavalt niiskuse, proteiini, kaalu ja ebapuhtuse tõttu mitu erinevat grade ehk liiki. Mida kõrgem proteiin, seda parem aste on. Üldiselt jääb proteiin 7-14 % vahele. Näiteks on meil APH2 (kõige parem), H2, APW1, ASW1, AGP1, AUH2, FED1 (loomasööt) jne. Mõned unusid vahelt ära ka...Iga eri liik läheb muidugi ka erinevasse kohta. Raps läks koguaeg punkrisse, aga nisuga nii teha ei saa...Kuigi meil täna oligi palju nisurekkaid, siis nad hajusid kogu saidi peale ära, nii et ei tundunudki neid nii palju olevat.

Vasakult: nisu, kikerherne ja sorgumi tabelid.

 

Teistmoodi stacker

Markus aitas täna rongi laadida, pidime 6 vagunit rapsiga täitma ja Markus sai laaduriga isegi kahte rongi vagunit edasi vedada. Üldiselt on Markus platsi peal. Töötab stackeriga, õmblevad presente, koristavad vilja, sõidab laaduriga jne. Markus on siin koos Grantiga põhilised mehed laaduri peal ja ta on juba täitsa osav, nagu vana kala juba :)

Homme on meil palgapäev ja seda ootan põnevusega, sest Capellas küsisin omale palka juurde. Kuna töötasin enamuse ajast sample standis ja kaalusillal, pluss mul on koolitused, siis peaksin olema Level 2.1 mitte 1.1 nagu ma praegu olen. Sealne ülemus nõustus minuga ja tegi paberimajanduse ära, et tagantjärgi saaksin selle palga. Kui ma nüüd palka juurde ei saa, siis olen väga nördinud, sest viljahooajal on samplis nii palju tööd, rekkaid tuleb pidevalt ja vabal hetkel pead tegema viljateste, masinaid tolmust puhastama, pabereid täitma ja siis on juba järgmised rekkad platsis. Pidevalt oled jalgadel, korralikult pause ei saa võtta jne. Täna sain näiteks kümne tunni jooksul 20 minutit pausi...

Vili rekkast masinasse

Laupäeval kui kurjad pilved saabusid. Saime kõigest 9mm vihma,
 mõned kohad koguni 40 mm

Vihmapühad

Mul see blogi kirjutamine väga hästi enam välja ei kuku. Ei saa öelda, et oleks nii kiire tööl olnud, sest ei ole. Siin on suhteliselt palju sadanud viimasel ajal. Umbes kaks päeva sadas, siis kaks päeva kuiv ja siis eile hakkas jälle sadama, just kui vili oli kõigil enam-vähem kuivaks saanud. Eile töötasingi kaks tundi, siis tulid kusagilt kurjad pilved välja ja üle poole töötajatest saadeti koju. Teised jäid nii kauaks tööle, kuni rekkad said ära laetud ja pilved väga lähedale jõudsid. Täna on meil vaba päev ja homme saame ainult paar tundi tööl olla. Püsitöötajad on praegu koguaeg tööl, aga kuna me oleme nö juhutöötajad, siis meile nad ei pea tunde andma. Praegu tänu vihmale on siin kõik nii kaootiline, öeldakse, et tule paariks tunniks tööle ja siis järsku on tööd mingi 7 tunni jagu või arvad, et tuleb pikk päev ja siis saadetakse poole päeva pealt koju. Aga vihm on nii mõnus, värske. 

Kuulsime, et siin on tööd umbes maksimum 4 nädala jagu veel. Nisu pole meil veel sisse tulnudki. Kuulsime, et Victorias pole väga hea viljahooaeg, seal osades kohtades on töö juba läbi saamas. Nii et me ei teagi, mida me edasi teeme. Tuleb hakata töökohti uurima, enne kui me siit ära läheme võiks uus töökoht juba olemas olla. 

Eile käisime jälle pubis, laupäeviti on koguaeg palju rahvast ja peaaegu kõik meie töötajad olid ka seal. Alustasime muidugi kodus rummikoksidega ja siis liikusime edasi pubisse. Seal tegime väikse õhtusöögi ja siis liikusime edasi baari alasse. Mängisime piljardit, tegime nalja, valisime Jukebox'ist laule ja istusime niisama. Punkt kell 12 pandi tuled kustu, muusika kinni ja öeldi, et kõik peavad lahkuma, sest pubi pannakse kinni, kuigi seal oli väga palju rahvast. Imelik oli ka veel see, et baarmen hakkas laudadelt klaase koristama ja põhimõtteliselt ootas sinu juures nii kaua, kui sa oma koksi tühjaks jood. Markus oli just paar lugu tellinud, nende eest 2 dollarit maksnud, sest me ju ei teadnud, et pubi "nii vara" kinni pannakse. Siin on see kellaaeg suht normaalne, Eestis just see aeg välja minnaksegi.

Meil jätkus pidu kodus edasi. Kõik olid eile väga purjus, meie uued inglise tüübid ka. Koguaeg sai nii palju naerda, et kõht valutas pärast. See oli igatahes üle pika aja üks väga hea pidu. Kuidagi kukkus kõik väga hästi välja. Poleks algul arvanudki, et siin Bribbarees meil nii tore saab olema. Esmamulje oli meil ju see, et see koht on üks suur pommiauk. No eks ta ole ka, aga õnneks on meil väga tore kollektiiv siin. Isegi paljud rekkamehed on öelnud, et see on üle mitmete aastate väga hea töökeskkond. 

Mis veel huvitavat? Meie nelja saidi ülemus ööbib ka vahest meie majas ja üks õhtu rääkisime temaga pikemalt. Temaga on üldse võimatu vait olla, ta koguaeg seletab. Siis ta uuris, kuidas mulle meeldib sample standis tööl olla ja vastasin, et platsil meeldib kohati rohkem, sest seal on lihtsam. Viimased päevad samplis on nii kiire koguaeg olnud, et 10 tunni jooksul sain vaid 5 minutiks maha istuda. Ja koguaeg liigud ja teed midagi. Siis ülemus rääkis, et sample standi töö on Graincorpi kõige hullem töö üldse. Ta ütles, et seal peab inimene kõige rohkem töötama. Tore oli teada, et mõni ülemustest saab aru ka, mis tööd me teeme. Ta ise ütles, et ta üldse sinna tööle ei läheks, pigem oleks platsil koguaeg.

Siis ta rääkis veel, et tal on hea meel, et meil rohkem naistöötajaid on, sest kui platsil on ainult mehed, siis nad on laisemad, ei pinguta nii palju ja isegi rekkamehed on palju viisakamad, kui naised on ümberringi. See vastab kõik väga tõele. Siin paljud mehed on imestanud, nähes naisi tegemas meeste töid, aga tegelikult saame siin hästi hakkama, sest kõik raskemad tööd tehakse niikuinii laaduri abil ära. Ja ülemus luges mulle sõnad peale ka, et kui on kiire, et vaata, et sa oma pausid korralikult ära teed. Kui pole kedagi asendamas, siis helista ja ta tuleb ise sinna. Pole väga ammu juba nii hoolitsetuna tundnud mõne ülemuse poolt, aga vahe ongi selles, et ta ise tuleb ja töötab ka meiega, saab aru, mida me läbi elame ja teab kui "tore" on tolmu, müra, tugeva tuule või kuuma/külmaga töötada.

Ja taas tööpostil!

Saidi tutvustus. Bribbaree sait asub linna ääres, siin on 4 punkriplatsi, 6 pisikest silo, 2 suurt silo, 2 suurt kuuri, kaalusild ja sample stand. Punkrite seinad on kõrgemad kui Queenslandis ja punkrid palju laiemad ja pikemad, mis tähendab, et nad suudavad rohkem vilja sisse võtta. Siinse saidi bossu nimi on Steve ja tema rääkis, et kogu sait peaks mahutama 60 tuhat tonni vilja, see on kaks korda rohkem kui Capella harvesti ehk viljahooaja jooksul vilja kokku toodi. Kuurid on ka palju suuremad ning silodel ja kuuridel on natuke teistmoodi mehhanismid kui Queenslandis saitidel näinud oleme. Masinad on ka palju teistmoodi eriti stacker, see on palju pikem ja suurem ning liigutatakse ainult laaduriga. 

Harvest hakkas siin täpselt 5. novembril - meie esimesel tööpäeval. Siis nägime siin palju uusi inimesi ka. Saidil on 5 tuba ja hetkel on kõik okupeeritud. Praegu on peale minu, Markuse, Triinu veel kaks inglise kutti (23 ja 24), üks vanem austraalia mees Red ning Crowie, tema on nelja saidi boss ja ööbib siin vahest. Veel töötab siin Grant (33), Russel ja Donna (vanem paar), Sarah (20-aastane blondiin) ja sample standi tiim Elle (22) ja Kayleigh (30). 

Esimene tööpäev oli meil teisipäeval, 5. novembril.  Pidime Triinuga värviva punkri betoonseina vahesid. Need pannakse võimalikult üksteise lähedale, aga vahed on ikka sees ja need peab kinni panema. Enne pannakse umbes 10 cm paksune takunööririba peale ja siis värvitakse ära. Queenslandis panime lihtsalt teibi peale. See oligi meie päevatöö. Uudistasime siin niisama ringi ka natukene. Teisipäeval jätkasime me sama tööga, Markus koristas ühe teise tüübiga kuuri hoppereid, mille seest nad avastasid kolm pruunmadu. Aga need pididki seal elama. Poole päeva pealt saadeti mind sample standi tööle, sest rekkaid hakkas rohkem sisse tulema. Siin muide kolme treileriga rekkaid ja suuremaid kahe treileriga rekkaid pole üldse lubatud, terves New South Walesi osariigis. Enamus rekkad on siin ühe treileriga, iga kuues on ehk kahega. 

Rapsi testimine. Praegu võtab meie sait sisse canolat ehk rapsi, millest tehakse näiteks toiduõli. Paari nädala pärast hakatakse nisu ka sisse tooma. Algul meile öeldi, et tuleb barley ehk oder ka, mis pidi olema kõige hullem vili üldse, tolmu mõttes, aga õnneks ei tule. Kui olin samplis tööl esimest päeva, siis Elle (22) õpetas mulle rapsi tegema. See on natuke erinev nisust, kikerhernest ja sorgumist. Kõigepealt võtan rapsi test weight'i, siis panen selle läbi kolme sõela, koguaeg raputad sõela, nii et kõige kõrgemale jäävad suuremad viljasodid, keskmisele sõelale raps ja alumisele peenike puru. Keskmise sõela toodang pannakse omakorda masinasse, mis imeb sealt viimse sodi välja, nii et jääb alles täiesti puhas raps. Selle võib siis panna niiskuse-proteiini masinasse. Rapsi puhul mõõdetakse viite asja: test weight, niiskus, proteiin, õlisisaldus ja impurities (ehk kõik sodi). Sodi saadakse pealmise ja alumise sõela pealt ning puhastusmasina sodi kokku lisamisena. Rapsi testitulemuste saamine võtab oluliselt kauem aega, sest peab koguaeg mingeid tulemusi ootama. Siinne sample stand näeb palju vanem välja, see on küll suurem ja mõlemal pool on olemas tolmuimejad, nii et saame kahelt poolt rekkaid testida. Siin nad peale vilja imemist sõidavad kohe edasi ka, nii et vahepeal on meil neli testiämbrit ka olnud, siis tuleb jälgida, mis test läheb mis mehega kokku. Enamus muidugi on mehed siin, kaks naist sõidavad ka rekkaga.

Reedel hakkas meil vihma tulema ja nii pidime platsi varem sulgema. Täna, pühapäeval, oli aga meeletult tuuline ilm. Lubas muidugi lõuna ajal sadama hakata ja ülemus arvas, et paneme saidi vara kinni. Kuna aga vihma ei tulnud, hoiti sait lahti ja vilja tuli ojadena. Olime täna kahekesi samplis tööl ja alates 8st hommikul saime alles 10:30 oma järjekorrast lahti. Peale seda olid üksikud hetked, kui rekkaid ei olnud. Nii tegingi lõuna pausi alles kell pool viis õhtul. Peale lõunat aga läks ilm VÄGA tuuliseks. Ma ütlen, et nii hullu ilmaga me enne pole töötanud. See tuul tuli muidugi nii järsku ja enam lihtsalt ei vaibunudki. Markus, Triinu, Grant, Russel ja Red töötasid platsil hirmsa tuulega, pidid presente õmblema ja rekkaid stackeri peale laskma. Hiljem netist vaatasin, et keskmine tuulekiirus oli 27 km/h, kohati 48 km/h. Kui ma lõunal käisin, siis näiteks meie õues olev pea kahe meetri pikkune külmkapp oli pikali kukkunud. Pool 6 lõpetati rekkate vastuvõtmine, kõik peale kolme töötaja (ülemus pluss kaks) saadeti koju ja nemad siis mõtlesid välja plaani, kuidas punker kinni panna. Kui nad päeval proovisid presenti liigutada laaduri abil, siis tuul oli nii tugev, et laadur ei liikunud edasi, tuul ja tarp tõmbasid masinat seinte vastu. Hiljem kuulsin toast laaduri häält ja uudistasin, mis nad siis teevad. Nad tegid ükshaaval ühte seinaäärt, natukene mõlemalt poolt ja lõpuks saidki selle kinni. Täna õhtul ja homme hommikul lubab suurt tormi ja vihma, nii et kui punker oleks jäänud sulgemata, oleks paar tuhat tonnni vilja hukka läinud. Ülemus oli päris närvis, eks see ole päris suur vastutus ka. Põnev oli kõike jälgida igatahes.

Sotsiaalne elu. Reede õhtul läksime pubisse, mis asub täpselt üle raudtee teisel pool teed. Me läksime muidugi otseteed mööda, läbi võsa ja kõrge rohu. Pubi on päris suur, eraldi on baariosa, söögisaal, õueala ja veel üks ruum, kus saab istuda, piljardit mängida ja seal on muusikamasin, paned mündi sisse ja valid oma lemmikloo. Esimene õhtu istusime Steve'i, Crowie ja Red'iga koos. Laupäeval läksime varem pubisse ja kutsusime ühe töökaaslase Granti (31) ka kaasa. Sõime, jõime ja mängisime piljardit. Grantil oli seal tuttavaid ka ja nemad hakkasid kohe uudistama, kus me pärit oleme ja siis tuli juba ridamisi küsimusi Eesti ja Austraalias reisimise kohta...Rääkisin neile, et minu alevikus on kirik, mis on pärit aastast 1227 ja nemad imestasid end maapõhja, kuidas see võimalik on. Austraalias pole peaaegu üldse ajaloolisi maju. Üks farmer kutsus meid enda juurde külla ka ja lubas Markusel harvester'ga (viljalõikusmasin) sõita. Väga tore õhtu oli, sai nii palju naerda ja rahvast oli ka palju. Enamus seltskonnast olid farmerid tööriietes, vanemad purjus mehed-naised ja siis nooremaid ehk igasugu rahvast.

Üleeile käisime Youngi linnas nädalate jagu toitu ostmas ning ma ostsin omale uue telefoni ka, mis toetab Next G leviala, nii et mulle saab nüüd helistada ja saan sellega ka Internetti teha. Ega väga siis pole aegagi olnud netti tulla eks vahest on ikka vaja midagi vaadata ja uurida, blogi kirjutada jne. Muud rääkida polegi, eks see juba pikk postitus ka! :)

Esimene öö, õhtusöök parasjagu

Selline sait

Rapsihunnik

Kui tuult oli palju

Graincorp üllatab jälle

Pärast pikki päevi autoroolis veetes (enamasti Markus muidugi) jõudsime lõpuks uude osariiki – New South Wales. Siin on kliima jahedam, hommikud-õhtud ja ööd on külmad, aga päeval on kusagil 25+ kraadi. Maastik on palju mägisem, kui seal, kus me enne olime.  Lisaks on rohkelt rohelust, ei ole nii kuiv kui Queenslandi osariigis. Kella keeratakse siin tund aega edasi, seega õhtud on hetkel ka valgemad J Pühapäeval peale ilusaid Jenolan’i koobaste uudistamist oli sihtkohaks Bribbaree. Kui olime juba 100 km kaugusel, avatasime, et lähme tõeliselt väiksesse kohta. Paremale vaadates oli viljapõld ja vasakule vaadates viljapõld, asulate arv kahanes, linnad muutusid väiksemaks jne.

Pühapäeva õhtupoolikul jõudsime Bribbaree’sse (hääldatakse Briböri). Sõitsime otse saidile, mis asub linna ääres, Eesti mõistes võrduks ta pigem alevikuga või mõne suurema külaga. Jõudsime autoga meie majakese ette ja avastasime, et peamaja uks oli lukus ja võtit ei leidnud me kusagilt. Keegi ei maininud ka, kus need olla võiks. Kõrvalmaja koosnes kolmest toast, aga siin poleks saanud ööd veeta, sest need olid ehitusmaterjale täis ja vooditel polnud madratseid. Nonii. Hakkasime siis meie kontaktisikule Andrew’le helistama, kui selgus, et mitte kellegil meist ei olnud siin levi. Tere talv! Mina kasutan kusjuures Telstra’t, kellel on Austraalia kõige parem levi, Markusel ja Triinul on Optus, millega saab kõige soodsamalt Internetis käia. 

Ennem telefonis oli Andrew meid endale külla kutsunud, seega võtsime suuna tema kodu poole. Kui hakkasime „linnast“ väljuma, siis tuli meil meelde, et me ei tea, kus suunas ta elab! Kui ma aga nägin ristteel olevaid silte, tuli mulle järsku meelde, kuidas ta kunagi rääkis, et elab Temora’s. Hakkasime sinnapoole sõitma, kõigil ühes käes telefon, et iga sekundi tagant kontrollida, kas levi on. Sõitsime vähemalt 30 km, enne kui saime helistama hakata. Päike hakkas loojuma, jänesed teed ületama. Lõpuks saime Andrew’ga kokku ja läksime ta koju. Kuna kell oli juba 9, siis tegime kiired jutud ja hakkasime tagasi sõitma.

Jõudes tagasi Bribbaree’sse oli juba pime ja ebameeldivad üllatused ootamas. Leidsime võtme kenasti ülesse, aga sisenedes majja märkasime, et meid poleks siia justkui oodatud. Peamajas on köök, kaks tuba ja dušširuum. Tubades aga poleks me saanud elada, sest need olid igasugu kola täis, mustad ja kogu kompleksi peale kokku oli vaid kaks ühe-inimese madratsit. Tubadel puudusid ka konditsioneerid. Praegu küll palav ei ole, aga ööd on päris jahedad ja millegiga ei ole tuba kütta. Siin enamus konditsioneerid on ka radika eest. Vannitoal polnud üldse ust ees, pesumasin puudus. WC asus eraldi väljas, see on põhimõtteliselt Fibo-plokkidest seintega, ees plekkuks, peal plekk-katus. WC’l polnud sees tuld. Teises majas, kus oli ainult 3 tuba, polnud ruumidel vaheseinu ees. Ilmselt on nad siin vaheseinu ära võtnud, aga uued polnud veel valmis. Tubades oli igasugu materjale: kipsplaat, liistud jne. Kuna see oli kõige korralikum koht magamiseks, siis ööbisime siin. Tõime peamajast kaks madratsit, lükkasime voodid kokku ja magasime kolmekesi voodis.

Hommikul ärkasime seitsme ajal ülesse ja kui toast välja läksin, nägin Steve’i, kes on tegelikult selle saidi boss. Tema üldse ei teadnudki, et me saabusime. Siis ta uuris, mis töid me Capellas tegime, kas meil on kolmas isik veel kaasas ja mis ta (Triinu) teha oskab. Sealt järeldasin, et siin on ikka midagi väga mäda. Oleme 3-4 kuud juba rääkinud Andrew’ga, kes oli enne koos Steve’ga selle saidi boss, et me tuleme novembri alguses ja alustame tööd 5. November. Nüüd aga tundub, nagu Steve ei teadnud mitte midagi. Siis ta küsis, kas saaksime täna juba tööle hakata. Ma mainisin, et me pidime homme alustama ja et täna lähme toiduasju alles ostma. Uurisin lisaks, et kas siia veel madratseid ka juurde tuleb. Ta mainis umbes muuseas, et ma uurin, kas saab neid veel juurde või ei. See oli väga imelik vastus.  Siia peaks veel umbes 4 inimest tulema, aga 7 peale kokku on ainult 2 madratsit. Pole ju loogiline.

Me olime üldse väga väga pettunud, vihased, ärritunud ja tundsime, et tahtsime siit lihtsalt ära saada. Sõitsime siit lähimasse suuremasse (päris) linna nimega Young, kus käisime netis, uurisime veel töökohti, puhkasime närve, kurtsime teistele oma kurba saatust jne. Meile rääkisid need tüübid alati, et siin on kõik palju ilusam ja toredam ja nüüd kui kohale jõudsime, siis vaata ise, kuidas hakkama saad...Markus rääkis sellest kõigest ka Andrewle, et kuidas nii saab, et me 3 kuud ette räägime, et tuleme, helistame üle ja uurime, kas ikka tööd on jne ning kohale jõudes on selline kaos. Peale seda kõne umbes 4 tundi hiljem saime uue kõne, kus räägiti, et siia toodi madratseid, pesumasin, tubadele tehti vaheseinad ära, koristati jne. Olime ausalt öeldes väga üllatunud, sest Graincorpis ei juhtu asjad nii kiiresti.  

Sõitsime kohe tagasi ja nägime, et asjad olidki olemas. Seinadega on veel natuke viimistlemist, aga kõik on ikkagi korras ja olemas. Lisaks helistas hiljem Steve ja siiralt vabandas, et nii juhtus. Ta oli eile siin saidil esimest päeva üle pika aja ja ütles, et ta ei teanud, et siin selline olukord oli. Kuna saime omale vajalikud asjad ja vabanduse, oli kergem tagasi olla. Ega me mujalt tööd ka ei saanud, nii et hakkasime siin koristama ja asju lahti pakkima. Avastasime, et telefonilevi mul siiski on, ainult et Markuse udupeenes nutitelefonis. Minu telefon on natuke nõrk signaali saamiseks.