Eestlased!

Hommikul panime osad asjad juba kokku, mida plaanisime Gindie'sse ära viia. Tassisime just asju autosse, kui üks eestlane meile helistas (numbrid ja info saime läbi "Eestlased Austraalias" kommuunile Facebookis). Nemad olid just meie karavanpargi juures ja tulid meid üle kaema. Tegime väikse tutvustusringi ja leppisime kokku, et näeme järve ääres.

Meie tegime väikse šopingutuuri. Ostsime ära tekid-padjad-linad-padjapüürid-rätikud-poti-panni jms. Kui te arvate, et see nüüd palju maksis, siis oo ei. Läks kusagil 3 tunni palk, muidugi ostsime kõige odavamad asjad ka. Üks kandalanae soovitas meil osta valgendajat, et seda panna WC-potti, siis pidid konnad ära kaduma. Ma eelmine kord lasin potti tavalist WC puhastusvahendit ja seekord oligi üks laip ulpimas. Sorry küll konnad, aga seal, kus olete teie, on ka maod. 

Kui me oma kola Gindie'sse ära viisime ja potti valgendajat lasime, asusime jälle järve äärde sõitma. Olime siis koos veel kolme eestlasega (kokku oli kuus minu, Markuse ja Katuga), üks paarike, kes töötavad lehmafarmis ja üks noormees ka farmist. Rääkisime nendega juttu, jõime ja sõime. Ühel hetkel läksid neli neist WC-sse ja kuna nad kõik omavahel eesti keelt rääkisid ja möödusid veel ühest eestlaste seltskonnast saime veel sõpru juurde (kokku koos meiega 10). Kutsusime neid ka enda juurde ja hakkasime siis uurima, kes kust pärit on, mida teeb jne.

"Kuskil miskit toimub, eestlased..."

Nemad neli töötavad puuvillafarmis, mis on täpselt meie naaber Emeraldi töökohas. Selge. Siis tuli veel välja, et ühe tüübiga on meil 9 ühist tuttavat. Noh näiteks ta käis mu venna, paralleelklassivenna ja venna hea sõbraga koos sõjaväes; lisaks käisime ühes koolis, tema klassis oli mitu ühist tuttavat jne ehk siis saaremaa poiss. On ikka väike maailm....ja juttu jätkus kauemaks.

Kuna meie oleme juba 5 kuud Aussis olnud ja vähe eestlastega kokku puutunud, oli üle pika aja väga vahva. Esiteks juba seetõttu, et sa saad rääkida ilma, et sa pead mõtlema, kuidas laused inglise keeles on või et mis see või too sõna tähendab. Tore on küll keelt harjutada, aga tänane päev oli kui puhkus ajule. Markusel väga keelega probleeme ei ole, tema saab meist kõige paremini aru. 

4 vaba päeva ehk munadepühad!

Esimene vaba päev (29. märts) möödus meie kauni järvekese Maraboon'i juures, käisime päevitamas ja ujumas. Saime teada, et tegemist on ühe Austraalia suurima tehisjärvega. 1972 ehitati sinna suur tamm, mis hoiab üle miljoni megaliitri vett kinni. Tänu sellele on siin põllumajandus paremale järjele saanud. Poest süüa kaasa ei saanud osta, sest KÕIK supermarketid olid kinni. Tanklast mingid näksid saime.

Täna, 30.märts...Esiteks suured õnnesoovid minu vennale, kellel on täna juubel 25!

Päeval käisime The Gemfields'is ehk kohas, kus leidub vääriskive. Muide Emerald tähendab tõlkes smaragd. Emeraldist 40 kilomeetrit eemal on linnad nagu Sapphire ja Rubyvale, kus kaevandatakse vääriskive. Meie ootused olid suuremad, kui pilt ise. Linnad oli väga väiksed, ma nimetaks neid rohkem külaks. Parajad pommiaugud. Tundus, et igal majapidamisel oli oma väike kaevandus, kuhu üritati turiste meelitada. Meie käisime ka ühes neist. Seal sai 17 dollari eest minna maa alla tuurile. Seal räägiti pisut ajalugu kaevandamisest, tunnelites ringi liikuda ja pilte teha. Vääriskive seinas ei näinud. Küll aga sai kohapealt osta endale kotitäie liiva ja oli võimalus seal seda söeluda ning näha, kas leiad midagi. Muidugi oli poes müügil vääriskive ja ehteid. Kuigi erilist emotsiooni me ei saanud, oli hea meel, et ära käisime. Muidu oleks ju kripeldama jäänud. 

Õhtu see-eest kujunes paremaks. Igal laupäeval on meie linnas rodeo! See algas kell 6 õhtul ja kestab hilisööni (tulime varem ära). Pilet oli 15 dollarit. Parkla oli suure muruplatsi peal, kohe tekkis tunne nagu oleks Õlletoobril või jaanitulel. Võtsime tribüünil koha sisse ja vaatasime show-d. Meie kõigi jaoks oli see esimene rodeo. Seal oli mitu vooru, küll ajasid inimesed hobuste seljas pulle taga, küll viskasid pullid inimesi oma seljast maha, siis tantsiti, koerad tegid oma tiire ümber postide ja mida kõike veel. Rahvast oli metsikult, enamusel olid teksad, suure pandlaga vöö, triik- või flanellsärk ja kaabu. Väga stiilne! Oli ka ehtsaid vanakooli inimesi. Huvitav oli jälgida inimesi ja nende riietust.

Mõned austraallased uurisid ka, kust me pärit oleme. Seda juhtub päris palju, ka poes peale paari lause vahetamist. Enamasti uurivad, kust me tuleme. Siis teine küsimus on, et kus Eesti üldse on või kes on meie naabrid. Siis uuritakse, kaua olema Austraalias olnud ja kaua konkreetses kohas ja kaua plaanime siin veel olla ja mis me siin teeme. Siis kujuneb jutt juba edasi...

Tulime ära kusagil 9-10 ajal, aga plaan on veel ükskord minna. Meile väga meeldis! Võiks isegi öelda, et üks mu lemmik elamusi siiani Austraalias!

Tööpäev Emeraldis

Kolmandal tööpäeval asusime töötama Emeraldi platsil koos kahe inglise tüübiga. Üks neist on 20-aastanne Tom ja teine 23-aastane Jamie, mõlemal korralik aktsent küljes. Vahepeal ei saa neist midagi aru. Meie töö oli platsil olevate presentide kokku voltimine. Need olid tõesti suured ja kohati läks viite-kuute inimest selleks vaja. Nemad on siin töötanud 3 kuud, tulid et saada teise aasta viisat ja ütlesid ka, et pole siin erilist kunsti, mida õppida. 

Pidime ühele suurele viljahunnikule panema topelt- presendi, sest ühel olid augud sees ja siis kui kaks presenti lisaks peale panna, kaitseb see paremini lindude ja vihma eest. Selleks oli vaja kahte traktorit. Kõigepealt teed presendi otsa köiega sölme ja teise otsa paned traktori külge. Siis hakkasid traktorid koos paralleelselt liikuma, üks paremal pool hunnikut, teine vasemal. Vahepeal pidime meie minema hunniku keskele, et presenti üle tõmmata, sest keskelt läks see nii kõrgeks, et traktorid ei tõmmanud enam katet üle. Siis pidime presendi peal olema, et tuul seda ära ei viiks. Kahe jalaga peal ei tohi olla, sest tuul võib väga kiirelt alla pääseda ja osad ongi lennanud tänu sellele. Kui traktor vanad kummid äärte peale viskas, oli töö valmis.

Siis pidime minema ühe suure viljahunniku juurde. Seal oli pealt vilja ära võetud ja all oli kõik mädadenud. Pidime selle kõik kopa sisse kühveldama ja siis veetakse minema. Ehk siis presente pannakse peale, aga ikka niiskus ja vihm pääseb kuskilt ligi ja alumine osa hakkab hallitama, mädanema. Poisid enamasti kühveldasid, mina lükkasin harjaga sodi hunnikusse. Siis võtsime jälle labidad-harjad kätte ja ootasime, millal kopa möllab. Üks kopa täis mädanenud vilja teeb firmale 300 dollarit kahjumit.

Töötasime poole neljani, saime 8 tundi kirja. Meie kaastöötajad inglased ja üks austraallasest vanem kopamees olid parajad naljavennad. Väga lebo ja naljakas päev oli. Hommikul kiitis Marty meid eilse töö eest Gindies, ütles, et väga hea töö. Õhtul käisime ujumas järves, siis söök ja dušš ning jalutasime tagasi oma töökoha juurde. Seal on ka karavanid-kämpingud, kus töötajad elavad. Inglise kutid kutsusid meid õhtul sinna, tegime mõned joogid ja siis läksime linna peale. Käisime kahes baaris, iiri pubisse me ei saanud sisse, sest seal võib ainult teatud riietusega olla. Markusel olid matkajalanõud ja teda ei lastud sisse! No on ikka uhke koht...

Teine päev

Kogunesime kella 7-ks Gindie platsile, mis on meie kodulinnast kuskil 22 km kaugusel. Platsil esimese asjana kobisime kontorisse, kus panime oma tööpäeva alguse kirja. Sealne mees Marty rääkis meile huvitavaid asju. Näiteks et igal hommikul on Toolbox Talk ehk selline väike jutuajamine, kus räägitakse, mis on tänased tööülesanded ja nendega kaasnevad ohud. Markuse töö oli trimmerdamine.

Minu ja Katrina ülesanne oli platsil olevate presentide kokku lappimine. Välja arvatud need väga suured, selleks pidi mitut inimest vaja olema. Meil kõige suurem oli ehk 30 meetrit pikk ja enamus 1-3 meetrit laiad. Marty näitas meile ette, kuidas peab tegema. Tema arust pidi see meil enam-vähem päeva töö olema (8 tunni jagu), aga me saime kolme tunniga valmis. Ei ütleks, et oleks kiirustanud, ei oska ikka tööluusi teha või nad alahindavad eesti naisi. Marty rääkis, et siin võib kohata väga palju pruunmadusid, palus meil ettevaatlik olla. Lisaks käskis päiksekaitsekreemi panna, sest päeval läheb päike päris kuumaks. Ööd ja hommikud on juba jahedamad.

Tammi juures

Marty ütles, et kui meil aega üle jääb, siis võime kööki koristada, sest me ütlesime, et kui nad selle koha korda teevad, siis me võiksime seal elada. See on siis see sama koht, kuhu me esimese päeva õhtul tulime. Seal on ka Gindie platsi ainus WC, seega oleme konnadega rohkem sõbraks saanud. Eks harjub ikka kõigega. Täna tegime köögi ikka väga korda, sinna pannakse uus pliit ka ja see vist on lausa meie jaoks sinna toodud. Seal elades säästaks raha... Pealegi öeldi, et lõikuse ajal on tööd nii palju, et ilmselt töötame 15 tundi päevas, siis ei jõuagi muud teha kui ainult dušš-söök ja magama. Milleks siis maksta elukoha eest? 

Vaatasime täna isegi poest, et kui ostaks endale tekid-padjad-linad-potid ja pannid, läheks see maksma meile kuskil 4 tunni palga. Siin on mingi JYSKY taoline pood, kus on väga  odavad majapidamistarbed, riided jne, näiteks ujumispüksid sain 2 dollariga, t-särgi 4 dollariga. See on umbes viiendik mu tunnipalgast. Eestis küll nii odavalt asju ei saaks. Supermarketites on ka head diilid, näiteks kui muidu 1,25 liitrine karastusjook maksab neli daala, siis tuleb kampaania, kust saad neli sellist osta 5 dollariga. Ja nii ongi!

Homme jälle seitsmeks tööle ja siis tuleb vist neli vaba päeva, sest siin on suured pühad. Siis saame hakata linna uudistama, laupäeval on kusagil rodeo, mida tahame vaatama minna.

Esimene farmipäev kirjas!

Esimene tööpäev Graincorpis kujunes järgmiselt: kogunesime 7-ks kontori juurde. Seal inimesed tegid suitsu ja ajasid juttu umbes veerand tundi. Meie pidime ühe ülemusega minema Gindie tööplatsile, aga reaalselt sinna jõudsime alles 2 tundi peale tööpäeva algust. Siin ikka osatakse asju venitada, hommikul iga nurga peal on vaja väike jutt teha kellegiga. Siis unustatakse asju maha ja sõidetakse edasi tagasi. Lisaks olid ka kontori võtmed kadunud, neid oli vaja Gindie platsi jaoks. Pole hullu, tund ju jookseb.

Platsil oli fookuses suur kikerhernehunnik, mis oli presendiga kaetud. Sinna olid augud sisse tekkinud ja need paigati teibiga ära. Linnud olid aga hakanud seda teipi nokkima ja augud tulid sisse osadesse kohtadesse, lisaks oli present helesinine ja teip must, nii et meie töö oli 

1) augud teibiga katta

2) teip paksult valge värviga kattta

Põhirõhk oli siis kaitsta presenti lindude eest. Meil Katuga oli tööd pea terveks päevaks. Päris vahva oli, kui hunniku otsa ronid, siis kergelt tuul loperdas ja herned vajusid. Muidugi määrisime end juba ära ka, aga eks need tööriided ongi hooramiseks.

Markus töötas rohkem ülemusega. Nad pidid presendi pealt mullavalle eemaldama. Kui me Katuga saime valmis, aitasime ka. Hunniku pealt tõmmati present eemale ja osadesse kohtadesse oli sattunud vesi, seal olid kikerherned, mis olid mädanema läinud. Need tuli ära eemaldada nii palju kui võimalik. Ülemus mõllas kopaga, meie olime labida ja luuaga vastu. Töö polnud raske, hea oli vahelduseks füüsilist teha. Ainuke asi on päike, see läheb ikka kuumaks ja siis on tööviljakus kahanev. Homme peame rohkem vedelikku kaasa võtma ja päiksekreem on vajalik. Mina kasutasin ja ei põlenud kuskilt ära, Markusel on rekkamehe päevitus.

Kella viieks olime tagasi linnas ehk tööpäev kestis 10 tundi, kaks pausi olid sees. 

Graincorp

Hommikul kell 9.00 olime Emeraldis Graincorpi kontoris. Meid saadeti konverentsiruumi, seal paluti lugeda ühte raamatut, mis rääkis firma visioonist, ohutusnõuetest jms. Kõige tähtsam lause oli järgnev: Mitte üksi töö ei ole nii kiire, et poleks aega seda ohutult teha. Põhiliselt rääkis Phil meile tund aega ohutusnõuetest. Kui näed kuskil silti Oht, siis ei tohi sinna lähedale minna ega midagi näppida. Üleüldse ei tohi siltidele lähedale minna. Kui midagi teha ei oska või pole treenitud, siis öeldi, et kui keegi käseb teha, siis ütled, et sind pole välja treenitud ja sa ei tohi teha. Päris rangelt öeldi, et kui ei oska, siis ei tee midagi. Tuleb siis keegi teine kutsuda, kes näitab ja õpetab. 

Muide meil pole siiamaani õrna aimu ka, mis me tegema hakkame. Täna allkirjastasime pabereid jms, pärast üks tüüp tiirutas meid platsil ringi, näitas, kus miski asub. Seal olid siis silod, suured laohooned, suured presendiga kaetud viljahunnikud, kaalusild. Päris paljud suured rekkad olid täna kohal valmis laadimiseks. Siin nimetatakse neid Road Train ehk teerong. 

Platsil peab alati kiiver peas olema (selle tohib ära võtta ainult autos või kontoris), helkurvest või helkuriribaga pluus, kaitseprillid ja turvasaapad. Kõik peale saabaste anti meile kaasa. Lisaks olid kotis veel kõrvatropid, kindad, päikseprillid, kindaklambrid. Pärast seda öeldi meile, et peame homme minema Gindie'le tööle, see on siit 22 km eemal. Öeldi, et enamasti nad töötavad esmaspäevast reedeni, aga kui nelja nädala pärast, kui vili on valmis, töötame 7 päeva nädalas. Palganumbrid olid paremad, kui eelmises  töökohas, siin makstakse ületunnid ka välja.

Pärast käisime ümbruskonnas ringi luusimas. Siin on üks suur järv Maraboon, kus ujumas käisime. Nägime rohu peal ja vees kilpkonnasid. Ilus koht oli. Homme kell 7 lähme kontorisse ja sealt edasi platsile. Eks näeme, mis saama hakkab.

Järv on Gindie platsi lähedal

Emerald

Sõitsime täna päris pikalt Emeraldi, teel oli palju teetöid ja suuri veoautosid, millest polnud nii lihtne mööda minna. Ühel oli näiteks maja taga ja teisel tank. Emeraldi linnna jõudes avastasime, et see polegi pommiauk. Netis rääkis, et linnas on kuskil 13 000 inimest, aga tänu sellele, et siin on palju tööstusi, on linn päris hästi arenenud. Siin on suured toidupoed, kaubanduskeskused jms. Linnad, millest eelnevalt läbi sõitsime, olid rohkem maha jäänud. Positiivne üllatus. 

Magamistoad

Teisena hakkasime otsime meie kontaktisikut, kelle leidsime firma tööplatsilt, tema elab karavanis. Saime juhtnöörid oma tasuta majutuse kohta ja tööpäeva kohta. Peame homme kell 9 hommikul olema kontoris. Paar tundi pidi minema tutvustamisega. Majutus on aga linnast 22 km väljas Gindie nimelises kohas, seal on ka väike siloplats, kus pidi meie maja asuma. Ta rääkis, et meil on kaks tuba, eraldi köök ja pesemiskoht. Hakkasime sinna sõitma.

Siloplats meie maja taga

Kohapeal avastasime, et seal on erinevate vahemaadega umbes 9 maja. Käisime pooled neist läbi, esimeses oli kõik väga räämas ja tundus nagu poleks seal keegi elanud. Seal oligi ainult magamistuba, WC ja köök, selline ristkülikukujuline kuut. Kõrvalmaja oli samasuguse ehitusega, aga seal polnud mööblit sees, samuti väga must. Sõitsime paarsada meetrit edasi, aga ikkagi ei leidnud õiget kohta. Helistasime ja saime täpsemad koordinaadid (veelkord üks näide, kui organiseerimata on asjad siin - aussis üldiselt). Meie valduses oli kolm väikest putkat. Ühes oli kaks musta magamistuba, kus oli ainult 2 voodit madratsiga, laud ja kaks kappi. Lambil olid pirnid puudu ja kui ta proovis ühte lampi pirni sättida, lendas see õhku. Köögis olid enamus vajalikud asjad olemas, aga kõik oli must ja räpane, putukaid täis.

Meie täisvarustusega magamistuba, madratsid tuuldudvad õues.

Mõtlesime, et no mis seal ikka, hakkame koristama. Linu meil polnud, aga arvasime, et saame ühe öö hakkama. Peale tunnist koristust tahtsin minna WC-sse. WC ja pesuruum olid koos eraldi putkas. Tõstsin siis prill-laua üles ja sama kiirelt kukkus see alla tagasi. Ma ei saanud algul aru, kas potis olid suured kakajunnid või hunnik konnasid. Markus vaatas üle ja nägi seal kuute suurt rohelist konna!!! No vot see oli küll jäämäe tipp. Siis leidsime õues oleva pesumasina seest veel mitu konna.

Konnapoisid

Ausalt öeldes olime kõik pettunud. Esiteks otsisime enda majutuskohta, mida oleks ju saanud pisut kergemini korraldada. Siis hakkasime koristama oma tuba, mis oleks ju võinud uute jaoks korra olla. Muide mitte ühtegi teist inimest meie kõrval polnud, lähimad olid 100 meetri kaugusel. Olgu, kööki me ei jõudnud koristada, ega ka süüa teha, sest seal polnud potte ja panne. Olime üllatavalt tolerantsed kuni mängu tulid konnad! Tundub, et selline asi võib natuke midagi ka firma enda kohta öelda. 

Sõitsime tagasi linna ja leidsime soodsa majutuse karavanpargis. Oleme ka kuudis, minul ja Markusel on oma tuba, Katul oma nurk elutoas-köögis, eraldi WC ja dušš. Uskumatult hea tunne oli siia tulla. Tegime kohe süüa, siin kõik vajalikud asjad olemas. Homme läheme ikkagi tööplatsile ja uurime, mis tööd nad siis meile annavad. Sõitsime ikkagi 1200 km maha, ostsime tööjalanõud ja riided (ok, need olid kuskil 60 daala ehk kokku). Uurisin natuke ka eestlaste käest läbi Facebooki, kuidas see firma on ja jäi mulje, et see on ikkagi ok. Proovime ära! 

Mackay

Tänane päev möödus ainult sõitmise all. Sõitsime mingi 600 km, maandusime Mackay linnas. Innisfailist väljudes hakkasid farmipõllud pihta, mõned banaanifarmid, mangod ja siis pea terve tee oli paremal või vasakul suhkruroog. Nägin ka mitut kängurulaipa tee ääres. Muide koht, kus me ööbisime, Shack Backpackersi omanik uuris, kas me ei tahaks sinna tööle minna, sest kolme nädala pärast pidid banaanid valmis saama ja siis olevat palju tööjõudu vaja. Praegu paljudel hakkab seal 3 kuud täis saama ja tahavad ära minna. Selle omaniku pruut on eestlane! Võtsime igaks juhuks visiitkaardi, aga juba homme oleme Emeraldis ja esmaspäeval näeme, mis saama hakkab.

Eile alustasime teekonda Cairnsist, täna Mackays ja homme Emeraldi. Kokku 1128 km

Innisfail ja neli eestlast

Hommikul kell 8 viis Markus auto remondikotta. Me sõime Katuga hommikusööki ja kui Markus tuli, läksime kesklinna kinno, hommikul 9:45. Vaatasime kriitikute poolt maha tehtud Visa Hinge (A Good Day To Die Hard). Film oli väga põnev, koguaeg mingi action käis. Peale filmi vaatamist helistas Katu meie uue töökoha personalijuhile, kes polnud meile endiselt e-maili saatnud. Muidugi oli ta valesti selle kirjutanud, kuigi Katu tähthaaval ütles meiliaadressi ja peale kõnet saatis sõnumiga ka andmed. Ühesõnaga nüüd saime meili kätte. 

Meilis oli kirjas asukoht, kuhu täpselt minema peame ja millised tööriided peavad olema (kirjud ei tohtinud olla, jalanõud peavad pahkluu ära katma ja lühikesi pükse ei tohtinud kanda). Ostsime kaubanduskeskusest nõuetekohaseid tööriideid ja jalanõud. Saapad maksid 69 daala, aga me ostsime kolm paari ja müüa ütles, et täna on neil eridiil, ostad ühe paari, saad teise tasuta. T-särke saime ka ühest meeletult odavalt poest, seal oli tühjendusmüük, saime kuskil 2-3 dollariga ühe särgi. Meil oli päris hea meel.

Mis aga nii hea ei olnud? Peale kohustuslikku šoppamist passisime niisama kaubanduskeskuses, sest ootasime, millal meile remonditöökojast helistatakse ja auto tagasi saame. Lõpuks kell pool seitse õhtul tüüp helistas. Oeh, olime päris tüdinud. Tööd pidi olema küll ainult kahe tunni jagu, aga ta ütles, et ei tea, millal kõik jupid kohale tulevad. Ta veel lisas, et parempoolne tagumine rehv tuleks ka kiiremas korras ära vahetada.

Alustasime sõitu Innisfaili, tunnikese kaugusel Cairnsist. Kui sõitma hakkasime, oli alanud meeletu vihmasadu, välku lõi ka. Avastasime, et pimedas tuled ei ole kõige paremad, ikkagi vanem auto. Kohati oli sadu nii tugev, et kiirteel pidime sõitma 50-ga. Enne ringteed küsis Katu, kas siin kängurud võivad ka teele tulla? Ma vastasin, et jaa, neid ju igal pool. Sekund hiljem ületas känguru teed. Vot mis kokkulangemised.

Nüüd oleme Innisfaili linnas Shack Backpackers working-hostelis, kuhu õnne korral toa saime. Siin hostelis on muide neli eestlast! Meie oma teekonnal pole just väga palju eestlasi kohanud. Eestlaste sõnul pidi see olema selle linna parim ja uusim tööhostel. Paar sekundit toas olles nägime ka ühte prussakat. Seiklused jätkuvad....

Kuumemad tööturu uudised

Peale seda, kui ostsime auto ja muutsime Gumtree kodulehel oma kuulutuse ära, et meil on auto, on inimesed hakanud meist ise huvi tundma, mitte vastupidi. Eile õhtul helistas ka mingi mees, pakkus ühele tööd loomafarmis. Mõtlesime, et kui vähemalt kaks saaksid töö, siis võib jah öelda. Nüüd meil ju ühine vara ka, peab teisiti mõtlema. Ütlesime ära.

Täna hommikul, kui valisime Colesi supermarketist hommikusööki, helistati Katrinale ja pakuti meile tööd GrainCorp farmi ehk midagi teraviljadega seoses (me kahtlustame, et see sama firma, kes meile eile helistas). See naine palus meil kiiresti ära täita avalduse kodulehel, kuhu pidi sisestama oma andmed (viisa number, autojuhilubade nr jne), vastama küsimustele (nt: kas sulle meeldib riske võtta). Kokku võttis see pisut üle tunni aja, päris palju küsimusi oli, enamus ohutusnõuetega seoses. Siis Katrina helistas sellele tegelasele tagasi ja too küsis, et millal me siis saame kohale tulla. Peame nüüd teisipäeval olema Emeraldis, siit 1000 km eemal, siis saame treeningu ja eks näeb, mis edasi saab. Tööst me väga aru ei saanud, mingid lihttöölised. Ta lubas ka mingi kirja e-mailile saata, ehk siis saame rohkem aru.

Clifton Beach

Täna tegime turistipäeva, käisime mõned rannad läbi. Ookeanivesi oli 29 kraadi, uskumatu!!! Väga soolane ka muidugi. Praegu saab ujuda ainult mingi teatud ala piires, vee sees on võrk, mis hoiab meduusid jms asjad eemal. Siiski võib ka sinna võrgu sisse midagi sattuda. Vetelpääste käib muidugi proove ka võtmas. Lainetega on päris mõnus ujuda, vaheldus eesti randadele. Markus ostis endale täna uued helesinised ujumispüksid ja plätud. Kui nüüd tööle saamegi, siis ei tea, mis seal Emeraldis üldse teha on. Praegu uurime firma ja asukoha kohta ka. Emeraldis elab näiteks 13 000 inimest. Firma tundub olevat väga-väga suur.

Uudised tööturul

Esmaspäeval oli päris masendav seis. Esiteks hakkasime mõtlema, kui palju oleme tööd otsinud, aga vastust või lootusekiirt ei näe kuskil. Siis lugesin natuke teiste eestlaste käekäigust austraalias ja sain kuulda mitte nii toredaid uudiseid. Näiteks ühes kohas on just hooaeg algamas, aga inimesed juba ootavad, hostelid täis jms. On ka teisi, kellel tööbüroodega isegi ei näkka. Ühesõnaga oli selline mustem päev.

Kolmapäeval oli Katul postkastis kaks kirja, muutsime ju kuulutustel ära, et meil nüüd on auto. Esimene koht pakkus tööd mandariinifarmi korjajana. See naine kirjutas siis meile, et enne peame mingisuguse makse tegema (mis oleks siis toa ja korjamiskottide eest) ja siis alles saaksime neilt täpsema kirja, kus nad asuvad ja loomulikult kinnituse ka. Aga ikkagi...Teine imelik asi, Katrina kirjutas ka, et kas sinna kuskile lattu ei saaks tööle. Siis saatis uue kirja, et ok, olete laos. Mitte ühtegi lisainfot ei küsinud meilt, isegi CV-sid polnud meil ju. Väga kahtlane. Korraks oli muidugi hea tunne, et saaks juba tööle ja kõik ühte kohta, aga siin oli konks.

Vaateplatvorm

Palm Cove

Teine pakkumine oli veel, aga siin jäi arusaamtuks kas ühele või kolmele. See oleks mingisuguse vilja farmitöö, Katu helistas sellele tegelasele tagasi, et lisainfot uurida, aga siis võttis juba keegi teine vastu ja see tähtis nina oli "kättesaamatu". Pidi meile ise tagasi helistama. Siiani vastust ei ole. 

Kolisime täna hommikul enda hostelist välja. Kuna meil nüüd auto on, olime kavalad, tasuta toidu riiulilt võtsime nodi kaasa, maitseaineid jms. Raamaturiiulilt ka mingi 10 raamatut, 3 neist on vist Austraalia turismiga seoses. Mul oli muide ammu plaan üks neist osta, nüüd sain kolm tasuta. Mõtlesime, et ehk kuskil pärapõrgus on neid hea lugeda ja keelt arendada. Sõitsime Port Douglasesse, hetkel oleme kümnekohalises ühikatoas. Päeval käsime Katuga ujumas, kui Markus autoga mässas, nägin delfiini saba. Pole üldse paha.

Ootame järgmisi ja paremaid uudiseid töörindelt...

Nüüdsest siis neljal rattal

Üleeile mõtlesime, et rendime endale auto ja lähme farmidesse tööd küsima. Järgmiseks päevaks polnud aga ühtegi autot pakkuda ja kui oleks, oleks hind olnud nädalaks kuskil 500 dollarit tavaline auto, buss oli 850, selles oleks saanud ka magada. Hakkasime kalkuleerima ja mõtlema. Esiteks enamus farmid tahavad, et sul on oma transport ja rendihinnad on päris kallid, pane natuke juurde ja saadki auto. Nii me siis tegimegi. Valisime Gumtree (soov.ee taoliselt lehelt) kodukalt sobiva ja hea hinnaga auto välja. Järgmine päev läksime vaatama.

meie esimene auto, osalus 33,33%

Autoks oli Hyundai Lantra Sportswagon (1999) ja tegime korraliku tiiru. Meid oli kokku viis: Markus, mina, Katu ja auto vanad omanikud - noored sakslased. Tiirutasime siis linnas ja maanteel, et ikka näha, kuidas pidurid töötavad, kas käigud kenasti sisse lähevad, kiirendus jms. Mootoriasjadest me muidugi midagi ei jaganud, aga auto paistis kenasti töötavat ja seest nägi ka korralik välja. Nemad kusjuures ostsid auto selleks, et teha 2,5 kuulist trippi ja nii oli odavam auto osta kui rentida (rent oli kuskil 5500 dollarit). Tegime neile pakkumiseks 2600 dollarit, müügis oli 2800-ga. Mõtlesime, et peab ikka tingima ka, kasvõi niisama. Üks kumm oli natuke töss, aga selle lasime pärast tanklas täis. Selge, ost tehtud.

Täna käis Markus auto ülevaatusel ehk kohalikus keeles RWC, see oli neil lõppenud 2 nädalat tagasi. Meie hosteli omanik ütles, et need tüübid alati leiavad mingi vea ja aussis muide täitsa oleneb kauaks see ülevaatus kestab, konkreetne firma tegi näiteks kaheks kuuks ja auto endised omanikud tegid iga kuu. Peame hakkama nüüd neid asju rohkem uurima. Muud paberid olid kenasti korras, nemad olid sinna juba rohkem raha hakkama pannud. Täna öeldi, et meil tuleb paar pirni ära vahetada, esituled ära poleerida ja paar asja on veel, mida ma ei saa kirjutada, sest ma ei saanud päris täpselt aru, millest jutt käib. Hahaa....aga pidi minema kuskil 300-500 daala. Tagantjärgi tarkus, tegelikult kui autol pole RWC-d, siis võiks koos vana omanikuga sinna minna ja siis juba näha, mis seisus auto on. Kui on pisivead, siis saaks ilmselt autohinnast alla vms.

Püha Patriku päev

Eile, 17. märts oli Austraalias Püha Patriku päev, mis on rohkem Iiri kultuuri püha. Eile olime Cairnsi Laguuni ehk sisebasseini juures, päevitasime ja ujusime. Seal oli tohutult rahvast, mingisugune bänd mängis taustaks. Oli päris vahva. Sooja oli 33 kraadi. Enam mina ilma kaitsekreemita päevitama ei lähe, siin on ka 20 minutiga võimalik päikesepõletus endale saada ja ka päiksekreemiga, kui liiga tihti ei kreemita. Markust kreemitan vägisi,sellised väljendid nagu "Ei, ma olen mees" enam ei loe, ta on enne palju kordi ära põlenud. Tegelikult peab ikka tõsiselt asja võtma, aussis on nahavähk number üks suremise põhjusi, UV tase on siin ekstreemne nagu tablood rannas näitavad.

Õhtul oli meie hostelis väike grillipidu. Maksime 10 dollarit ja saime süüa nii palju kui jaksasime. Laual oli kotletid, grillvorstid, grill steik ja kana, salateid, kartulit jne. Ega siin kuumas ei jaksa palju süüagi, rohkem panustame joogile. Vesi muide siin väga ei aita, kuna kuumus on nii suur, siis karastusjoogid jms on paremad, annavad ajule natuke suhkurt ja energiat ka. Meie uus lemmik on Bundabergi Ginger Beer ehk ingveriõlu, me joome alkovaba. Väga hea karastus.

Jõime helerohelist guuni

Dresscode oli roheline

Rahvuslik koosseis oli vägev: 3 eestlast, 3 islandlannat, 4 sakslast, 2 inglast (Walesist), 2 austraallast, 1 itaallane. Islandi tüdrukutega oli nii, et koguaeg kuulasime kuidas nad omavahel rääkisid ja siis me mõtlesime, mis keelt nad räägivad. Kuna nad olid kõik heleda ja juuste ning siniste silmadega, olime kindlad, et nad on Euroopast. Samas ükski keel polnud nende keelele sarnane. Siis küsisime ja vastuseks oli Island. Me pole kordagi seda rahvust kohanud ja olime nad täitsa ära unustanud. Nemad teevad mingit 3 kuu pikkust trippi, olid juba Tais ja Balil ära käinud, homme Sydneysse ja sealt edasi Uus-Meremaale.

Tutvusime ka ühe inglasega, kes on Walesist pärit. Ta rääkis hetkeks meie soovil oma aktsendiga inglise keelt ja no me ei saanud mitte mõhkugi aru, ainult mingi schh, schh oli igal pool. Siis uurisin, et mis ta Inglismaal teeb. Vastas: CSI. Meil suud lahti ja silmad suured. Markus küsis ka, et kas on siis kõik nii nagu telekas. Tüüp rääkis muidugi et ei ole, telekas asi liiga lihtsaks tehtud. Tema töö oli siis minna kuriteopaigale ja asitõendeid korjata (sõrmejälgi võtta jms). Pidi olema nii päeva kui öövahetusi. Ta ise on 26, otse koolist läks tööle, aga ütles ka, et oleks tahtnud reisima minna, aga kuna nii hea koht oli, ei saa loobuda ka.

Kokkuvõttes oli hea päev, saime päeval lõõgastuda, õhtul korralikult süüa, uute rahvustega tutvuda ja sai palju nalja.

Tagasi alguses

Oleme jälle Cairnsis, jälle JJ's Backpackersis nagu novembri alguses ja otsime jälle tööd. Seekord on eeliseks juba see, et meid on kolm, sest me otsime kolmekesi tööd. Samas rohkem pakutakse töökohti kahele või ühele. Kuna nüüd me oleme targemad ja julgemad, tunduvad šansid ka paremad ehk me helistame, pluss saadame meili, osadele ka faxi ja järgmine päev helistame uuesti osadesse kohtadesse. Lisaks oleme otsinud palju tööbüroosid, saatnud sinna CV-d, täitnud avaldusi jms. Meie prioriteet oli puuvilla farmi tööd saada, sest seal saab palju tunde ja head raha, aga hetkel tundub kõik täis olevat...

Kokkuvõttes oleme endiselt töötud. Paaris kohas on küll palutud lisaks midagi ära täita (täpsemad ankeedid koos maksunumbri, pangakonto jms detailidega), kuid positiivset vastust ei ole. Täna ühest kohast meile helistati ja pakuti tööd kahele farmiabilisena. Siiski see mees pidi veel midagi uurima ja siis alles meile teada andma. Olen ikka kuulnud, et sellised need aussi tööandjad ongi, et lubavad helistada jms, aga siis ei miskit. Ise peab end meelde tuletama ja uurima.

Meie tavaline päev näeb välja nii: hommikusöök 8:45, siis arvutid kätte ja õue istuma ja tööd otsima, saadame CV-sid, kirjutame ja joonistame, helistame. Kusagil 2-3 ajal on kõht järsku megatühi, siis kiirelt mingi söök, seejärel vaba aeg, sest selleks ajaks on silmad haiged ja pea paks. Õhtul vaatame uuesti asjad üle, mängime monopoli, mis on meile meelde tuletanud sellised sõnad nagu kurbus, rõõm, närvilisus ja paratamatus, ebaõnn, peast arvutamine; käime nuudleid söömas ja 12 ajal magama.

Tänaseks oleme 4 päeva tööd otsinud.

NZ: Reisi kokkuvõte

Kohad, mida tasuks Uus-Meremaal kindlasti külastada:

1) Milford Sound - üks kuulsamaid fjorde lõunasaarel. Seal tasub kindlasti kruiis võtta või paaripäevane matk.

2) Queenstown - suurte ilusate mägede ja järvega ümbritsetud imekaunis linn. Tuntud rohkem noorte linnana. Ilus koht matkamiseks

3) Mount Cook - riigi kõrgeim mägi

4) Liustikud. Tasmani liustik on Mt Cooki lähedal, Franz Josef ja Fox asuvad lähestikku

5) Järv Tekapo - helesinise veega järv, asub looduskaunis kohas

6) Tasuks külastada lõunasaare lääne või põhjarannikul asuvaid kauneid randu

7) Matkata põhjasaarel aktiivse vulkaani otsa

8) Külastada termaal-alasid, kus saab näha kuumaveeallikaid, auravaid maapindu, kraatreid, geisreid jne.

9) Minna looduslikku termaalvett kasutatavasse basseinidesse ujuma

10) Proovida Uus-Meremaa veine (osades veiniistandustes saab tasuta proovima minna)

11) Külastada Wellingtoni rahvusmuuseumi Te Papa Tongarewa

Praegu istun juba Austraalias, Cairnsi nimelises ilusas kuurortlinnas JJ's Backpackersis laua taga. Jäime reisiga väga rahule. Eriti arvestades seda, et alles kohapeal hakkasime vaatama, milliseid kohti külastada. Esialgu plaanisime lõunasaarele 10 päeva ja põhja 5 päeva. Edasine oli kõik selguseta. Kohapeal võtsime kõiksugu brošüüre, tänu millele meie reisiplaan alguse saigi ja ka Katu tuttav, kes oli enne siin elanud soovitas meile ilusaid kohti. Öömaja ei olnud meil ka mitte kusagil ette planeeritud. Tänu sellele magasime ehk ühe öö autos ja mõnes kohas läks otsimisele rohkem aega, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Nägime väga palju ilusaid kohti ja saime ehk rohkemgi reisist, kui esialgu arvasime. Uus-Meremaa on nii ilus ja rikkalik, põhja ja lõunasaar on nagu kaks ise asja.

Eelarve: Kogu reisi ajal hoidsime kõik tšekid alles asjadest, mis läksid kolme peale jagamiseks (nt. bensiin, söök, majutus, autorent). 

Bensiini peale läks meil 700 uus-meremaa dollarit ehk 440 eurot, mis kahe nädala peale ei tundu suur raha, arvestades seda, et sõitsime pool riiki läbi. Autorent oli kuskil 250 dollarit nägu ehk 150 euri.

Keskmise öömaja hind oli 28 nz dollarit ehk 17 euri. Toidu peale kulus keskmiselt 50 dollarit päevas ehk 30 eur. Eesti rahadesse arvestades tundub, et oleksime elanud nagu kuningakassid. Parem oleks ehk öelda, et toidu peale kulus päevas minu kahe tunni palk, sest Eesti ja Austraalia palkasid ja elatustaset ei saa kõrvuti panna.

Soppamine meil väga välja ei tulnud. Kui ka nägime ilusaid asju, siis ei ostnud, sest need oli kas liiga kallid ja samas elame seljakotis, seega pole ruumi asju kuskile panna. 

Kokku läks näkku kuskil 3200 dollarit, mis kattis meie kulud (majutus, söök, bensiin, autorent)  Darwinis, Sydneys ja Uus-Meremaalt tagasi Cairnsi. Ise me arvestasime palju suuremate summadega, aga kuna käisime enamjaolt looduskohtades, siis ei olnud seal ka piletitasu. Täna üle kolme nädala vaatasin oma pangaarvet. Tavaliselt olen harjunud, et peale puhkust pangaarvet vaadates läheb süda raskeks, sest nii palju raha on läinud, kuid nüüd esmakordselt vaatasin, et oi, mul on nii palju raha veel järgi. Esmakordne tunne. Eesti kroonides tuleb kuuekohaline summa ära küll.

NZ: Reisijutt nr 10 - maooride küla Rotoruas ja geiser

Oleme omadega juba Rotorua nimelises kohas, kus käisime Maooride (Uus-Meremaa põlisrahvas, välimuselt meenutavaid hawailasi) külas. Kes soovis, võis liituda ka giidi-grupiga (hind ei kallinenud), mida meie tegimegi. Tema rääkis meile, kuidas siis maoorid vanasti ja osaliselt ka praegu elavad. Kuna seal külas oli ka kuumaveeallikaid, siis olid nad teinud endale ristkülikukujulised välivannid, kus nad end pesemas käivad, kasutades looduslikku termaalvett. Toitu soendatakse samuti kuumaveeallikates, nägime ühes allikas maisi näiteks.

Kuumaveeallikas, kus maisi keedetakse

Vannid, kus maoorid pesemas käivad

Taim, millest nööri tehakse

Geiser Te Puia purskas

Maooride tants

Lõuna ajal oli võimalus minna maooride tantsu vaatama ja näha geisrit purskamas. Te Puia nimeline geiser purskab keskmiselt kaks korda tunnis. Meie nägime seda ehk paarisaja meetri kauguselt, aga purse oli üpris tugev, nii et saime tunda kerget uduvihma. Peale seda alustasime teekonda viimase sihtkoha – Aucklandi linnani.

Fänn klaab

Mulksuvad mudaaugud

Loominguline mõtlemine ehk pesupäev Aucklandis

Punased punnid, mis mul paar päeva tagasi tekkisid on siiani alles. Kuna Markusel ja Katrinal ei ole mitte ühtegi, siis kahtlustame, et ehk on miski allerigia tekkinud millegi vastu. Hetkel on kõige rohkem punne paremal käel ja alaseljal. Kui asi ei parane, siis lähen Aussis arsti juurde. 

NZ: Reisijutt nr 9 – termaalalad

Järgmisel päeval hakkasime tutvuma termaalaladega. Esimene peatus oli kohas nimega „Craters of the moon“ ehk Kuu kraatrid või teisisõnu jalutuskäik termaal-alal. Sissepääs oli kõigest 6 dollarit ja see sisustas umbes 45 minuti pikkuse jalutuskäigu. Esmalt nägime tervel maaplatsil ainult suitsevaid kohti, igast august tuli sooja temperatuuriga auru. Mõnes kohas nägime ka mulksuvaid mudaauke. Meie sattusime siia just suve lõpus/sügise alguses ja vihma pole siin ammu sadanud, seega osad augud olid lihtsalt ära kuivanud. Vihmaperioodil oleks ilmselt vaatepildid palju vägevamad olnud.

Järgmine koht oli ilmselt minu reisi üks lemmikkohti – Wai - O – Tapu nimeline koht, kus sai näha väga palju erinevaid kuumaveeallikaid, auravaid maapindu, suuri vulkaanikraatreid, geisrit. Geiser nimega Leedi Knox pidi purskama iga päev 10.15 hommikul, saavutades maksimumkõrguseks 20 meetrit. Seal oli riigi suurim „muda-bassein“. Kõige vahvam oli näha ja tunda suurt kraatrit nimega Champagne Pool (Šampanja bassein). Põhimõtteliselt läbi sellest ei näe, sest kogu veeauk auras, kõrvalt läbi käies läksid prillid uduseks ja tundus nagu oleksin aurusaunas. Peale selle oli seal üks heleroheline kraater, mis muudabki värvi vastavalt sellele, millised mineraalid maapinnast üles tulevad. 

Šampanja bassein

Šampanja bassein ja Markus

Heleroheline kraater

Kolmas koht sarnanes eelnevale kahele – nimeks oli Waimangu vulkaaniorg. Seal oli retke pikkuseks 2 tundi (üks ots, aga bussiga sai tagasi tulla). Meil oli ainult 1,5 tundi aega parkla sulgemiseni. Liikusime ülikiirelt, et võimalikult palju näha (kiirkõnd ja kohati ka sörkjooks). Selle koha kõige kuulsaim oli Inferno kraater, mis oli helesinist värvi. Samamoodi oli seal väikseid geisreid, mudaauke, auravat maapinda jne. Tolle koha eripäraks oli, et jalutuskäigud ühest kohast teise olid vahest läbi vihmametsade. 

Inferno kraater

Peale sellist päeva mõtlesin mitmel korral, et kui tore oleks jälle geograafia-bioloogia-keemia tunnis olla. Kõik see, mida kord sulle õpetati, tundus tol ajal nii vähehuvitav, aga nüüd kõike neid asju nähes ja katsudes tekib suur-suur huvi. Loeme ikka brošüüridest lisainfot aga siinkohal tuleb takistuseks inglise keel. Väga palju on spetsiifilisi sõnu, mida ei oska tõlkida ei mina, Markus, Katrina ega ka Google Translate.

Ideaalne lõpp päevale oli minna Waikite termaal-basseinidesse. See oli meie linnast 25 kilomeetri kaugusel looduskaunis kohas. Basseinides kasutati looduslikku termaalvett. Seal oli kokku kümme basseini ja nende temperatuur jäi kusagil 38-42 kraadi kanti ja kõik olid välibasseinid. Nahk oli kohe sisse kastes siidine. Termaalvesi kubiseb mineraalidest. Saime jalutada mööda jõeäärt ja näha suuri aurupilvi ja kuumaveeallikaid. 

NZ: Reisijutt nr 8 – vulkaani mäestikus matkamas

Alustasime päeva matkamisega. Sõitsime mäe jalamile, kust saime edasi suusaliftide abil poolde mäkke minna. Lifti hind oli 30 dollarit nägu ja saime selle abil 2020 meetri kõrgusele merepinnast. Ruapehu nimeline mägi/vulkaan oli meie sihtmärk. Seal olidki Uus-Meremaa kolm aktiivset vulkaani, kustunuid on põhjasaarel palju-palju. Vulkaaniline tegevus algas seal 2 miljonit aastat tagasi. Vulkaan Ruapehu ja Ngauruhoe (Sõrmuste Isanda filmis tuntud kui mägi Doom) on ühed aktiivsemad, kuid siiski kolmas neist, Tongariro, purskas 2012 aasta augustis ja novembris. 

Kohviku terrassil

Hommikul turismiinfokeskuses öeldi, et täna on väga ekstreemsed olud mägedes, sest nii tuuline on. 2000 meetri kõrgusel pidi olema kuskil 40 km/h ja 3000 meetri kõrgusel 60 km/h. Kuna ilmselt niipea enam Uus-Meremaale ei satu või veel enam vulkaanide lähestikku, siis proovisime lühimatka ära teha, mis kestis umbes kaks tundi.

Suusaliftidel ei olnud kabiine, seega tundsime tuult ja külma juba enne matka. Õnneks oli 2020 meetri kõrgusel väike kohvik, mis on ka riigi kõige kõrgeim kohvik. Seal tegime sooja kakao/kohvi ja ühe saiakese. Riietasime end kubujussideks: retuusid, pikad püksid, dressipluus, jope, kindad, sall. 

Vulkaaniline mäestik on päris omalaadne. Seal taimi väga ei kohanud, igal pool olid suuremad ja väiksemad kivid, kruusa-liiva-mulla segu. Hea vaheldus „tavalistes“ mägedes matkamisele, kuigi eks nad tippudes ole kõik taimestikuvaesed...Teekond oli meil üsna järsult ülesmäge, seega hakkas kiirelt süda peksma ja seest soe. Kui aga jõudsime nii-öelda lagendiku peale, tuli kusagilt meeletu tuul. Saime kiirelt oma vaated vaadatud ja pildid tehtud. Tundus nagu tuul puhuks meid sealt minema, liiva lendas silma ja igale poole.

Allamäge oli palju lõbusam tulla. Raja ääres oli üksikuid lumevaipu, kus libistasime end ja väikest lumesõda tegime. Nägime ka üksikuid jõekesi voolamas. Inimesi oli seal matkamas veelgi. Mõned kogenumad läksid ikka päris tipu poole ka, aga nendel oli spetsiaalne matkamisvarustus ja ilmselt suurem kogemus ja parem füüsiline vorm ka. Meie jäime oma retkega väga rahule.

Selline maapind oli mägede ümber, tipus oli kivimürakaid rohkem

Öösel ööbisime linnas nimega Taupo, mis asub Uus-Meremaa kõige suurema järve Taupo ääres. Taupo järv on sama suur kui linn-riik Singapur, ainsa vahega, et Taupo järves ei ela 5,2 miljonit inimest. Järv on tekkinud vulkaanipurske tagajärjel.

NZ: Reisijutt nr 7 – jõudsime põhjasaarele

Hommikul kell 10:30 läks meil laev Pictonist Wellingtoni, sõit kestis kokku 3 tundi ja maksis kuskil 300 dollarit koos autoga. Wellington on Uus-Meremaa pealinn ja ainus asi, mida me seal külastasime oli Rahvusmuuseum (tasuta sissepääs) ja McDonald’s. Kuna meie reisi põhieesmärk oli keskenduda loodusele, siis linnadele suurt rõhku me ei pannud. Rahvusmuusemit soovitati igal pool külastada ja kohale jõudes saad ise aru ka miks. Ütleme nii, et meie oli seal peaaegu kaks tundi ja selle ajaga ei jõudnud me esimest korrust isegi lõpuni näha. Meie nägime Uus-Meremaal elavaid loomi, nende skelette (sinivaalad on ikka tohutusuured), kivimeid, maooride kunsti jne. Kõige rohkem aga pakkus huvi vulkaanid, looduskatastroofid, maavärinad jne.

Sinivaala skelett

Markus koos trollidega

Iga osakond oli eraldi selle jaoks kujundatud. Paljudes kohtades sai näha lühifilme kas teleri suurusel ekraanil või eraldi kino-laadses toas. Pildid ja tekstid olid väga informatiivsed, huvitavad ja lühikesed. Palju oli makette ja ka tõepäraseid asju, nt laavakivid jne. See on tõesti koht, kuhu tasub turistil minna. Kuna parkimise võtsime vaid kaheks tunniks, siis ei teagi, mis järgnevatel korrustel näha sai.

Edasi oli vaja sõita nii kaua kui võimalik. Enamasti tähendab see, et kusagil 8ni õhtul, sest peale seda on enamus majutuskohtades vastuvõtud suletud ja nii on raske öömaja leida. Jõudsime Ohakune nimelisse linna, mis on millegipärast kuulus porgandite pärast. Saime soodsa majutuse kolmeses toas hinnaga 25 dollarit nägu. Tuba oli päris pisike, aga polnud hullu. Ohakune linn on talvel ilmselt populaarne suusatajate seas. Praegu tundus linn olevat pisut välja surnud (nagu Eestis turismilinnad talvel).

Hommikul avastasin, et olen päris mitmest kohast ära söödud. Kaelal, kätel ja seljal on osades kohtades punased punnid. Ilmselt öösel oli mingisugune putukas mu kallal käinud. Markus ja Katrinal pole mitte midagi, seega vist kirbud ei ole. Vaatame, mis homne päev toob.

NZ: Reisijutt nr 6 - lõunasaare põhjarannik

Peale liustikke jõudsime lõunasaare põhja poole. Nägime ilusaid rannajooni idarannikul, ookeanilaineid, ilusaid kaljunukki ja kurvilisi teid mäest üles ja alla. Päev number üheksa möödus meil ainult sõitmise all. Sõitsime liustike juurest Motueka linna, mis oli pisike linn. Saime endale väga hubase majutuse jälle ühes Kiwi nimelises backpackeri hostelis. Kuna kogu kesklinnas meile ühtegi head söögikohta ei tundunud olevat, enam friikartuleid, burgereid tõesti ei tahtnud, otsustasime peale linnasisest jalutuskäiku poodi minna ja ise süüa teha. Kõige eredamalt jäi linnas meelde muide selline restoran, mis oli kirikus!!! Väljast nägi välja täiesti kirik ja piilusime uudishimu rahuldamiseks korraks kiirelt sisse ka. Minul ja Markusel läks kohe süda pahaks. Isegi teenindajatel olid mustad riided, ristid laudadel ja kogu „restoran“ tekitas väga kõleda atmosfääri...

Kuna meil oli ilus ja suur ühisköök, korralikud toidunõud ning gaasigrill, oli söögitegemine hoopis meeldivam. Markus toimetas grilli kallal ehk tegi meile steiki kahe erineva marinaadiga (ühe nimi oli Teriyaki, mõlemad poest ostetud). Meie Katuga tegime salati ja keetsime kartuleid. Pärast panime kartulid grillile, siis sai mõnusa krõbeda maitse. Kui Austraalia kartul ei ole üldse suurem asi, siis Uus-Meremaa kartul oli kui Eesti oma. Kõik, mis sai valmis tehtud, maitses imeheana, kõrvale degusteerisime üht Uus-Meremaa veini kah.

  

Hommikul tegime lühikese matka ühte mäkke, et näha lõunasaare põhjaranniku loodust. Vaade oli küll võimas ja saime jälle oma füüsilist koormust suurendada. Enam paremat trenni vist pole kui mäkketõusid. Järgmisega liikusime edasi maailma kõige selgema ja puhtama allikaga veekogu vaatama. Selleks pidime sõitma üle ühe mäe, ehk siis kõigepealt mäe otsa ja siis mäest alla. Kogu tee oli muidugi sik-sak, kurvid siin, kurvid seal.

Selge vesi

Kaiteriteri rand

Veekogu või siis suur allikas oli tõesti üsna selge, põhjas olevad taimed olid hästi näha. Sügavus pidi olema seal kusagil 60 meetrit. Oleks tahtnud käe ka sisse pista ja vett juua, aga igasugune kokkupuude veega oli keelatud, et mitte reostada.

Kolmandana sõitsime ilusate rannaäärte juurde. Ilusa sinise vee ja liivaga rannad, äärtes kaljunukid. Kuigi ilm oli soe ja too rand nimega Kaiteriteri asus lahe sees, oli vesi ikka päris külm. Käisime kõik sulpsti sees ära ja siis hakkasime lainetega mõllama. Tahtsime saada teisele poole kallast, mis oli ehk 15 meetrit ületamist, aga nii kui laine tuli, tõmbas see sind endaga kaasa ja edasi liikuda või isegi paigal seista oli üliraske, sest laine jõud oli nii tugev. Jaa....lõpuks keegi meist naaberkallast ei külastanud.

Ööbisime Nelsoni nimelises linnas Paradiso Backpackersis, aga kuna tegemist oli reedega, siis öökohta ei olnud kerge leida. Saime endale motellitoa, Katule pandi lisavoodi tuppa ja kolmele läks see lõbu maksma 119 NZ dollarit. See oli siiani kõigi aegade luksuslikum tuba, meil oli isegi mullivann toas ja väike kööginurk. Õhtul käisime kesklinnas söömas, kuna selle linna lähistel on palju kuulsaid veiniistandusi, soovitati linna külastajatel käia näiteks veinibaarides kohalikku toodangut maitsmas.

Me käisime küll restoran-baaris, et saaks süüa ka. Katu tellis endale mingisuguse liha ja lauda jõudes selgus, et peab seda ise küpsetama. See nimelt oli toodud kuumal kiviplaadil, mille temperatuur oli 400 kraadi. Sellist asja polnud enne näinud. Huvitav kogemus. Vein oli ka hea, mustasõstra maitsega.

Pühapäev oli meil pelgalt puhkepäev. Tundsime, et puhkuse ajal on vaja ka puhata. Siiani iga päev oleme päris palju ringi sõitnud, matkanud, jalutanud sihtkohti vaatama jne. Sõitsime hommikul Bleheimeni linnakesse, otsisime öömaja. Saime 90 dollariga kolmese toa. Päeval jalutasime linnas ringi, tegime väikse lõuna ja siis ostsime õhtuks asju, et jälle õhtust süüa. Steik, kartulid, salat ja Uus-Meremaa vein ning parmesani juust. Oi kui heaa!