Hommikul kell 8 viis Markus auto remondikotta. Me sõime Katuga hommikusööki ja kui Markus tuli, läksime kesklinna kinno, hommikul 9:45. Vaatasime kriitikute poolt maha tehtud Visa Hinge (A Good Day To Die Hard). Film oli väga põnev, koguaeg mingi action käis. Peale filmi vaatamist helistas Katu meie uue töökoha personalijuhile, kes polnud meile endiselt e-maili saatnud. Muidugi oli ta valesti selle kirjutanud, kuigi Katu tähthaaval ütles meiliaadressi ja peale kõnet saatis sõnumiga ka andmed. Ühesõnaga nüüd saime meili kätte.
Meilis oli kirjas asukoht, kuhu täpselt minema peame ja millised tööriided peavad olema (kirjud ei tohtinud olla, jalanõud peavad pahkluu ära katma ja lühikesi pükse ei tohtinud kanda). Ostsime kaubanduskeskusest nõuetekohaseid tööriideid ja jalanõud. Saapad maksid 69 daala, aga me ostsime kolm paari ja müüa ütles, et täna on neil eridiil, ostad ühe paari, saad teise tasuta. T-särke saime ka ühest meeletult odavalt poest, seal oli tühjendusmüük, saime kuskil 2-3 dollariga ühe särgi. Meil oli päris hea meel.
Mis aga nii hea ei olnud? Peale kohustuslikku šoppamist passisime niisama kaubanduskeskuses, sest ootasime, millal meile remonditöökojast helistatakse ja auto tagasi saame. Lõpuks kell pool seitse õhtul tüüp helistas. Oeh, olime päris tüdinud. Tööd pidi olema küll ainult kahe tunni jagu, aga ta ütles, et ei tea, millal kõik jupid kohale tulevad. Ta veel lisas, et parempoolne tagumine rehv tuleks ka kiiremas korras ära vahetada.
Alustasime sõitu Innisfaili, tunnikese kaugusel Cairnsist. Kui sõitma hakkasime, oli alanud meeletu vihmasadu, välku lõi ka. Avastasime, et pimedas tuled ei ole kõige paremad, ikkagi vanem auto. Kohati oli sadu nii tugev, et kiirteel pidime sõitma 50-ga. Enne ringteed küsis Katu, kas siin kängurud võivad ka teele tulla? Ma vastasin, et jaa, neid ju igal pool. Sekund hiljem ületas känguru teed. Vot mis kokkulangemised.
Nüüd oleme Innisfaili linnas Shack Backpackers working-hostelis, kuhu õnne korral toa saime. Siin hostelis on muide neli eestlast! Meie oma teekonnal pole just väga palju eestlasi kohanud. Eestlaste sõnul pidi see olema selle linna parim ja uusim tööhostel. Paar sekundit toas olles nägime ka ühte prussakat. Seiklused jätkuvad....
Mis aga nii hea ei olnud? Peale kohustuslikku šoppamist passisime niisama kaubanduskeskuses, sest ootasime, millal meile remonditöökojast helistatakse ja auto tagasi saame. Lõpuks kell pool seitse õhtul tüüp helistas. Oeh, olime päris tüdinud. Tööd pidi olema küll ainult kahe tunni jagu, aga ta ütles, et ei tea, millal kõik jupid kohale tulevad. Ta veel lisas, et parempoolne tagumine rehv tuleks ka kiiremas korras ära vahetada.
Alustasime sõitu Innisfaili, tunnikese kaugusel Cairnsist. Kui sõitma hakkasime, oli alanud meeletu vihmasadu, välku lõi ka. Avastasime, et pimedas tuled ei ole kõige paremad, ikkagi vanem auto. Kohati oli sadu nii tugev, et kiirteel pidime sõitma 50-ga. Enne ringteed küsis Katu, kas siin kängurud võivad ka teele tulla? Ma vastasin, et jaa, neid ju igal pool. Sekund hiljem ületas känguru teed. Vot mis kokkulangemised.
Nüüd oleme Innisfaili linnas Shack Backpackers working-hostelis, kuhu õnne korral toa saime. Siin hostelis on muide neli eestlast! Meie oma teekonnal pole just väga palju eestlasi kohanud. Eestlaste sõnul pidi see olema selle linna parim ja uusim tööhostel. Paar sekundit toas olles nägime ka ühte prussakat. Seiklused jätkuvad....
No comments:
Post a Comment