Üks päev korraga ehk ebakindlus töö suhtes

Tagasi Graincorpis ja nagu juba eelmises blogis mainitud, siis ikka allakäigu teel.

Laupäeval, kui jõudsime kohale, saatsin ülemusele sõnumi, et oleme kohal. Millal tööle asume, seda ei teadnud. Esmaspäeva hommikul sain kell 6.30 kõne, et kas saaksin kell 7.00 tööpäeva alustada. Vedasin end siis kiirelt tööle ja umbes 20 minutiga tehti kiire meeldetuletus, peale mida juba üksi sample standis olin. Natuke aega hiljem tuli ülemus ja rääkis, mis seis siis siin on. Tuleb välja, et firma ei taha enam casualidele ületunde maksta, seega nad töötasid välja plaani, mille kohaselt meie graafik oleks järgmine: neli tööl, neli vaba. Selle peale tõusid mul juba ihukarvad püsti ja ütlesin siis ülemusele, et olen väga pettunud, sest me sõitsime 2200 km siia ja alles nüüd siis meile öeldi, mis siin tegelikult saama hakkab. Ise nad veel ütlesid, et tahavad kolmeks harvestiks meid saada...Ma siis lisasin, et no võib-olla me hakkame siis uut töökohta otsima, sest meil Aussis 5 kuud veel jäänud ja tahaks ikka teenida nii palju kui võimalik. Selle peale ta vastas nagu oleksin ennast täis ja mainis, et isegi tema ei teeni siin väga hästi. Umbes, et olgu ma õnnelik veel sellise graafiku üle.

Juba tekkis tunne, et ei taha väga ülemusega enam kokku puutuda. Ta veel mainis, et Markus ilmselt alustab reedel tööga. Helistasin siis Markusele, et südant puistata. Tema oli samamoodi väga üllatunud ja vihane. Saatis paar kirja laiali seoses uute töökohtadega, aga praegu pole ikka midagi muud kusagil.

Teisipäeva hommikul kui tööle läksin, pidas ülemus kõne, et tema ja temast järgmine ülemus olid selle plaani kuu peale saatnud ja otsustasid, et teevad asju nii nagu nemad heaks arvavad. Üks asi siis ka selles, et firma kasum kahanes 40% eelmine aasta ja nüüd nad peavad kokku hoidma. Tööle inimesi siin väga pole lubatud, sest hetkel siin osariigis teistel saitidel ei tule raha sisse ja selle tõttu kannatavad kõik. Meil pole isegi kuurid ja silod valmis, kuigi meil on kolm nädalat juba sorghumit sisse tulnud. Väga ebaloogiline on siin kõik.

Markus kutsuti teisipäeval kell 12 tööle ja tema pandi kuivati peale, kus ta juba eelmine aasta töötas. Algul taheti sinna kedagi teist panna, millest keegi aru ei saanud, et miks peab uut hakkama välja õpetama, kui Markus juba oskab ja Ryan ütles, et keegi teine väga ei jaga ka seda, kuigi on õpetatud. Õnneks Markus on nüüd iga päev töötanud. Üldiselt alustab kell 8 hommikul ja töötab umbes 7ni õhtul ehk täpselt nii kaua kui temperatuur on piisav. Muul ajal juba liiga külm ja masin ei võta sobivat temperatuuri üles. Vähemalt üks meist saab siis korralikult tunde :)

Täna, neljapäeval juhtus üks asi teise otsa. Kõigepealt läks kaalusild katki, nii et me ei saa ühtegi rekkat kaaluda, mis tähendab ju, et kedagi vastu võtta ei saa. Lisaks ei saa me enam liiga niisket vilja vastu võtta, sest alles saime kuivati tagasi tööle (st teisipäeval) ja ei jõua nii kiirelt ette kuivatada kui uusi rekkaid niiske viljaga juba peale tuleb. Seoses sellega sain ma homse vabaks ja kokku suisa neli vaba päeva. Markus on homme vaba, laupäeval tööl, pühapäev ja esmaspäev vaba. Esmaspäeval on siin ka riigipüha, nii et ainult neli inimest saavad tööl olla. Kuna praegu veel palju rekkaid sisse ei tule, siis peaks hakkama saama.

Praegu on Graincorpi firmas ka suured muutused. See aasta sulgetakse umbes 100 saiti ja koondatakse 80 püsitöötajat. Firma plaan on siis suuri saite suuremaks ja kiiremaks teha ning tulevikus hakata välja laadimisi tegema rongiga, sest nii suudavad nad säästa 5 dollarit tonni pealt. Raudteedesse investeeritakse 200 miljonit dollarit. Graincorp on ka üks firma, kes on liiga kauaks loorberitele puhkama jäänud. Nüüd on tulnud peale uued firmad, kes lihtsalt nende kliendid ära võtavad, sest nad on kiiremad ja efektiivsemad. 

Graincorpi kuurid ja silod on enamus endiselt umbes 60 aastat vanad ja väga aeglased. Tol ajal olid rekkad, millel oli 4-8 tonni vilja peal, nüüd aga keskmiselt 50 tonni, kolme treileriga rekkatel (triple) umbes 70-80 tonni vilja. Ühesõnaga suht viimane aeg hakata midagi tegema, sest viimase 10 aasta jooksul on nad juba kolmandiku oma turust kaotanud. 

Kõik see seab veelkord kahtluse alla minu ja Markuse saatuse siin firmas. Sorghumi ajaks peaks meil tööd olema, aga ei kujuta ette, mis peale seda saab. Võtame üks päev korraga! :)