Õhtusöök Emeraldis

Alles oli juuli lõpp ja nüüd järsku on 3.august käes. Muidugi hea meel, seda lähemal on Eestisse jõudmise aeg :) Praegu näeme Facebookis pidevalt teiste lisatud pilte, kus on ilus loodus, kõik nii roheline. Nii mõnus!

Seekordne töönädal oli natuke asjalikum. Saime 38 tundi täis, mis oli natuke üllatav. Õnneks on siin natuke töid ja tegemisi juurde kogunenud ja kaks lihttöölist läksid üldse Emeraldi ära, seega on hetkeseisuga siin kaks püsitöötajat, mina ja Markus, üks vanem mees ja üks vanem naine. Olen nüüd Markusega koos töötanud platsi peal, saab natuke värskes õhus töötada.

Nädalavahetus oli vaba, lõpetasime reedel juba ühest ära. Annab ikka tunda küll, et korralikku puhkust meil pole ammu olnud. Ei viitsi hommikuti üldse tööle minna ja mõtted käivad koguaeg puhkuse ümber...Plaanime nädalaks või kaheks kuskile ranniku äärde telkima minna, aga vaatab, mis sellest plaanist saab. Nii kaua kui tööd on, tahaks ikka siin olla, sest pole kindel, millal uus hooaeg pihta hakkab. 

Reedel peale tööd käisime Emeraldis šoppamas. Ostsime toidulaadungi ja natuke nipet-näpet. Laupäeval oli meid kutsutud inglaste Iani ja Sandra (50-ndates abielupaar) juurde õhtusöögile Emeraldi. Ian käib siin vahest rekkaga sõitmas ja kutsus meid külla. Valmistas meile hispaania rooga, mille nime ma ei mäleta, aga see oli nagu kala-risotto, kergelt vürtsikas. Väga maitsev oli. On ikka hea uusi asju proovida :) Nad elavad Emeraldi Graincorpi saidil oma karavanis. Viisime neile kolm pudelit veini, mis muidugi õhtu jooksul ära hävines. Saime neile natuke Eestit reklaamida, sest nad ei teadnud meie riigist suurt midagi, kuigi nad on väga palju reisinud. 

Põhiline teema eile õhtul oli siis Austraalia ja reisimine. Nemad on siin vist viis aastat olnud ja tahavad nüüd ära minna. Põhjus siis see, et esiteks neil sai küllalt, teiseks on siin meeletud vahemaad reisimiseks, neil enamus nähtud ka juba. Lisaks ei meeldi neile, et siin puudub kultuur ja arhitektuur. Üle 200 aasta vanu hooneid siin naljalt ei esine. 

Ja siis rääkisime veel Austraalia ja Euroopa erinevustest. Suur vahe on toidukohtadel. Näiteks kui sa Eestis lähed restorani, siis sa pead olema korralikult riides ja seal on korralik teenindus, valged linad laudadel ja üldse fancy kõik. Siin pannakse bensiinitankla kõrvale putka ülesse ja silt ütleb restoran. Austraalias pole väga suurt vahet kohvikul, restoranil ega sööklal. Ilmselt suurlinnades ikka on, aga mitte maapiirkondades. Kõik serveerivad sulle fish & chip´se ehk friikartuleid ja põhimõtteliselt mikrouuni-kala ning plätude ja nokamütsiga saavad igale poole sisse. Valget laualina pole kusagil maapiirkondade söögikohtades näinud. Ian ja Sandra ütlesidki, et nemad ei käigi väljas söömas, sest siin kandis ei saa sa mitte mingisugust toiduelamust. Kui me oleme paar korda käinud, siis põhiroa kõrvale pannakse alati friikartuleid.

Järgmine erinevus on raha. Nimelt siin kohalikud pidevalt räägivad, kui kallis on üks või teine asi, aga nende palkade juures on asjad siiski odavad. Lihttööline saab umbes 20-25 dollarit tunnis ja kahe liitrine piim poes maksab 3-4 dollarit. Kõige odavama saia saab ühe dollari eest. Lisaks ei pea siin NII palju töötama, kui Euroopas. Siin ikka tehakse pikemaid pause, jutustatakse niisama tööl, tehakse nalja, suvaliselt võetakse päevi vabaks jne. Ning paljud noored istuvad tööl lihtsalt telefonides ja neid peab nagu koguaeg pulgaga torkima ja ütlema, mis tegema peab. Eestis oleks sellised ammu lahti lastud. Aga noh, eks see olukordade vahe tulenebki sellest, et meie ühiskond ja kultuur on teistmoodi. Oleks siin sündinud, ei oskaks ilmselt hinnatagi seda, kui lihtne siin elu tegelikult on. Aga kuigi siin rahad on head, siis on inimesi, kes teenivad aastas 80 000 dollarit ja sellest ei suuda mitte midagi kõrvale panna.

Tänase hommikusöögi tegime kohvikus, sai head kohvi ja saia süüa ning siis võtsime suuna järve poole. Peesitasime ja mõnulesime natuke päikse käes, jalutasime järve ääres. Ujuma ikka ei läinud, sest vesi on niii külm. Ehk juba kuu lõpu poole on soojem :)