Sydney

Sydney

27 November 2013

Kui ma jala välja väänasin

Õhtul tööl

Täna on kolmapäev ja uus nädal algas juba palju vaiksemalt. Praegu tundub, et siinne viljahooaeg on nüüd läbi saamas. Rekkaid tuleb iga päevaga juba vähem sisse ja seoses sellega on meie sait avatud 8st 20ni. Ei imesta, kui nad veel kokkupoole hakkavad tõmbama. Küsisin täna ülemuse käest ka, et kauaks ta meile saab veel tööd pakkuda. Ta arvas, et meie jaoks saab töö otsa järgmise nädala keskel või lõpus.  Eks me ise arvestasime umbes sama ajaga, sest paljud farmerid on oma saagiga juba ühele poole saanud.

Täna alustasin kell 7:30 sample standis ja töötasin seal kuni 11ni, sest siis palju rekkaid enam polnud. Siis tegin pausi ja läksin peale seda teistele platsi peale appi punkrit kinni panema. Sain seal umbes pool tundi olla kui juhtus väike õnnetus. Nimelt tõmbasime pealmist presenti tagasi üles ja kui see tõmmatud sai, siis hüppasin punkri seina pealt maha, see on umbes 90 cm kõrgune. Kui ma maha hüppasin, siis midagi oli mu parema jala saapa all ja väänasin jala välja. Seda pole mul enne juhtunud. Nii valus oli ikka!!! Seisin tükk aega seal ühe jala peal ja ägisesin valust, siis istusin maha ja proovisin jalga liigutada. Selleks ajaks tulid teised ka uurima, mis värk on. Tundub, et hüpates oli jala lihas pingul ja vääneldes sattus ekstra pinge alla ja venitasin midagi paigast ära.

Lonkisime Markusega koos kööki ja panime jääd peale. Siis vaatasime, et jalalaba on sinakat tooni. Panime valuvaigistavat geeli ka peale ja siis umbes 10 minuti pärast proovisin uuesti käia, siis oli palju valusam. Ilmselt hakkas paistetus üles lööma. Võtsin siis tööriided seljast, tõmbasin märja kaltsuga tolmu naha pealt ära ja panin voodisse pikali ja külma friikartulipaki jala peale. Natuke aega hiljem tuli ülemus ukse taha, uuris mis täpselt juhtus, kuidas end tunnen jne. Ta tõi mulle korraliku jääkoti ja küsis, kas tahan arsti juurde ka minna. Vastasin, et ei. Tundub, et midagi tõsist ikka pole. Siis ta läks incident reporti kirjutama ehk aruannet, mida peab alati tegema, kui kellegiga tööl olles midagi juhtub. 

Nüüd ma siis passin voodis, vaatan kui jubedalt must meie tuba on, asjad maas laiali, tolm põrandal. Tööl ma pole, aga koristada ka ei saa, sest paremale jalale toetudes käib koguaeg valu läbi. Teised on väljas punkrit kinni panemas ja presente õmblemas ning väljas on üle 35 kraadi! Homme peaks meil olema rekordiliselt kuum ja tuuline ilm, mistõttu ülemus tahab, et me alustame 6.30 hommikul viimaste presentide õmblemisega, katame ülejäänud punkrid ka kinni, nii et vili läheb ainult kuuri ja silosse. Tavaliselt kui on kuum ja tuuline, siis ei saa viljakombainid töötada, sest on liiga suur tuleoht, aga eks me näe. Homme ja reedel lubab taaskord vihma, nii et tööga on vast mõneks ajaks jälle nirud lood. Paar korda oli meil öökülm ja see on juba paljude nisu viljaastet madalamaks viinud...

.....Paar tundi hiljem.....

Ülemused Steve ja Crowe tulid mu ukse taha ja tuli välja, et mul on ikka vaja arsti juurde minna. Ma küll väitsin, et pole midagi hullu, aga siis Crowe ütles, et ok, pane saabas jalga ja katsu käia. Ütlesin, et valus on käia. Nojah. Asi lõppes siis sellega, et Crowe viis mu Temorasse arsti juurde, kus üks hindu naine mu läbi vaatas. Ilmselt on see rohkem formaalsusest arsti juurde viimine, juhuks, kui ongi midagi tõsist, siis tema on vähemalt oma töö ära teinud. Arst arvas ka, et on lihtsalt lihast venitanud, aga tahab igaks juhuks reedel ka röntgenit teha. Täna pean siis lihtsalt puhkama, jääd peale panema ning homme on light-duty tööl ehk kergendatud töörežiim ja pean iga kahe tunni tagant istuma ja puhkama. Nad olid isegi tooli mulle sample standi viinud. Tekib invaliidi tunne niimoodi :D Samas pole ju harjunud, et Eestis tööandja nii palju su eest hoolitsenud oleks. Kas sinu ülemus on sinu ukse taha tulnud, tuppa astunud, sulle jääd toonud, tunni pärast sind kontrollima tulnud uue jääkotiga??? Vaevalt küll...

Kui me arstile sõitsime ja seal ära käisime, näitas Crowe mulle Temora linna kolme viljaplatsi, kaks neist kuuluvad Graincorpile, viimane aga rivaalfirmale ja oh imet. Seal oli umbes 15 punkrit ja mõned neist olid kuskil 300-400 meetri pikkused. Täitsa lõpp. Masinaid oli ka seal ikka omajagu. On ikka näha, et asume Austraalia viljakeskpunktis, igal pool on põllud, viljalaod, kombainid, viljahunnikud jne. Uurisin temalt, palju näiteks stacker (see, millega Capellas sorghumi ajal töötasin), siis ta ütles, et kuskil 600 000 dollarit!! Üks masin! Sellel punkriplatsil oli neid üle kümne. Mul on kahju, et ma oma telefoni maha unustasin, oleks tahtnud teile pilte teha, aga mulle tundub, et lähen sinna uuesti :)

Tolmuimeja proovide võtmiseks ei töötanud väga hästi enam.
Filter oli tolmust sametine

Keegi peab ju tööd ka tegema, kui üks ainult pilte teeb



24 November 2013

Viljalõikushooaeg täies hoos!


See nädal on lõpule jõudmas ja olen saanud iga päev umbes 10 tundi, mis on päris hea arvestades eelmisi nädalaid. Oleme alustanud 11-12 ajal päeval ja töötanud õhtul kümneni. Ühe korra töötasime ka kaheksani, sest eelnevalt oli osades kohtades vihma sadanud ja rekkaid ei tulnud piisavalt sisse. Päeval olen kas koos teistega platsi peale läinud, õmbleme punkritele presente juurde, paneme rapsi punkrit kinni (seal on 20 000 tonni vilja), koristame, anname teistele lõunat/pause ja siis õhtul olen enamasti läinud sample standi, siis üks tüdrukutest läheb koju ja teine jääb minuga paariks tunniks ja siis olen õhtuti üksinda, mis on täielik jama, sest rekkaid on nii palju praegu.

Me oleme natuke pahased, et me oleme õhtuses vahetuses, sest teine vahetus saab alati vähem tunde, me ei saa näiteks üldse ületunde, enne on sait alati kinni. Siis kui tööle lähme, antakse meile kõige sitemad tööd. See nädal näiteks presentide õmblemine, mille lahti voltides oleme avastanud mädanenud haisvat märga vilja....Siis oleme teiste poolt tehtud viljahunnikuid koristanud, ühed poisid lasid kuuris vilja üle ääre...Siis pidime õmblema presenti punkri peal, sest seda oli liiga tugevalt tõmmatud laaduri poolt, ilm oli megatuuline ja inimene, kes selle põhjustas, istub enamasti ainult laaduris. Mujal saitidel jäetakse presentide õmblemised jms üldse hommikuks või õhtuks, mil väljas on jahe, aga siin teeme selliseid töid kõige kuumemal ajal. 

Õhtul kell kuus läheb esimene vahetus tavaliselt koju, siis me võtame n-ö saidi üle. Rekkaid on sama palju kui päeval, aga õhtuses vahetuses on inimesi vähem...Sample standis olen ka tihti õhtuti üksinda, sest teine tüdruk peab mingit paberitööd ka tegema. Aga mis seal ikka, nii kaua kui raha teenime ja tunde saame, ei tohiks ju nuriseda. Arvatakse, et siin nädala või kahega saab hooaeg üldse läbi ka. Me oleme siinse kõrgema ülemusega ka rääkinud ja uurinud töö võimaluste kohta Victorias, ta koguaeg lubab uurida, aga midagi pole veel juhtunud. Hmmm...

Mis veel põnevat? Uurisin oma ülemuse käest, kui suur võib tema arvates olla Austraalia suurim viljafarm. Ta arvas, et peaks olema üle 12 000 hektari olema. Ja siinne kõige suurem viljafarm, nendel on hetkel 8 viljakombaini tööl ja 10 rekkat toovad vilja sisse. Üheksa neist on kahe treileriga, need kannavad umbes 45 tonni vilja, ühesed 23 tonni. Enamasti tulevad nad suht ühel ajal sisse ka, siis on kohe hull rivi igal pool.

Täna lõpetasin kell 22.00, Markus 22.30. Nüüd teeme keedukartulit ja steiki kell 23:14, mitte, et väga tahaks sellist rasket toitu nii hilja õhtul, aga muul ajal ei jõuagi sellist rooga teha. Head ööd!

20 November 2013

Uue hooga

Presendi õmblemine

Vihmapühad on seniks läbi saanud ja oleme jälle hetkeseisuga normaalsemalt tööle hakanud. Praegu töötab sait kahes vahetuses. Ühed alustavad hommikul ja lõpetavad 6 paiku, teised alustavad lõuna ajal ja töötavad lõpuni välja. Täna alustasin kell 12 ja töötasin õhtul 10ni. Rapsi vastuvõtt peaks meil lähipäeval ära lõppema. Kui meie punker saab täis, siis nad enam siia vastu ei võta. Kui veel mõnel farmeril rapsi on, peab ta teisele saidile minema.

Eile tulid meil esimesed nisu rekkad ja täna oli neid juba mitu korda rohkem. Praegu need, kes on rapsiga lõpetanud, lähevad üle nisule või odra peale. Sample standis on nüüd natuke keerulisem ka, sest ei saa nii palju dokumente ette täita, sest ei tea, mis rekka mis viljaga tuleb. Lisaks peab masinates asju vahetama jne. Õnneks varsti saab raps läbi ja siis oleme ainult nisu peal.

Nisu on aga natuke keerulisem testida kui rapsi, sest nisul on vastavalt niiskuse, proteiini, kaalu ja ebapuhtuse tõttu mitu erinevat grade ehk liiki. Mida kõrgem proteiin, seda parem aste on. Üldiselt jääb proteiin 7-14 % vahele. Näiteks on meil APH2 (kõige parem), H2, APW1, ASW1, AGP1, AUH2, FED1 (loomasööt) jne. Mõned unusid vahelt ära ka...Iga eri liik läheb muidugi ka erinevasse kohta. Raps läks koguaeg punkrisse, aga nisuga nii teha ei saa...Kuigi meil täna oligi palju nisurekkaid, siis nad hajusid kogu saidi peale ära, nii et ei tundunudki neid nii palju olevat.

Vasakult: nisu, kikerherne ja sorgumi tabelid.

 

Teistmoodi stacker
Markus aitas täna rongi laadida, pidime 6 vagunit rapsiga täitma ja Markus sai laaduriga isegi kahte rongi vagunit edasi vedada. Üldiselt on Markus platsi peal. Töötab stackeriga, õmblevad presente, koristavad vilja, sõidab laaduriga jne. Markus on siin koos Grantiga põhilised mehed laaduri peal ja ta on juba täitsa osav, nagu vana kala juba :)

Homme on meil palgapäev ja seda ootan põnevusega, sest Capellas küsisin omale palka juurde. Kuna töötasin enamuse ajast sample standis ja kaalusillal, pluss mul on koolitused, siis peaksin olema Level 2.1 mitte 1.1 nagu ma praegu olen. Sealne ülemus nõustus minuga ja tegi paberimajanduse ära, et tagantjärgi saaksin selle palga. Kui ma nüüd palka juurde ei saa, siis olen väga nördinud, sest viljahooajal on samplis nii palju tööd, rekkaid tuleb pidevalt ja vabal hetkel pead tegema viljateste, masinaid tolmust puhastama, pabereid täitma ja siis on juba järgmised rekkad platsis. Pidevalt oled jalgadel, korralikult pause ei saa võtta jne. Täna sain näiteks kümne tunni jooksul 20 minutit pausi...

Vili rekkast masinasse
Laupäeval kui kurjad pilved saabusid. Saime kõigest 9mm vihma,
 mõned kohad koguni 40 mm


17 November 2013

Vihmapühad

Mul see blogi kirjutamine väga hästi enam välja ei kuku. Ei saa öelda, et oleks nii kiire tööl olnud, sest ei ole. Siin on suhteliselt palju sadanud viimasel ajal. Umbes kaks päeva sadas, siis kaks päeva kuiv ja siis eile hakkas jälle sadama, just kui vili oli kõigil enam-vähem kuivaks saanud. Eile töötasingi kaks tundi, siis tulid kusagilt kurjad pilved välja ja üle poole töötajatest saadeti koju. Teised jäid nii kauaks tööle, kuni rekkad said ära laetud ja pilved väga lähedale jõudsid. Täna on meil vaba päev ja homme saame ainult paar tundi tööl olla. Püsitöötajad on praegu koguaeg tööl, aga kuna me oleme nö juhutöötajad, siis meile nad ei pea tunde andma. Praegu tänu vihmale on siin kõik nii kaootiline, öeldakse, et tule paariks tunniks tööle ja siis järsku on tööd mingi 7 tunni jagu või arvad, et tuleb pikk päev ja siis saadetakse poole päeva pealt koju. Aga vihm on nii mõnus, värske. 


Kuulsime, et siin on tööd umbes maksimum 4 nädala jagu veel. Nisu pole meil veel sisse tulnudki. Kuulsime, et Victorias pole väga hea viljahooaeg, seal osades kohtades on töö juba läbi saamas. Nii et me ei teagi, mida me edasi teeme. Tuleb hakata töökohti uurima, enne kui me siit ära läheme võiks uus töökoht juba olemas olla. 

Eile käisime jälle pubis, laupäeviti on koguaeg palju rahvast ja peaaegu kõik meie töötajad olid ka seal. Alustasime muidugi kodus rummikoksidega ja siis liikusime edasi pubisse. Seal tegime väikse õhtusöögi ja siis liikusime edasi baari alasse. Mängisime piljardit, tegime nalja, valisime Jukebox'ist laule ja istusime niisama. Punkt kell 12 pandi tuled kustu, muusika kinni ja öeldi, et kõik peavad lahkuma, sest pubi pannakse kinni, kuigi seal oli väga palju rahvast. Imelik oli ka veel see, et baarmen hakkas laudadelt klaase koristama ja põhimõtteliselt ootas sinu juures nii kaua, kui sa oma koksi tühjaks jood. Markus oli just paar lugu tellinud, nende eest 2 dollarit maksnud, sest me ju ei teadnud, et pubi "nii vara" kinni pannakse. Siin on see kellaaeg suht normaalne, Eestis just see aeg välja minnaksegi.

Meil jätkus pidu kodus edasi. Kõik olid eile väga purjus, meie uued inglise tüübid ka. Koguaeg sai nii palju naerda, et kõht valutas pärast. See oli igatahes üle pika aja üks väga hea pidu. Kuidagi kukkus kõik väga hästi välja. Poleks algul arvanudki, et siin Bribbarees meil nii tore saab olema. Esmamulje oli meil ju see, et see koht on üks suur pommiauk. No eks ta ole ka, aga õnneks on meil väga tore kollektiiv siin. Isegi paljud rekkamehed on öelnud, et see on üle mitmete aastate väga hea töökeskkond. 

Mis veel huvitavat? Meie nelja saidi ülemus ööbib ka vahest meie majas ja üks õhtu rääkisime temaga pikemalt. Temaga on üldse võimatu vait olla, ta koguaeg seletab. Siis ta uuris, kuidas mulle meeldib sample standis tööl olla ja vastasin, et platsil meeldib kohati rohkem, sest seal on lihtsam. Viimased päevad samplis on nii kiire koguaeg olnud, et 10 tunni jooksul sain vaid 5 minutiks maha istuda. Ja koguaeg liigud ja teed midagi. Siis ülemus rääkis, et sample standi töö on Graincorpi kõige hullem töö üldse. Ta ütles, et seal peab inimene kõige rohkem töötama. Tore oli teada, et mõni ülemustest saab aru ka, mis tööd me teeme. Ta ise ütles, et ta üldse sinna tööle ei läheks, pigem oleks platsil koguaeg.

Siis ta rääkis veel, et tal on hea meel, et meil rohkem naistöötajaid on, sest kui platsil on ainult mehed, siis nad on laisemad, ei pinguta nii palju ja isegi rekkamehed on palju viisakamad, kui naised on ümberringi. See vastab kõik väga tõele. Siin paljud mehed on imestanud, nähes naisi tegemas meeste töid, aga tegelikult saame siin hästi hakkama, sest kõik raskemad tööd tehakse niikuinii laaduri abil ära. Ja ülemus luges mulle sõnad peale ka, et kui on kiire, et vaata, et sa oma pausid korralikult ära teed. Kui pole kedagi asendamas, siis helista ja ta tuleb ise sinna. Pole väga ammu juba nii hoolitsetuna tundnud mõne ülemuse poolt, aga vahe ongi selles, et ta ise tuleb ja töötab ka meiega, saab aru, mida me läbi elame ja teab kui "tore" on tolmu, müra, tugeva tuule või kuuma/külmaga töötada.

10 November 2013

Ja taas tööpostil!


Saidi tutvustus. Bribbaree sait asub linna ääres, siin on 4 punkriplatsi, 6 pisikest silo, 2 suurt silo, 2 suurt kuuri, kaalusild ja sample stand. Punkrite seinad on kõrgemad kui Queenslandis ja punkrid palju laiemad ja pikemad, mis tähendab, et nad suudavad rohkem vilja sisse võtta. Siinse saidi bossu nimi on Steve ja tema rääkis, et kogu sait peaks mahutama 60 tuhat tonni vilja, see on kaks korda rohkem kui Capella harvesti ehk viljahooaja jooksul vilja kokku toodi. Kuurid on ka palju suuremad ning silodel ja kuuridel on natuke teistmoodi mehhanismid kui Queenslandis saitidel näinud oleme. Masinad on ka palju teistmoodi eriti stacker, see on palju pikem ja suurem ning liigutatakse ainult laaduriga. 

Harvest hakkas siin täpselt 5. novembril - meie esimesel tööpäeval. Siis nägime siin palju uusi inimesi ka. Saidil on 5 tuba ja hetkel on kõik okupeeritud. Praegu on peale minu, Markuse, Triinu veel kaks inglise kutti (23 ja 24), üks vanem austraalia mees Red ning Crowie, tema on nelja saidi boss ja ööbib siin vahest. Veel töötab siin Grant (33), Russel ja Donna (vanem paar), Sarah (20-aastane blondiin) ja sample standi tiim Elle (22) ja Kayleigh (30). 

Esimene tööpäev oli meil teisipäeval, 5. novembril.  Pidime Triinuga värviva punkri betoonseina vahesid. Need pannakse võimalikult üksteise lähedale, aga vahed on ikka sees ja need peab kinni panema. Enne pannakse umbes 10 cm paksune takunööririba peale ja siis värvitakse ära. Queenslandis panime lihtsalt teibi peale. See oligi meie päevatöö. Uudistasime siin niisama ringi ka natukene. Teisipäeval jätkasime me sama tööga, Markus koristas ühe teise tüübiga kuuri hoppereid, mille seest nad avastasid kolm pruunmadu. Aga need pididki seal elama. Poole päeva pealt saadeti mind sample standi tööle, sest rekkaid hakkas rohkem sisse tulema. Siin muide kolme treileriga rekkaid ja suuremaid kahe treileriga rekkaid pole üldse lubatud, terves New South Walesi osariigis. Enamus rekkad on siin ühe treileriga, iga kuues on ehk kahega. 

Rapsi testimine. Praegu võtab meie sait sisse canolat ehk rapsi, millest tehakse näiteks toiduõli. Paari nädala pärast hakatakse nisu ka sisse tooma. Algul meile öeldi, et tuleb barley ehk oder ka, mis pidi olema kõige hullem vili üldse, tolmu mõttes, aga õnneks ei tule. Kui olin samplis tööl esimest päeva, siis Elle (22) õpetas mulle rapsi tegema. See on natuke erinev nisust, kikerhernest ja sorgumist. Kõigepealt võtan rapsi test weight'i, siis panen selle läbi kolme sõela, koguaeg raputad sõela, nii et kõige kõrgemale jäävad suuremad viljasodid, keskmisele sõelale raps ja alumisele peenike puru. Keskmise sõela toodang pannakse omakorda masinasse, mis imeb sealt viimse sodi välja, nii et jääb alles täiesti puhas raps. Selle võib siis panna niiskuse-proteiini masinasse. Rapsi puhul mõõdetakse viite asja: test weight, niiskus, proteiin, õlisisaldus ja impurities (ehk kõik sodi). Sodi saadakse pealmise ja alumise sõela pealt ning puhastusmasina sodi kokku lisamisena. Rapsi testitulemuste saamine võtab oluliselt kauem aega, sest peab koguaeg mingeid tulemusi ootama. Siinne sample stand näeb palju vanem välja, see on küll suurem ja mõlemal pool on olemas tolmuimejad, nii et saame kahelt poolt rekkaid testida. Siin nad peale vilja imemist sõidavad kohe edasi ka, nii et vahepeal on meil neli testiämbrit ka olnud, siis tuleb jälgida, mis test läheb mis mehega kokku. Enamus muidugi on mehed siin, kaks naist sõidavad ka rekkaga.

Reedel hakkas meil vihma tulema ja nii pidime platsi varem sulgema. Täna, pühapäeval, oli aga meeletult tuuline ilm. Lubas muidugi lõuna ajal sadama hakata ja ülemus arvas, et paneme saidi vara kinni. Kuna aga vihma ei tulnud, hoiti sait lahti ja vilja tuli ojadena. Olime täna kahekesi samplis tööl ja alates 8st hommikul saime alles 10:30 oma järjekorrast lahti. Peale seda olid üksikud hetked, kui rekkaid ei olnud. Nii tegingi lõuna pausi alles kell pool viis õhtul. Peale lõunat aga läks ilm VÄGA tuuliseks. Ma ütlen, et nii hullu ilmaga me enne pole töötanud. See tuul tuli muidugi nii järsku ja enam lihtsalt ei vaibunudki. Markus, Triinu, Grant, Russel ja Red töötasid platsil hirmsa tuulega, pidid presente õmblema ja rekkaid stackeri peale laskma. Hiljem netist vaatasin, et keskmine tuulekiirus oli 27 km/h, kohati 48 km/h. Kui ma lõunal käisin, siis näiteks meie õues olev pea kahe meetri pikkune külmkapp oli pikali kukkunud. Pool 6 lõpetati rekkate vastuvõtmine, kõik peale kolme töötaja (ülemus pluss kaks) saadeti koju ja nemad siis mõtlesid välja plaani, kuidas punker kinni panna. Kui nad päeval proovisid presenti liigutada laaduri abil, siis tuul oli nii tugev, et laadur ei liikunud edasi, tuul ja tarp tõmbasid masinat seinte vastu. Hiljem kuulsin toast laaduri häält ja uudistasin, mis nad siis teevad. Nad tegid ükshaaval ühte seinaäärt, natukene mõlemalt poolt ja lõpuks saidki selle kinni. Täna õhtul ja homme hommikul lubab suurt tormi ja vihma, nii et kui punker oleks jäänud sulgemata, oleks paar tuhat tonnni vilja hukka läinud. Ülemus oli päris närvis, eks see ole päris suur vastutus ka. Põnev oli kõike jälgida igatahes.

Sotsiaalne elu. Reede õhtul läksime pubisse, mis asub täpselt üle raudtee teisel pool teed. Me läksime muidugi otseteed mööda, läbi võsa ja kõrge rohu. Pubi on päris suur, eraldi on baariosa, söögisaal, õueala ja veel üks ruum, kus saab istuda, piljardit mängida ja seal on muusikamasin, paned mündi sisse ja valid oma lemmikloo. Esimene õhtu istusime Steve'i, Crowie ja Red'iga koos. Laupäeval läksime varem pubisse ja kutsusime ühe töökaaslase Granti (31) ka kaasa. Sõime, jõime ja mängisime piljardit. Grantil oli seal tuttavaid ka ja nemad hakkasid kohe uudistama, kus me pärit oleme ja siis tuli juba ridamisi küsimusi Eesti ja Austraalias reisimise kohta...Rääkisin neile, et minu alevikus on kirik, mis on pärit aastast 1227 ja nemad imestasid end maapõhja, kuidas see võimalik on. Austraalias pole peaaegu üldse ajaloolisi maju. Üks farmer kutsus meid enda juurde külla ka ja lubas Markusel harvester'ga (viljalõikusmasin) sõita. Väga tore õhtu oli, sai nii palju naerda ja rahvast oli ka palju. Enamus seltskonnast olid farmerid tööriietes, vanemad purjus mehed-naised ja siis nooremaid ehk igasugu rahvast.

Üleeile käisime Youngi linnas nädalate jagu toitu ostmas ning ma ostsin omale uue telefoni ka, mis toetab Next G leviala, nii et mulle saab nüüd helistada ja saan sellega ka Internetti teha. Ega väga siis pole aegagi olnud netti tulla eks vahest on ikka vaja midagi vaadata ja uurida, blogi kirjutada jne. Muud rääkida polegi, eks see juba pikk postitus ka! :)

Esimene öö, õhtusöök parasjagu

Selline sait

Rapsihunnik

Kui tuult oli palju



05 November 2013

Graincorp üllatab jälle

Pärast pikki päevi autoroolis veetes (enamasti Markus muidugi) jõudsime lõpuks uude osariiki – New South Wales. Siin on kliima jahedam, hommikud-õhtud ja ööd on külmad, aga päeval on kusagil 25+ kraadi. Maastik on palju mägisem, kui seal, kus me enne olime.  Lisaks on rohkelt rohelust, ei ole nii kuiv kui Queenslandi osariigis. Kella keeratakse siin tund aega edasi, seega õhtud on hetkel ka valgemad J Pühapäeval peale ilusaid Jenolan’i koobaste uudistamist oli sihtkohaks Bribbaree. Kui olime juba 100 km kaugusel, avatasime, et lähme tõeliselt väiksesse kohta. Paremale vaadates oli viljapõld ja vasakule vaadates viljapõld, asulate arv kahanes, linnad muutusid väiksemaks jne.

Pühapäeva õhtupoolikul jõudsime Bribbaree’sse (hääldatakse Briböri). Sõitsime otse saidile, mis asub linna ääres, Eesti mõistes võrduks ta pigem alevikuga või mõne suurema külaga. Jõudsime autoga meie majakese ette ja avastasime, et peamaja uks oli lukus ja võtit ei leidnud me kusagilt. Keegi ei maininud ka, kus need olla võiks. Kõrvalmaja koosnes kolmest toast, aga siin poleks saanud ööd veeta, sest need olid ehitusmaterjale täis ja vooditel polnud madratseid. Nonii. Hakkasime siis meie kontaktisikule Andrew’le helistama, kui selgus, et mitte kellegil meist ei olnud siin levi. Tere talv! Mina kasutan kusjuures Telstra’t, kellel on Austraalia kõige parem levi, Markusel ja Triinul on Optus, millega saab kõige soodsamalt Internetis käia. 

Ennem telefonis oli Andrew meid endale külla kutsunud, seega võtsime suuna tema kodu poole. Kui hakkasime „linnast“ väljuma, siis tuli meil meelde, et me ei tea, kus suunas ta elab! Kui ma aga nägin ristteel olevaid silte, tuli mulle järsku meelde, kuidas ta kunagi rääkis, et elab Temora’s. Hakkasime sinnapoole sõitma, kõigil ühes käes telefon, et iga sekundi tagant kontrollida, kas levi on. Sõitsime vähemalt 30 km, enne kui saime helistama hakata. Päike hakkas loojuma, jänesed teed ületama. Lõpuks saime Andrew’ga kokku ja läksime ta koju. Kuna kell oli juba 9, siis tegime kiired jutud ja hakkasime tagasi sõitma.

Jõudes tagasi Bribbaree’sse oli juba pime ja ebameeldivad üllatused ootamas. Leidsime võtme kenasti ülesse, aga sisenedes majja märkasime, et meid poleks siia justkui oodatud. Peamajas on köök, kaks tuba ja dušširuum. Tubades aga poleks me saanud elada, sest need olid igasugu kola täis, mustad ja kogu kompleksi peale kokku oli vaid kaks ühe-inimese madratsit. Tubadel puudusid ka konditsioneerid. Praegu küll palav ei ole, aga ööd on päris jahedad ja millegiga ei ole tuba kütta. Siin enamus konditsioneerid on ka radika eest. Vannitoal polnud üldse ust ees, pesumasin puudus. WC asus eraldi väljas, see on põhimõtteliselt Fibo-plokkidest seintega, ees plekkuks, peal plekk-katus. WC’l polnud sees tuld. Teises majas, kus oli ainult 3 tuba, polnud ruumidel vaheseinu ees. Ilmselt on nad siin vaheseinu ära võtnud, aga uued polnud veel valmis. Tubades oli igasugu materjale: kipsplaat, liistud jne. Kuna see oli kõige korralikum koht magamiseks, siis ööbisime siin. Tõime peamajast kaks madratsit, lükkasime voodid kokku ja magasime kolmekesi voodis.

Hommikul ärkasime seitsme ajal ülesse ja kui toast välja läksin, nägin Steve’i, kes on tegelikult selle saidi boss. Tema üldse ei teadnudki, et me saabusime. Siis ta uuris, mis töid me Capellas tegime, kas meil on kolmas isik veel kaasas ja mis ta (Triinu) teha oskab. Sealt järeldasin, et siin on ikka midagi väga mäda. Oleme 3-4 kuud juba rääkinud Andrew’ga, kes oli enne koos Steve’ga selle saidi boss, et me tuleme novembri alguses ja alustame tööd 5. November. Nüüd aga tundub, nagu Steve ei teadnud mitte midagi. Siis ta küsis, kas saaksime täna juba tööle hakata. Ma mainisin, et me pidime homme alustama ja et täna lähme toiduasju alles ostma. Uurisin lisaks, et kas siia veel madratseid ka juurde tuleb. Ta mainis umbes muuseas, et ma uurin, kas saab neid veel juurde või ei. See oli väga imelik vastus.  Siia peaks veel umbes 4 inimest tulema, aga 7 peale kokku on ainult 2 madratsit. Pole ju loogiline.

Me olime üldse väga väga pettunud, vihased, ärritunud ja tundsime, et tahtsime siit lihtsalt ära saada. Sõitsime siit lähimasse suuremasse (päris) linna nimega Young, kus käisime netis, uurisime veel töökohti, puhkasime närve, kurtsime teistele oma kurba saatust jne. Meile rääkisid need tüübid alati, et siin on kõik palju ilusam ja toredam ja nüüd kui kohale jõudsime, siis vaata ise, kuidas hakkama saad...Markus rääkis sellest kõigest ka Andrewle, et kuidas nii saab, et me 3 kuud ette räägime, et tuleme, helistame üle ja uurime, kas ikka tööd on jne ning kohale jõudes on selline kaos. Peale seda kõne umbes 4 tundi hiljem saime uue kõne, kus räägiti, et siia toodi madratseid, pesumasin, tubadele tehti vaheseinad ära, koristati jne. Olime ausalt öeldes väga üllatunud, sest Graincorpis ei juhtu asjad nii kiiresti.  

Sõitsime kohe tagasi ja nägime, et asjad olidki olemas. Seinadega on veel natuke viimistlemist, aga kõik on ikkagi korras ja olemas. Lisaks helistas hiljem Steve ja siiralt vabandas, et nii juhtus. Ta oli eile siin saidil esimest päeva üle pika aja ja ütles, et ta ei teanud, et siin selline olukord oli. Kuna saime omale vajalikud asjad ja vabanduse, oli kergem tagasi olla. Ega me mujalt tööd ka ei saanud, nii et hakkasime siin koristama ja asju lahti pakkima. Avastasime, et telefonilevi mul siiski on, ainult et Markuse udupeenes nutitelefonis. Minu telefon on natuke nõrk signaali saamiseks.




04 November 2013

Newcastle, Palm Beach ja Blue Mountains

Jättes Gold Coasti seljataha suundusime ööseks Newcastle poole, sõitsime sinna terve päeva, pikk ja tüütu sõitmine oli. Öömaja saime kusagil odavas motellis ja järgmine päev liikusime edasi Palm Beachi suunas ehk Summer Bay lähedal. Seal kus filmitakse menuseebikat "Kodus ja võõrsil". Me Markusega oleme juba ühe korra seal käinud, aga suur fänn Triinu tahtis ka seda kohta näha. Nii käisimegi sealt uuesti läbi. Seekord sõitsime siis oma autoga, mitte liinibussiga. Teed olid ikka ulmemägised ja võib ikka öelda, et vahet pole, kas oled linnas või maal, siin on vaja maasturit. Päris mitu korda oma reisi jooksul oleme põhja ära löönud kusagile, pole ikka madalate autode sõber see Austraalia. Vaated mägede otsast on muidugi super ilusad.

Palm Beach oli seekord palju jahedam kui aasta alguses veebruaris. Tuul oli jahe, ookeani vesi oli külm. Kas me oleme nüüd Capella 37-kraadiste ilmadega ära hellitatud? Tundub nii. Jalutasime siis niisama rannas ringi ja uudistasime surfiklubi, mis on endiselt remondis. See oli küll pettumus, kaua võib. Filmivõtteid seekord üldse ei näinud, nii kahju. Kuigi ega ma ju sealt enam kedagi vist ei tunneks ära ka.


Peale lõunat liikusime edasi Austraalia ühe enimkülastatud rahvuspragi Blue Mountainsi poole. Helistasime vahepeal oma ülemusele ka ja ta rääkis, et saame alustada teisipäeval, mitte esmaspäeval. Praegu seal nimelt nii palju tööd pole ehk autosid pole üldse sisse tulnud. Seega mõtlesime, et lähme sinna päev hiljem. Ööbisime Katoomba nimelises linnas, kus on väga armsad majakesed  art deco stiilis. Avastasime, et ilmad siin lõuna pool on palju jahedamad, õhtul oli 8 kraadi sooja. 

Hommikul hakkasime rahvuspragis jalutusretki tegema ja vaatluspunktides käima. See rahvuspark on meeletult suur ja koosneb mitmetest jalutuskäikudest mägede peal või isegi mägede keskel servadel. Umbes 100 aastat tagasi tegid kaks meest sinna kirkaga tee läbi, see võttis neil kaks aastat aega. Nüüd on muidugi neid teid täiustatud ja isegi mäe otsast viib trepp alla kose juurde. Tegime palju ilusaid pilte ja nautisime vaateid. Kohtasime ka nelja eestlast seal, keskeas paare, kes ikka käskisid meil Eestisse tagasi tulla, nad lihtsalt muretsevad oma pensioni pärast :)

Õhtuks läksime Lithgow nimelisse linna ööbima, sest tahtsime siin kandis veel Jenolan Caves'i külastada, mida üks rekkamees mulle soovitas. Hommikul sõitsime sinna, tee oli mööda mäeservi, selline kitsas ja käänuline, väga kiiresti sõita ei saanud. Need koopad olid aga meeletult suured ja väidetavalt on seal 40 kilomeetri raadiuses koopaid. Me käisime ja seiklesime seal ringi, ka seal on koobaste sisse tehtud jalutusrajad, pandud valgustused jne. Giidiga sai võtta ka erituure, minna maa alla jne. Meil läks juba ise uudistades mingi 4 tundi seal ära. Väga kihvt koht oli!




Jalutusrada Blue Mountainsis

Jenolan'i koobastes