Carra Aussis: Vaikne töönädal ja tihe nädalavahetus

Vahelduseks Capella kuivale maastikule :D

Eelmine töönädal oli üsna rahulik. Kolmel päeval lasti mind varem koju ja kahel päeval sain siis pika päeva teha. Nüüd jagatakse siis tunde, kuigi rekkaid käib juba nii vähe, et üllatusin, et ainult ühte inimest sample standi ja kaalusilda tegema pole pandud. Markus sai esmaspäevast neljapäevani kella neljani tööl olla ja reedel lasti tema ka kell 12 koju, sest püsitöötajatel sai töö otsa ja nemad võtsid meie kohad üle.

Kolmapäeval sain lühema päeva ja läksin kohe Emeraldi lootuses juuksurisse saada kusagile. Parkisin auto ära ja hakkasin suvaliselt juuksureid otsima, läksin sisse ja uurisin, kas vaba aega on. Kaks esimest olid nädalaks broneeritud, kolmandas siis näkkas. Lasin triipe teha ja juuksed lõikasin jälle õlgadeni. Mul üks naine värvis ja lõikas ning tundus, et mingi praktikant oli see, kes juukseid pesi, kuivatas ja järelviimistluse tegi. Väga aeglane praktikant ja nägi üldse välja nagu 16-aastane. Lahkudes sain väikse šoki ka, kui kogu töö eest 145 dollarit küsiti. Ilmselgelt järgmine juuksuriskäik toimub juba Eestis :)

Sorghum pole veel täitsa läbi saanud, ikka niriseb siit ja sealt paar rekkat päevas ja täna tuli isegi üks mees siia, et oma vilja testida. Ei teagi, kas ta pole siis veel alustanud...

Nädalavahetusel, st laupäeva hommikul võtsime suuna taaskord Blackdown Tablelands rahvuspargi suunas, kus me ka eelmine aasta käisime. Ei tahtnud siin Capellas passida ja sõit sinna oli ainult kaks tundi. Tavaliselt on siin koguaeg päiksepaisteline ilm, aga laupäev oli terve päev pilves. See oli isegi hea, palju mõnusam autos olla ja matkata ka lihtsam, pole vaja veepudeleid tassida :)

Rahvusparki jõudes plaanisime ära käia pargi kõige kaugemas punktis ja seejärel telk püsti panna. Raja nimi oli "Rainbow Waters", mis oli 1.8 km pikkune retk ühel suunal. Lisaks võis ka treppidest alla minna, mis oli 240 astet lisaks ja me alati püüame igale poole minna. Pealegi ülevalt ei näinud eriti midagi, sest nii pikad puud olid ees. All nägime väikest nirisevat koske (põua aeg) ja suurt liivakivi kaljut. Ronisime kivide alt ja pealt läbi erinevatesse nurkadesse ja vaade oli igal pool erinev. Ikka imestan, milliseid radu siin leidub. Osad on täitsa kuristiku kõrval, jalge all lahtised kivid.

Kookaburra

Hiljem läksime telkmisplatsile, kuhu meil 11 dollari eest oli koht broneeritud. Viimati telkisime jaanuari lõpus, kui Great Ocean Roadi´il käisime. Igal ühel oli oma plats, kuhu sai auto panna, telgi(d) ja lõkkeplats oli ka. WC oli ka olemas, aga kusagil platsil vett polnud. Õnneks meil oli omal kaasas. Tegime lõkke peal Jamie Oliveri kana, grillvorstikesi ning nautisime imelist vaikust...Hommikul ajasid kookaburra´d meid ülesse, kes 6 paiku sädistama hakkasid. Kookaburra on meie lemmik lind, sest tal on nii äge hääl. Sain ta päris hästi pildile ka :)

Hommikul tegime lõkke taas ülesse ja Markus valmistas hommikusöögiks röstitud saia muna, vorsti ja grilltomatiga. Mina samal ajal pakkisin asju kokku. Peale seda vaatasime veel ühe raja ära, mis meile eelmine aasta meeldis. Sinna oli vesi uuristanud huvitavaid käike. Ujumas pole käinud, sest vesi oli jääkülm. Võib-olla oleks läinud ka, kui väljas oleks soojem olnud.

Seejärel läksime Biloela´sse, kus meie kaks endist töökaaslast hetkel peatuvad. Saatsime ülemusele sõnumi, et kas saaksime esmaspäeva vabaks, sest siin midagi pakilist ikka teha poleks olnud. Vastust niipea ei tulnud. Telefonikõnele ka ei vastatud. Sõitsime siis Biloela lähedale farmi, kus inglased töötavad. Teepeal nägime suurt pruunmadu, kellest me üle sõitsime. Selleks ajaks kui me teda märkasime, oli juba liiga hilja muid manöövreid sooritama hakata. Õnneks jäi ta meist samasse kohta maha.

Kolme paiku jõudsime farmi ja kui olime seal pool tundi olnud, saime tagasi vastuse, et nad ikka vajavad meid homme tööle. Ega Murphy seaduste vastu ju ei saa :D 40 minutiga saime kiire ülevaate sellest farmist, jõudsime kiired jutud vahetatud, tere ja head-aega ning asusime taas teele, sest Capellasse oli 4 tunni jagu sõitu. Rannikust olime tol hetkel 1,5 tunni kaugusel, aga mis teha. Siin tööga hetkel niigi kiita pole ja keegi ei tea veel, millal uus hooaeg pihta hakkab. Me küll lootsime kusagile mujale tööle saada, aga praegu pole väga valida ka midagi. Näiteks rannikul pakutakse enamasti poole kohaga töid ja palgad pole seal väga kiita. Eks me uurime ja vaatame veel, ehk paistab midagi silma :)