Noored vanainimesed

23 kuupäevana tähendab meie jaoks alati seda, et üks kuu Austraalias on jälle täitunud. Tulime siia ju 23. oktoobril. Praeguse seisuga saab meie viisa siis 8 kuu pärast läbi. See on ikka päris piisav aeg, et midagi veel ära teha, aga samas ka nii lühike aeg, sest Austraalias on ju NIIII palju avastada. 

Taaskord üks töönädal läbi ja eelmine nädal oli töötundide mõttes Sunrice'is kõige parem. Esmaspäevast reedeni töötasime 7st 17ni (9,5 tundi siis) ja laupäeval 7st 15:30ni ehk 8 tundi. Oleme terve nädala tolmuimejaga möllanud ja kopp on sellest nii ees! Eriti seepärast, et see on nii üksluine ja pidev füüsiline kägaras olemise töö. Imed kruve umbes 2 meetrit, siis pead masina alt paagi välja võtma ja selle õue tassima, viskame sodi ühte suuremasse tünni. See paak on selline ka, et üksi teda üldse tassida ei saa, peab kaks inimest olema. Siis paned paagi jälle alla ja hakkad imema. Markus teeb ühelt poolt, mina teiselt poolt. Siis kui Markus imeb, siis mina luuaga teen ääred puhtaks, toruga sorgin kinnijäänud ehk mädanenud vilja jne. Kui üks bin ehk kuuri üks ruum saab tehtud, siis võtad kõik asjad algosadeks lahti (masina küljest toru ja paagi välja, juhtmed otsast ära), luuad-labidad, kangid, veepudeli jms kaasa ja kolid järgmisse ruumi, seal sead kõik üles ja siis hakkab töö otsast pihta. Siin on meil 4 erinevat pistikute otsa, ma ei saa aru, milleks. Siis osades kohtades ei ulatu juhe piisavalt, siis on vaja panna pikendusjuhe või pikem toru tolmuimeja otsa. Siis mõnes kohas pistik üldse ei töötagi, aga muidu me oleksimegi võib-olla liiga rahulikud :)

Ega kodus vist väga tolmuimejat enam näha ei taha

Pole ammu nii palju füüsilist tööd teinud. See on meid ka parajateks vanainimesteks teinud. Markusel parem käsi küünarnuki juurest on valus, suht 5 nädalat juba. Mul põlved nagisevad-ragisevad ja alaselg on mõlemil kange, aga eks 9 tundi küürutamist nii mõjubki. Õhtuti oleme "laibad" ehk ei viitsi mitte midagi teha. Nädala alguses veel midagi, aga reede ja laupäeval oli toss nii väljas, et pidin jõudu koguma, et isegi dušši alla minna :) Pühapäev on meil selline päev, kus magame nii kaua kui tahame, aga harjumuskohaselt ärkame vara. Siis teeme poeostud, teeme süüa, peseme TÖÖriideid (sest ilmselgelt meil muud elu ju pole :D), sööme veelkord, joome veini või rummi natuke, istume arvutis ja siis sööme veel ja lähme magama. Jube huvitav elu! Kadestage! :D Ma tooks veel välja ühe kurjajuure, see on meie rekkamehe kaks tugitooli, kus saab jalatoe üles lasta ja seljatuge veel allapoole ka. Tihti on nii, et kui peale sööki ja dušši sellele mugavusetalonile maandud, siis oled juba lahingu kaotanud - siis ei viitsi midagi teha. Paar õhtut kell 8 ajal pole midagi teha enam, sest kaua sa ikka arvutis istud või telkut vaatad ja muud niikuinii ei viitsi teha, siis mõtleme, et võiks juba une aeg olla, aga natuke vara vist :)

Järgmine nädal jätkame ilmselt sama auruga. Teisipäevaks peaks meie imemistööd lõppema, näpud ristis ja siis saame natuke hinge tõmmata. Tööl üritame ikka natuke nalja ka teha ja teistele vingerpussi mängida. Näiteks peale pausi topime ukse ette igasugust kola - harjad, mopid, nii et see inimene, kes pausilt ära tuleb ja ukse lahti teeb, tema silme all kukuvad kõik asjad maha hirmsa kolinaga. Siis nad kutsuvad meid venelasteks, sest nad teavad, et see meile ei meeldi :) Üks päev kirjutasin ülemuse märkmikusse paar tujutõstvat lauset: "Ma olen Rob ja ma olen nii kuradi äge". Eestis ma ilmselt kunagi nii ei teeks, aga siin on  ju teine elu. Siis peidame asju ära jne, aga siin on kõik vastastikune. Vähemalt saab nalja :) Siin on üldse väga mõnus õhkkond, vahest inimesed laulavad kuuris jne.

Eile tuli maja peremees ka koju ja saime natuke temaga juttu ka rääkida. Ta on rekka peal olnud juba 13 aastat ja umbes aprilli lõpus kavatseb sellest firmast ära tulla. Nimelt on probleem selles, et neid koguaeg jooksutatakse. Näiteks kui kusagil on sadanud ja ei saa veel laadima või maha laadima hakata, siis nad lihtsalt passivad tundide kaupa, ilma, et mingit infot saaksid. Või siis tulevad mingid rikked ette, on mingid masinad katki ja nad peavad koguaev valvel olema, juhul kui läheb laadimiseks. Lisaks veel pidev rekkas ööbimine jne. Tal on paar viimast nädalat üsna kurnavad olnud ja tahab mõneks ajaks selle tööga pausi teha.

Kui ta koju tuleb, siis tavaliselt järgmisel päeval läheb ta teise koju ja üldse koguaeg siblib ringi. Aga temaga on igasugustest asjadest hea rääkida, teab kus vili näeb hea välja, kus on põud ja kus piirkonnas farmid pankrotis on. Ta rääkiski, et Austraalias pole viimastel aastatel üldse head saaki olnud, eriti siin kandis, sest siin oli pikk põud. Ja siis ta rääkis veel seda, et tänu tehnoloogiale nõutakse farmidesse aina vähem töötajaid. Eile rääkis näiteks seda, et puuvilla (cotton) farmides (või tehastes, ei mäletagi täpselt) läks umbes 5 aastat tagasi 10 korda rohkem inimesi vaja, aga nüüd masinad teevad inimeste eest palju töid ära.

Täna käisime taas Cobrami linnas, aga seekord teist teed pidi, nii et meie teele jäi kaks väikest linna, kus me enne käinud ei ole. Lisaks tegime Cobram'is väikse jalutuskäigu ja uudistasime linna. See lõppes kuidagi nii, et Markus sai omale uue triiksärgi, dressipluusi ja tudupüksid :) Praegu tegime kartulisalatit, nüüd Markus teeb šnitslit ja nii see päev õhtusse lähebki. 

Muide 2012. aastal käisin Norras suvel tööl, tegin ühes hotellis housekeepingut ja nüüd sama vahendusfirma uuris, kas sooviksin ka see suvi Norra minna :) Kahjuks pidin taas ei ütlema, aga Norra on ju nii ilus, et ilmselt peab veel sinna ükskord minema.