Graincorp üllatab jälle

Pärast pikki päevi autoroolis veetes (enamasti Markus muidugi) jõudsime lõpuks uude osariiki – New South Wales. Siin on kliima jahedam, hommikud-õhtud ja ööd on külmad, aga päeval on kusagil 25+ kraadi. Maastik on palju mägisem, kui seal, kus me enne olime.  Lisaks on rohkelt rohelust, ei ole nii kuiv kui Queenslandi osariigis. Kella keeratakse siin tund aega edasi, seega õhtud on hetkel ka valgemad J Pühapäeval peale ilusaid Jenolan’i koobaste uudistamist oli sihtkohaks Bribbaree. Kui olime juba 100 km kaugusel, avatasime, et lähme tõeliselt väiksesse kohta. Paremale vaadates oli viljapõld ja vasakule vaadates viljapõld, asulate arv kahanes, linnad muutusid väiksemaks jne.

Pühapäeva õhtupoolikul jõudsime Bribbaree’sse (hääldatakse Briböri). Sõitsime otse saidile, mis asub linna ääres, Eesti mõistes võrduks ta pigem alevikuga või mõne suurema külaga. Jõudsime autoga meie majakese ette ja avastasime, et peamaja uks oli lukus ja võtit ei leidnud me kusagilt. Keegi ei maininud ka, kus need olla võiks. Kõrvalmaja koosnes kolmest toast, aga siin poleks saanud ööd veeta, sest need olid ehitusmaterjale täis ja vooditel polnud madratseid. Nonii. Hakkasime siis meie kontaktisikule Andrew’le helistama, kui selgus, et mitte kellegil meist ei olnud siin levi. Tere talv! Mina kasutan kusjuures Telstra’t, kellel on Austraalia kõige parem levi, Markusel ja Triinul on Optus, millega saab kõige soodsamalt Internetis käia. 

Ennem telefonis oli Andrew meid endale külla kutsunud, seega võtsime suuna tema kodu poole. Kui hakkasime „linnast“ väljuma, siis tuli meil meelde, et me ei tea, kus suunas ta elab! Kui ma aga nägin ristteel olevaid silte, tuli mulle järsku meelde, kuidas ta kunagi rääkis, et elab Temora’s. Hakkasime sinnapoole sõitma, kõigil ühes käes telefon, et iga sekundi tagant kontrollida, kas levi on. Sõitsime vähemalt 30 km, enne kui saime helistama hakata. Päike hakkas loojuma, jänesed teed ületama. Lõpuks saime Andrew’ga kokku ja läksime ta koju. Kuna kell oli juba 9, siis tegime kiired jutud ja hakkasime tagasi sõitma.

Jõudes tagasi Bribbaree’sse oli juba pime ja ebameeldivad üllatused ootamas. Leidsime võtme kenasti ülesse, aga sisenedes majja märkasime, et meid poleks siia justkui oodatud. Peamajas on köök, kaks tuba ja dušširuum. Tubades aga poleks me saanud elada, sest need olid igasugu kola täis, mustad ja kogu kompleksi peale kokku oli vaid kaks ühe-inimese madratsit. Tubadel puudusid ka konditsioneerid. Praegu küll palav ei ole, aga ööd on päris jahedad ja millegiga ei ole tuba kütta. Siin enamus konditsioneerid on ka radika eest. Vannitoal polnud üldse ust ees, pesumasin puudus. WC asus eraldi väljas, see on põhimõtteliselt Fibo-plokkidest seintega, ees plekkuks, peal plekk-katus. WC’l polnud sees tuld. Teises majas, kus oli ainult 3 tuba, polnud ruumidel vaheseinu ees. Ilmselt on nad siin vaheseinu ära võtnud, aga uued polnud veel valmis. Tubades oli igasugu materjale: kipsplaat, liistud jne. Kuna see oli kõige korralikum koht magamiseks, siis ööbisime siin. Tõime peamajast kaks madratsit, lükkasime voodid kokku ja magasime kolmekesi voodis.

Hommikul ärkasime seitsme ajal ülesse ja kui toast välja läksin, nägin Steve’i, kes on tegelikult selle saidi boss. Tema üldse ei teadnudki, et me saabusime. Siis ta uuris, mis töid me Capellas tegime, kas meil on kolmas isik veel kaasas ja mis ta (Triinu) teha oskab. Sealt järeldasin, et siin on ikka midagi väga mäda. Oleme 3-4 kuud juba rääkinud Andrew’ga, kes oli enne koos Steve’ga selle saidi boss, et me tuleme novembri alguses ja alustame tööd 5. November. Nüüd aga tundub, nagu Steve ei teadnud mitte midagi. Siis ta küsis, kas saaksime täna juba tööle hakata. Ma mainisin, et me pidime homme alustama ja et täna lähme toiduasju alles ostma. Uurisin lisaks, et kas siia veel madratseid ka juurde tuleb. Ta mainis umbes muuseas, et ma uurin, kas saab neid veel juurde või ei. See oli väga imelik vastus.  Siia peaks veel umbes 4 inimest tulema, aga 7 peale kokku on ainult 2 madratsit. Pole ju loogiline.

Me olime üldse väga väga pettunud, vihased, ärritunud ja tundsime, et tahtsime siit lihtsalt ära saada. Sõitsime siit lähimasse suuremasse (päris) linna nimega Young, kus käisime netis, uurisime veel töökohti, puhkasime närve, kurtsime teistele oma kurba saatust jne. Meile rääkisid need tüübid alati, et siin on kõik palju ilusam ja toredam ja nüüd kui kohale jõudsime, siis vaata ise, kuidas hakkama saad...Markus rääkis sellest kõigest ka Andrewle, et kuidas nii saab, et me 3 kuud ette räägime, et tuleme, helistame üle ja uurime, kas ikka tööd on jne ning kohale jõudes on selline kaos. Peale seda kõne umbes 4 tundi hiljem saime uue kõne, kus räägiti, et siia toodi madratseid, pesumasin, tubadele tehti vaheseinad ära, koristati jne. Olime ausalt öeldes väga üllatunud, sest Graincorpis ei juhtu asjad nii kiiresti.  

Sõitsime kohe tagasi ja nägime, et asjad olidki olemas. Seinadega on veel natuke viimistlemist, aga kõik on ikkagi korras ja olemas. Lisaks helistas hiljem Steve ja siiralt vabandas, et nii juhtus. Ta oli eile siin saidil esimest päeva üle pika aja ja ütles, et ta ei teanud, et siin selline olukord oli. Kuna saime omale vajalikud asjad ja vabanduse, oli kergem tagasi olla. Ega me mujalt tööd ka ei saanud, nii et hakkasime siin koristama ja asju lahti pakkima. Avastasime, et telefonilevi mul siiski on, ainult et Markuse udupeenes nutitelefonis. Minu telefon on natuke nõrk signaali saamiseks.