Austraalia vs Eesti vs töö vs raha

Eesti lehtedel on väga tihti jutuks, et noored põgenevad välismaale ära ja et miks nad kõik võõrale maale lähevad? Iga nädal, kui ma saan palka ja arvutan selle eesti kroonideks ja mõeldes veel tagasi sellele, et siin saan nädalaga eesti kolme kuu palga ja kui palju rohkem tööd sa pead tegelikult eestis tegema, pinget ja survet on kordades rohkem, siis tegelikult ei saa ma aru, kuidas eestis veel üldse noori inimesi on? :D

Kuigi ausalt öeldes, kui mu Austraalias elav sõbranna rääkis terve aasta vältel oma palkadest ja puhkusereisidest, töötingimustest, lisavõimalustest töö juures jne, siis ma ei suutnud uskuda, et see saab tõsi olla. See, et sa teenid, sa käid poes, sa ei pea isegi vaatama, mida ostad ja palju see maksab. Sa lihtsalt tead, et sul on piisavalt raha. Siin võib vabalt peale kolme kuulist tööd minna puhkusereisile vms. Minu jaoks tundus see Eestis töötades väga ebareaalne. Seal me olime ju harjunud rügama hommikust õhtuni, peaasi, et saaks arved makstud. Hea kui sai korra kuus väljas käia ja mõne uue asja osta.

Peale Norrat hakkasin nägema, et parem elu on kusagil olemas. Nüüd on tunda, et mitte ainult Norras, vaid ka mujal (v.a Ida-Euroopa). Siin on elu rahalises mõttes (ja muidu ka) nii lihtne ja seetõttu on ka igasugu stressi vähem. Eestis käib igal pool enamus vestlusest ju raha ja palkade ümber. Nt: Ma ei saa tulla, mul pole raha...Ehk palgapäeval ei teadnud, kas nutta või naerda.

Siiamaani tahan ühel heal päeval tulla Eestisse tagasi, sest seal on minu kodu, pere ja loodetavasti ka teised sõbrad välismaalt tulevad tagasi, oleks lõbusam. Vahepeal mõtlen, et mismoodi ma suudan tagasi minna sellele palgale, kui olen välismaal eesti mõistes imesummasid teeninud (no muidugi kaevanduses saab VEEL rohkem). Loodan, et ikka selleks ajaks on seal olukorrad paranenud. Ega muidu ju nii palju noori ei läheks ära, ikka põhiline teema on raha.

Alguses tahtsin tulla välismaale, et reisida. Nüüd mõtlen, et kui mul oleks olnud Eestis hea töökoht (mis mind huvitaks ja oleks hästi tasustatud - vähemalt 700 eur kätte), oleksin saanud lihtsalt puhkuse ajal reisimas käia. Praegu olen kogu oma maise vara pakkinud 65 liitrisesse seljakotti, olen loobunud paljudest asjadest (rulluisud, jalgratas, riided, CD-d jne) ja ka tähtsündmustest - jõulud kodus jne. Aga ütleme nii, et Eestis on sul valida, kas jääda ootama printsi valgel hobusel või hakata ise oma õnne nimel vaeva nägema. Kuna teiste peale kindel ei saa olla, valisin teise variandi.

Siiski ei taha ma öelda, et mulle ei meeldiks elada seljakotis. See on teistmoodi väga äge kogemus. Eriti just arvestada ja näha, kui palju sul tegelikult asju vaja on. Mida vähem, seda kergem tegelikult on (kaalu ja otsustamise mõttes - mis ma selga panen jne). Pluss reisida on väga-väga tore, eriti kui polegi peaaegu kusagil käinud. Mõnikord on parajalt hirmu ka sees, et kas ikka leiad tööd ja mis edasi saab, kuhu üldse minna ja kõik sellised jutud. Tunnen, et minu vanuses seiklusjanulisele inimesele on see trip väga õige asi! 

Üks minu blogi eesmärke ongi võib-olla kirjutada, kuidas on lood siinpool sood (mitte et enamus juba ei teaks, igaühel on mõni sõber või tuttav austraalias), et teada anda oma tuttavatele ja sõpradele, et kusagil võib elu olla pisut roosilisem (kui just Eestis hea palga peal pole) ja julgustada neid minema sama teed, mis mina. Seepärast olengi päris avalikult rääkinud eelmistes postitustes oma elamistingimusest ja palganumbritest.