Elu on seiklus!

See nädal olen tööl käinud kaks päeva ja kokku sain 14,5 tundi. Väga mage. Eelmine nädal tuli 35 tundi ära, mis on juba palju parem seis. Kuna nüüd selle suure siloga juhtus õnnetus, on meil vilja sisse- ja väljavedu palju vähem. Täna kuulsime ülemuse käest, et nad peavad mõlemad silod tühjaks tegema viljast ja seejärel pannakse mingid trossid silole ümber, et edaspidist hävingut vältida. 

Täna käisime Markusega ringi sõitmas siin lähedal. Ma juba laupäeval avastasin paar ilusat kohta, kuhu tasub sõitma minna. Siit ca 60 km kaugusel on nimelt Peak Range nimeline rahvuspark, kus on päris ilusad mäed, mõned teravatipulised. Ühelgi neist sellist matkarada ei ole kahjuks, aga sõitma tasub ikka minna, sest päris ilusaid vaateid saab näha. Laupäeval ma käisin siis ühte teed mööda ja täna käisime hoopis teist teed pidi, aga samu mägesid nägime ikka, lihtsalt teise nurga alt.

Loodus siin ümberringi on väga kuiv, vooremaalikult mägine ja mõnes kohas kohtab metsa ka. Siin kasvab nisu, sorgum ja kikerhernes ning ülejäänud maajupid on kas veistele (meeletult suured veisefarmid) ja ka söekaevandustele. Capella 100 km raadiuses on näiteks 13 söekaevandust. Sõiduteed on enam-vähem rahuldavad, enamus on asfaltkattega teed, kas siis kaherealised nagu ikka või kitsamates kohtades üherealised, on ka kruusateid, mille olukord on mitterahvuldavast suurepäraseni. Paljudel väheasustatud piirkondades liiguvad veised näiteks vabalt ringi, magavad teeääres või kõnnivad tee peal. 

Veel üks huvitav fakt, nimelt Austraalia lõunaosas leiti paik, kus arvatakse olevat üle 200 miljardi barreli ümbertöödeldavat naftat!

Seekord tuleb natuke rohkem pilte kui tavaliselt, mis siin ikka koonerdada :)

Mu lemmikpilt!

 

Tahan, tahan aga ikka ei saa

Tulime Graincorpi tööle märtsi lõpus, lubati, et kahe nädala pärast hakkab sorgumi hooaeg ja siis hakkame tööle 24/7. Ootasime ja ootasime neid pikki tööpäevi, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Vahepeal oli meil küll poolteist kuud puhkust ja nüüd oleme tagasi tööl. Nüüd on need pikad tööpäevad augusti lõpus või septembri algusesse lükatud. Hööh. Eestlasena on ikka väga väga raske. Nagu väga tahaks tööd teha, aga ei saa, sest tööd tuleb anda ainult neile, kes vajalikke asju teevad, üleliigseks koristamiseks palju aega ei anta. Oeh. Nii ma siin ootangi, millal ükskord saan korralikult tööle hakata.

Markus töötab ühe austraallase ja ühe uus-meremaallasega kuivati peal. Tal on oma kindel töö olemas. Mina saan iga päev midagi uut teha, aga koos ühe ja sama austraallasest mehega (27a). Oleme koos kuuri tühjaks teinud, vilja maast koristanud paar päeva, punkerit lahti teinud ja vilja väljavedu teinud ehk siis mina vajutan nuppe ja tema sõidab laaduriga. Kuna aga meie "tigu" ei töötanud korralikult, lõi koguaeg kilbist välja, siis mõeldi, et viime selle üldse minema ja paneme laaduriga otse rekka kasti. Nojah, eks see tigu oli küll väga vana juba ja laaduriga otse kasti pannes läheb ikka mitukorda kiiremini. Ainuke mure oli aga see, et ma olin just omale saanud töö terveks päevaks ja nüüd see võeti nagu ära. Muidu on nii, et hommikuks on töö nagu olemas, aga siis muul ajal nagu ise otsin ja vaatan, mida teha. Tahaks juba normaalselt hakata töötama!

Vaade linna peatänavalt meie töökohale

Täna ma lõpetasingi kell 2 ära. Tegin igal pool nii palju nagu ise oskasin ja vajalikuks pidasin (nt ajasin presendi hunniku juurest vihmavett maha, parandasin auke ja andsin ühele tüübile lõunat. Siis ma mõtlesingi, et mis siis edasi peaks tegema. Läksin siis ülemuse käest küsima ja ta ütles, et võin tööpäeva lõpetada. Ehk siis kui ma küsin, mida teha, siis pakub, et lõpetan tööpäeva, aga kui ei küsi ja ise nokitsen, siis nagu võin töötada?? Katsu siis aru saada...Sellest pole ka juttu olnud, et mis kell peaks tööpäev lõppema. Igaühel omal ajal.  

Niiskem vili läheb kuivatisse

Homme saime Markusega vaba päeva ja vähemalt üks tüüp veel. Meil juhtus eile nimelt selle suure siloga midagi. Nimelt tuli rong sisse ja laeti vilja sisse ja ühel hetkel kukkus kuskil silo ülevalt pool paar betooniklotsi ära (Pildil parempoolne silo). Aga et mis täpselt juhtus, seda veel ei tea. Siin insenerid ja muud asjapulgad käivad ning vaatavad, aga mis edasi saab ei tea. Praegu sisse ega väljavedu sellest silost ei toimu.

Kuidas me siin elame...

Howdy!

Käes on reede ja mina olen selleks nädalaks lõpetanud. Täna on päris soe ilm, sai lühikeste pükste ja maikaga olla (mitte tööl), kuigi siin ju südatalv, aga see pigem meie Eesti august-september. Kaks päeva olen saanud viljasodi maast koristada ja kuuri tühjaks tassida. Pidime tassima suure hunniku torusid, mis olid ikka suht rasked ja veel muud nodi. Nii täna kui ka eile oli lühike päev - 5 tundi, aga füüsilist tööd oli ikka mõnusasti, nii et esimesel poolel tunnil oli juba selg märg. Eile õhtul avastasin, et ühe näpu otsas on suur vesivill (ca 1 cm x 1,5 cm). Pole enne sellist asja sõrmel olnud...

Meie koosseisus on austraallased (kaks paari, üks vallaline tüüp ja saidi bossud, kes ka kohalikud on), üks uus-meremaa vanem mees ja meie eestlased. Just enne meid olid siin prantslased ja inglased, aga kuna nad said vähe tunde, sest sorgumit üldse sisse ei toodud, siis nad lasid jalga. Meie tööpäeva pikkus oleneb väga suuresti ilmast ja vilja sisse- ning väljaveost. Näiteks kui on väga tuuline, ei saa punkrit avada, vihma korral pole suurt midagi siin teha jne.

Elamistingimused on ka siin üsna head. Siin on suur maja, mis koosneb umbes 6-7st magamistoast ja söögitoast ning köögist. Külmkappe on 5, piisavalt tööpinda söögi valmistamiseks. Suure maja kõrval on veel üks pisike kuut, kus on kaks magamistuba, ühes neist elame meie Markusega ja see on täpselt sama nagu Gindie kodu, ainult siin on riiulid ka toas. WC ja duširuumid on naistel ja meestel eraldi, need on päris puhtad, konnasid sees ei ole ja tuuletõmbust ka sees pole nagu Gindies on.

Linn ise on siit jalutuskäigu kaugusel. Toidupoed pole küll suuremad asjad, aga põhilise saab siit kätte. Lisaks on siin bensukas, juuksur, paar pubi, pizzakoht, veekeskus, kultuurikeskus, kino jms. Aga meil nüüd arvutis hunnik seriaale olemas juhuks, kui peaks palju vaba aega olema.

Kui Markus meie auto ära tõi, sai ta Kityt näha

Capella tööelu

Kaks tööpäeva Capellas on juba seljataga. Eile töötasime 7st 5ni õhtul ja pärast istusime natuke väljas teistega, tegime süüa ja siis tuppa voodisse visates mõtlesin, et jään kohe magama. Mitte et tööpäev oleks raske olnud, ei. Pigem annab tunda see, et me pole enam harjunud tööl käima. Kuu aega puhkasime Eestis ja sellele eelnevalt kuu aega käisime tööl nagu kuuvarjutused ja 10-tunnised tööpäevi ikka naljalt ei olnud. Mh...mingi sipelgas jalutas mu ekraanil, lömastasin ära.

Igatahes. Capella on suurem sait kui Gindie ja Spingsure. Siin on kaks väga kõrget silo ja neli madalamat silo, lisaks kaks kuuri, kuivati ja hetkel on kahe presendi all hunnik sorgumit ja kikerhernest. Esimene päev me midagi erilist ei teinudki, sörkisime niisama sabas ja aitasime, kui oskasime; koristasime kuuri ära (riisusime sodi põrandalt hunnikusse), lükkasime maast vilja hunnikutesse ja muud siukest värki.

Capella

Täna pandi Markus kuivati peale tööle, ta koolitatakse välja, et siis vajadusel saab ta teises vahetuses (öösel) tööl olla. Ta näitas täna mulle ka vahepeal, mis ta seal teeb. Suht lihtne töö on, peab paari asja jälgima (et temperatuur on õige), proove võtma jne. Mina sain hommikul palju füüsilisema töö. Nimelt eile kui rong käis, läks ühest vagunist väga palju vilja üle, sest mingi masin ei sulgenud (rike) korralikult. Seda oli küll mingi 5-6 tonni jagu ja enamuse pidime sisse kühveldama, sest kopaga nii maadligi oleks palju kive sisse tulnud. Lisaks raudteerööbastelt vilja kokku riisumine. See oli ikka paras porno, sest seal on kruus ja ikka läks aega, et neid väikseid viljaterasid kätte saada. Rongi laeti umbes 6 tundi, 38 vagunit.

Tööpostil, parasjagu luuaga riisumas

 Peale lõunat sain uue töö – hopper attendant ehk viljasalve assistent. Olin siis kahe suure silo juures ja võtsin rekkaid vastu, kes vilja sisse tõid. Alguses mind pandi sinna umbes nii, et midagi ette ei näidatud, lihtsalt öeldi, et ole seal ja pane allkiri. Hmm...väga julgustav! Pärast üks tüdruk tuli ja rääkis rohkem asju lahti. Põhiliselt pean ootama rekka ära, küsima talt paberid, vaatama kumba silosse vili läheb (ühes niiskem, teises kuivem), siis panema oma koodi ja allkirja ja ütlema, kas ta võib oma laadungi maha lasta. Üldjuhul oli lihtne, rekka tuleb ja läheb ja annangi ainult allkirju. Kui siis on vaja teise silosse lasta vili, siis pean ootama kuni salv tühjaks saab, masinavärgi seisma panema, transfeerimise teise silosse ringi seadistama, uuesti tööle panema, kontrollima, et kõik asjad tööle hakkasid. Lisaks tuleb jälgida, et rekkajuhtidel alati kiiver ja helkurvest või taoline särk seljas on. Vahepeal oli tühi auk ja polnud rekkaid näha, siis käisin Markust vaatamas ja seal vilja riisumas. Eks siin nii olegi, et koguaeg sul midagi teha ei ole, aga kui autod pidevalt tulevad, on igalühel töö olemas. Rekkaid oli ka igasuguseid: ühe, kahe ja kolme treileriga. Tänane tööpäev lõppes mul 17:30, Markus on siiamaani tööl (kell hetkel 19:15).

Peale tööd käisin korra autoga linnas, me elame ka suht linnas, aga võtsin siis oma asjad ja istusin autosse, hakkasin seda käivatama ja siis vaatasin, et kurat, siin pole rooli. Siis avastasin, et olin kõrvalistmele istunud. Siin Austraalias on pidevalt nii, et autosse minnes lähed valele poole. Kõige hullem oli aga see, et linnast ära tulles peateele pöörates sõitsin vastassuunavööndisse ja alles siis kui kaugel auto vastu tuli, avastasin et kurat, valel pool teed. Sai nüüd Eestis ju koguaeg autoga ringi sõidetud ja täna oligi esimene kord Austraalias jälle autoga sõita. 

Kõik on kindel, aga samas ka mitte miski

Laupäeval käisime Markusega Emeraldi kontoris, et Jennyga rääkida. Tahtsime teada, mis siis tööst saab ja mida tegema hakkame. Viisime talle 300 grammise Annekese šokolaadi ka. Me ju enne Aussi tulemist saatsime talle kirja, et kuidas tööga lood on ja tema rääkis, et saame ikka tagasi tulla, et natuke tööd ikka on. Laupäeval rääkis Jenny, et just eile (st reedel) oli Brisbane'ist mingi Graincorpi kõrgem ülemus käskinud tunde tagasi tõmmata enne hooaja algust. Nagu midaaaa...Ehk siis täpselt sama seis, mis enne Eestisse tulekut. Ta rääkis, et esmaspäeval saame 4 tundi tööl olla ja ülejäänud päevad ta lihtsalt vahetustega paneb inimesi tööle, et kõik võrdselt saaksid. Kui ma oleks rohkem kaalusilla assistendi või proovidevõtja tööd teinud, siis oleks saanud Emeraldi tööle appi minna, aga paraku sain liiga vähe treeningut sel ajal. Selleks vajalikud koolitused saan septembris, nii et pole hullu. Lisaks mainis Jenny, et hooaeg hakkab augusti viimasel nädalal või septembri essal nädalal. Praegu pidi väga palju vihmast olenema, igal pool on väga kuiv, mis ei pidanud hea olema.

Selge pilt siis. Olime pettunud, et ei saa tööd teha, aga samas rääkisin, et me proovime siin lähedal tööd otsida ja sellega ta oli ka nõus. Lubas meil Gindie's elada ikka. Laupäeval ja pühapäeval hakkasin uurima siin lähedal asuvate farmide kohta, otsisin telefoni numbreid, arvustusi teiste blogidest, vaatasin Harvest Calenderi, kust leidsin infot, mis selles piirkonnas kasvab ja mis kuudel. Näiteks praegu on siinkandis tsitruselised (mandariinid) ja melonid. Panin igaks juhuks ka tööagentuuride numbrid kirja ja panin kuulutusi üles, et otsime tööd. Ehk tuli selline täispikk tööpäev jälle. Sain teada, et meie kandis on üks osariigi suurimaid farme nt. See on see, kui oma viljahunniku otsas elad ja midagi ümbruskonnast ei tea. 

Plaan oli siis selline, et käime esmaspäeval tööl ära oma neli tundi ja siis hakkan helistama ja uurima tööde kohta. Tavaliselt on Marty (meie otsene boss) helistanud ja teada andnud, mis kell kusagil töö käib. Seekord ta aga ei helistanud, aga kuna tema otsene boss meile konkreetselt rääkis, et lähme esmaspäeval Spingsure'i, siis me ise ka üle ei helistanud. Kui me siis hommikul autoga kontori ette sõitsime, tuli Marty rõdule üllatunud nägu peas. Siis mul oli küll selline tunne, et no ma teadsin. Marty ei teadnud asjast midagi. Nagu Austraaliale kohane, on väike suhtlemise ja organiseerimatuse puudus. 

Kiiresti mõtles Marty meile töö välja neljaks tunniks. Hakkasime vilja maast koristama ja kuurist linnukakat pühkima. JA SIIS helistas Jenny Martyle ja peale kõne lõppu ütles Marty, et tal on meile uus töö - pakkimine. Me ei saanud kohe aru, mis pakkimine. Siis ütles, et Capellas on tööjõu puudus ja me peaks täna asjad kokku pakkima (need samad, mis ma reede-laupäev lahti pakkisin muidugi) ja täna Capellasse sõitma, et homme tööle hakata.

Meil oli kohe imestus suur, et mismoodi on nii, et Emeraldis, Gindie's ja Spingsure's tööd eriti pole, aga 75 km eemal Capellas on tööliste puudus. Tuli siis välja, et siit oli paar päeva tagasi palju seljakotirändureid minema läinud (vähemalt 5 lugesin jutu seest välja) ja nüüd on abikäte puudus. Marty arvas, et siin saame oma miinimumtunnid ehk 38 tundi nädalas ikka kätte, aga ta ei imestaks, kui on ka ületunde. Homme näiteks laetakse rongile 2000 tonni vilja. Huvitav kaua see küll aega võtaks? Praegu teame nii palju, et siin on 6 töötajat pluss ülemus oma naisega, jääme +- paariks nädalaks, vilja on palju ja homme alustame kell 7 hommikul. 

Sellega tänaseks lõpetame, olge kuuldel! :)

Nurru on kodus!

Vaade hosteli aknast

Lennukisõit Emeraldi kujunes hästi, kohale jõudes uurisime lennukiaknast maad ja vaatasime, et siin lähedal on paar päris suurt farmi. Keegi meile kahjuks lennujaama vastu ei tulnud. Aga pole hullu, Marty arvas ka, et võib-olla keegi ei tule, sest praegu on vähe inimesi tööl ja tööautosid pole ka nii palju...Võtsime siis takso ja tulime sellega Gindie'sse, see nali maksis meile 72 dollarit. Tulime koju ja hakkasime kohe uurima, mis siin kuu ajaga muutunud on. Kõigepealt on rohi pikem ja kuivem, tundub, et vihma pole küll ammu sadanud siin. Kohe uurisin ka vannitoast, kas kassi elutsemisest ka jälgi on, ei olnud väga. Kassi taldrik oli tühi ja vett ka polnud, aga kassitoidu purke oli küll vähem. Nurrut polnud ka kusagil näha. Marty ütles ka, et ta pole ammu siin käinud, sest oli kaugemal tööl. 

Mina hakkasin kohe koristama ja asju lahti pakkima ja Markus läks voodisse pikali, sest ta oli tõbine. Kui sain köögi ja vannitoa puhtaks (konnasid muide vetsupotis ei olnud), viskasin voodisse pikali. Pidin juba peaaegu magama jääma ja siis kuulsin, et keegi on ukse ees (uks oli lahti) ja kräunub. Mõlemal tõusid kohe pead püsti ja nägime Nurrut. Ta mõnekümne sekundi jooksul pelgas meid, aga võtsin ta kohe sülle ja paitasin teda. Ma juba arvasin, et ta ammu minema pannud. Nurru iseloomult oli muide selline, kes üldse süles ei olnud, enamuse aja oli õues ringi luusimas ja üldse väga antisotsiaalne kass. Nüüd aga täpselt vastupidi. Esiteks ta tuli voodisse ja nurrus ja nühkis end igale poole ning enamuse ajast kräunus-mäugus, tahtis koguaeg pai saada jne. Ja kui me nt ta vahepeal õue lasime, siis ta hakkas kohe ukse taga kräunuma, ei tahtnud üldse üksi olla. 

Siin me oleme! Gindie on rannikust muide 320 km kaugusel

Töökoht 1,2,3

Välimuselt Nurru nägi täitsa hea välja. Karv läigib kenasti, aga eks ta natuke kõhna ikka ole. Ta oli enne juba paras soolikas. Nurrul on silma juures mingi haav, ju ta on kakelnud teise kassiga. Öösel oli ka Nurru toas, mida ta tavaliselt kunagi ei ole olnud. Siis ta läks just luurele, aga tänase öö oli vapralt toas. Magas korra minu kõrval, siis jälle Markuse juures. Eks ta oli pikka aega ju täitsa üksi, nüüd tahab kõike hellust ja hoolivust tagasi saada.

Marty tuli ka eile siit läbi, võttis Markuse auto peale ja läksid Spingsure, kust Markus sai meie auto kätte. Andsime Martyle ühe Vana Tallinna pudeli ka, ta algul vaatas seda tükk aega ja küsis, et mis jook see on siis. Kirjas on ju liköör. Ta tänas meid ja lubas õhtul proovida. Autol oli aku täitsa tühi, sest Marty pole sellega eriti sõitnud. Auto oli Marty kodus, mis tähendas seda, et Markus sai Kity't näha. Kity oli tema laste üks lemmikkasse ja Marty ise ütles ka meile, et kui ta kassi meilt ära võtab, siis me pärast ilmselt teda tagasi ei saa ja ei saagi. Aga vähemalt Kityga on kõik korras, ta oli ikka päris paksuks läinud. 

Unerežiim on endiselt paigast ära. Eile 4-5 ajal päeval läksin magama ja magasin poole 12-ni õhtul välja, siis oli paar tundi üleval ja läksin uuesti tudule. Hommikul enne kuute tegime silmad lahti. Aga see on juba parem, kui öösel kell kolm ärgata :)

Brisbane ehk võitlus ajavahega

Niisiis oleme tagasi Austraalias. Lennureis oli küllalti kurnav nagu eelmine kord. Helsingist Singapuri lendasime pisut üle 11 tunni Finnairiga. Seal mina eriti magada ei saanud, pidevalt siplesin seal. Nii kui Singapuri lennujaama jõudsime, sõime natuke ja siis keerasime põrandale pikali. Ikkagi 11 tundi lendu. Singapurist Brisbane oli kuskil 7 tundi lendu Etihad Airways'iga, millest me enne küll midagi kuulnud polnud. Tuli välja, et see oli ikka päris luksuslik võrreldes Finnairiga, meenutas Emirates'i. Etihad lennukil oli palju mugavamad istmed, suur ekraan filmide vaatamiseks, tekk, suured kõrvaklapid, kõrvatropid, silmaklapid, ühekordne hambahari ja minipasta ning isegi sokid! Süüa sai ka palju rohkem ja joogimenüü ka palju suurem. Aga sellest pikast lendamisest tingituna väga palju isu nagu ei olnudki, pole ju väga liigutada saanud ennast. Igatahes viimase lennu ajal me ei maganud üldse. Peale õhtusööki vaatasin kaks filmi ära, siis plaanisin tukastada, aga seejärel tulid stjuuardessid juba oma hommikusöögikäruga. Ega ei saanud üldse ju aru, mis kell on.

Laip on laip

Brisbane'is saime kiirelt lennukilt maha ja õnneks meid Markusega väga ei piinatud ka, ei tehtud läbiotsimist. Katu aga võeti pistelisse kontrolli, nii et koer sai ta koti läbi nuuskida. Seejärel võtsime rongi ja asusime hosteli Bunk Backbackersi poole teele, mis asub kesklinna ja hiinalinna piiril. Kohe me kahjuks tuppa ei saanud, nii viskasime end ootesaali pikali ja jäin korra vist magama ka. Kella poole 2 paiku saime tuppa ja keerasime kõik kolmekesi magama. Magasime kusagil poole 7-ni välja, siis käisime söömas, tulime tuppa, et edasi magada. Asi jõudis siis nii kaugele, et kell kolm öösel läks uni ära ja pool 6 võtsin nüüd läpaka kätte ja hakkasin blogi kirjutama. Režiim on ühesõnaga veel natuke sassis. Markus on muide tõbine, kurk haige ja nohu, ta köhib siin, nii et raske tudida ka. 

Hommikul 9:40 läheb minul ja Markusel lennuk Brisbane'ist Emeraldi, Katu reisib natuke üksinda ringi. Jõuame 11-st sinna ja vaatame, kas meile keegi vastu ka siis tuleb. Eile helistasin meie otsesele ülemusele ka ja ta rääkis, et on hoopis kusagil mujal tööl praegu, mingil teisel saidil. Küsisin kasside kohta ka, siis ta mainis, et pole ammu Gindies käinud ja pole Nurrut näinud. Nii et väike põnevus on meil sees, et kas kass üldse alles ongi. Täna hakkab meil siis lahtipakkimise ja koristamise sessioon ning loodetavasti esmaspäevast hakkame tööle, vähemalt esialgselt nii lubati. 

Aga mis tunne on tagasi Austraalias olla? Kui sügisel läksime, oli ikka suurem reisiärevus ja põnevus versus hirm ja kartus. Nüüd oli pigem kahju ära tulla, sest Eestis oli veel nii ilus kõik. Brisbane'is oleme ka kaks korda juba olnud, see oli ka esimene peatuspaik Austraalias, seega polnud siin ka nii põnev enam. Nüüd on töökoht ka olemas ja ei ole enam paanikat, kas ja kuhu me tööle saame, nagu oli esimene kord. See on ikka hulga kergem tunne :)

Eestimaa on nii ilus ehk tagasi Austraaliasse!

Puhkus Eestis on lõpusirgele saamas. Homme, 9. juulil läheb lend Tallinnast Helsingisse ja 11. juuli hommikul jõuame Brisbane´i. Brisbane´is oleme ühe öö ja 12. juuli kell 9:40 lendame Brisbane´ist Emeraldi Markusega. Nagu näha, siis blogipidamine siin ei õnnestunud, kuigi oli plaan midagi kirjutada. Need viis nädalat Eestis on möödunud väga kiirelt ja pole tahtmist hetkegi raisata arvutis istumisele, seda saan Aussis teha ju küll ja veel. Eestis oli väga tore, sai enamus sõpru ja tuttavaid nähtud, jaanipäevad peetud, kolm korda ujumas käidud, eesti toitu süüa, saunas käidud, muru niidetud, telgis ööbitud, grillitud, parempoolset liiklust harrastatud, rattasõitu, rulluiskudega veeremist, klubis käidud, välietendusel, kontserdil, maasikaid söödud ja mida kõike veel. Programm oli tihe, aga ikka kõike teha ei jõudnud. 

Kahju on ära minna ka, sest ikkagi pikka aega kodust eemal oldud, pluss Eesti on praegu nii ilus, ilmad soojad, vaarikad ja mustsõstrad ka poolvalmis ning ka teadmine, et enne teise aasta viisa lõppu me vist tagasi ei tule ehk tuleb selline pikem paus Eestiga. Tore oli teada, et enamus mu sõpru-tuttavaid-sugulasi ja kelle isad-emad loevad mu blogi, on üsna kursis minu Austraalia elu ja plaanidega. Hoian Teid endiselt oma tegemistega kursis! :)