Nii kui läheb pimedaks, on meie vannituba-WC muutunud loomaaiaks. Putukate arvukus ja liik oleneb siiski õhu temperatuurist ja niiskusest. Kui ma toast lahkun, võtan taskulambi ja kõnnin umbes 10 meetrit läbi õue vannitoani, mis ongi üks väike maja. Kõigepealt vaatan teel vannituppa, et mõnele konnale peale ei astuks. Seejärel avan vannitoa ukse, panen tule põlema ja siis olen nagu politseinik mõnes filmis, kes kiirelt vaatab paremale-vasakule ning üles ja alla. Ok. Õhk puhas, võib edasi liikuda.
Kusagil viis meetrit tuleb edasi kõndida ja vasakut kätt on WC-uks. Lükkan selle käe või jalaga lahti ja algab sama luure-stseen jälle pihta. Ükskord oli teisel pool ust ukselingil konn, ehmatas ära küll. Seina peal on ämblikke olnud, just neid suuri ja karvaseid. Kui kõik on ok, siis on rahu majas. Kuigi alati mingisugune risk on, sest üks konn elab meie wc-poti sees ääre all. Õnneks need rohelised konnad on üsna rahulikud.
 |
| Meenutusi alguspäevadest |
Nüüd kui oleme juba rohekonnadega harjunud, on nad nagu oma sõbrad. Õhtul otsime nad üles ja vaatame, kuidas nad dušinurgas või vaheseina (pole laega ühenduses) peal elutsevad. Markus võtab neid vahest kätte ka ja mängib nendega, kutsub Lonniks. Teised konnad, keda nimetatakse cane toad-iks, need on mürgised ja ökosüsteemile kahjulikud, ka nemad eksivad vahest sinna ära. Nad toodid siia riiki kunagi selleks, et nad suhkrurooga kahjustavaid putukaid sööks, aga paraku leidsid nad siit paremat söögipala ja nüüdseks on paarisajast konnast saanud 200 miljonit!
No comments:
Post a Comment