Harvest on käes

Suur ja väike. Üks mahutab ligi 70 tonni vilja, teine umbes 20 tonni.

Lõpuks on nüüd taaskord kiireks läinud. Nädala algus küll venis korralikult, sest vili polnud veel väga valmis, aga nädala keskelt hakkas iga päevaga rohkem rekkaid sisse tulema. Eile, reedel, tegime juba 74 rekkat ehk 3400 tonni vilja tuli sisse. Finleys tegime päevas isegi 170 rekkat, aga seal olid enamus ühe treileriga rekkad. Siin on enamus kahe treileriga, mõned üksikud ühe- ja kolme treileriga. See aasta olen üksi sample standis, sest nii lihtsalt on. Siiamaani pole keegi ka pause mulle andma tulnud, nii et minu hommikune paus on selline, et lähen kiirelt kööki, teen võiku ja juba lähengi tagasi, sest tuleb uus rekka või farmer oma vilja testima. Lõunaga on sama lugu. Muidugi oleks vaja päeva jooksul mitu korda tolmuimeja filtrit puhastada, niiskumasinat, grade sample´id teha jms, aga üksi on see paras rabelemine. 

Praegu oleme avatud juba 7st hommikul kuni 5ni õhtul. Eile lõpetasin pool 6 õhtul oma testimisputkas ja siis läksin üle kaalusilla tööd tegema. Nii saab Ann siis vahest varem koju ja mina rohkem tunde, mis mulle sobib. Nii saingi poole 8ni õhtul tööl olla. Põhiliselt on siis vaja ainult rekkate tühimass võtta, kui nad on vilja maha laadinud, arvutisse sisestada paar numbrit ja kui viimane rekka on lahkunud, siis päevalõpu raportid välja printida, kus näitab ära palju oleme vilja sisse võtnud, palju on välja läinud jne ning selle põhjal tuleb siis inventuur teha. Need paberid tuleb lõpuks veel ära faxida ja ongi kogu moos.

Sorghumi hooaeg kestab niigi väga lühikest aega. Markus pole näiteks kaks nädalat vaba päeva saanud, aga ta ei küsi ka, sest varsti tekib jälle olukord, kus saame liiga palju vabu päevi. Mina ka ei küsi, lihtsalt kannatab ära :) Aeg läheb ka palju kiiremini, mis ongi hea, muidu hakkame veel siin Eesti suve jms taga igatsema :D

Markus leidis endale uue sõbra

Markus on nüüd kaks päeva üldse saidi koristustöid teinud, sest pole piisavalt inimesi ja vilja tuleb juba nii palju sisse, et kiirelt on vaja asju korda ajada. Järgmine nädal on meil rohkem väljalaadimisi ka, nii et läheb veelgi kiiremaks, sest neid on ka vaja testida ning enamus on kolme treileriga rekkad, mis blokeerivad liiklust minu putka ja kaalusilla vahel. Aga Markusel on endiselt veel vaja niisket vilja kuivatada, nii et hetkel tööd jagub.

Kolm nädalat Capellas!

Uskumatu, et Eestis on hetkel suvi ja Jaanipäev! Natuke kadedaks teeb küll kui näeme Facebookis ilusaid suviseid pilte :) Eelmine aasta sai sel ajal ju kodus oldud, aga väga hullu ka pole, sest 4 kuu pärast oleme ka meie kodus :) NB! Lennupileteid pole ikka veel ostetud.

Eelmine neljapäev oli meil esimene palgapäev Graincorpis see aasta. Minul oli 73 tundi ja Markusel üle 80-ne, aga palk oli üsna keskpärane, kuna siin ületunnid hakkavad jooksma alates peale 10-ndat tundi. Finley oli ikka kullaauk siinsega võrreldes :)

Eelnev töönädal oli kohati päris lebo. Nimelt kolmapäev ja neljapäev ei käinud meil mitte ühtegi sissetoova viljaga rekkat. Naljakas juhtum oli see, kui neljapäeval kõik 11.55 lõunapausile läksime ja istusime väljas ja jutustasime seal ning siis 12:35 tuli meie ülemus ja karjus, et smoko on 20 minutit ja lõuna on 30 minutit, mitte 40 minutit ega tund aega ning pausi aja sisse läheb ka travelling time ehk siis kui sa jalutad saidi teisest otsast siia, siis lõuna hakkab tiksuma ajast, kui sa jalutama hakkad? No see on täielik jaburus. Oleme juba kuulnud ka, kuidas ülemus on kirjutanud incident reporte et osad on liiga kaua lõunal olnud. Selline tunne, et ta kusagil stopperiga istub nurgas ja paranoiliselt koguaeg vaatab, kes mida ja kui kaua teeb. Pole ime, et siin osad seinaääri mööda liiguvad :D

Sorghum

Teiseks...Me Markusega ei teadnudki, et hommikune paus oli 20 minutit, oleme alati u 15 minutit teinud, miks siis ta meile karjuma ei tulnud, et me liiga vähe oleme pausil olnud? :D Või kui on kiired päevad olnud ja tõesti pole võimalust isegi 30 minutit lõunal käia ja teed 5-10 minutiga selle ära, siis seda ei näe mitte keegi. Ühesõnaga oleme siin kolm nädalat olnud ja kohati vastukarva on see töölkäimine siin. 

Punased põllud 

Sain endal nädalavahetuse vabaks ja läksin laupäeval Markusele külla. Markus elab ju motellis ja kuna tuba oli nii või naa kinni makstud, siis motellirahvast ei huvitanud, kas seal on üks või kaks inimest sees. Sõitsin Dysarti läbi ühe kruusatee, mis võttis aega natuke üle tunni. Sellel teel on väga palju ilusaid vaateid, igal pool on punakaspruunid sorghumi põllud ja taustal ilusad mäed, aga sõidutee oli künklik ja kohati rööpas, nii et keskmiselt sõitsin 50-ga.

Markus tuli mulle motelli juurde vastu ja kuna ta pidi ainult tunnijagu veel tööl olema, siis läksin temaga kaasa, et näha, milline see sait siis välja näeb. Ega seal tõesti midagi polnudki, tühi plats. Markusega töötas vanem mees Fred ning nende töö oli maa seest igasugune träna välja saada, mis sinna peidetud oli ning seejärel muld ära siluda laaduriga. Enamuse töö tegi ära laadurimees, Markus pidi lihtsalt maast presente, traate jms sodi ära korjama ja auto kasti panema. Markus võib Graincorpi saidil laaduriga sõita, aga see sait seal polnud enam Graincorpi oma, nii et kokkuvõttes oli tal väga lihtne töö. Istus autos ja kui mõni present nähtavale ilmus, läks ja korjas ära ning oligi kõik.

Vaade motellitoa rõdult

Õhtul läksime motelli restorani sööma, sest nemad saavad niikuinii tasuta õhtusöögi ja kaks õlut ka. Motell on ainult kaks aastat vana, päris värske nägi välja. Söögid olid ka üsna suured, ma tellisin endale karri kanaga, mida pole ikka mitu aastat saanud.

Täna hommikul läks Markus tööle, tegid viimased silumised, viisid natuke prügi prügimäele ja 12-ks sai nende töö valmis, nii et saime koos tagasi sõita. Seekord siis teist teed pidi, kus ei pidanud autot piinama :)

Muide olen paljudelt rekkameestelt ja farmeritelt uurinud, kuidas nisu ja kikerherne hooaeg tuleb. Eelmine aasta kestis see septembri algusest oktoobri lõpuni. Plaanisime ju viisa lõpuni siin olla, aga nüüd ei teagi, mis saama hakkab. Kui siia sõitsime, avastasime, et väga vähe nisu on üldse maas ja mõned põllud on alles vaevalt tärkanud. Siin maad uurides kuulsime, et nisu ei saanud õigel ajal vihma ning lisaks pandi teda väga vähe see aasta maha. Enamus farmerid keskendusid sorghumile, sest selle hinnad olid tol hetkel paremad. Seetõttu on meil ka suurem sorghumi hooaeg, et seda pandi lihtsalt rohkem maha. Aga selle arvelt on kikerhernest väga vähe, nisu ka ja kuna vihma pole ka piisavalt olnud, siis on lood üsna nukrad. Lisaks on nad tundidega ka väga koonerdama hakanud, nii et ei oskagi arvata, mis siit üldse saama hakkab...Lihtsalt väsitav on see pidev muretsemine töö ja tundide pärast.

Homme olen taaskord tööpostil, Markus saadab õhtul ülemusele sõnumi, sest too arvab, et Markus on endiselt Dysartis.

Sorghum

Markus on komandeeringus ja Karilin saab tööl kohustusi juurde

Jällegi on siin paljugi juhtunud, üritan nüüd kõike meelde tuletada ja kronoloogilises järjestuses teile edastada :)

Reedel oli meil natuke rahulik päev, kuigi farmerid üritasid enne vihma palju vilja sisse tuua, aga hommikul oli väga paks kaste maas. Tundus nagu oleks juba sadanud, aga ei. Isegi pärastlõunaks ei olnud paljudel vili piisavalt kuiv, et sisse tuua, seega lõpetasin viiest ja ülemus ütles meile nii, et kui sajab, siis laupäeval ei tööta. 

Laupäeval hakkas hommikul 1.30 paiku sadama ja kallaski pärastlõunani välja. Magada on millegipärast alati mõnus kui vihma sajab, siis muud midagi nagunii teha ei saa ja ei teki süümekaid ka, kui päev läbi teki all oled :) Vaatasime arvutist seriaale-filme jms, tegime süüa ja nii see päev õhtusse saigi. Õhtul mõtlesime kõik, et huvitav, millal siis taas töö pihta hakkab. 

Pühapäeva hommikul ärkas Markus 7st ülesse, juhul kui keegi peaks 8-ks kohale ilmuma ja tööle tulema. Kuna Markus on kuivatiboss, siis tema on tavaliselt niikuinii tööl. Mitte kedagi aga 8-ks tööle ei tulnud. Ülemus on meil natuke selline imelik. Kui midagi küsida, siis tavaliselt nähvab vastu, et kuidas sa sellist asja üldse küsid (ja seejuures vastust ikka ei saa) ja kui sa ei küsi, siis saad ka vastu pead. Seega polnud me väga altid ülemusele helistama, aga kuna nii palju vilja on vaja kuivatada eriti peale vihma, siis Markus saatis sõnumi ja ülemus ütles, et jah alusta lõuna paiku koos inglise tüübiga, kellele oli öeldud, et tal on pühapäev vaba :D Nii nad siis tööle läksid.

Esmaspäeval oli maapind väga märg ja meil pidi olema mitu outloadi (väljalaadimise) rekkat, aga need saadeti minema, sest koht, kus peale laetakse, on liiga pehme (muldtee). Teisipäevaks siis mõistatati välja, aga et oo, teeme teiselt poolt punkrit välja laadimist!!! No võttis ka aega selle peale tulla, terve päev!!!

Esmaspäeval läks Markus kuivatil üks asi katki, nii et nende töö seiskus, aga Markus sai lühema päeva. Järgmise päeva hommikul keevitati kusagile mingi jupp ja töö läks neil edasi. Õhtuks läks kuivatil aga mingi uus jupp puruks, nii et töö seiskus taas. Kolmapäeva hommikul siis tulid mehhaanikud taas ja parandasid jälle ning kõik sai korda. Markus veel rääkis, et üks mehhaanik oli paar nädalat tagasi juhuslikult tulnud tema kuivatit kuulama (sest see teeb jubedat kolina häält, mis ei tohiks nii olla), kuigi ta oli saidil muus asjus, aga pole midagi öelnudki. Aga siin tundubki, et keegi ekstraliigutusi kunagi ei teegi, ma ei tea, kas kardavad, et töö saab otsa või?

Teisipäeva hommikul tuli Markus ja ütles mulle, et ma "võin tööle tulla." Ülemus oli uurinud, kus ma olen? Siis Markis vastas, et sõnumis oli kirjas, et mul on esmaspäev vaba, tagasi tööle teisipäev või tõenäolisemalt kolmapäeval. Ma siis 10 minutiga pesin hambad ära, riided selga ja tööl ma olingi...Siin üks teine inglise tüdruk sai alles kell 10 teada, et ta oleks pidanud täna tööl olema...Ja siis ülemus teeb hommikul suuri kõnelusi sellest, kuidas peab ikka omavahel suhtlema ja infot edastama...:D

Neljapäeva hommikul öeldi, et Markus läheb täna Dysarti, mis on siit vist 70 km põhja pool, läheb sinna appi, et hommikul tuleb auto järgi. Kõik. Kui mina lähen siis hommikusele pausile, siis Markus ütles, et kas sa tuled aitad mul asju pakkida, sest ma lähen komandeeringusse. Mul oli lihtsalt suu lahti, aga siis sain aru, et Markus teeb (jälle) oma tõsise-näo nalju. Siis tuli aga välja, et see polegi nali. Töökaaslane tuli u 30 min tagasi tema juurde ja ütles, et ta läheb täna Dysarti tööle ja on mitu päeva seal. Vot kuidas siin alles asjad muutuvad....See sait on ka Graincorpi oma, aga kinni pandud ja nüüd nad peavad selle lihtsalt korda tegema. Nad on vanad rehvid ja presendid maa alla matnud või lihtsalt mulda peale pannud, aga ostja polnud sellega rahul....

Huitav on see, et just Markus sinna saadeti, kes on iga päev kuivatiga töötanud, teab ja tunneb masinat, nüüd pandi siis üks mees, kes natuke asja jagab, sellega tööle...Siin oleks olnud teisigi, keda sinna saata...Ei saa aru. Aga vähemalt Markus elab luksuslikus motellis, majutus ja söök on tasuta :) Hommikust ja õhtust söövad motellis, lõuna pakitakse kaasa. Kunas ta tagasi tuleb, ei tea.

Mulle õpetati täna juurde kallusilla tööd, nimelt igapäevast inventuuri tegemist ja muid päevalõpukohustusi. See on siis selle mõttega, et kui päris kiireks läheb, siis mõnel õhtul kui lõpetan oma testimistöö ära, lähen kaalusillale ja olen seal nii kaua kuni viimane rekka on vilja maha laadinud. Hea on see, et siis on mul võimalus rohkem tunde saada. Testimisputka on tavaliselt ju see esimene, mis kinni läheb, aga kaalusild seevastu viimane :) Kiirel ajal võib aga päevalõpu inventuuri tegemine paras pähkel olla, kui palju rekkaid on, aga eks paistab. Nagu taaskord näha, siis ei tasu pikalt siin üldse ette mõelda. Ehk saadavad mind ka kuskile homme :D

Nädalavahetus on enamusel meil vaba, sest vili on vihmast endiselt liiga niiske ja täna pole meil näiteks ühtegi rekkat sisse tulnud. Ainult kuivati peaks töötama, vaatame mis saab.

Mis siis homme katki läheb?

Nädal on möödunud ja taaskord aeg sissekanne teha. Alustame siis reedest.

Reedel saime Markusega vaba päeva, sest meie kaalusild läks neljapäeval katki ja tänu sellele ei saanud me mitte ühtegi rekkat vastu võtta, ega ka väljalaadimisi teha. Ülemuse naine ja uus töötaja koristasid ning peale seda näitas numbrite asemel koguaeg "Error". Kõige tipuks on siinsed mehhaanikud 6 päeva puhkusel, sest neil on liiga palju puhkepäevi kogunenud. See ajas muidugi kõik talunikud marru, sest vili oli paljudel kuiv. Reedel tuli ülemus ütlema, et lisaks kaalusillale on veel ka kuivati katki läinud, nii et Markus on laupäeval nii-öelda on-call ehk siis hommikul vaadatakse, kas saadakse korda, kui ei, siis on Markusel vaba.

Reede õhtul läksime kohalikku iiri pubisse meie töötajatega: inglise paar, kaks vanemat meest, ülemus ja tema naine. Kella kuuest seistmeni pakuvad nad tasuta kokteile, õigemini ainult kahte erinevat varianti, aga proovisime ära. Üks oli rummimaitseline ja teine margarita maitseline purustatud jääga kokteil. Hiljem tegime siin veel lõkke ja niisama istusime. Siis tuli Gordon (u 55-aastane mees) ja ta oli muidugi parajalt napsus ka ning kukkus jutustama. Natuke raske on tast vahel aru saada, sest tal pooled hambad on puudu ja tal oli keel ka väga pehme. Aga tema jutustamine ajas kõik nii naerma. Näiteks ta rääkis loo, kuidas ta väiksena oma käe ära põletas ja siis tahtis meile väga elavalt ette kujutada, kuidas kõik täpselt oli. Vahepeal ta kõndis kuskile autode taha, et näidata täpselt distantsi, rääkis kus mingi maja täpselt asus jne. Ja siis kõige lõpuks ütles väga positiivselt oma kondini põlenud käe kohta, et "Aga ei, see oli väga positiivne kogemus". Mille peale me kõik imestunult üksteisele otsa vaatasime. Paras naljatilk. Aga kui ta tööl on, siis on suhteliselt vaikne ja koguaeg tegutseb.

Laupäeval saadi õnneks kuivati korda, aga öeldi, et Markus võib siis pühapäeval kella 2st tööle tulla. Kuivatiga oli siis see probleem, et kütus oli otsa saanud ja kuskile kerkis õhumull, nii et masin ei tahtnud enam käivituda. Siin tundub tõesti nii, et iga päev peab ikka mingi käkk olema või midagi katki minema, muidu nagu ei saakski. 

Paremal kuivati

Pühapäeval läks Markus 6-ks tunniks tööle ja kõik sujus isegi. Esmaspäeval oli riigipüha ja siis töötasid ainult püsitöötajad. Me kasutasime juhust ja läksime poodi süüa ostma. Selleks peame iga kord ette võtma 54 km pikkuse teekonna, sest siin Capellas on nii õnnetu pood, mis on enam-vähem meie R-Kioski suurune. Enamus asju on mini-suuruses ja hinnad muidugi krõbedad. Suures osas müüakse meie "Säästu" kaubamärgi all olevaid asju, nii et polegi suurt midagi teha, kui Emeraldis käia.

Teisipäeval polnud kindlad, kas peamegi tööle minema, sest kaalusild polnud endiselt parandatud, aga kuna viimati meile öeldi, et oleme teisipäeval tööl, siis ärkasime hommikul ülesse. Markus arvas, et tema läheb ikka 8-ks tööle, nagu ikka nädala sees, aga 10 minutit enne 7-et oli tema paariline kohal ja siis vedasime end mõlemid 7-ks tööle. Markus oli ikka kuivati peal, aga mina läksid siis punkri peale teisele appi. Pidime maast ja igalt poolt vilja kokku pühkima ja see võttis umbes 6-l inimesel 7 tundi aega. Täpselt nii palju jama oli igal pool maas. Kaalusilla mehed pidid hommikul parandama tulema, millest sai lõuna, siis pealelõuna ja siis õhtu. Tuli välja, et on vaja mingeid peenemaid juppe ja targemaid mehi, kes kuskilt kaugelt tulevad :)

Mina pidin teisipäeval töötama ühe uue töötajaga, või noh ei pidanud, aga teised olid laadurite otsas ja ma siis hakkasin talle natukene rääkima, mis me tegema peame. Tüüp oli selline tüsedam pikemat kasvu mees, aga üks paras õnnetuse hunnik. Kui mina räägin, mis tegema peab või arutlen temaga, et kas nüüd peaks seda poolt tegema või toda, siis ta ei vastanud mitte ühelegi lausele. Kõige parem, mis sain, oli noogutus. Ma andsin talle siis töö kätte, ütlesin, et siin on luud ja labidas, et tuleb siin hunnikuid teha ja läksin siis otsisin endale platsi, kus luuatada. Tema siis sörgib mul sabas ja teeb minuga sama hunnikut. Lükkasin siis kaks korda luuda ja otsisin uue hunniku ning tema lipitseb ainult minu kõrval. Siis pidin teda paar korda hõikama, et ou kuule (sest keegi ei teadnud ta nime), tule laaduri eest ära, no üldse ei vaata ringi. Nagu väike laps. Täna sain siis teada, et tüüp on 17-aastane ja see on tema esimene töökoht. Esimese päeva kohta oli öelnud, et "Ma loodan, et nii raskeid tööpäevi siin enam ei tule." Ma pole kunagi esimesel tööpäeval julgenud kellelegi tööl midagi kurta...

Teisipäeva õhtul kell 5 saabusid targad mehed meie kaalusilda parandama. Me vahepeal läksime neid isegi vaatama, et mis nad seal nii kaua teevad. Kui näidik tagasi nulli peale saadi, siis pandi sillale igavene rodu kuubiku taolisi asju kahveltõstukiga, et siis sild uuesti ära kalibreerida. Said kõik korda ja siis mees liigutas ühte juhet ja tuli jälle veateade näidikule. Päris tükk aega ikka mässasid, me läksime 10-st magama ja kuulsin, kuidas nad ikka raskuseid sillale panid, aga hommikuks oli kõik korras ja kena rivi rekkaid ootamas.

Kuivati nupuruum

Kolmapäeval saime kõik oma graafikud kätte, mis oli enam-vähem 4 tööl, 4 vaba. Mul oli 6 tööl, 3 vaba, 5 tööl, 4 vaba. Paar inimest said nii tigedaks, et tahtsid kohe ära minna. Kolmapäeval tegime 30 rekkat ja neljapäeval juba 50. Kolmapäeval sain enda niiskusmasinalt veateate, mis pidi väga halb olema, arvatavasti ütleb ühel hetkel üles. Neljapäeval olime isegi kuueni lahti, sest laupäeva varahommikul lubab 5-10 mm vihma. Paraku oli täna, reede hommikul väga tugev udu, nii et katuseräästas tilkus ja maapind oli täitsa pehme, nii et paljude rekkatega oli probleeme, et niiskus on liiga kõrge. Osad pidime isegi tagasi saatma. Hommikul hakkas mu konditsioneer vilisema täitsa lambist ja see hääl läks koguaeg hullemaks, aga välja ka ei saanud lülitada, sest niiskusemasina jaoks on vaja püsivat temperatuuri, et ta korralikult töötaks. Kutsusin ülemuse kohale ja naljaga ütlesin, et ega tõesti vist ei lähe päevagi mööda, kui siin midagi rikki ei lähe :D Kuidas saavad kõik asjad nii logud olla? Ajab juba naerma ja iga õhtu mõtlema, et huvitav, mis siis homme juhtub :D Igav siin tõesti ei hakka.

Neljapäeval ülemus ütles, et võin selle graafiku prügikasti visata. Ütles, et ilmselt hakkan olema tööl nii et 12 päeva tööl ja siis 2 vaba vms, sest pole palju inimesi, kes oskaksid minu tööd teha. Juhuuu! No meil on siin peale minu veel 3 koolitatud inimest, kellest kaks on tüüpi, kes enamasti teevad väljalaadimisi ja viimane on ülemuse naine, kellele sample stand üldse ei meeldi. Liiga füüsiline töö tema jaoks. Aga ega midagi väga tõsiselt siin ei saa võtta, läheb nii kuidas läheb :) Markusele oli ka öeldud, et see graafik unusta ära. Ma ei saa aru, milleks see üldse siis tehti! Nii palju segadust on siin kahe nädala jooksul külvatud ja siis keeratakse kõik pea peale. Korra öeldakse, et me ületunde enam üldse ei saa ja siis järgmine hetk pannakse Markus 12 tunniks tööle :D

Markus teeb ikka 11-12 tunniseid tööpäevi ja nüüd on neil surve ka peal, sest niisket vilja ei saa enam sisse võtta, kuna pole kusagile seda panna. Eks tuleb rohkem sisse, kui kuivatada jõuab. Eile oli Markusel päris kiire tööpäev: mina saatsin talle vahepeal rekkaid otse kuivatisse, nii et ta peab neid jälgima, vaatama, et tema tünnid üle ei ajaks, et temperatuur on sobiv, tegema niiskuseteste, laadima kuiva vilja väiksesse rekkasse, siis jälgima silo, kui sinna rekkad tulevad ja teisel pool silo laadima väikesesse rekkasse niisket vilja, mis kuivatisse läheb ja vahest veel rekkat ka parandama. Pisike rekka on neil paras logu, täna õhtul suri see kaalusillal välja, sest aku läks tühjaks, kuigi see on päev otsa töötanud.

Kui täna öösel sadama kukub, siis on ilmselt homme vaba, aga nagu ka kõige muuga, elame siin teadmatuses :)

Üks päev korraga ehk ebakindlus töö suhtes

Tagasi Graincorpis ja nagu juba eelmises blogis mainitud, siis ikka allakäigu teel.

Laupäeval, kui jõudsime kohale, saatsin ülemusele sõnumi, et oleme kohal. Millal tööle asume, seda ei teadnud. Esmaspäeva hommikul sain kell 6.30 kõne, et kas saaksin kell 7.00 tööpäeva alustada. Vedasin end siis kiirelt tööle ja umbes 20 minutiga tehti kiire meeldetuletus, peale mida juba üksi sample standis olin. Natuke aega hiljem tuli ülemus ja rääkis, mis seis siis siin on. Tuleb välja, et firma ei taha enam casualidele ületunde maksta, seega nad töötasid välja plaani, mille kohaselt meie graafik oleks järgmine: neli tööl, neli vaba. Selle peale tõusid mul juba ihukarvad püsti ja ütlesin siis ülemusele, et olen väga pettunud, sest me sõitsime 2200 km siia ja alles nüüd siis meile öeldi, mis siin tegelikult saama hakkab. Ise nad veel ütlesid, et tahavad kolmeks harvestiks meid saada...Ma siis lisasin, et no võib-olla me hakkame siis uut töökohta otsima, sest meil Aussis 5 kuud veel jäänud ja tahaks ikka teenida nii palju kui võimalik. Selle peale ta vastas nagu oleksin ennast täis ja mainis, et isegi tema ei teeni siin väga hästi. Umbes, et olgu ma õnnelik veel sellise graafiku üle.

Juba tekkis tunne, et ei taha väga ülemusega enam kokku puutuda. Ta veel mainis, et Markus ilmselt alustab reedel tööga. Helistasin siis Markusele, et südant puistata. Tema oli samamoodi väga üllatunud ja vihane. Saatis paar kirja laiali seoses uute töökohtadega, aga praegu pole ikka midagi muud kusagil.

Teisipäeva hommikul kui tööle läksin, pidas ülemus kõne, et tema ja temast järgmine ülemus olid selle plaani kuu peale saatnud ja otsustasid, et teevad asju nii nagu nemad heaks arvavad. Üks asi siis ka selles, et firma kasum kahanes 40% eelmine aasta ja nüüd nad peavad kokku hoidma. Tööle inimesi siin väga pole lubatud, sest hetkel siin osariigis teistel saitidel ei tule raha sisse ja selle tõttu kannatavad kõik. Meil pole isegi kuurid ja silod valmis, kuigi meil on kolm nädalat juba sorghumit sisse tulnud. Väga ebaloogiline on siin kõik.

Markus kutsuti teisipäeval kell 12 tööle ja tema pandi kuivati peale, kus ta juba eelmine aasta töötas. Algul taheti sinna kedagi teist panna, millest keegi aru ei saanud, et miks peab uut hakkama välja õpetama, kui Markus juba oskab ja Ryan ütles, et keegi teine väga ei jaga ka seda, kuigi on õpetatud. Õnneks Markus on nüüd iga päev töötanud. Üldiselt alustab kell 8 hommikul ja töötab umbes 7ni õhtul ehk täpselt nii kaua kui temperatuur on piisav. Muul ajal juba liiga külm ja masin ei võta sobivat temperatuuri üles. Vähemalt üks meist saab siis korralikult tunde :)

Täna, neljapäeval juhtus üks asi teise otsa. Kõigepealt läks kaalusild katki, nii et me ei saa ühtegi rekkat kaaluda, mis tähendab ju, et kedagi vastu võtta ei saa. Lisaks ei saa me enam liiga niisket vilja vastu võtta, sest alles saime kuivati tagasi tööle (st teisipäeval) ja ei jõua nii kiirelt ette kuivatada kui uusi rekkaid niiske viljaga juba peale tuleb. Seoses sellega sain ma homse vabaks ja kokku suisa neli vaba päeva. Markus on homme vaba, laupäeval tööl, pühapäev ja esmaspäev vaba. Esmaspäeval on siin ka riigipüha, nii et ainult neli inimest saavad tööl olla. Kuna praegu veel palju rekkaid sisse ei tule, siis peaks hakkama saama.

Praegu on Graincorpi firmas ka suured muutused. See aasta sulgetakse umbes 100 saiti ja koondatakse 80 püsitöötajat. Firma plaan on siis suuri saite suuremaks ja kiiremaks teha ning tulevikus hakata välja laadimisi tegema rongiga, sest nii suudavad nad säästa 5 dollarit tonni pealt. Raudteedesse investeeritakse 200 miljonit dollarit. Graincorp on ka üks firma, kes on liiga kauaks loorberitele puhkama jäänud. Nüüd on tulnud peale uued firmad, kes lihtsalt nende kliendid ära võtavad, sest nad on kiiremad ja efektiivsemad. 

Graincorpi kuurid ja silod on enamus endiselt umbes 60 aastat vanad ja väga aeglased. Tol ajal olid rekkad, millel oli 4-8 tonni vilja peal, nüüd aga keskmiselt 50 tonni, kolme treileriga rekkatel (triple) umbes 70-80 tonni vilja. Ühesõnaga suht viimane aeg hakata midagi tegema, sest viimase 10 aasta jooksul on nad juba kolmandiku oma turust kaotanud. 

Kõik see seab veelkord kahtluse alla minu ja Markuse saatuse siin firmas. Sorghumi ajaks peaks meil tööd olema, aga ei kujuta ette, mis peale seda saab. Võtame üks päev korraga! :)