Mis siis homme katki läheb?

Nädal on möödunud ja taaskord aeg sissekanne teha. Alustame siis reedest.

Reedel saime Markusega vaba päeva, sest meie kaalusild läks neljapäeval katki ja tänu sellele ei saanud me mitte ühtegi rekkat vastu võtta, ega ka väljalaadimisi teha. Ülemuse naine ja uus töötaja koristasid ning peale seda näitas numbrite asemel koguaeg "Error". Kõige tipuks on siinsed mehhaanikud 6 päeva puhkusel, sest neil on liiga palju puhkepäevi kogunenud. See ajas muidugi kõik talunikud marru, sest vili oli paljudel kuiv. Reedel tuli ülemus ütlema, et lisaks kaalusillale on veel ka kuivati katki läinud, nii et Markus on laupäeval nii-öelda on-call ehk siis hommikul vaadatakse, kas saadakse korda, kui ei, siis on Markusel vaba.

Reede õhtul läksime kohalikku iiri pubisse meie töötajatega: inglise paar, kaks vanemat meest, ülemus ja tema naine. Kella kuuest seistmeni pakuvad nad tasuta kokteile, õigemini ainult kahte erinevat varianti, aga proovisime ära. Üks oli rummimaitseline ja teine margarita maitseline purustatud jääga kokteil. Hiljem tegime siin veel lõkke ja niisama istusime. Siis tuli Gordon (u 55-aastane mees) ja ta oli muidugi parajalt napsus ka ning kukkus jutustama. Natuke raske on tast vahel aru saada, sest tal pooled hambad on puudu ja tal oli keel ka väga pehme. Aga tema jutustamine ajas kõik nii naerma. Näiteks ta rääkis loo, kuidas ta väiksena oma käe ära põletas ja siis tahtis meile väga elavalt ette kujutada, kuidas kõik täpselt oli. Vahepeal ta kõndis kuskile autode taha, et näidata täpselt distantsi, rääkis kus mingi maja täpselt asus jne. Ja siis kõige lõpuks ütles väga positiivselt oma kondini põlenud käe kohta, et "Aga ei, see oli väga positiivne kogemus". Mille peale me kõik imestunult üksteisele otsa vaatasime. Paras naljatilk. Aga kui ta tööl on, siis on suhteliselt vaikne ja koguaeg tegutseb.

Laupäeval saadi õnneks kuivati korda, aga öeldi, et Markus võib siis pühapäeval kella 2st tööle tulla. Kuivatiga oli siis see probleem, et kütus oli otsa saanud ja kuskile kerkis õhumull, nii et masin ei tahtnud enam käivituda. Siin tundub tõesti nii, et iga päev peab ikka mingi käkk olema või midagi katki minema, muidu nagu ei saakski. 

Paremal kuivati

Pühapäeval läks Markus 6-ks tunniks tööle ja kõik sujus isegi. Esmaspäeval oli riigipüha ja siis töötasid ainult püsitöötajad. Me kasutasime juhust ja läksime poodi süüa ostma. Selleks peame iga kord ette võtma 54 km pikkuse teekonna, sest siin Capellas on nii õnnetu pood, mis on enam-vähem meie R-Kioski suurune. Enamus asju on mini-suuruses ja hinnad muidugi krõbedad. Suures osas müüakse meie "Säästu" kaubamärgi all olevaid asju, nii et polegi suurt midagi teha, kui Emeraldis käia.

Teisipäeval polnud kindlad, kas peamegi tööle minema, sest kaalusild polnud endiselt parandatud, aga kuna viimati meile öeldi, et oleme teisipäeval tööl, siis ärkasime hommikul ülesse. Markus arvas, et tema läheb ikka 8-ks tööle, nagu ikka nädala sees, aga 10 minutit enne 7-et oli tema paariline kohal ja siis vedasime end mõlemid 7-ks tööle. Markus oli ikka kuivati peal, aga mina läksid siis punkri peale teisele appi. Pidime maast ja igalt poolt vilja kokku pühkima ja see võttis umbes 6-l inimesel 7 tundi aega. Täpselt nii palju jama oli igal pool maas. Kaalusilla mehed pidid hommikul parandama tulema, millest sai lõuna, siis pealelõuna ja siis õhtu. Tuli välja, et on vaja mingeid peenemaid juppe ja targemaid mehi, kes kuskilt kaugelt tulevad :)

Mina pidin teisipäeval töötama ühe uue töötajaga, või noh ei pidanud, aga teised olid laadurite otsas ja ma siis hakkasin talle natukene rääkima, mis me tegema peame. Tüüp oli selline tüsedam pikemat kasvu mees, aga üks paras õnnetuse hunnik. Kui mina räägin, mis tegema peab või arutlen temaga, et kas nüüd peaks seda poolt tegema või toda, siis ta ei vastanud mitte ühelegi lausele. Kõige parem, mis sain, oli noogutus. Ma andsin talle siis töö kätte, ütlesin, et siin on luud ja labidas, et tuleb siin hunnikuid teha ja läksin siis otsisin endale platsi, kus luuatada. Tema siis sörgib mul sabas ja teeb minuga sama hunnikut. Lükkasin siis kaks korda luuda ja otsisin uue hunniku ning tema lipitseb ainult minu kõrval. Siis pidin teda paar korda hõikama, et ou kuule (sest keegi ei teadnud ta nime), tule laaduri eest ära, no üldse ei vaata ringi. Nagu väike laps. Täna sain siis teada, et tüüp on 17-aastane ja see on tema esimene töökoht. Esimese päeva kohta oli öelnud, et "Ma loodan, et nii raskeid tööpäevi siin enam ei tule." Ma pole kunagi esimesel tööpäeval julgenud kellelegi tööl midagi kurta...

Teisipäeva õhtul kell 5 saabusid targad mehed meie kaalusilda parandama. Me vahepeal läksime neid isegi vaatama, et mis nad seal nii kaua teevad. Kui näidik tagasi nulli peale saadi, siis pandi sillale igavene rodu kuubiku taolisi asju kahveltõstukiga, et siis sild uuesti ära kalibreerida. Said kõik korda ja siis mees liigutas ühte juhet ja tuli jälle veateade näidikule. Päris tükk aega ikka mässasid, me läksime 10-st magama ja kuulsin, kuidas nad ikka raskuseid sillale panid, aga hommikuks oli kõik korras ja kena rivi rekkaid ootamas.

Kuivati nupuruum

Kolmapäeval saime kõik oma graafikud kätte, mis oli enam-vähem 4 tööl, 4 vaba. Mul oli 6 tööl, 3 vaba, 5 tööl, 4 vaba. Paar inimest said nii tigedaks, et tahtsid kohe ära minna. Kolmapäeval tegime 30 rekkat ja neljapäeval juba 50. Kolmapäeval sain enda niiskusmasinalt veateate, mis pidi väga halb olema, arvatavasti ütleb ühel hetkel üles. Neljapäeval olime isegi kuueni lahti, sest laupäeva varahommikul lubab 5-10 mm vihma. Paraku oli täna, reede hommikul väga tugev udu, nii et katuseräästas tilkus ja maapind oli täitsa pehme, nii et paljude rekkatega oli probleeme, et niiskus on liiga kõrge. Osad pidime isegi tagasi saatma. Hommikul hakkas mu konditsioneer vilisema täitsa lambist ja see hääl läks koguaeg hullemaks, aga välja ka ei saanud lülitada, sest niiskusemasina jaoks on vaja püsivat temperatuuri, et ta korralikult töötaks. Kutsusin ülemuse kohale ja naljaga ütlesin, et ega tõesti vist ei lähe päevagi mööda, kui siin midagi rikki ei lähe :D Kuidas saavad kõik asjad nii logud olla? Ajab juba naerma ja iga õhtu mõtlema, et huvitav, mis siis homme juhtub :D Igav siin tõesti ei hakka.

Neljapäeval ülemus ütles, et võin selle graafiku prügikasti visata. Ütles, et ilmselt hakkan olema tööl nii et 12 päeva tööl ja siis 2 vaba vms, sest pole palju inimesi, kes oskaksid minu tööd teha. Juhuuu! No meil on siin peale minu veel 3 koolitatud inimest, kellest kaks on tüüpi, kes enamasti teevad väljalaadimisi ja viimane on ülemuse naine, kellele sample stand üldse ei meeldi. Liiga füüsiline töö tema jaoks. Aga ega midagi väga tõsiselt siin ei saa võtta, läheb nii kuidas läheb :) Markusele oli ka öeldud, et see graafik unusta ära. Ma ei saa aru, milleks see üldse siis tehti! Nii palju segadust on siin kahe nädala jooksul külvatud ja siis keeratakse kõik pea peale. Korra öeldakse, et me ületunde enam üldse ei saa ja siis järgmine hetk pannakse Markus 12 tunniks tööle :D

Markus teeb ikka 11-12 tunniseid tööpäevi ja nüüd on neil surve ka peal, sest niisket vilja ei saa enam sisse võtta, kuna pole kusagile seda panna. Eks tuleb rohkem sisse, kui kuivatada jõuab. Eile oli Markusel päris kiire tööpäev: mina saatsin talle vahepeal rekkaid otse kuivatisse, nii et ta peab neid jälgima, vaatama, et tema tünnid üle ei ajaks, et temperatuur on sobiv, tegema niiskuseteste, laadima kuiva vilja väiksesse rekkasse, siis jälgima silo, kui sinna rekkad tulevad ja teisel pool silo laadima väikesesse rekkasse niisket vilja, mis kuivatisse läheb ja vahest veel rekkat ka parandama. Pisike rekka on neil paras logu, täna õhtul suri see kaalusillal välja, sest aku läks tühjaks, kuigi see on päev otsa töötanud.

Kui täna öösel sadama kukub, siis on ilmselt homme vaba, aga nagu ka kõige muuga, elame siin teadmatuses :)