Tööd ei saa, auto läks katki ja meil sai küllalt ehk Tere Eesti!

Sealsamas, kui kõik sai alguse....

Puhkus läks edasi Agnes Wateris, mis asub jälle rannikul. Saime seal kokku inglaste Katie ja Dannyga, kes ka Capellas töötasid. Pidime jääma Agnes Waterisse telkima, aga see plats oli rannast nii kaugel ja seal ei tohtinud lõket ka teha. Nii läksime edasi linna, mille nimi on "1770 - Seventeen Seventy", mis asus vaid 10 min autosõidu kaugusel. See on päris pisike linnake ja neil on karavanpark otse ranna ääres, õnneks sinna me kolmeks ööks ka jäime.

Panime kiirelt telgid püsti ja siis otsustasime ujuma minna. Seal piirkonnas on üsnagi ohutu ujuda, võib kohata vaid stonefish-´i, mis näeb välja nagu kivi, kuid tegelikult on kala ja selle peale astudes võib tervis päris tuksi minna. Ikka igal pool Austraalias peab midagi ohtlikku olema, niisama vist ei saa. Igatahes läksime ujuma tagasi Agnes Wateri randa, sest meie telkimisplatsi juures oleva ranna vesi oli liiga madal, pidime tõusu ootama.

Jooksime kõik kiirelt vette ja kui jõudsime natuke sügavamale vette, siis tulid juba suuremad lained ning üsna kiirelt läksid lained juba nii kõrgeks, et oli ebameeldiv ujuda. Siis järsku tulid veel suuremad lained ja need enamuse ajast lõid mulle vastu nägu, neelasin vett alla ja kui hingama hakkasin, siis tuli juba uus laine, mis vastu pead lõi. Proovisin siis kiirelt merest välja saada, aga vesi tõmbas alt koguaeg merre tagasi. Täpselt nii oligi, et üks samm edasi ja kaks tagasi. Ühel hetkel hakkas juba üsna hirmus, sest tundus, et lained lähevad aina kõrgemaks ja ei saagi kuidagi sealt välja ning raske oli hingata ka, kui koguaeg vastu nägemist lainetega saime. Ma üritasin siis Katie poole ujuda, tal oli väike lainelaud kaasas, mille peal me siis end kahekesi püüdsime hoida. Paar korda lõi laine meid selle pealt ka maha. Tekkiski selline tunne, et nüüd on kõik - elu läbi...Markus oli ka meist nii kaugel meres, et vahepeal ei näinud teda ka üldse. Mõtlesime, et tema on ka hädas...Siis aga tundus, et lained jäid väiksemaks ja saime natuke rohkem juba edasi ujuda. Ühel hetkel sain juba edasi liikuda ilma, et laine mind tagasi merre oleks toonud ja jooksin lihtsalt kiirelt välja, keha üleni värises. 

Mina, Katie ja Danny olime siis täiega hädas kogu selle aja ning kõik me mõtlesime ühel hetkel, et see hetk jääb meil siin elus viimaseks. Markus oli meist kaugemal meres ujumas ja tal oli seal lõbus olnud, aga ühel hetkel ta märkas, et me kõik oleme seal hädas ning siis tuli ja ujus meie poole. Me nimelt olime täpselt riptide´i keskel ning kalda lähedal ta ongi kõige hullem. Siis tuleb ujuda sellest välja ja alles siis saab kaldale naasta. Meie aga üritasime sellest nö läbi pureda, aga ilmselgelt on emake loodus natuke võimsam.

See oli igatahes väga jube kogemus ning ma kaotasin sinna ka oma prillid ära. Õnneks need olid ka juba üsna läbi, nii et väga kahju ei olnud. Nüüd aga ei saa ma enam autoga sõita.

Meie telkimisplats

Ülejäänud puhkus sujus meil hästi. Sai palju päevitada, iga päev ujumas käia ja niisama olla. Enam samasse kohta me ujuma ei läinud, nüüd ootasime, millal meie telkimisplatsi juures tõusu aeg oli ja käisime siis ujumas. Vesi oli natuke jahe, aga hästi selge. Eelviimasel päeval käisime kayakkidega ka sõitmas, mida mina ja Markus enne teinud ei ole. Päris mõnus ja füüsiline oli, tahaks juba veel teha :)

Reede hommikul pakkisime oma asjad kokku ja meie puhkus sai läbi ning Danny pidi tagasi tööle minema. Pidime öö nende juures Biloelas veetma ja hommikul edasi Capellasse tagasi minema. Lõuna paiku helistasin igaks juhuks ülemusele ka, et teada anda, et me nüüd tuleme tagasi ja kas meil esmaspäeval tööd on. Tema ütles hoopis, et helista mulle järgmine nädal uuesti...Ma siis uurisin, et kas võime siis nii kaua ikka Capellas elada, aga ta hakkas kohe midagi sokkima selle peale. Ütles, et seal on kolm inimest hetkel ja me vist ei mahu ära. Ma siis mainisin, et seal on kokku 7 tuba ja meie toal on niikuinii tabalukk ees. Siis ta ütles, et no kui kellegil selle vastu midagi pole, ju siis võite seal olla.

Sellest kõnest tekkis üldse selline mulje nagu ta poleks kindel, kas meil seal üldse tööd ongi enam. Nisu on väga-väga kehva see aasta ja kuulsin, et nüüd pidi mingi uus nisu kasvama, nii et vana ja uus nisu on segamini...Uus nisu on aga nii toores, et isegi kui vana nisu on juba valmis, siis niiskus on ikka liiga kõrge, et vilja vastu võtta. Muidu läheb ta ju ühel hetkel mädanema. "Tore" igatahes. Taaskord Graincorp pani meile näkku ja meil oli kohe tuju nullis.

Väike Lucy - kutsikas inglaste juures farmis

Õnneks Katie ja Danny juures võisime olla nii kaua kui tahame, nii et olime kaks ööd seal. Pühapäeval pakkus Katie üldse välja, et lähme tema õe juurde, kes elab Brisbane´i lähedal. Ta õel on 3 hobust, 1 poni, 2 kassi, 2 koera, 1 rääkiv papagoi, haned, kanad. Kuna meil paremat teha polnud, olime nõus. Miinus oli muidugi see, et sõita tuli 7 tundi, aga ta õde lubas meile tasuta öömaja ja toitu :)

Kokku olime seal 5 ööd, Markus 4 ööd...Teisel päeval saime ratsutada, mina olin poni seljas ja Markus suure võistlusteks treenitud hobuse seljas. See oli suht äkiline ja tahtis koguaeg kiirelt liikuda, nii kui talle väikse nõksu andsid, aga me proovisime rahulikult jalutada nendega. Saime loomi sööta ka seal, koertega mängida ja kõige ägedam oli rääkiv papagoi George. Ma pidavat talle meeldima, sest ta ei tahtnud minu õlalt üldse ära tulla, koguaeg tiirutas ringi ja tantsis mulle. Ta oskas nt öelda: "Hello, George", "Whats going on", "Do you wanna kiss", "Ruby, Baxter" (koerte nimed) ja siis vilistas, naeris. Päris äge ikka.

Teisipäeval helistasin uuesti ülemusele ja küsisin siis otse, et mis värk tööga on. Tahtsime teada, et kas meil üldse lootust on seal tööle saada, sest Capellas on 3 püsitöötajat ja lisaks 3 meest veel. Ta ütles, et ei teagi, mis see aasta seal saama hakkab, sest nisu on nii kehv ja ütles, et ei tea sedagi, kui palju vilja peaks sisse tulemagi. Enamus farmerid üritavad aga otse maha müüa. Ma siis mainisin, et kui tal midagi kindlat niipea meile anda ei ole, siis me vaatame, kas saame üldse riigist ära minna, st Eestisse koju ära. Tema ütles, et tehke nii, kuidas teile parem on. Tema ütles, et kahe nädala jooksul kindlasti midagi poleks olnud.

Panime kiirelt auto müüki, saime juba paar huvilist ka endale ja hakkasime lennupileteid ümber vahetama. Autoga läks aga nii, et päev enne müüki mingil põhjusel mootor kuumenes üle, ventilaatoritest hakkas auru/suitsu ja vett välja tulema ning 10 minutit sõites lülitas mootor end üldse välja. Kohalik ütles, et on mingi suurem rike ja kallim parandus, mille jaoks meil aega ei olnud. Müüsime auto romulasse 150 dollari eest, mis on häbiväärselt vähe, aga polnud tol hetkel paremat lahendust. Müügihind oli meil 2600 dollarit :D. Proovisime muidu autoga tagasi farmi sõita, aga mootor kuumenes jälle üle. Nii kahju oli oma neljajalgselt maha jätta, aga hea, et see juhtus vähemalt meie viisa lõpus. Üldse hakkas kõik kuidagi allamäge minema, tunduski, et tahaks kiirelt koju saada, enne kui veel midagi tuksi läheb.

Siis pidime orgunnima kiirelt lennud Emeraldi, et sealt oma viimne kola ära tuua ja minu pass ka. Markus läks kolmapäeva ööseks juba Brisbane, et hommikul vara Emeraldi lennata. Õnneks Katie isa oli vaba ja sõidutas Markust Emeraldi ja Capella vahel ning õhtuks oli Markus tagasi Brisbane´is ja mina ka. Lennupiletid vahetasime ka kiirelt ära ja saime täpselt nii, et jõuan oma ja ema sünnipäevaks koju :) Ehk siis 19 sept alustasime teekonda Brisbane-Singapur-Helsingi-Tallinn. Hetkel olen Helsingis ja ootan Tallinna lendu.

Lõpp läks küll uskumatult kiireks, aga kui tööd ja autot pole, siis mis siis enam Austraalias olla. Õnneks saime kiirelt asjad ära organiseeritud ja hea on koju minna :) Ja kui imelik on lennujaamas EESTI keelt kuulda :D Saigi meie pea kahe-aastane seiklus lõpu :) Polnud isegi nii kahju ära minna, sest Austraalia oli meie jaoks juba ammu end ära ammendanud. Lõpus olimegi seal põhiliselt töö pärast.

Blogisse tuleb kindlasti veel paar postitust. Mul on vaja veel eelmise ja selle aasta maksud tagasi taodelda ning pension.

Rand kohe telkimisplatsi juures, tõusu aeg

Julged pelikanid

Päikeseloojangut nautimas

Hommikud olid väga niisked ja üks hommik oli
siis selline udu.

Üks puu, kus kõik sinised liblikad end peitsid.

 

Inglaste juures farmis. Neil seal suur tamm, kus pidi kala ka olema.

Katie õe juures, kus saime hobustega sõita.

Rääkiv papagoi George

Markus suure hobuse seljas.

Mina sõitsin poniga, kelle nimi oli Lady.

Kui asjad ei läinud enam nii, nagu me tahtsime...

Kaks päeva oli meil aega, et asjad Emeraldist ära tuua ja kokku pakkida, et järgmine päev juba riigist
välja lennata. Brisbane´i hostelis.

 

Ema ja enda sünnipäevaks koju :)