Neljapäevased uudised

Aktuaalset kaamerat ma ei näe, seega kõik maailma uudised peate kuskilt mujalt kätte saama. Internetiga on meil ka lood kehvad viimasel ajal. Seriaalide vaatamisest ma üldse loobusin, sest nende laadimine ei ole mul hästi läinud. Vahepeal laen seriaali ja siis tuleb välja, et ta oli mingi 50 sek laadinud ja siis läks nett ära ja siis ta edasi ei lae (kasutan btvguide.com). Ühe päeva jooksul ma laadisingi koguaeg ühte ja sama seriaali ja närvid olid nii läbi, sest õhtuks ei saanud seda ikka vaadatud. Siis leppisin endaga kokku, et vaatan Grey anatoomia viienda hooaja lõpuni ja aitab. Nüüd loen jälle blogisid, panin googlisse "austraalia blogi cotton" otsinguks ja loen puuvillafarmide kohta, kuhu tahaks kunagi tööle minna. Facebook on küll päris igavaks läinud, paar kuud tagasi oli küll nii palju postitusi ja pilte jms, nüüd nagu päevas tuleb kümme uudist heal juhul. Ilmselt on teil seal suvi täie hooga käima läinud ja kes siis arvutis ikka tahab olla. Õige ongi! Meil siin pole oma kapsaaeda ja lillepeenart, mille kallal nokitseda, seetõttu olemegi "pisut" rohkem arvutis kui oleks normaalne.

Tööga on see nädal naljakad lood olnud. Täna on juba neljapäev ja tööl pole meist keegi käinud. Eile käis ülemus siin ja ütles, et räägib teistega, et neljapäeval ja reedel saaksid kaks meist tööle siin, kus me elame. Pidime umbrohutõrjet tegema spray-ga. Täna pidid siis linnast tulijad maasturi järelkasti panema suure tünni, aga loomulikult nad ei toonud. Me isegi ei pannud äratuskella, hommikul, kui kuulsime, et nad on kohal, siis Markus pistis pea uksest välja, vaatas, et asju pole, seega magasime edasi. Praegu on suuremad bossud kõik Brisbane'is kuskil koolitustel ja siin organiseerimine on väga niru. Ja nüüd kui me oleme siin päevad läbi puhanud-laiselnud-päevitanud, siis homme saab Markus tööle minna Springsure'i. See on meeste töö, aitab suure tolmuimejaga silo seest vilja imeda suure auto kasti. Nimelt üks silodest on nii tühi, et alt enam ühegi konveieriga vilja kätte ei saa. Siis see viimane osa, mida on ikka meeletult palju (nad on seda suure tolmuimejaga juba mitu päeva imenud), pannakse ühte teise silosse. Sellel tolmuimejal on pikk ja 25 cm diameetriga toru ning tavaliselt kaks meest hoiavad sellest torust kinni, sest kui vili sinna ka sisse saab on see päris raske. Selle masina nimi on Acro vac vms. Me Katuga passime siis kodus ja päevitame, kui ilm lubab. Esmaspäeval oleme Brisbane'is igatahes!

Praegu meie kassipoeg Kiti avastas köögis suure rohutirtsu ja nüüd ajab seda taga. Ta ei taha kohe putukaid maha murda, enne ikka natuke mängib ka, et oleks põnevam. Nüüd tassis tirtsu meile tuppa ja lasi lahti. Tahtis vist meile näidata, et sai kinni püütud, aga see oli nii kiire ja ehmatas meid siin. Kiti on nädalaga väga mänguhimuliseks muutunud, tahab palju mürada ja jahtida. Kui loomadest rääkida, siis konnapoisse meil näha pole (üks konn vahest on vetsupotis), prussakad on kadunud ja üldse elukaid vähem. Ilmad ju jahedamad ka, ilmselt sellepärast neid polegi näha. Markus vahetas täna autol mingi õli ka ära, sest see tegi juba mingit teistsugust häält (ikka auto, mitte õli), aga see hääl võis olla ka kängurumatsust, sest peale õli vahetust see pole väga palju paremaks muutunud.

Aastavahetuse plaanid

Jaanipäev pole veel ukse ees, aga juba on meil aastavahetuse plaanid tehtud. Kui eelmine aastavahetus me olime sellel pisikesel saarel, kus ei saanud kuskile minna ja kuskil miskit nagu ei toimunudki, isegi ilutulestikku ei olnud, siis see aasta mõtlesime ohjad enda kätte võtta. Tegelikult on juba ammu olnud plaanis aastavahetus Sydneys vastu võtta ja täna broneerisime hosteli ära. Kui alguses oli olnud selline diil, et minimaalselt pead broneerima 5 ööd hostelis, siis need on juba välja müüdud. Nüüd pakkuda uued diilid, kus minimaalne broneering on 10 ööd. Mis seal ikka, ega me eelmisel korral ei jõudnudki väga palju  kohti külastada, nüüd saame asja rahulikumalt võtta. Mulle Sydney meeldis väga, ei ole kahju tagasi minna. Tegime oma broneeringu 23. detsember kuni 2. jaanuar Maze Backpackersi hostelisse, mis asub kesklinnas. See tähendab, et oleme ka jõulud Sydneys.

Uus-Meremaa

Jaanipäevaks meil veel plaane pole, ega need tulemata jää. Täna me polegi tööle saanud. Ülemus täna helistas ja lubas homseks kahele töö sebida. Kuna Katu sai eelmine nädal kõige rohkem tunde, siis me Markusega oleme homme valmis töötama. Täna kaks inimest töötasid siin. Muide viimased mitu nädalat saadetakse linnast inimesi siia tööle ja meid saadetakse Springsure'i (44 km eemal). Imelik, et meid ei panda tööle siia, sest me ju elame siin. Noh muidugi asi selles ka, et meil kellegil pole laaduri lube, aga ühte inimest oleks siin andnud rakendada küll. Ka neil päevadel, kui me kodus istusime, oli linnast siin inimene olemas, kes ainult laadimise ajal nuppe vajutas. Aga täna saime teada, et ega neil järgmisel nädalal ei pidavat ka tööd olema. Dave (laadurimees) ütles ka meile, et minge ühte lähedal asuvasse farmi mandariine korjama. Siis enam söögi peale küll raha ei peaks raiskama :)

Nende mitmete vabade päevade jooksul olen sorteerinud läbi oma viimase aasta reisikaustad ja valinud välja paremad palad ilmutamiseks. Kustutasin vist üle 2000 pildi ka ära, tagantjärgi oli päris palju mõttetuid või ühesuguseid pilte liiga palju. Ilmutusväärseid pilte tuli Norra, Uus-Meremaa ja Austraalia peale kokku 138 ja laadisin need Klick.ee kodulehel üles, tasusin ära ja nüüd ootan, millal ema need kätte saab. Ma tean et paljudel on Austraalia elu jooksul arvutitega midagi juhtunud ja oleks väga tore, kui ikka paremad pildid kusagil olemas on.

Oleme üle 7 kuu juba Austraalia olnud ja no aru ma ei saa. Milleks see Facebook siis on? Ikka juhtub nii, et alles viimasel minutil saad teada, et kes kellega ja kes keda. Ehk siis kes on lapse saanud, saamas,  kihlatud, abiellumas või kes kellega semmib. Me ise ei saa arugi, et aeg nii kiirelt läinud on ja nii palju Eestis juhtunud. Ajaarvestus on väga sassis, kas tõesti on juba mai kuu käes?

Vähemalt saame mandariine süüa

Kõik on ikka samamoodi kui eelmistel kolmel-neljal nädalal. Tööga on kuidas kunagi, korra on ja siis jälle pole. See nädal sain 4 päeva tööl käia, oh imet. Homsega on jälle nii, et hommikul helistatakse ja siis saame teada, kas tööd on. Väga väga nõme. Kõige hullem ongi see, et kui tööd ei ole, siis passime kodus, mitte et siin ka väga palju teha oleks. Sellega seoses lähme me 3. juunil Brisbane, sest tööd niikuinii väga pole ja pealegi saime hea hinnaga lennupiletid. Siit saabki lennukiga ainult Brisbane minna, nii et väga valikuid meil polnud ja autoga sõites pole lähedal enam eriti kohti avastada. Järgmised jäävad ikka mitmete autosõidutundide taha. 

Positiiivne on see, et kassid on väga toredad, neid on hea kantseldada ja kiusata. Muidugi paari nädalaga on nad korralikult kosunud, kui enne oli selgroog tunda, siis nüüd on rasvakiht peale kasvanud. Palju mõnusam pai teha neile. Tööjuures on ka üks lisaboonus, nimelt Springsures on meil üks mandariinipuu, mille viljad on valmima hakkamas. No need päris valmis küll pole, värvus on küll õige, aga nad on hapukad veel. Kui külmaks läheb, siis tuleb neil alles suhkur välja ja seejärel on nad valmis. Aga ega see ei tähenda, et ma neid töö ajal ei sööks ja koju mandariine ei tooks :)

Kitiga

Proovime Austraalia juustusid

Nii ta magama jäi

G'day, mate! How are You?

Ma mäletan, kui ma eelmine suvi Norras tööl käisin ja seal oli vaja palju inglise keeles (natuke ka vene, norra ja loomulikult eesti keeles) suhelda. Tolle suve jooksul sain pidevalt ingliskeeles rääkida ja hätta ma ei jäänud. Mitmeid kordi öeldi, et oskad hästi inglise keelt ja kõigest sain aru. Enne seda töötasin vastuvõtus poolteist aastat ja ka inglise keelega takistusi ei olnud. Siis aga tulin ma Austraaliasse ja enesekindlus minu heast keeleoskusest kahanes kordades.

Mäletan kohe alguses, kui jõudsime Brisbane'i ja hakkasime oma asju ajama pangakontoris jm, siis tihti ei saanud kohe aru, mida nad küsivad. Nad rääkisid nii kiirelt ja midagi esialgu aru ei saanud. Siin on ikka täitsa oma släng. Õnneks paari nädala möödudes asi paranes, kõigega ju harjub. See oli aga linnaelu. Kui satud kuskile outback'i (tühermaa, sisemaa), siis siin on veel raskem släng, aga ka sellega harjub ära. Muide Austraalia on maailma üks rassiliselt mitmekesisemaid riike, seetõttu on ka keel mõnusalt segunenud.

Põhilised väljendid, mida iga päev kasutatakse on:

G'Day ehk Good day ehk tere (päevast)

Mate ehk semu, kasutatakse nii meeste kui naiste puhul, ka võhivõõraste puhul

How are You!  ehk Kuidas läheb?. Seda kasutavad nad söögi alla ja söögi peale, kohati tundub nagu nad kasutavad seda väljendit teretamise asemel. Näiteks poemüüjad võivad sinu poole pöörduda ainult lausega How are You? Ja keegi ei oota sinult pikemat vastust, kus sa oma elu heas või halvas mõttes lahkad. Enamasti vastavad nad; "Good", "Not too bad", "I'm fine" ning seejärel küsivad küsija käest, kuidas temal läheb.

See ya! ehk nägemiseni, näeme. Samamoodi nagu eelmise väljendi puhul kasutavad aussid seda igalpool ja iga inimesega. Näiteks poes kui ostad midagi ja tuleb see koht, kus ostud on makstud, ütleb müüa sulle "See ya!" Tegelikkuses näed aga inimest esimest korda ja ei näe teda hiljem. Muide mõned ütlevad ka veel "See ya later" ehk näeme hiljem??? Nii teevad võhivõõrad! Oleme paar korda mõelnud, et võiks küsida, kus me siis kokku saame, aga ei tea, kas nad naljast aru ka saavad.

No worries! ehk pole probleemi. Seda kasutavad näiteks juhul, kui palud kellegil midagi ära teha või kui tänad neid tehtu eest. Või jätkudes poe näidetega, siis kui müüa tuleb su juurde ja küsib, kas saab sind aidata ja vastad ei, siis tema ütleb "No worries". See väljend räägib väga palju ka austraallaste eluviisist, kus tegelikult ka pole vaja muretseda. 

Need olid igapäevaväljendid, aga võib kohata palju sõnu, kus aussie'dele meeldib sõnu lühendada ie lõpuga. Näiteks aussie (austraallane), brekkie (sõnast "breakfast" ehk hommikusöök), barbie (barbeque ehk grillimine), sickie (haige). Võib kuulda ka sõnu nagu arvo (afternoon ehk pärastlõuna), stubby (375 ml õllepudel - väga levinud sõna!), plätude kohta ütlevad nad mitte flip-flops vaid thongs.

Siit lehelt leiab hulga rohkem slängi, millest suurt osa ma aussis ilmselt ei kuulegi: http://www.koalanet.com.au/australian-slang.html

Farmielu telgitagused

Nagu teada oli, siis sel nädalal olime tööl vaid kaks päeva. Esmaspäevast kolmapäevani oli vaba ja kuna ilm oli pilves, lubas vihma, siis me ka kusagil ei käinud. Passisime lihtsalt oma toas. Neljapäeva varahommikul hakkas sadama ja hommikul, kui ärkasime oli maa märg, taevas pilves igas ilmakaares ja sadas. Pidime kümneks tööle minema, aga arvasime, et kuna nii hull ilm on, jääme koju. Õnneks aga ülemus helistas ja ütles, et saaksime saab meile paar tundi anda. 

Pidime "natuke" vilja koristama. Paar päeva tagasi tehti ühe silo uks lahti ja taheti sealt vilja kätte saada.  Vili tuli aga liiga kiirelt ja suure survega, et paarkümmend tonni veeres lihtsalt maha. Me pidime siis seda maas vedelevat vilja koristama hakkama. Kuna vihma sadas öösel, siis pealt oli vili kohati märg, kuigi presendid olid peal, aga kuskilt oli läbi tulnud. Võtsime labidaga märja vilja ära ja seejärel hakkasime kuiva vilja koristama. Õnneks osa tehti laaduriga ära, aga  pidime ka kühveldama hakkama. Tol päeval töötasime vaid 3 tundi, sest hiljem oli sadu tugevam ja liiga märg töötamiseks.

Reedel alustasime kell 7 tööga ja ilm oli täiesti selge, hommikul oli paras udu-härmatis ja päris külm ka. Õnneks meie konditsioneer kütab, sest öösel on toas külm. Reedel jätkasime tööl sama asjaga, kuna ilm oli väga hea, siis saime 8 tundi tööl olla ja terve selle aja ainult kühveldasime vilja. Laaduriga palju enam teha ei saanud, niisiis kühveldasime neljakesi umbes paarikümne tonni jagu vilja. Sinna jäi veel vilja maha masinate alla ja peale nii et jätkame sellega kindlasti ka esmaspäeval. Koju jõudes oli küll päris väsinud olla ja lihased hakkasid tundma andma.

Me nüüd loodame, et saame järgnevatel nädalatel ikka korralikult 5 päeva nädalas tööl käia, aga juttude järgi mitte. Aga farmipäevad peame ära tegema, et teine aasta ka siin olla ja kui lugeda teiste blogisid, siis on samad mured ka teistel. Näiteks kui korjad õunu või mis iganes puuvilju, siis tuleb ette vihmaseid päevi, kus tööd teha ei saa või saavad viljad otsa, või ladu täis, siis ootad paar nädalat või antakse paar päeva mingit muud tööd nagu näiteks okste lõikamine. Seda kõike öeldakse sulle aga näiteks tööpäeva lõpus või veel hullem, tööpäeva hommikul.

Seega farmielu selline ongi. Keegi ei tea täpselt, kunas asi valmis saab ja millal kõik otsa saab. Meil peaks algama sorghumi hooaeg, sest vili on valmis, aga nüüd oleneb asi sellest, mida need farmerid, kes seda kasvatavad, tahavad oma saagiga teha. Kas nad müüvad meile või ei? Raske on oma plaane siin teha, sest keegi midagi ei tea ja kui uurida, siis kõik räägivad erinevat juttu ja järgmine päev on ülemustel juba uued mõtted peas. Aaahhhh. 

Carnarvon National Park

Reede hommikul 9 paiku hakkasime liikuma rahvuspargi suunas. Plaanisime ööseks sinna jääda, sest üks ots oli kuskil 190 km. Sõitsime Springsure'ist läbi ja saime ülemuse käest suure kaheksa inimese telgi. Kohale jõudsime umbes 12 ajal. Läksime pargi lähedale asuvasse Takarakka telkimisplatsile, broneerisime omale telgiplatsi. Panime telgi kokku, asjad sisse ja seejärel oli meil kuskil 2,5 tundi aega kohapeal uudistamiseks.

Carnarvon National Park on 298 000 hektarit suur, sellel on mitu n-ö osa, meie olime Carnarvon Gorge´s. Selles rahvuspargis on palju liivakivist kaljusid ja kuristikke. Seal oli valida mitmete matkade seas, mõned olid näiteks poole tunnised, tunnised, 22 km, 86 km jne. Esimene õhtu tegime neid väikseid retki, sest päikesevalgust kauaks ei jätkunud. Käisime kuristike juures luusimas ja otsisime infopuntki lähedalt infot homse retke kohta. Järgmise päeva retk oli meil 22 kilomeetrit pikk ja vist mu elu pikim matk.

Saime ringi vaadata ka meie telkimisplatsil, mis oli väga suur. Sinna olid paljud tulnud ka karavanidega. Jõe ääres nägime kängurusid rohtu söömas ja üritasime neile lähenemiskatseid teha, aga edutult. Pärast võtsime oma gaasigrilli välja telgi juures ja hakkasime süüa tegema ning veini jooma. Päris mõnus vaheldus oli. Õhtul läheb nüüd ikka päris jahedaks ära, vähemalt Austraalia mõistes. 

Praekartulid sibulaga, steik seentega ja punane vein

Hommikul alustasime peale supi söömist oma päevast retke. Igaüks meist võttis kaasa seljakoti, kuhu panime näo kohta 1,5 liitrit vett, paar õuna, küpsiseid. Enne teele asumist kohtasime jälle känguruid, no neid oli ikka päris palju. Vaatasime ja üritasime neile pai teha, aga hüppasid ikka minema. Rännak kulges suurelt jaolt läbi metsa minemist, aga oli ka kusagil kümme korda vaja jõge ületada. Soovitati kõigepealt liikuda raja lõppu (2 tundi) ja seejärel hakata tagasi liikuma ja siis hakata vaatluskohtades käima. Nii me siis tegimegi.

Meie retk kestis kokku kusagil seitse ja pool tundi. Selle sisse jäi meil mitu vaatluspunkti: katedrali koobas, sõduri kanjon, kunstigalerii (aborigeenide kunst kalju seintel), samblaaed ning amfiteater. Sõduri kanjon ja amfiteater olid väga ägedad, esimene oli kaljude vahel ja seal olid maailma suurimad sõnajalataimed. Kuna seal oli suhteliselt pime, siis vähene päiksevalgus moodustas huvitavaid valgusmänge. Amfiteater kujutas endast kohta, mis oli kalju sees üks suur koobas, kuhu sai siseneda kalju ühest küljest või ülevalt. See oli 60 meetrit kõrge, väga võimas. 

Lõpetasime oma retke kusagil viie ajal õhtul ja peale 22 kilomeetrit ei olnudki nii väsinud, kui oleks ehk võinud arvata. Eks need ilusad kohad andsid palju särtsu juurde. Kui jõudsime tagasi auto juurde, polnud meie "ekskursioon" aga siiski läbi. Nägime uuesti känguruid, keda üritasime paitada, aga ei saanud. Üks känguru puudutas oma ninaga Markuse kätt. Siis aga nägime ühte ema-känguru, kellel oli väike poeg kukrus, nii et pea ja jalad paistsid välja. Vot see pani meie retke I-le täpi! Kuna sõnadega on raske kirjeldada, panen parem natuke pilte :)

Mis aga enam nii rõõmustav ei ole - pärast paarikümmend minutit päikeseloojumise taustal kodusõitu ajasime ühe pisema känguru auto alla. Nemad liiguvad kõige rohkem tõusu ja loojangu ajal ning kuna nad on loodusega ühte värvi, on neid raske märgata. Kui me seda Ruud nägime, oli ta tee ääres ja kiirus kuskil 100 km/h, seega polnud ka pidurdamisel suurt mõju. Õnneks läks Ruu täpselt meie kahe ratta vahelt läbi, käis paar kolksu, aga auto jäi terveks. Ruud me ei näinud enam. Faktikoht: Aussis on umbes 60 miljonit kängurut ja 20 milonit elanikku. 

Veel pilte:

Suurim sõnajalg

Amfiteater

Samblaaed

Koduloomad ja väike puhkus

Niisiis. Esmaspäeval võtsime endale kaks kassipoega, ühe nimi on Kitti (noorem, valge-mustakirju) ja teine Nurru (must). Ülemusele jäi veel 3 kassi, nii et pole hullu. Lisaks andis ta mõneks ajaks ka mao Katule. See on carpet phyton ehk mingisugune vaiba-püüton ja pole mürgine. See elab Katu magamistoas. Kassid on üldjuhul väga hästi hakkama saanud. Oskavad õigesse kohta oma hädasid teha ja ära pole veel jooksnud. Enamuse aja on nad praegu toas, sest nad on veel väiksed. 

Kitiga

Neljapäeval saime teada, et meil oli palgatõus olnud. Selle läbiviimine võttis nii kaua aega (väidetavalt kuid), aga lõpuks sai asi tehtud. Siin on muide iga aasta palgatõus, meil kuskil 2-3% ja ülemusel 4%. Arvutasime välja, et saime kusagil 50 dollari senti tunnis juurde. Pole paha selle kohta, et alles kuu aega tagasi tulime. Kuna palgatõus õigeks ajaks tehtud ei saanud, maksti kõikidele töötajatele (ka meile) see tagantjärgi kinni :) Austraalia on ikka heaoluriik.

Neljapäeva õhtul tuli Marty meie juurest läbi. Kuna tema sai pea topeltpalga, siis tõi Markusele burksi (me Katuga loobusime) ja teatas, et meil on nüüd pikalt vaba. Lähme tööle alles järgmise nädala neljapäeval (kui midagi ei muutu). Ehk siis meil pea nädal vaba. Asi siis selles, et hetkel palju vilja sisse ega välja ei viida, seega ka rahasid ei liigu ja niisama koristamisele (muru niitmine jms) nad kulutada ei taha. Muidugi oli see natuke halb uudis. Saime see nädal ka vähem palka kui alguses, sest pole nii palju tunde olnud. Samas kui nüüd mõelda tagasi Eesti endisele palgale, siis oleme ikka õnnega koos.

Mõtlesime kohe õhtul plaani välja, et läheme ühte kiidetud rahvusparki - Carnarvon'i. 

Rohkem ja rohkem

Kitty ja Nurru (must)

Palju kirjutada ei jõua, aga...me võtsime eile endale kaks kassipoega (ülemus Marty andis ühe asemel kaks) ja paariks päevaks ühe mao (ei ole mürgine). Pidime homme küll tööle minema, aga päeva lõpus selgus, et homme on vaba päev, seega üritame minna rahvusparki Carnarvon National Park, mis on siin pea 200 km eemal. See on muide 298 000 hektarit suur, ilmselt kõike läbi ei käi. Plaanime tagasi tulla laupäeva õhtul või pühapäeval siis :) Ahjaa...meil oli palgatõus kah :)

Vaba aja sisustamine

Eile õhtul hakkas meil sadama ja sadas ööläbi. Hommikul selgus, et saame vaba päeva. Sõime kõhud täis ja keerasime uuesti magama. Kell on juba pool 3 päeval ja ikka sajab. Vaatasin vihmamõõdikut ja see näitas et siiamaani on sadanud 30 mm! Ehk saame homse päeva ka vabaks, ei imestaks. Maapind on nii pehme, et sõitsin auto ka kinni, parkisime eile maja kõrvale muru peale, siukest sadu pole siin enne olnud. Kui sadu taganeb, hakkan kaevama.

Vabal ajal polegi siin palju midagi teha. Tavaliselt peale tööpäeva käime dušši all, siis sööme ja seejärel puhkame. Markus vaatab tavaliselt filme või seriaale arvutist. Mina vaatasin ka vahepeal Grey Anatoomiat, aga kuna kahepeale oli nett liiga aeglane, siis loobusin. Nüüd loen teiste Austraalia blogisid. Nii põnev on lugeda, saad teada, millised palgad mujal on, kuidas tööd leitakse jne. Vaatan, et mõnel on vedanud, leitakse kiirelt töö (näiteks ühed korjasid õunu ja maksid selle eest oma õppelaenu ära), mõni on päris mitu ööd pargipingil maganud, sest pole hostelis tuba saanud jne. Igaühele seiklus omaette. Tore on neid lugeda ka reisimise eesmärgil, siis saad kuulda, kuhu võiks minna. 

Lisaks blogide lugemisele saan aega sisustada ka blogi kirjutamisel. Võtsime alguses turismiinfokeskusest hunniku brošüüre, saame neid lugeda, veel on ingliskeelseid raamatuid. Neid lugedes tuleb ikka päris tihti võõraid sõnu ette, aga eks meie keel on juba parem kui pool aastat tagasi. 

Vabadel nädalavahetustel käime linnas sööki ostmas, järve ääres päevitamas, koristame tube, peseme riideid, teeme grilli, kartuli või makaronisalatit ja nii need päevad õhtusse veerevad. Siin lähikandis on ka paar rahvusparki, kuhu tahame minna matkama. Siis saaks natuke vaheldust ka. 

Kokkuvõte: Pool aastat Austraalias

Minul ja Markusel sai 23. aprillil pool aastat Austraalias elamisest. Sellest ajast umbes neli ja pool kuud oleme töötanud ning ülejäänud aja reisinud ja tööd otsinud. Esimese töö saamiseks läks meil kaks ja pool nädalat. Mina sain siis tänu sellele, et mu sõbranna töötas ühes resordis ja sealt lasti parasjagu üks tüdruk lahti. Markus sai Saaremaa tuttava Joonase kaudu farmi tööle. Teise töökoha saime kuskil 10 päevaga. Meie praegune ülemus Jenny ütles, et kuna talle eelmised eestlased siin väga meeldisid, siis kui ta nägi kuulutuses, et oleme eestlased, teadis ta kohe, et tahab meid tööle. 

Kuue kuu jooksul oleme käinud natuke Austraaliat avastamas ja kaks nädalat olime Uus-Meremaal. Austraalias oleme käinud Brisbane's, Cairnsis (kaks korda), Darwinis, Sydney's, Groote Eylandt'il, idarannikul randades. Selgeks on saanud see, et kuna Austraalia on nii suur, siis kahe aasta jooksul me seda läbi reisida ei suuda. Võib-olla suudaks ka, aga meie peamine eesmärk on koju tulla parema finantsseisuga kui sealt lahkudes. 

Naljakas on see, et meie rahaline seis on siin kordades parem kui Eestis. Me teenime rohkem, toit ja bensiin ning riided on palgaga võrreldes tunduvalt odavamad kui Eestis. Kuigi meil on rohkem raha kui enne, siis kulutada me ikka väga ei raatsi. Vahest käime ikka poodides kolamas ja kui näeme midagi ilusat, siis hakkame kohe praktiliselt mõtlema, et ah mul on 6 pluusi, et mul ikka pole seda vaja jne. 

Austraalias on täitsa tore olnud, oleme kohtunud paljude huvitavate inimestega väga paljudest riikidest. Saame parandada inglise keelt, kogeda austraallaste kultuuri, sööki jms. Inimesed on siin väga sõbralikud ja stressivabad. Päike tõuseb enam-vähem aasta läbi kell 6 hommikul ja peale seitset õhtul on alati pime. Juunist-augustini on siin talv ja maksimum temperatuur on siin Emeraldis näiteks 25 kraadi, ehk siis nagu Eesti suvi. 

Austraalia on ilus ja tore ja mida kõike veel, aga see pole ikkagi Eesti. Praegu, kui me teame, et Eestis hakkab suvi ja ilmad lähevad ilusaks, tekib väike koduigatsus. Seal on nii palju asju, mida tahaks teha. Omavahel arutledes oleme puudust tundud Eesti söögist (LEIB!, kilu, kohukesed, kohupiimakreemid, Saaremaa juustud, hakklihakotlet, hakklihakaste, keedukartul (aussi kartul on teise maitsega), keefir, verivorst, Kalevi šokolaadid ja kommid jne). Kodus tahaks rattaga ning rulluiskudega sõita, sõpradel külas käia, SAUNA minna, veekeskusesse sulistama. Tunnen puudust eestikeelsetest raamatutest, filmidest, seriaalidest ja muusikast. Nii palju häid asju on ikka kodus! Tänu Eestist eemal olemisega hakkad alles aru saama, kui olulise tähtsusega mõned pisiasjad sinu elus võivad olla. 

Plaanime Austraalias olla kaks aastat, sest palgad on head, töö leidmisega on siiamaani hästi vedanud, reisida meile meeldib ja see on hea vaheldus Eesti elule. Saame siin teise aasta viisa jaoks farmipäevad ka ära teha. Eestisse plaanime tulla ilmselt sügisel, kahe viisa vahel. Seniks aga jätkuvad meie seiklused üsna üksluiselt. Nädalavahetus möödus eile järve ääres päevitades, täna tegime grillsteiki, makaronisalatit ja põletasime oksi. Eile saime teada, et üks itaallane läheb nüüd kolmeks kuuks ära ja kaks itaallast lähevad teise platsile paariks nädalaks tööle. Ehk tänu sellele on meil ka rohkem tööd. Homme tagasi tööpostile!

40+ ehk mille valid sina?

Meie kohalikus kollektiivis (kolme koha peale kokku) on päris kirju seltskond. Emeraldis on 4 inglast (üks paarike ja kaks tüüpi), kolm itaallast (üks paarike ja üks tüüp), üks kahekümnendates austraallane, üks mustanahaline mees Nepaalist ja siis 40-50 kanti jäävad aussi paarikesed. Kõik nad elavad kohapeal, enamus töötajatele ehitatud majas, aga paarikestel on oma karvavanid, need kõik on kontori ümber muide. Gindies oleme meie eestlased ja Springsureˇis austraallane Marty ja uus-meremaallane Abe (Abraham).

Mina mõtlesin, et meie välismaallased oleme siin ainsad "kodutud", kes reisivad ühest kohast teise, pakkinud terve oma varanduse seljakotti. Aga ei...Üleeile, kui hakkasime tööautoga kõik koos töölt ära sõitma, hakkasin rääkima Sandraga. Tema töötab sample standˇis (võtab viljaproove) ja ta mees töötab ka kusagil siin, pole veel näinud. Sandra on pärit Inglismaalt ja on kusagil 50.ndate alguses. Tema kolis oma mehega 2001. aastal Uus-Meremaale ja nad elasid seal 7 aastat. Ta rääkis, et on kogenud umbes nelja maavärinat, aga ükski neist pole olnud nii jube. Üks muidugi kirjelduse järgi tundus, kui ta rääkis, et põrand konkreetselt lainetas. Ta ütles, et kuigi see maavärin oli ehk minutijagu, oli pärast kuskil 8 tundi merehaige tunne. Ehk ta võrdles maavärina tunnet merel õõtsumisega.

2008. aastal kolisid nad Austraaliassse. Nad ostsid omale karavani ja hakkasid töötama ja reisima. Nad töötavadki ühes kohas natuke, siis reisivad edasi, otsivad pärast uue töö jne. Ma ütlesin talle, et siis sa oled põhimõtteliselt nagu meie, bäkkpäkkerid (seljakotirändurid). Siis ta vastas, et jah, ainult, et natuke vanem ja suuremate mugavavustega (karavan). Nad on reisinud peaaegu terve Austraalia ranniku läbi (siinkohal meenutan, et Austraalia on Euroopa suurune), käimata on veel sisemaa, aga seal on enamjaolt vaid kõrb. Tasmaanias (Lõuna-Austraalias asuv imeilus saar) nad korjasid näiteks vaarikaid. Nüüd nad koguvad oma mehega raha, et minna 32-ks päevaks kruiisile, mis algab Austraaliast ja lõppeb Itaalias. Nad lähevad korraks ka Inglismaale, et näha esmakordselt oma lapselast. Seejärel tulevad tagasi Austraaliasse.  

 Ma ei ole enne vist kordagi kohanud sellises vanuses rändureid. Ikka oled harjunud, et emad-isad käivad ühes kohas tööl mitukümmend aastat, elavad ühes kohas, suvel nokitsevad peenarde kallal, niidavad muru, talvel kaevavad autot lume seest välja, laupäeviti käivad saunas jne. Austraalias kohtad aga nii palju erineva mõtteviisiga inimesi. Siin on üks paarike veel, Pat ja Frank samasugused rändurid, nemad tunduvad ligemale 60-ne kanti. Koos nendega töötades olen näinud, et nad on täpselt samasugused  inimesed nagu meie vanemad, teevad kohusetundlikult tööd jne. Mõttelaadis sellist hipilikkust küll nüüd ei ole, lihtsalt teised huvid. 

Ma ei kujutaks ette, kui Eestis keegi mu tuttavatest 40+ ütleks mulle, et müüks oma maja maha, ostavad karavani ja hakkavad mööda ilma ringi reisima. Seal mõeldakse, et oled peast soojaks läinud. Saksamaal pidi see aga uus trend olema. Iseenesest lähevad enamus neist reisima siis, kui lapsed on iseseisvaks saanud ja siis ongi aega tegeleda asjadega, millest oled siis unistanud, kui lapsed alles nooremad olid ning käed-jalad tööd täis. Sellised paarid tunduvad igatahes väga julged olevat. Ei ole vist niisama lihtne loobuda oma kodust, töökohast, traditsioonidest, mugavusest, samast keskkonnast jne.

Muide täna meie ülemus Jenny rääkis, et tema tahab ka peale Graincorpi reisima minna nii nagu tema töökaaslased. Ehk siis natuke siin tööd, siis reisima ja kui näed, et raha hakkab lõppema, siis otsid uue töö. Jaa....siis ta ütles, et ta sai eelmine nädal 61-aastaseks. Kange eit ma ütlen!